pühapäev, 25. oktoober 2015

Vallatu Värmsi...

... ehk värviline Vormsi 21.-22. oktoobril :).

Kui koduaias ja lähiümbruses kauneid sügisvärve napib, on alati võimalus teha üks väikene tuur oma armsal Eestimaal. Seekord sattus see kõige magusam aeg just sügisesele koolivaheajale ja seekordseks sihtpunktiks valisime Vormsi. Kuna tegemist ikkagi nö väikese puhkusereisiga ja väikeste lastega ei tahtnud tormata, siis planeerisime sisse ka ühe ööbimise saarel. Ja nii, nagu meile tavaks on saanud, pikkisime ka seekord oma reisi geopeituse aaretega. Nad lihtsalt annavad hea mõtestatud eesmärgi minna punkti A, B ja jne... Muidugi, kõik neist ei paku elamusi, kuid valdavalt on nad siiski pandud kohtadesse, kus ka midagi toredat ja vaadatavat on.

Oma rännakut saarel alustasime Rumpo poolsaare ilu ja valu nautimisega. Eesmärgiks oli seatud aare, mis jäi matkaraja poolele teele – ikkagi kaks väikest last ühes, mine tea, palju nad jaksavad. Vaatamata sellele, et valdavalt vastutuul oli kohati päris tõsine ning päike meiega peitust mängis, oli ilm matkamiseks siiski super. Imeteldavat ilu oli küllaga ja samm oli sees, nii saigi sihiks võetud ka järgmine punkt, mis asus poolsaare tipus. Tagasitee nii reipalt aga ei kulgenud – kolmene Karolin kippus pigem käpuli käima või paigal seisma ning minugi selg andis teada, mida ta traksides rippuvast kuue kilosest lisakoormast arvab. Maiken ise arvas õnneks aga väga hästi :). Peale kahe tunni möödumist, viimaste kilomeetrite pidevaid ergutuskõnesid lastele ja kilomeetri jagu Karolini ratsutamist issi kukil, jõudsime taas autoni. Maiken saab uhkusega öelda, et tema veetis oma 2. elukuu sünnipäeva 7,5 km matkates kesk sügisesi värve ja kadakaid.



Edasi hullasime Hullos ja tutvusime kohaliku kaubandusvõrguga. Tore, et söök oli endal mandrilt kaasa võetud, lastele kommi saime, kuid numbrid, mis sellega kaasnesid, jätan parem mainimata :).
Seejärel vaatasime üle männimetsas asuva 20-meetrise ümbermõõduga rabakivist rändrahnu, millel pühendus viimasele Vormsi parunile Otto Friedrich Fromhold von Stackelbergile: "Isale armastavatelt poegadelt". Külastasime Vormsi kirikut, Allika matkarajal asuvat Suur-allikat (mille põhi vetikatest neoonroheline, kuid mis paraku päikese puudusel minu piltidele ei jäänud) ja hindasime matkaraja selleks päevaks läbimatuks, kuna kummik oli vajalik, kuid keegi ei ilmutanud entusiasmi käia paarsada meetrit autoni ja tagasi ning seejärel veel matkata :).



Järgmiseks otsisime mõned vähem jalavaeva nõudvad aarded ja nautisime lihtsalt kauneid vaateid. Niimoodi aardest aardeni jõudsimegi pimeda hakul Norrby külla Hanase tallu, kus saunaapartment oli meile koduks kuni järgmise hommikuni. Peale väsitavat rännu-matkapäeva oli õndsuslik end kuumas saunas tammevihaga läbi nüpeldada. Ka lapsed (va Maiken, keda kampa ei võetud) nautisid seda täiel rinnal. Väga armas koht perega olemiseks – lapsed saab lükata lae alla ning all on kööginišši ja lahtikäiva diivaniga eluruum. Kuigi apartment on mõeldud neljale, mahub lahedasti olema ka viiene perekond kolme lapsega, kellest pisima saab enda juurde diivanile kaissu võtta. Tõeliselt mõnus koht ja tore peremees, julgen soovitada! :)



Uut rännupäeva alustasime eelmisel päeval külastamata jäänud Allika matkarajaga. Seejärel tutvusime saare geoloogilise vaatamisväärsusega - Huitbergi paekühmuga, mille paljastunud pindadel võib näha kivistunud koralle jm huvitavat. Edasine tee viis meid aga randa Saxby tuletornini, mille lähistelt avanes imeline vaade. Tõelise sügiskulla leidsime aga Kerslininast.



Kitsad käänulised teed, millel kogu saare suurim lubatud kiirus 50 km/h, võrratud vaated ja sügiskuld puudes-põõsastes – selline vallatu see Vormsi ongi!

6 kommentaari:

  1. Armsad on need teie perereisid. Lastel on, mida lapsepõlvest meenutada.

    VastaKustuta
  2. Tundub tõesti vahva reis ja matkasellide nägudelt on näha kui tore neil on! Mõnusad sügisesed vaated on ka fotokaga kinni püütud, muudest aaretest rääkimata.

    VastaKustuta
  3. Rumpo MKA-l on üks umbes põlvekõrgune ja ca meeter x meeter põllukivi, millel sügav inimese jalajärg (jalanumber 39:). Kasutatakse tänapäevani ohvrikivina. Ega seda nägema ei juhtunud? Võib olla ka kadakate sisse kasvanud.

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Paraku seda kivi nägema ei juhtunud. Kahjuks ei mäleta ka matkaraja infotahvlil selle kohta miskit viidet... Teaks koordinaate, oleks see kergesti leitav. Nii tekkis asja vastu huvi, kuid paraku ei leia vajalikku infot ühestki maa-ameti kaardirakendusest (k.a. kultuurimälestiste register) ega guuglistki... täitsa müstiline kivi :)

      Kustuta