Aasta esimene laks käes

1. jaanuaril oli piiga taas naerusuine ja palavikust ei märkigi. Mõtlesin endamisi, et ju see oli siis tema viis meile öelda, et tahab uut aastat omas kodus vastu võtta. Ka järgmisel päeval oli laps nagu terve laps ikka. Kuna polnud juba mitu päeva väljas käinud, korjasime pere kokku ning läksime suurde marketisse toiduvarusid täiendama. Koduseinte vaatamisele väike vaheldus ja saab minnes-tulles paar sõõmu värsket õhku ka.
3. jaanuaril, peale varaõhtust magamist, ei tundnud oma pisipiigat äragi, vaevalt kähises. Isegi korralikult nutta ei saanud, mingi hale kähin tuli vaid suust, sekka paukuvad 'haugatused'. Ikka hirmus oli kuulata. Lisaks muidugi veel ohtralt voolavat tatti, mis endale aegajalt, kui emmet-issit läheduses ei juhtunud olema, kätega mööda nägu laiali määriti. Iga aevastus ja köhatus tõi endaga kaasa haleda nutu. Ja tagasi oli tulnud ka palavik... Soe kummelitee meega ja Panadol õnneks leevendasid lapse olukorda.
Öö möödus läbi suurte raskuste. Iga on ju praegu selline, et iga väiksema ärritaja korral ronitakse krapsti püsti. Ja nii see öö siis möödus – püsti-pikali-püsti-pikali... lugematu arv kordi kuni hommikuni. Üksikud rahulikumad hetked, mil piiga tukastas, kuulasin valvsalt ta hingamist – õhk ninast läbi käia ei tahtnud ja suu kaudu ta veel korralikult hingata ei oska, ikka jõuliselt ja vilinaga veeti õhku läbi nina. Kui enam ei jaksanud, siis oligi nutujorinaga püsti. Lasin tal siis veidi aega nutta, sest teadsin, et vähemalt nendel hetkedel saab ta normaalselt hingata. Umbes pooltel kordadel võtsin ta lohutuseks või Humeri ninna pihustamiseks sülle. Kuna magan madratsiga põrandal, oli hommikuks mul sellest võimlemisest – lapsega põrandale istuli ja sealt jälle püsti – selg täiesti kutu. Enda kõrvale teda ka võtta ei tahtnud, kuna põrandal oli märgatavalt külmem ning oma voodi on ikka kindel turvaline paik. Pisipiiga katsumuste kõrval oli see muidugi tühine kõrvalnähe.
Hommikul oli olukord sama hull kui eelmisel õhtulgi. Arstist oleks abi ja tuge olnud, kuid olime ju perega maal, perearst aga linnas. Kohalikul lastearstil olid kõik ajad täis ja rohkemgi veel ning teatud kellaks pidi ta minema juba järgmisesse külla, küll aga öeldi, et võime veel tunni jooksul kabineti ukse taha minna, et ehk ikka saab nii väikese lapse üle vaadata. Aga kuidas ma ikka võtan palavikus ja haige lapse ning hakkan temaga ringi seiklema, mine tea, mis endale veel külge korjab, ega seal arsti juures ju terved lapsed käi. Helistasime siis linna perearstile, et kui ikka vaja, korjame kodinad kokku ja põrutame linna. Et kui minema peab, siis ju pole enam vahet, kas kohalikku külla või linna. Perearstiga sama teema, patsiente ukse taga rohkem kui väljastatud aegu ja registratuuris öeldi meile ka kohe ära, et ärge kohale tulema küll hakake. Mõne aja möödudes helistas perearst mulle õnneks ise tagasi ning sain edasiseks tegutsemiseks täpsemaid juhtnööre. Ega nii väikese lapsega ei olegi midagi enamat teha kui seda, mida juba teinud olin. Aga vähemasti oli endal hing rahulikum.
Öö möödus nagu eelminegi. Vastu hommikut avastasin, et tüdruk hingab läbi suu. Eks elu õpetab :).
Pühapäevaks oli piigal silmavaade juba selgem ning naer kippus jälle palgele, aevastustest ja köhatustest tuleva nutuga vaheldumisi. Aga ta oli juba märksa tegusam ja leidis mängudest endale huvitavat tegevust.
Esmaspäeva, 7. jaanuari, pealelõunal tulime ära linna ja käisime perearsti visiidil. Esmapilgul tundus piiga talle täitsa triksis-traksis, kops oli kuulates puhas ja piiga ei köhatanud kabinetis kordagi, arvas, et võiksime jätkata nagu seni. Igaks juhuks tegime ka ekspress vereproovi ja kuna see näitas põletikku, saime ikkagi antibiootikumikuuri. Köha pehmendamiseks, rinnale ja talla alla määrimiseks, ostsin ka hanerasvasalvi. Need hinnad on ikka müstilised. Eestis toodetud ja 5x väiksem totsik hanerasva on samas hinnas kui suuremas potsikus venemaal toodetud salv. Viimane lõhnab kergelt ka Vietnami salvi (Kuldtähe salvi) järgi. Olles seda nüüd mõned korrad kasutanud, tundub küll väga hea ja tõhus salv olema.
Tänaseks päevaks on tüdruk taas täis mängulusti ja rõõmu, vaid köha on veel jäänud. Õnneks on see lahtine ja tundub, et mingeid vaevusi talle ei tekita. Täna öösel piirdusime vaid paari ärkamisega.
Küll aga on maal palavikuga siruli Märt ja mina vahetaks õlgadest alates oma pea vähe tervema vastu. Esimene öö linnas möödus mulle vaevaliselt, kuid panin selle nö aklimatiseerumise arvele, on õhk keskküttega kivimaja korteris ju tunduvalt kuivem. Eile öösel oli aga tunne, justkui oleks kõrist eemaldatud nahk ja hingamisteedest limaskude. Eile päeval hakkas silmist ja ninast jooksma vett, õhtuks silmeümbrus kipitas ja oli punane, justkui filmis "Viirus" nakatanu. Täna öösel ärkasin selle peale üles, et nina oli kinni ja siis järsku 'lambist' sirises ninast ja silmist vett padjale. Ja nii mitmeid kordi. Ärkad, haarad rätiku järele ja enne kui sellega midagi teha jõuad, on padi juba märg... Ei mäletagi, et mul varemalt niimoodi olnud oleks.
No näis, kas poiss pääseb sellest või on ta lihtsalt veidi pikema vinnaga...