Erinevalt Võrumaast, kus hall vihmasein taevast alla langes, oli meil laupäeval ilus päikeseline ilm, paras väljas toimetamiseks. Paraku olin endale külge haakinud kuskilt miskise vastiku kõhubatsilli, mis olemise üsna jõuetuks tegi, kuid tuppa mind siiski ei pagendanud. Alustasime oma päeva esmalt kaubanduse külastamisega, Maardus on üks vahva pood, kus müüakse igasugust aia jm majapidamisega seonduvat kraami, valik on lai. Saime, mida soovisime ja oleks rohkemgi saanud, kuid siis tõi "kaine" kalkulatsioon jalgupidi maa peale tagasi. Nimelt oli seal üks just seda mõõtu kokkupandav kasvuhoone, mille üle oleme mõtteid mõlgutanud. Plaan oli ise ehitama hakata, kuid nähes seda, tundus igati mõistlikum olevat selle kasuks otsustada. Isegi vajalik hulk va krabisevat oli selleks tarbeks täiesti olemas. Kuna aga käisime lapsega koos, mis tähendab, et transportimiseks osa vajalikust pinnast hõivas lapse turvatool, siis jäi see kasvuhoone meist esialgu veel poodi. Eks nüüd ole aega natuke rahulikult mõelda, kas ikka see või too...
Kastanite ümberistutamiseks nende õigetele kohtadele tahtsime ka kaitsevõrku, valik oli poes täiesti olemas, kuid hind tundus kole soolane - jooksva meetri hind jäi vahemikku 40-60 eek ja mul oleks vaja seda 15 m ringis. No ei raatsinud osta, eks käib ja vaatab veel ringi.
Jõudnud koju, alustasime oma tegevust aias selle ümberkujundamisega - eemaldasime vanad mustsõstrapõõsad, maha said võetud ka vanad suured metsistunud roosipõõsad, mis erilist silmailu enam ei pakkunud, kuid varjasid päikest. Nüüd tuleb veel välja mõelda, kuidas sellest tüükametsast lahti saada, kõige mõistlikum on sinna vist tuli peale teha?
Seejärel tõime naabrite (ehk ämma-äia) krundilt 3 astelpaju põõsast, mis nüüd meie juures omale uue kodu leidsid. Asuvad nad naaberkrundile minemise raja ääres ning nende nö ette tahaks teha floksipeenra. Mäletan lapsepõlvest, et meie maakodus nad palistasid aiateed värvast maja trepini. See nägi väga armas armas välja :).
Sellega meie suuremad aiatööd täna piirdusid, maa oli kaevamiseks liiga märg ja raske, lükkasin selle järgmise korrani edasi. Küll aga oli piisavalt kontimööda õue riisumine ja koristamine. Kuna seda maad on piisvalt palju, jäi seda tegevust järgmisekski korraks... Ja siinkohal kirun ma järjekordselt neid vastikuid mustakuuelisi väikesi poolpimedaid närilisi, kes kogu õuest on kujundanud eritasapinnalise kuumaastiku... urrrrr... mutisuppi tuleks neist keeta, siis nad teinekord teavad, et ei tule minu õuepeale laiama.
Iss käis vahepeal titakastanite juures, kus võttis mõneks hetkeks aja maha, mille tulemusena leidis, et titakastanid on veel liiga titad, et neid sel aastal iseseisvalt "metsikusse" loodusesse istutada. Aastased titad on, ja ega nad nüüd suured ei ole tõesti. Igasugused kogemused selles valdkonnas puuduvad, ja ma tõesti ei tea, kuidas nüüd mõistlik toimida oleks... Eesmärk on, et neist ikka asja ka saaks... ehk on tõesti järgmine kevad mõistlikum? Ei tea... ei tea...
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar