teisipäev, 13. november 2012

Tooli reinkarnatsioon

Et kõik ausalt ära rääkida, nagu asi oli, pean ma alustama sellest, et mul on linnakodus üks vana kirjutuslaud, mille taga mina kõik oma kooliaastad omi koolitükke kirjutasin. Juba enne mind oli seda teinud keegi teine ühes teises kodus. Vaatamata aga oma paljudele usinatele tööaastatele on laud veel siiski kobe ja täiesti töökorras, välimuselt vaid veidi väsinud, otsustasin selle nö edasi pärandada oma pojale, kel järgmine sügis seisab ees koolitee algus. Juba ammu on mul olnud mõte decoupage tehnikat kasutades see vähe värskemaks üles kobida. Kuna ma aga selle tehnikaga pole päriselus kordagi kokku puutunud, ei julgenud kohe nii suure asja kallale asuda. Esimene kohtumine selle tehnikaga oli paar-kolm aastat tagasi digimaailma vahendusel ühte blogi lugedes. See oli minu jaoks täiesti uudne asi ja tundus nii põnev, ometi ei leidnud ma endas seda vajalikku vaimu võtta kätte ja ise proovida. Nii see idee kääris ja kääris. Vahepeal ununes... kuniks käesoleva aasta kevadel jälle ühes blogis selles tehnikas viimistletuid ilusaid esemeid nägin. Lisaks decoupagele oli veel miski põnev kraklee ka...
Kuniks suve lõpus jäi mulle näppu see väike vana lastetool. Tundus olevat just selline paras tükk esimeste näpuharjutuste tegemiseks. See tool on olnud minu sõber kogu minu teadliku elu ja ikka läbi aastate sama nägu. On temagi tulnud meie perre ühest teisest perest, seega on tal vanust rohkem kui minul ning täpne tooli vanus on teadmata, julgen pakkuda max kuni 50 aastat. Kõige ehedamalt mäletan, et ikka armastasin tooli keerata tagurpidi, jalad taeva poole ja siis mööda seljatuge alla lasta. Praegu vaadates nagu polegi seda pinda, millest alla lasta aga näe, väikesele lapsele pakkus rõõmu kui palju! Ja siis veel need seljatoe küljest välja nokitud pinnud. Minu mäletamist mööda umbes kolmandik peaks minu näputöö olema. Oli seegi omamoodi põnev – väikese lapse sõrm mahtus irvitava laastu alla, natukene jõudu rakendades tuli 'plõnn!' jälle tükk lahti...
Järgnes palju tunde internetis surfamisele – saamaks rohkem aimu ja teadmisi nimetatud tehnikatest ning leidmaks endale meelepäraseid salvrätikuid või decoupage paberid. Mina ei tea, kas on minu nõudmised liiga kõrged või ongi see valik kõik suht ühte auku aga midagi mõnusat leida on ikka väga raske. Võin öelda, et olen neid salfakaid vist tuhandeid läbi surfanud küll kodumaistel küll väljamaistel saitidel, kuid seda rosinat enda jaoks ikkagi leidnud ei ole. Võimalik, et ma ei ole sinna päris õigesse kohta veel sattunud. Huvitaks rohkem just sellised muhedad ja koomuski laadsed... on küll laste teemalisi, kuid valdavalt on need kõik siuksed ninnu-nännukad.
Nonii, viimaks kui vajalikud vahendid hangitud, tuli kuskilt otsast pihta hakata. Taas surfasin ja kaalusin ka varianti minna kursustele, et noh käid ja nokitsed paar tundi ja on asi koos teistega juhendaja käe all läbi tehtud. Aga vaadates neid hindasid tabasin üks moment end mõttelt, et selle raha eest saaksin ma juba üsna mitu vajalikku töövahendit. Pealegi olen ma oma olemuselt aeglasem ja rahulikum nokitseja kui mistahes keskmine seltskond ning kindlasti oleks kogu see protsess minu jaoks poolikuks jäänud. Nii järgnesidki veel mõned õppetunnid juutuubi vahendusel, kuni viimaks tundsin, et kas nüüd või mitte kunagi :D. Iga uue tehnika puhul on mõistlik ikka üks proovitöö valmis susserdada. Tänu kodukese alles ehitusjärgus olemisele õnnestus leida üks suurem jupp lauda, nii meeter pikk, mille peal sain siis omatahtsi hullata ning vaadata kuidas miski materjal käitub. Igati väärt praktiline õppetund :). Ja siis... tooli kallale!

Töökäik ehk minu näputäis kogemusi:
  • Lihvisin tooli vanast värvist puhtaks. Alguses arvasin, et lihvin maha ainult lahtise värvi ning tasandan suuremad konarused. Nimelt oli vineer niiskuse käes kohati pragunenud ja servad olid taeva poole kaardu. Minu üllatuseks tuli aga värv üsna kergelt maha ning nii müttasingi taldlihvuriga tooli paljaks ning rakendades veidi enam jõudu ka ebatasasused siledaks. Tekkinud pragudega ei osanud aga midagi peale hakata või noh õigemini polnud nagu sügavat mõtet, et pahteldada jmt iluvõimlemist selle kallal teha.
  • Kui pinnad lihvitud ja puhastatud, värvisin. Kuna värvide hingeelust ise miskit ei tea, siis küsisin poes, mida nad soovitavad ja nii ma neid müüjaid siis usaldasin. Soovitati alküüdvärvi (et ikka niisketes oludes ka hästi vastu peaks, ntx vannitoas, kus poiss kasutas seda kraanini küündimiseks). Värvide ja lakkide osas eelistan ise aga poolmatti, kuna päris matt tundub kuidagi liiga elutu ning läikiv jällegi liiga edev. Lihtsalt valget värvi ei tahtnud ning käisin poes meelepärast tooni valimas-segamas. Sain kätte ka oma esimesed vitsad. Nimelt kodus selgus, et värv selline kole plass ja hallikas, üldsegi mitte selline lõbus nagu näidise peal tundus. Värvitooni valmisel peab jah arvestama valgusteguriga – kinnises kaubandushoones, kus on ainult tehislik valgus, näib see toon hoopis teine kui päevavalguses. Seda kõike ma ju tegelikult teadsin, aga... mõnikord kipuvad asjad ununema, eriti veel kui eesootava töö õhinas mõttes juba pintslit käes hoiad. Kuna ei ole mõtet teha algusest peale asja, mis endale ei meeldi, tuli teha uus tiir poodi ja lasta uus toon segada. Nüüd sai selline mõnus erk ja lõbus. Ega palju asju sellise värviga üheskoos tubastes tingimustes ei kannata, hakkab kergelt häirima (ei ole ikka päris nö loomulik värv), kuid üks-kaks vähe lõbusamat asja võib majapidamises olla küll.
  • Kui tool värvitud ja korralikult kuivanud, hakkasin otsima oma kokku tellitud väikesest salvrätihunnikust sobivaid. Ei olnud mul ühtegi konkreetset mõtet ega nägemust, mis sellest toolist saama peaks. Hakkasin lihtsalt tasahilju tegema, küll tast aja jooksul ikka miskit asja saab. Kindlasti parem kui enne. Ehk siis tegelesin decoupage'ga ja liimisin peale esimesed motiivid. Antud töö puhul kasutasin siis lõikamise, mitte rebimise, tehnikat. See oli nüüd üks igavamaid ja tüütumaid osasid. Kärsitule loomule see nikerdamine ilmselt ei sobi... Libedale alküüdpinnale oli neid suht suuri motiive väga hea kleepida, mõningase õrna mudimise-libistamise tulemusel õnnestus need perfektselt peale saada. Pedant nagu ma olen, sain täiesti kortsuvaba tulemuse!
  • Kui motiivid peal, asusin kraklee juurde. Et mitte kõige silmatorkavamat ala kohe ära plätserdada, alustasin veidi tagasihoidlikumatest osadest – jalgadest. Seal kasutasin siis juba akrüülvärve ja krakleelakki. Saadud tulemus oli minu silmale päris põnev ja see andis indu juurde! Kui jalgadele kraklee tehtud, tundus see kuidagi igav või lage, nii sündiski mõte ka sinna motiivid peale kleepida. Nüüd sain ka aru, mis toolil üldiselt viga oli – sinna oli ka motiive juurde vaja ning esialgu lagedana näinud tükk sai märksa elavamaks. Seejärel asusin taas kraklee kallale. Ainuke eelnev nägemus selle tooli puhul oli, et kindlasti peab rohelist värvi sisse tulema. Oli ta ju kogu minu elu roheline olnud ning et ta mulle väga võõraks ei jääks, tahtsin nüüdki rohelist kasutada, kasvõi veidikenegi :). Kui kraklee valmis ja ma sain sellega paar nädalat harjuda (edasise nikerdamise jaoks polnud lihtsalt mahti), jäi see mind veidi häirima. Nimelt oleks tulemus mulle meelepärasem, kui too kollane värv oleks toda rohelist rohkem katnud nii, et oleks jäänud pea ainult roheline mõrastik. Aga ilmselt oleneb see juba akrüülvärvide kvaliteedist. Niipalju sain netist targemaks, et on olemas täiesti katvad värvid, poolläbipaistvad-kumavad ja siis nö täiesti läbipaistvad. Vastavat markeeringut mina oma värvidelt tuvastada pole suutnud. Aga no selge see, et lihtsalt mingi näpuharjutuse tarbeks ei hakka ma endale miskeid profivahendeid muretsema, eks ma müüja soovitusel ühed soodsamad valisin. Õnneks on ta ka antud kujul minu jaoks päris vahva.
  • Olles saanud tooliga justkui valmis, näis ta ikka kuidagi häiriv, selline tuim 1+1. Nii kasvasid toolile tasahilju väikesed kollasilmsed valged õiekesed. Uskumatu, kuidas mõned väikesed detailid võivad luua hoopis teise meeleolu.
  • Kuna tegemist on igapäevase tarbeasjaga, lakkisin kogu tooli poolläikiva puidulakiga (uretaanalküüdlakk) üle. Neli kihti. Lakkisin, lihvisin, lakkisin jne...
Ja voilaa, valmis ta saigi! Ega ta nüüd miski meistriteos ei ole, aga oluliselt lõbusam ja lapsesõbralikum, kui enne, kindlasti. Uute kogemuste võrra olen nüüd rikkam ka :).

Fotode fenomen: piltidelt on konkreetselt näha, kus jookseb akrüülvärvi piir. Vaadates tooli reaalselt oma silmaga, see vahe peaaegu puudub täielikult, värvid lähevad üle sujuvalt ning piirjoon silma ei hakka. Alguses arvasin, et rolli mängib valguste erinevus nii toas kui õues. Õues on see vahe jah mingi gramm rohkem märgatavam, kuid toas pea nähtamatu. Selle tõestuseks tegin toas ka pildi. Ja mis mina nägin! Vahe pildil ikka sama terav! Ei teagi nüüd, kas rolli mängib fotosilm (digitehniline aspekt) või siis hoopiski värvid ise – on ju akrüülvärv matt ja alküüdvärv selle ümber poolmatt ehk mingil määral sile ja läikiv. Võimalik, et hoopis valgus murdub värvidel erinevalt. Tavasilm seda ei erista, kuid digisilm püüab kinni... Hm, või on süüdlaseks hoopiski lakk. Nii või teisiti, ei saa ma paraku arvuti vahendusel seda õiget muljet edasi anda.

3 kommentaari:

  1. See on küll vahva idee.Mul ka kodus paar vana Nõukaaegset lastetooli vedelemas.Proovin kindlasti järele.

    VastaKustuta
  2. Väga ilus tulemus. Vanad asjad ongi palju vastupidavamad kui nüüdsed uued ja neile tulebki uus elu anda. Nüüd võid julgelt kirjutuslaua kallale asuda.
    Oh, jõuaks ma ka kord oma taburettideni

    VastaKustuta