Sinna ja tagasi

Vahelduseks remonditolmule, peenarde kaevamisele ja aiast naadi kitkumisele otsustasime teha rändamise nädalavahetuse. Algne plaan oli juba reedel rännutee jalge alla võtta, kuid teatavasti on reede tööinimestel tööpäev ja peale seda kogu elamine autosse pakkida ei ole just naljaasi ja nii ei olnudki vastu õhtut enam mõtet kuhugi minema hakata, oleks olnud lihtsalt nüri sõit punktist A punkti B telkima. Teele asusime laupäeva ennelõunal rahuloluga hinges, et sõidame ja vaatame, kuidas päev kujuneb.
Võtsime suuna läbi Viljandi Hummuli kanti - piirkond on meile juba IMSS 2007-st tuttav ja lisaks sellele oli sinna kanti tekkinud päris mitmeid uusi aardeid, mis vajasid leidmist. Ja jätkuvalt olen ma seda meelt, et geopeitus on üks äraütlemata tore mäng, mille käigus avastad üha uusi ja uusi huvitavaid-põnevaid-kauneid kohti. Aardest aardeni kulges me tee, kuniks Pirmastu järvede kandis üks aare meid mõnusasse paika juhatas. Vormistanud aardeleiu, ei saanud alguses arugi, et mis see magnet siis võiks olla, miks peitja meid just siia tahtis juhatada. Koha eeliseks, et väike lõunane piknik teha, oli piiramatult vaba ruumi ehk nö heinamaad, kus poiss sai end autosõidule vahelduseks tühjaks joosta. Muidugi kõrge rohu sees on puugioht, aga kus seda siis ei ole?! Peale kehakinnitust jooksin koos lapsega ringi, kuniks silmasin kadakate vahel kitsukest rada, mis kaldalt alla laskus. Ja sinna, kadakate vahele, mina siis kadusin. Kitsukese raja lõpus algas uus, järveni viiv "laudtee", mis tehtud kaablirulli otstest. Jällegi minu jaoks midagi originaalset ja vahvat, millist silm pole enne näinud. Kaablirulliotsatee lõppes otsapidi järves, kuhu oli tehtud supluskoht, noh väike redel või nii, et saad veest välja. Tahtnuks isegi kogu täiega sinna sisse sumatada, aga pelgasin vee veel külmaks, ma siuke soojalemb. Aga mingil hetkel jalgupidi veest leidsin end küll - ümmargune latakas lihtsalt ei pidanud kõigi meie raskuste all vastu ja vajus servapidi vette. Õnneks olid mul jalas plätad, mitte botased :).
Kella poole üheksa paiku õhtul sai selgeks, et kõiki plaanitud või vähemasti mõttesse võetud aardeid me läbi käia ei jõua. Kui olime langetanud otsuse võtta otsesuund laagripaika, üllatas auto meid lössis kummiga. Alul üritasime odavalt läbi ajada, pump külge, ehk veab sihtkohta siiski välja, kuid visa sisin andis märku, et mõistlikum on oma energiat siiski säästa. Ja arvake nüüd, kus asub auto tagavararatas, kui te väikese lapsega reisides kogu oma elamist kaasa veate? Õige vastus - eks ikka kõikide asjade all! :) Nii lähenesimegi viimaseid meetreid laagriplatsile kella 10-ne paiku, süda põues põksumas, kas see koht on nüüd vaba või juba hõivatud. Tegemist meie salapaigaga, kuid paljudele siiski teada koht ja laupäeva õhtu veel pealegi. Suur oli meie rõõm, kui järveäärse eest tühjana leidsime.
Järgnesid kiired toimingud magamisaseme sättimiseks, õhtusöögi tarbeks. Vahepeal saabus meile külla sõber Tõrvast ja mõnus oli seal lõkke ääres istudes ajal omasoodu minna lasta. Sääski oli ainult hullumoodi palju aga selle vastu oli meil õnneks rohtu :). Mingil müstilisel moel oli aga auto hommikuks paksult sääski täis ja mingil kummalisel põhjusel nad ei tahtnudki meid pureda, vaid pigem litsusid end vastu aknaklaasi - ju vist kolm inimest autos olid öösel oma töö teinud :P...
Hommikul kella 5-6 paiku oli poiss korraga plaksti üleval, vaatas mulle naerulsui otsa, ronis üle minu emme-issi vahele ja magas hoobilt edasi, nagu ta seda siiani oli teinud. Oli see nüüd hommikune jahedus, mis talle naha vahele puges või lihtsalt suurem lähedusevajadus aga jube armas oli see, kui läbi unesegasuse üks väikene naerunägu sulle nii lähedalt-lähedalt vastu vaatab :).
Hommikul või pigem juba ennelõunal, kui poiss söödetud ja omi viimaseid kompse kokku korjasime, saabus laagriplatsile auto. Vanem meesterahvas käis viskas olenguplatsile pilgu peale, pööras autol otsa ümber ja asutas enda lahkuma, kuniks end autoga kännu otsast leidis. Mina parasjagu toimetasin lapsega, Märt läks aitas hädalised jamast välja. Selgus, et nemad olid Valgast ja imestasid, et kuidas Tallinna kandi inimesed küll sellist kohta teavad?! Jätsime selle jätkuvalt oma saladuseks :). Aga... ma tahtsin öelda hoopis seda, et... - räägi inimesega! - ... tänu sellele kännu otsa sõitmisele said nad nüüd rahumeeli ennast laagrisse sättida, pelgalt vaatamisega olid nad aru saanud, et me alles saabusime, no ja siis ei hakka ju teistele külje alla pugema, vaid ikka üritad endale privaatset kohta leida... Siiani vaikselt imestan seda head ajastatust ja väikest "saatuse sõrme", aga eks vanasõnagi ütleb - loodus tühja kohta ei salli :).