Iga jamps lõpeb kord

... ütles rebane, kui talt nahka võeti. Ehk et nädalavahetusel jõudsime lõpule ühe suure ja vastiku tööga – teisaldasime lugematu arv aiakärutäisi kütteks mõeldud puuklotse ühest kohast teise. Sai neid tellitud kahel aastal ning lastud panna hoovi suurte elupuude taha, kust nad nö jalgu ei jäänud. Talvel võtsime aga elupuud maha ja et enam naadiaasal elama ei peaks, asusime elupuude ümbrust niidetavaks muruplatsiks hooldama. Aga oh üllatus-üllatus, seal olid ju need kütteklotsid. Üldiselt olid need mulle juba eelmistel aastatel pinnuks silmas, kuid siis oli muid olulisi tegemisi rohkem ja pealegi suured varjavad elupuud, tänu millele silm ikka kinni pigistatud sai. Klotse jagus 7 m2 -le ja osad neist olid selle kolme aastaga juba kenakesti maa sisse vajunud. Esmalt sai mururehaga lahtine sodi (elupuude oksarisu jmt) pealt tõmmatud, alguses üritasin neid korjata käsitsi, maa sisse vajunud klotsid koukisin välja võilille eemaldamise konksuga, kuid peale mitmendat kärutäit olid sõrmeotsad valusad (küüned, mitte et nad mul pikad oleks, kuid sõrmeotstega midagi järjepanu kraapida teeb küüned nö hellaks) ning samamoodi jätkata polnud eriti mõeldav. Tuli olla innovatiivsem. Kus häda kõige suurem, seal abi kõige lähem :). Hea koosluse leidsin raudrehast ja lumelabidast – raudrehaga kraapisin klotsid lumelabidale ja labidaga tõstsin kärusse. Kohati tuli reha aga kasutada kõblana, et maasse vajunud klotsid kätte saada ja see süsteem toimis edukalt. 3-4 kärutäit oli ühe korra limiit, siis tuli teha paus, sest liigne kilplase tunne hakkas võimust võtma. Ja nii jaguski seda tööd mitmeks päevaks nii söögi alla kui söögi peale ja mõned kärutäied veel enne magama minekutki, kuniks plats sai tühjaks :). Nüüd on lauda taga päris korralik kuhjake, nagu pildilt näha, vähemasti tuul käib läbi ja saab seda sodi veel küttekski kasutada. Seejärel saabus aeg, kus nõutu näoga mööda aeda ringi käisin ja ei osanudki nagu midagi tarka teha, kuigi tegemist ju oleks mitmesugust, aga küll kannatas üks asi edasi lükata, teise jaoks polnud nagu tuju jne jne... kuniks eile hommikul, kui kõik veel hoovis märg oli, ainukese tulemusliku tööna nägin veel allesjäänud elupuuokste ja muu tekkinud puuprahi põletamist. Eks ta natuke selline riskiga tegemine oli, sest tuul, mis viimasel ajal nii mõnuga ja vahetpidamata lõõtsub, oli suunaga vanade hoonete peale. Kuna aga tuule rammu näis vähem, kui eelmistel päevadel, sai tuli läidetud... ja enne mina selle äärest ei lahkunud, kui kõik sai tehtud. Vat jonniga tegin – kas saab ükskord platsi puhtaks või ei. Sai! :)
Hullule tööle vahelduseks sain natuke mahti oma aeda ka uusi asunikke soetada. Üks neist minu ammune suur unistus – ploomipuud: "Emma Lepermann" ja saagikuse suurendamiseks talle seltsiks "Ave". Oleme seda plaani juba paar aastat pidanud, kuid nüüd said sordid ometi konkreetselt välja valitud ja aeda istutatud, jääb üle vaid loota, et nad ilusti vastu peavad, kasvavad ja kosuvad ning tulevikus ka korralikku saaki annavad.
Iluaianduse poole pealt leidsid Suures Kivihunnikus, mida mees tulevikus igihalja rohelise mättana näha soovib, endale elupaiga järgmised tegelased: kirju kadakas "Blue Carpet" (2 tk), kirju kadakas "Blue Star", harilik pukspuu ja veidikese värvi lisamiseks Fortunei kikkapuu "Emerald'n Gold" ja harilik põõsasmaran "Goldstar". Olin välja vaadanud veel kaks põõsasmarana sorti, kuid hetkel ajutiselt töötu rahakott pistis selle peale haledasti kiunuma. Ma siis halastasin talle.
Lisaks on maha saanud porgand ja redis, milledest viimane end juba usinasti päikese poole sirutab, maiustamiseks tibake kartulit, kaevatud on kogu aiamaa ning kui mina tulega möllasin, tegi mees korda ka kasvuhoone – pesi ning haris maa. Nii kena sai, et koli või ise sisse :). Kiiremas korras oleks nüüd vaja maha panna tippsibul, till, petersell, lehtsalat ja veidi hiljem siis aeduba, hernes ja porru, kasvuhoonesse tomat. Tomatiaimed tuleb paraku turult või Hansaplantist tuua, kuna ise ettekasvatatud taimed läksid kõik mingil põhjusel välja – idanesid kõik seemned ilusti, kasvasid u 2-3 cm ja kogu moos. Kahtlustame, et muld võis olla tomatile ebasobiv, porru kasvab samadel tingimustel küll nii et mühiseb. Ja ega ei olegi plaanis midagi rohkemat kasvatada... ahjaa, ikka lilli muidugi ka :)! Eile avastasin, et Savisaarelt sügisel tellitud liilia "Vostotsnaja Skazka" on oma argliku ninakese mullast välja pistnud... ja murtud süda hakkab kohe-kohe õitsema... Põnev on see lindude kõrvulukustava vidistamise, aina rohetavama muruvaiba ning hiirekõrvul puude-põõsastega kevadine aeg - kogu aeg on miskit uut oodata ;). Ja selle kõrval kahvatuvad ka kõige vastikumad ja nürimana näivad aiatööd.
Oleme nüüd välja teeninud ühe pisukese puhkuse – Lõuna-Eesti, here we come! :)