pühapäev, 4. jaanuar 2009

Võrratu valge vahetus

Tavaks saama hakkava kombe kohaselt sõitsime aastat vahetama linnast välja. Kuna pealinn ja selle lähiümbrus ühtlaselt trööstitult hall näis, sõitsime talve otsima seekord päris kaugelt – lõunamaa metsade ja mägede vahelt. Sihtpunktiks sai Tindioru turismitalu Võrumaal, Ööbikuoru serval. Ööbikuid seekord kuulda ei õnnestunud, kuid igatsetud talve leidsime küll :). Võrratult kaunis oli seal, kõik oli mähitud valgesse sädelevasse lumevaipa. Justkui uskumatu muinasjutt pealinnakandi rahvale... Ja see lummavalt kollaselt kiirgav päikeseketas! – seda jagus kõigiks kolmeks päevaks. Nii valge, energiast pakatav ja imeline oli me uude aastasse astumise "tunnel"!
Rahvas (6 peret e. 12 täiskasvanut + 6 last, noorim 1,5 kuune, vanim teismeline) hakkas kogunema 31. detsembril, mil esimesed saabujad olid kohal juba kella kahe paiku, viimased saabusid koos pimedusega. Kindlat kokkusaamise aega ei olnud määratud, igaüks tuli nii nagu võimalik, oluline oli vaid, et õhtusöögiks oleks "kõik see pere" ühise pika laua taga, mil üheskoos soovida vanale "head teed!". Kui praekapsas pliidil podises ja notsu ahjus toone võttis, said puud saunaahju ning soovijatel oli võimalus oma kondid pehmeks "praadida" ja kõik paha jätta maha vanasse aastasse. Minu ja Mauri jaoks jäi see küll paraku natuke liiga hilja peale, väike mees ei pidanud rohketele elamustele vastu ning lõunane magamata uni murdis mehe enne uue aasta saabumist. Kuna aga poiss juba piisavalt suur on ja elevust, siginat-saginat ümberringi nii ohtrasti oli, võtsin ta uue aasta saabudes voodist välja, panin soojalt riidesse ning läksime üheskoos välja seda väikeste värviliste tulukeste võrratut mängu vaatama. Oi, see meeldis Maurile hirmsasti! Kuigi uni oli silmas, võttis see väikesele mehele naeratuse näole ja kilked rõkatasid paukude võidu üle hoovi. Esimesel uue aasta minutil tegin pojale kõvasti kalli-kalli ja soovisin tal "head uut aastat!". Kui iss koos onuga üle välja rakette laskmast tagasi tuli, kõlisesid shampusepokaalid ning üleüldiste kalli-kallide saatel sooviti head ja paremat uut. Seejärel sai poiss uuesti voodisse pandud ja imede-ime, magama jäädi kohe, ilma igasuguse tantsu ja trallita, ju ta väikemees siis ikka nii väsinud oli (küll oleks tore kui igal õhtul niimoodi magama jäädaks). Voodi vastupandamatu jõud tabas mind kella kahe paiku, uinuda oli võõras kohas suht raske, läbi öö saatjaiks alumiselt korruselt kostuv jõmin ja naerukilked. Tukastades ja ärkveloleku piirimail pareerides hakkasid mingil hetkel kõrvu kostuma lauluhelid (või noh, pigem laulujorin), mis üha rohkem koos naeruga tuure kogus, kuniks tundus, et palkmaja seinad värisesid. Kell näitas siis numbrit viis. Kui laulud lauldud, saabus kõikehõlmav vaikus. Ööseti tunduvad kõik asjad võimsamad, kui nad tegelikkuses on ja mingi põhjusel sain oma närvi nii püsti, et ega magama ei jäänudki, vast tunnikese tukastasin, enne kui poiss kaheksa paiku silma lahti tegi. Samas oli magajaid (mitte lapsi), kes ei teadnud toimunust mitte kui midagi, magasid kui notid. No ma siis natuke kadestasin neid...
Vaatamata magamata ööle, ei olnudki olemine nii unine, kui arvata võis. Peale hommikukohvi joomist, laste kõhutäidet ning peale poole tunnist operatsiooni "saa Mauri kätte seestpoolt lukustatud wc-st" läksime Pääsuperega õue vallatuid päikesekiiri püüdma. Seadsime sammud alla lumisesse orgu, kus põnevust jagus nii endale kui väikestele. Mingi hetk Mauri komistas matkarajal, ning libises väikesest kallakust alla. Alguses ehmatas ära, kuid siis tundus see talle põnev, mispeale siis ise nö heideti end sealt kallakust pikali alla. Lumine oli ja kombe libises selle peal ju hästi... Paraku aga ei saanud ma seda lõbu talle pikalt lubada, kuna allpool kiskus ikka salakavalalt vesiseks. Teine sarnane nähtus leidis aset kõrgel, suht järsul, trepil, millest pidime üles ronima. Poiss oli poolel trepil, kui jalg alt libises, ning poiss põntsadi-põntsadi-põntsadi mööda treppi alla libises. Ja see oli ju nii lahe, et seda pidi siis teadlikult ikka ja jälle uuesti tegema! Päris tükk tegu oli, et teda sealt üles saada :). Ikka päris raske on teine juba, eriti veel minusugusele seljahaigele... Me rännak oli ohtralt elamusi pakkuv ning pisikesele tegelasele, kes kogu selle maa oma jala peal maha vantsis, ka üsna väsitav. Eks värskel õhul oli ka oma roll. Lõunatudiga meil sel korral probleeme ei tekkinud. :)
Kuna iss ei tohtinud tänu öisele "laulmisele" autoga sõita, olime nö kodused. Ühiselt leppisime kokku, et lapsi silmas pidades teeme sauna seekord varem, et jõuaks enne õhtusööki aegsasti ära käia. Peale lõunatudi, kui saun küdema pandud, läksime Mauriga vaatamata õhtupimedusele välja kelgumäele, et natukenegi poisi jooksuenergiat taltsutada – kaua sa seal toas ikka edasi-tagasi, trepist üles ja alla jooksed... Kelku meil muidugi polnud, kes see ikka sellise asja kaasavõtmise peale tuleb, kui maa ümberringi must on. Ja kuna kelgumägi oli piisavalt kaugel, ei uskunud ma, et selleni üldse jalutame ehk et ka kilekott jäi seetõttu tasku pistmata. Kuid ei hullu sellestki. Avastasime kelgumäe parajalt järsunõlvalise olevat. Pannud poisi kombega lume peale istuma, lükkasin pepust hoo sisse ja libises küll! Vähemasti poisile meeldis! Mõtlesin siis, et hullan südamest koos lapsega – tõmbasin kapuutsi pähe, viskasin selili mäele, pea alaspidi, et siis ei jää jalad ette, võtsin poisi kõhule ja lükkasin aga hoogu takka. Aga ju ma vist liiga suur ja raske olin, no ei libisenud see tandem meil sugugi. Proovisin siis ka poisi kombel istuli, ikka tulemuseta. Jäi see liugulaskmise lõbu ainult lapsele, mina piirdusin temale hoo andmisega. Ja oma paarkümmend liugu sai poiss niimoodi tehtud, rohkem ei julenud, päris valusalt näpistavad pakasepoisid hakkasid ligi hiilima, vaatasime, et saaks nende eest kähku peitu.
Ülejäänud aeg ja toimetused sujusid tip-top ilusti hetkeni, mil saunas poisi pea sisse olin shampoonitanud – keera seda kraanikangi kuhu poole tahes, katsu vasaku või parema käega – ikka jääkülm! Kuna mul polnud õrna aimu, kuskohast see soe vesi tuli, oletasin, et eks ikka boilerist. Ja kuna tegu on saunaga, siis ilmselt peab see boiler olema piisavalt suur, ehk et kui ei ole sooja vett, siis järgmine sats soojeneb ikka päris tükk aega. Ja nii oligi, et kuna meil sai viimase vindini leilis käidud, siis pesin nii lapse kui enda dushist tuleva jääkülma veega. Vahepeal oli küll hirm, et kisa peale tuleb Tallinnast lastekaitse kohale, kuid see shampoon oli ju vaja lapse peast ja silmist, kuhu see mingil põhjusel rusikatega hõõruti, kätte saada, ja ega see libe ollus nii lihtsalt maha tulegi (tavaolukorras ei saa sellest nagu arugi). Kui karjuv laps pestud, panin ta leiliruumi sooja. Tundub, et tast kasvab üks tõsine õige eesti mees. Viskasin aga kerisele vett ja poiss muudkui õhutas takka: "viska, viska!".
Viimaks "piinakambrist" pääsenud, oli vaba aeg ühistegevuste jaoks. Päeval rändama läinud rahvas oli ka kõik koju jõudnud, lapsed mängisid sõbralikult isekeskis (polegi nagu näinud, et üksteisele võõrad ja nii erinevas vanuseastmes lapsed üheskoos nii kenasti mängiksid) ning täiskasvanud kes askeldasid õhtusöögi tarbeks, kes mängisid – kõigil oli ütlemata mõnus ja lahe olla. Öörahu saabus ootamatult vara – südaööks olid kõik lambid kustus.
Uue aasta teine päev võttis meid vastu -19 kraadise pakasega. Külm oli isegi tuppa hiilinud. Kaminasse tuld teha polnud aga enam mõtet, kõiki meid ootas ees kodutee. Kui viimanegi unimüts ärganud, käisime üheskoos külas Tindioru talu peremehel, kes tutvustas meile omi hoolealuseid – 3 põhjapõtra ja 4 jaanalindu. Iseäranis põnevat tegevust pakkus lastele põtradele sammalt aia vahelt hambusse anda. Ja need jaanalinnud olid nii lahedad! (Kuna kunagi sai ise ka neid kasvatatud, või õigemini mees kasvatas, siis nendega olin ma eelnevalt nö lähitutvust teinud ja minu elevus ilmselt ei olnud nii suur, kui mõnel teisel.) Aga ikkagi oli tore vaadata, kuidas nad ennastunustavalt lume peal tantsisid, tiivad graatsiliselt laiali ning järgmisel hetkel aia kõrval jooksvatele inimestele sangarlikult järele jooksid. Vaatemängule lisaks pajatas peremees põnevaid fakte nii põtradest kui lindudest.
Päike piilus läbi härmatanud külmavine, muutes ümbritseva sädeluse piimjalt mahedaks. Aeg oli minna kotte ja autot pakkima. Tänanud pererahvast ning jätnud nendega hüvasti, pöördusid mu sammud kui iseenesest hoopis alla orgu. Milline imeline lumm ja rahu! Sõnulseletamatu ilu. Eile ma seda ei näinud, vähemasti mitte nii, nagu nüüd. Aga eile ei olnud ka pakast, mis kogu selle oru härmanõeltega üle maalis... seda peab nägema, seda ei saa kirjutada. See oli fantastiline!
Kogu see üritus ja looduse ilu kokku oli üks suur õnnestumine, suur rahulolu. Loodan, et olnud aastavahetus ei jää taoliseks viimaseks.

Toimunust väikest ülevaadet pildilisel kujul näeb siit.

Soovin kõigile imelist uut aastat!

1 kommentaar: