Mis tehtud, mis teoksil...

Eks tehtud ole omajagu, kuid kaugeltki mitte piisavalt. Palju sa ikka jõuad, kui ärinädal möödub linnas, lisaks siis muud eraelulised sündmused-üritused, mis teatavasti valdavalt nädalavahetustel toimuvad. Aga lähtusime printsiibist "põlevad asjad" enne, küll siis ülejäänuga ka tasapisi joonele saab...
1) Nii ongi meil nüüd uus kasvuhoone, selline pisemat sorti, loodame, et on tubli ka :). Toosama, mida Maardus müüdi ja mis eelmisel korral ostmata jäi, selline konstruktori moodi. Mehel oli mitmeks päevaks madistamist (noh, seda koos vundamendi tekitamisega muidugi). 10 turult ostetud tomatitaime mühisevad vapralt kasvada, päris hää näib neil seal olevat. Katsetuseks otsustasime panna ka mõned kurgitaimed, kuigi kurk ja tomat ühes kasvuhoones hästi kasvada ei taha. Aga eks siis aeg näitab. Millegi pärast oli kurgiseemnetel pidur peal ja idanemine võttis kole kaua aega. Nüüdseks on nad oma ninaotsad mullast välja pistnud, kenasti kosunud ja ootavad oma kohtadele istutamist. Ei saa mitte märkimata jätta, et see on minu elu esimene päris oma kasvuhoone – ei ole ta ei ämma, ei tädi ega kellegi teise oma, päris meie oma isiklik. Natuke siuke uhke tunne on. Mis teha, linnainimese värk :P
2) Kaevasime ja tegime peenrad aiamaale. Sügisel jäi maa hargiga läbi kaevamata, nüüd oli sellevõrra rohkem madistamist. Porgand, redis, till, petersell sai külvatud. Porgandiga tundub natuke nadisti olevat, üks rida näib õige hõre. Eks vaatab, kui sinna midagi juurde ei teki, peab uue külvi lisaks tegema. Kangesti oleks tahtnud ka porrut panna, kuid see maa pole neile soodne... eks sealt mingi saagi muidugi saab, kuid see ei tasu vaeva. Paneme parem paar vagu kartulit... mmm, see esimene värske kartul lausa sulab suus... natuke eesti võid, rohelist sibulat ja soola... pidusöök missugune! :). Mulda panemist ootavad veel põld- ja aeduba, tippsibul, kõrvits ja kartul. Siis peaks köögiviljapõllumajandusega ühel pool olema. Varemalt kasvatasime ka lehtsalatit, ikka hea on kevadel seda värsket võtta, kuid sellest sai mõned korrad toidu kõrvale ja ülejäänud pistsid teod nahka. Kuna kontrolli nende üle saavutada on meil üsna raske, siis neid toita pole nagu ka sügavat mõtet.
Lisaks eelnimetatule on vaja veel korrastada-väetada maasikad, mis kõigi eelduste kohaselt peaksid sel aastal väga head saaki andma. Ega sealt talviseks moosiks vaevalt et jagub, aga laps saab oma noosi kätte ja ehk mõni satub endalegi suhu. Kuna uusi kasve oli taimedel palju, tekkis vajadus (või pigem tahtmine) tekitada lisaks veel üks peenar. Kahju oli neid niimoodi kompostihunnikusse saata, eks tugevamad sortisin välja. Muist panime ka lillepottidesse grilliplatsi ümbruse ilustamiseks, isegi kui marju sel aastal neile külge ei tule, siis ilus lopsakas roheline tuust on ikka :).
Samuti vajab hooldamist vabapidamisel olev vaarikamets, millele ma osaliselt olen alla andnud. Eeloleval nädalavahetusel peab sellega kindlasti ühele poole saama, muidu on juba lootusetult hilja – naat kasvab seal hästi ja vaarika varte vahelt juba ei niida ei masina ega vikatiga, vaid sirp ja käsitöö, aga vot seda aega mul tõesti ei ole :(.
3) Püsililled – pojengid (ühed mu armastatud lilled), liiliad, lumeroosi, murtud südame – ja tulbi-nartsissi-suvelillede jm tolles peenras olevate asukate kasvulava suutsin korda teha ning selle üle on mul hea meel. Nüüd jääb üle vaid õisi ootama jääda. Üks pojeng, mis peale ümberistutamist on nüüdseks kolm aastat põdenud, on paljulubavalt õienupukesi täis.
Valmistasin ette peenra gladioolide jaoks (ka ühed väga armastatud lilled), maha panna neid aga veel ei julgenud. Ilmselt nüüd homme-ülehomme pistan nad mulda, sibulad on juba pikad lehed külge kasvatanud, kauem ei kannata ilmselt enam oodata. Jääb üle vaid loota, et ei tule enam käredat külma...
Ja siis ma avastasin enda jaoks uued lilled – daaliad (esialgu kõrged), st nad on mul juba ammu meeles mõlkunud, kuid nüüd jõudsin omadega nii kaugele, et otsustasin nendega ka kätt proovida. Ettevaatlikuks on teinud nende juurikate säilitamine, mul puuduvad selleks soodsad tingimused, kuid kuna gladioolisibulatega olen edukalt hakkama saanud, siis ehk õnnestub ka daaliatega. Juba talvel (pigem varakevadel) käisin poodides endale meelepäraseid (appi, neid erinevaid sorte on nii palju!) välja vaatamas, kuid ära osta siis veel ei tahtnud. Ja nüüd olengi ilma nagu lind s…tast :( Tegelikult nakatusin tõsiselt daaliapisikusse päeval, mil leidsin postkastist mingisuguse taimede-lillede kataloogi (vist oli Bakker aga võin eksida) ja seal oli daaliate kohta päris kena valik. Pikemat aega painab mind oranži (erinevates variatsioonides) värvi maania. Ja seal kataloogis neid oli! Aga mulle ei meeldi... ei meeldi osta taimi kataloogist, riideid veel aga taimi mitte. Mine tea, mis klaperjahti nendega punktist A punkti B jõudmise vahepeal tehakse... Aga ok, ei saanud ma neid sorte, mis kevadel silma jäid, ei hakka nüüd nende pärast kõiki poode läbi ka kammima, eks vast siis järgmine aasta. Pakutavast valikust ja erinevatest poodidest valisime mehega kahe peale siis viis-kuus erinevat välja, millest umbes pooltele on mul suured lootused ja eks ülejäänutele jääb üllatusroll… Rohkem ei raatsi hetkel osta, esimeseks käeharjutuseks peaks esialgu piisama.
Vaja on veel teha peenar floksidele, lupiinidele ja leida hea koht kuslapuu(de)le, keda mul muidugi veel ei ole. Loodan, et pole sellega lootusetult hiljaks jäänud. Aga see oleks siis lilleplaanidest selleks kevadeks kõik. Ahjaa, rodo tahtsime ju ka aeda muretseda... see oli juba meelest läinud. Ei aitagi muud, kui mehele homme hommikul rattad alla, ei siin pole enam aega venitada!