Kolmapäev, 21. mai 2008

Kui enam ei jaksa...

... või tunned, et lihtsalt ei taha – ega siis pole mõtet ka punnida, kellel seda väikest zombit ikka vaja on! Reede õhtul asusin suure raginaga vajalike toimetuste kallale, kuid peagi saabusid külad ja jõudis kätte ka aeg põnglane unemaale saata. Õnneks sain vaarikatega enam-vähem valmis, oleks võinud rohkem, kuid oluline sai siiski päästetud.
Uuel päeval võtsin ette järgmised toimetused, kuid need ei tahtnud kuidagi sujuda, ikka ja jälle leidsin end mõttelt, et teen-teen aga edasi ei saa. Pole tulemust. Mõttetu nokkimine. No ja mida sa siis teed niimoodi vastutahtmist!? Ilm oli ka selline kahtlane vihmaeelne, ei olnud õiget päikest, samas jälle hea – polnud töötamiseks liig palav, kuid tegi olemise kuidagi... kuidagi... ma kohe ei teagi... tujutuks pole õige sõna, aga polnud ka seda sädet, optimismi... Seejärel põnglasega paari tunnine jäuramine teemal, et tal on vaja lõuna ajal magada, ja et magatakse voodis, mitte üle voodi ronides, võttis selle viimasegi.
Taas õues, tundsin, et pean aja maha võtma ja mõned hetked lihtsalt iseendaga olema. Päikest polnud. Kui oligi, siis piilus vargsi pilvede vahelt. See oli hea. Tekitas soodsad tingimused pildistamiseks. Pikemalt endaga aru pidamata leidsin järgmisel hetkel end fotokas näpu vahel aias ringi chillimas.
Esmalt köitis tähelepanu Tootsi peenar "Saunaotsa" ja selle ümbrus, mingil põhjusel on elu just sinna kokku koondunud, süüdlaseks ilmselt saun ise ning selle ees olev grilliplats. Enne minu aega asusid sauna otsas jänesepuurid, millede eemaldamisel seal olnud kunagised lilled endast vargsi märku andma hakkasid. Aja jooksul ilmnes päris põnevaid avastusi, mis siiski minu maitsemeelega ei klappinud ja mis oma olemuselt tänu röövikutele nägid välja lihtsalt kohutavad ja nii leidsidki nad oma kuulsusetu lõpu kompostihunnikus. Suveti istutasin uued õitsvad suvelilled, kuid vaatamata sellele tundus peenar lage (st sellega peab praegugi veel kõvasti vaeva nägema) ja nii juhtuski, et mõned lilled on endale sinna koha leidnud sõnade saatel "ma pistan selle ajutiselt praegu siia". Eelmiseks sügiseks kujunes välja idee, et kõige saunapoolsemas ääres on tulbid-nartsissid-lumikellukesed, istutasin nad kõik sügisel ringi teistest unarusse jäänud peenardest ja ostsin juurde mõned uued tulbisibulad. Nartsissidega tundub sel aastal kesisevõitu olevat, ju vist põevad pisut. Tulpide üle ei saa nuriseda, kõik eelmisel sügisel soetatud sibulad õitsevad ilusti, paraku ei tea mainida neist kumbagi sordi nime, kuna varemalt ei pidanud seda üldse vajalikuks, õie ilu oli oluline, mitte selle nimi ja nüüd ongi mul aias mitmeid lilli nimega "who knows". Peale pikka internetis surfamist võiks arvata, et roosa valge triibuga servas on "Lucky Strike", kuid seda väita ma ei julge ja tumepunase leegiga punasel-oranžikal õielehel võiks olla "Prinses Irene", kuid minu omadel on see leek tunduvalt sihvakam ja leht ise pole nii oranžikas. Uutest tulpidest oli just viimatinimetatu hea üllataja – kui roosa tulp õitsema hakkas, oli kohe näha, et on selline armsake, leegiga tulp aga valmistas alguses pettumuse, ei saanudki aru, et ta sellest tavalisest punasest millegi poolest võiks erineda, vaid leht oli taimel teistsugune, triibuga servas. Siis läks aga nädala jagu sooje ilmasid mööda ning taas maale minnes oli mu üllatus suur – kehvakesest punasest tulbist oli saanud tõeline särav leegitseja! Nüüdseks olen veendunud, et pean seda peenart tulpidega veel täiendama, need on kevadel nii kaunid!
See netist nimede otsimine tundub üldse üks tänamatu töö olevat – kui arvad, et oled viimaks just selle õige leidnud, leidub samas sarnane õis hoopis teise nimega ja nii ongi kogu eelnev surfamine vastu taevast. Ja muidugi kes see garanteerib, et leitud nimetused piltide juures just need õiged on?!... Aga oma vitsad on nüüd kätte saadud ja edaspidise suhtes olen targem :). Ainukesena suutsin tuvastada nartsissi "Actaea", mille siinkohal ka ära märgin, kuna see on üks mu vaieldamatu lemmik kevadlillede seas.
Lisaks tulpidele-nartsissidele võib sealt leida Karpaatia kelluka, roosade õitega minipotiroosi, katsetuseks soetatud hosta (hostad on väga kaunid ning tulevikus tahan neid palju-palju, kuid hetkel puudub mul neile sobiv koht), rattale ronima hakkavad mungalilled ning välisserva tulevad peiulilled ja ilmselt midagi veel, aga mis, seda ma veel ei tea :).
Oma tähelepanu nõudis ka meie uhiuus asunik, kellel me juba reede õhtul järel käisime – rododendron "Catawbiense Grandiflorum". Muidugi läksin ma poodi ideega tuua sealt midagi oranžikat, kuid peagi sai mulle selgeks, et igihaljaste seas toda värvi ei eksisteerigi. Vähemalt ei ole ma suutnud leida ka netist fakti, mis selle arvamuse ümber lükkaks. Valget, kollast, roosat ja punast ma ei tahtnud, nii jäigi sõelale nimetatud sort ja ma peaks mainima, et mulle hakkab see värv üha enam meeldima :). Nüüd jääb üle vaid oodata tema õitsemist, aga seda siis ilmselt alles järgmisel aastal...
Puhtjuhuslikult jäi mulle silma "kaader", mis tuletas meelde, et elus on nii palju igapäevast, kuid samas ka erilist, mida me elu tormilises virr-varris enda ümber üldse ei märka... Kuidagi armas tundus mulle see väikese inimese haprast plastmassist liivavorm ja päevinäinud roostes jämedad ketilülid, mis käsikäes lisasid omalt poolt üldisele aiamiljööle aktsenti.
See oligi ilmselt see "rosin", mida vajasin, et saaks rahuliku südamega tänase päevaga edasi minna. Ühtäkki meenus vanas laudas olev jalgratas ja hetkega tekkis kange tahtmine kohe sellega sõitma minna. Lükkasin talvega tolmukorra peale kogunud ratta laudast välja, pesin survepesuga puhtaks, misjärel kiiskas ja säras nagu uus, kuid paraku olid kummid lössis. Ja rattapumpa mul ju pole :( (hm, äkki oleks mõistlik see endale soetada :P). Õnneks sain äialt abi, ratas oli vaja vaid naaberaeda lükata, nimelt on tal selline kaval pump, mis autoaku peal töötab... Hetkel, mil kummid said täis ja viimane kork ventiilile otsa, avanesid taevaluugid nagu kiuste ja küll sealt siis hakkas tulema! Viimaks, kui piksenooled, rahe ja paduvihm otsa said, oli tagumine aeg rattale hääled sisse lüüa. Kell oli juba kaheksa läbi kui põnglasega taluteelt külateele pöörasime. Küll see sõit oli mõnus! Fantastiline, milliseid aroome pakub emake loodus peale kosutavat vihmasadu ja kui värskelt roheline ja puhas kõik näis! See oli parim punkt päevale, olin saanud taas vajaliku annuse powerit.
Ja nii lükkusidki kõik vajalikud tööd sujuvalt pühapäevaks. Pühapäevahommik teretas meid ootamatult vihmaga, mistõttu sain töödega pihta hakata alles siis, kui poiss lõunaunne pandud. Mõistagi ei jõudnud ma kõigega valmis, kuid õnneks need tööd kannatavad oodata, vähemalt uue nädalavahetuseni kindlasti :). Aga mõnikord lihtsalt peab... peab olema lõbu enne tööd.

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar