laupäev, 29. august 2015

Tul-Nuk'i tulemine

Oli 20. augusti hommik. Tul-Nuk avas silmad, ringutas jõuliselt, haigutas pikalt ja magusalt... Seejärel suundus ta ukse juurde: "Läheks uudistaks, mis seal väljas põnevat ka toimub, ikkagi EV taasiseseisvumispäev ju." Vajutanud ukselingi vargsi alla, osutas see ootamatut vastupanu. Tul-Nuk oli hämmingus... tal ei käinud uks kunagi lukus ja nüüd äkitse oli see kinni mis kinni. Proovis kõhklevalt korra veel, ehk oli see vaid meelepete. Link vajus küll alla, kuid uks lahti ei läinud... See hakkas Tul-Nuk'ile tuska tegema... Nüüd lõgistas ta seda juba jõuliselt, üles-alla... sihikindlalt ikka uuesti ja uuesti... Kuid mis ei avanenud, oli uks. Alistunult puges väike Tul-Nuk keskpäeva paiku diivani nurka ja jäi ainitisilmi ust põrnitsema "häh, ma võin ju telekast kah vaadata, mida toredat seal väljas täna toimub!"...
Lõppeva päeva viimase tunni eel oli ta täis enesekindlust. Nüüd oli tal plaan! Tuleb olla vaid visa ja järjekindel... ja nii väike Tul-Nuk tegutsema asuski... Kuniks uue päeva seitsmendal hommikutunnil jõudis ta arusaamisele, et üksi läheb tal riskantseks. Suure visadusega oli ta suutnud ukse vahele juba väikese õhuprao nihverdada. See valmistas Tul-Nuk'ile suurt rõõmu! Ent nüüd tuli olla eriti hoolas, et järjepideva madistamise käigus uks uuesti kinni ei prantsataks, sest endiselt osutus see visa vastupanu. Abibrigaad saabus peatselt, kuna Tul-Nuk oli ettenägelikult enne kesklinna liikluse tipp-tundi tegutsenud... Väljastpoolt kostusid sõbralikud ja abivalmid hääled. "Hurraa, ma olen päästetud!" hõiskas Tul-Nuk'il rinnus rõõm. Hääled olid... kuid ust avama ei tõtanud keegi... Küll pandi mingeid andureid ja mõõdeti, kord ühtmoodi, kord teistmoodi... Aga ikka pidi Tul-Nuk ise toimetama. Sama visalt ja hoolega, nagu ta oli seda eelmisel õhtul tasa ja targu alustanud. Teadmine, et teda teisel pool oodatakse, andis indu juurde - "Ma olen küll pisike, aga ma suudan! Sain siia väikese prao, saan suuremagi!". Ja niiviisi, hing väikest trotsi täis, jätkas ta oma visa ja jõulist vabadusse murdmist. Andurid aina registreerisid, et kõik kulgeb plaanipäraselt ja Tul-Nuk on oma tegemistes väga tubli. Need positiivsed sõnad ergutasid teda niivõrd, et kell 13:24, kui ta oli suutnud oma pea ukse vahelt välja pressida, avanes uks kui võluväel... "Hurraa, ma sain välja, ma olen Vabaduses! Kas te ikka näete ja kuulete mind?! Jee, ma olen tegija!" Kogu ruum, ja ilmaruum, oli korraga õnnest paks ja sulnis, suvetäis päikeselist sumedust oli laskunud Tul-Nuk'i ümber... Hinged, nii väikesed kui suured, pakatasid otsatust, kirjeldamatust rõõmust :).


* * *
22. august – tutvumine.

Kuna me Tul-Nuk'iga mõlemad olime nii tublid ja kõik kulges tõepoolest ideaalselt hästi, lubati meid haiglast koju veel enne, kui 24 esimest elutundi täis said. Isa tuli koos vanemate lastega järgi ja viis meid linnakoju. Asetanud Tul-Nuk'i oma suurele voodile, selgus, et suuremat sorti "last" vajab ümber laadimist. Nimetatud tegevus aga ei ole uuele ilmakodanikule sugugi meelepärane, millest anti ka koheselt kõva kisaga märku. Õde-venda olid Tul-Nuk'ist niivõrd elevuses, et hoidsid kogu aeg meie ligi ning jälgisid igat liigutust, mis mina või pisike tegime. Äkitselt, kui Tul-Nuk oli mõned hetked katkematut sõjakisa teinud, hakkas kolmene Karolin suurte pisaratega lohutamatult nutma. Väike hing ei saanud lihtsalt aru, miks beebi nutab ja nii need emotsioonid valla purskusid... Küll oli hea, et isa sel hetkel olemas oli. Kui mina beebiga asjatasin, sai suurem neiu oma vajaliku tähelepanu ja selgitused, miks asjad on just nii, nagu nad on :). Mõned korrad peale seda vaadati nutvat beebit veel kõhklevalt, kuid nüüdseks on arusaam, et beebist ei olegi veel mängukaaslast, vaid on keegi, kes sööb, magab ja karjub. Aegajalt teatatakse ikka tähtsalt: SEE karjub, SEE jäi nüüd vait :).

* * *
24. august (nüüd juba maakodus) – lapsesuu.

Karolin: "Tita sööb tissi."
Emme: "Ei söö tissi. Tissi seest tuleb piima."
Karolin: "... ja vorsti ja liha ja kartulit..."

* * *
Hetkel veel ilma nimeta, kuna konsiilium ei ole üksmeelt saavutanud.

11 kommentaari:

  1. :) ootasin ja ootasin seda postitust! Nüüd õnnitlen sind ja su peret veel kord kogu südamest ja lisan siia ka sületäie õnnesoove Fb-st teistelt aiablogijatelt! Kalli-kalli!

    VastaKustuta
  2. Palju,palju õnne teile kõigile! Väga armas lugu sünni kohta.

    VastaKustuta
  3. Õnnitlused ja ilusat eluteed Tul-Nukile, nii armas sünnilugu :)

    VastaKustuta
  4. Palju-palju õnne kogu perele! Nii armas lugu ja vahva hüüdnimi sest minu arvates näevad need värsked ilmakodanikud kõik alguses veidi Tul-Nuki moodi välja. Ma sain eile tädiks ja kui väikesele Lindale rääkisin, et meie suguvõsas on nüüd uus tita, arvas Linda, et talle peab ka siis Kaisa nimeks panema. Loogiline - Kaisa on ju tita nimi.

    VastaKustuta
  5. Koosolemise suurt rõõmu ja palju armastust! Nii tore! :)

    VastaKustuta
  6. Palju, palju õnne!
    Meie peres oli samamoodi. Kolmanda Tul-Nuki kojutuleku järel käidi samamoodi ütlemas, "See karjub. Tule ruttu, See ähib ja läheb punaseks kui tomat" :D

    VastaKustuta
  7. Nii tore tulemine ja armas jutt! Palju õnne kogu perele.

    VastaKustuta
  8. Armas lugu. Palju õnne ja armastust teile kõigile!

    VastaKustuta
  9. Palju, palju õnne kogu perele! Väga armsasti kirjutatud sündimise lugu!

    VastaKustuta
  10. Imetore tulemine !Õnne kogu perele !

    VastaKustuta
  11. Väga armas lugu! Palju õnne teile kõigile!

    VastaKustuta