Toas oli vaikne. Keerasin end läbi une teisele küljele. Kurk oli kare ja kähe. Neelatada oli ebamugav. Tea, kas oli see nüüd kuivast õhust või millestki muust. Võtsin lonksu vett ja pugesin ninaotsani tagasi teki alla. Uni oli. Aga uuesti unne suikuda ei suutnud. Hirmus külm oli. Lebasin liikumatult ja mõtlesin. Kas tuua lisaks kahele tekile veel miskit peale. Ei jaksanud. Lootsin, et küll varsti soe hakkab. Mõned hetked mõtteid mõlgutanud, hakkas kõrvalvoodis nahistamine. Selge, Maurpoiss keerab külge. Nahistas ja nahistas ja mida rohkem tema nahistas, seda käredamaks ta muutus. Kuni viimaks oli nutt lahti. No tohotonti, mis see nüüd siis keset ööd on?! Ei aidanudki muu, kui ronisin külmast tekialusest veel külmemasse tuppa (nimelt lülitatakse meil ööseti küte välja :)). Andsin poisile joogipudeli kätte, panin pikali, sättisin teki peale. Silisin ta unesooja peakest. Jõudsin teki alla minna, kui hetke pärast jälle jorin lahti. Vesi oli lutipudelist otsa saanud. Muidugi teeb meele mõruks ju. Tahad juua, aga pole. Egas midagi. Uuesti teki alt välja ja kööki vee järele. Silm peatus mikrouuni elektriliselt rohelistel numbritel - see näitas loetud minutid 4 läbi. Olin maganud 1,5 tundi. Seepärast mulle külge keerates tunduski, et olin vaid tukastanud...
Aga mis siis ikkagi on see, mis ajab öösel ühel ja samal ajal üles kaks inimest?! Ja veel nii, et poisil nutujorugi lahti võttis...
Tali tuli, suusad alla!
Eile kui lund sadama hakkas, lõi ärevusekelluke hinges nooti - nüüd saab suusatama, nüüd saab suusatama... ! Eks ta rohkem selline peenike pihu oli, kuid vaatamata sellele ajasin täna hommikupoolikul endale suusad alla. Azza, raske oli aga hakkama sain! :) Kui üks suusk all, siis too libises kogu aeg alt ära, no mõningase madistamise peale õnnestus teine ka alla saada... Ja kui ma viimaks edukalt suuskadel paigale püsti püsima jäin, siis sai juba suusatamise moodi liigutusi ka tegema hakata... Vähemalt ma arvan, et ma tegin :).
Kui arvestada, et ma pole 10 viimast aastat oma elust suusatanud, võiks öelda, et pole isegi oma isiklike näpuotsakestegagi suuski puudutanud, siis tänane skoor - 3 korralikku käblat 3 kilomeetri kohta (ehk 1 kukkumine per kilomeeter) + terved kondid + terved suusad (kepid) - ei olegi see kõige hullem!
Esimene maaühendus oli kuidagi ootamatu ja arusaamatu. Juhtus see lõigul, kuhu rajameistrid olid just värskelt paksu kihi kahurist välja pursatud lund vedanud, vist kahed jäljed olid peal. Kuna ees oli veoauto koorma lumega, hakkasin hoogu maha pidurdama aga nii krdi kole libe oli, et see kuidagi ei õnnestunud, tasakaal kaldus kuskile kõrvale ja järgmisel hetkel olingi tötsti ninali lumes. Aga suusk libises seal hästi! Teine ja kolmas olid pigem raja olukorrast tingitud - võiks öleda, et kooremultsi oli rohkem kui lund... Sellegi poolest ei hakanud tagasi koju minema, sai siia mäe otsa ronitud, siis sõidan oma ringi ära, ega muidu see tunnetus tule! Ja nii see suusk hoo pealt kohati multsi kinni jäi, viimati kohe nii äketse, et olin nii pikk kui lai mataki selili... No see oli natuke karm. Aga üldiselt tegi kogu see lumes püherdamise värk mulle nalja, nii mõnigi oleks ilmselt kõõksunud kõht kõveras. Õnneks oli suusalisi siiski vähe ja oma kukkumised oskasin sättida ajale, kui kedagi nägemas polnud... Eriti koomiline oli veel see, kui laugemat sorti pikemast laskumisest laskudes tabasin end omaette pingsalt korrutamas: "ma saan hakkama... ma saan hakkama..." Ikka täitsa kole, mis vanadus inimestega teeb... Lapsena polnud ükski mägi ei liiga järsk ega liiga kõrge ega liiga libe... Vot neid aegu igatsen ma küll taga! Aga see on juba hoopis teine teema.
Mitu korda selle lühikese raja jooksul tabasin ma end mõttelt, et olen oma detsembrikuus tehtud investeeringuga uude suusavarustusse täiega rahul - ma saan võtta OMA suusad ja panna nad endale alla just sel aja hetkel, kui ma seda ise tahan, ma võin nendega minna, kuhu iganes ma ise tahan, ma võin korraga suusatada just nii palju kui ma seda ise tahan, ma võin nendega kukkuda just niipalju kui ma ise seda tahan, kartmata rikkuda võõrast vara. Ma suusatan jälle! Ja vot see fiiling on võimas!!!... Kuigi jah... eks lumega ole lihtsam :).
Igatahes sain mändide vahel kakerdades suure annuse positiivset energiat! Tõin suusad ära koju, polnud mõtet neid seal multsi peal rohkem kraapida, võtsin kelgu ja oma väikese põnni ning läksin hoopis kelgutama... st et Mauri kelgutas, emme rahmeldas kelgunööri otsas. See oli Mauri elu esimene kelgusõit. Eile poes kelku ostes olin hetkeks päris nõutu - kas osta seljatoega titekas või juba suurte laste kelk. Põnglane saab laupäeval 1 a ja 6 k ning mulle tundus see titekas kuidagi kole väikene ning võtsin ikka selle suurema. No põnglane täna vähe röötsakile vajus kui kiiremat hoogu talle jooksin aga üldiselt talle meeldis! Alguses oli tiba tõsine, kuid kui mänguplatsilt kodupoole sõitsime, siis peeti mulle kelgult juba valjuhäälsed pikad kõned maha. :) Üks igati vahva ennelõuna oli meil! Nüüd jääb vaid loota, et seda lund tuleks veel... ja veel...
Kui arvestada, et ma pole 10 viimast aastat oma elust suusatanud, võiks öelda, et pole isegi oma isiklike näpuotsakestegagi suuski puudutanud, siis tänane skoor - 3 korralikku käblat 3 kilomeetri kohta (ehk 1 kukkumine per kilomeeter) + terved kondid + terved suusad (kepid) - ei olegi see kõige hullem!
Esimene maaühendus oli kuidagi ootamatu ja arusaamatu. Juhtus see lõigul, kuhu rajameistrid olid just värskelt paksu kihi kahurist välja pursatud lund vedanud, vist kahed jäljed olid peal. Kuna ees oli veoauto koorma lumega, hakkasin hoogu maha pidurdama aga nii krdi kole libe oli, et see kuidagi ei õnnestunud, tasakaal kaldus kuskile kõrvale ja järgmisel hetkel olingi tötsti ninali lumes. Aga suusk libises seal hästi! Teine ja kolmas olid pigem raja olukorrast tingitud - võiks öleda, et kooremultsi oli rohkem kui lund... Sellegi poolest ei hakanud tagasi koju minema, sai siia mäe otsa ronitud, siis sõidan oma ringi ära, ega muidu see tunnetus tule! Ja nii see suusk hoo pealt kohati multsi kinni jäi, viimati kohe nii äketse, et olin nii pikk kui lai mataki selili... No see oli natuke karm. Aga üldiselt tegi kogu see lumes püherdamise värk mulle nalja, nii mõnigi oleks ilmselt kõõksunud kõht kõveras. Õnneks oli suusalisi siiski vähe ja oma kukkumised oskasin sättida ajale, kui kedagi nägemas polnud... Eriti koomiline oli veel see, kui laugemat sorti pikemast laskumisest laskudes tabasin end omaette pingsalt korrutamas: "ma saan hakkama... ma saan hakkama..." Ikka täitsa kole, mis vanadus inimestega teeb... Lapsena polnud ükski mägi ei liiga järsk ega liiga kõrge ega liiga libe... Vot neid aegu igatsen ma küll taga! Aga see on juba hoopis teine teema.
Mitu korda selle lühikese raja jooksul tabasin ma end mõttelt, et olen oma detsembrikuus tehtud investeeringuga uude suusavarustusse täiega rahul - ma saan võtta OMA suusad ja panna nad endale alla just sel aja hetkel, kui ma seda ise tahan, ma võin nendega minna, kuhu iganes ma ise tahan, ma võin korraga suusatada just nii palju kui ma seda ise tahan, ma võin nendega kukkuda just niipalju kui ma ise seda tahan, kartmata rikkuda võõrast vara. Ma suusatan jälle! Ja vot see fiiling on võimas!!!... Kuigi jah... eks lumega ole lihtsam :).
Igatahes sain mändide vahel kakerdades suure annuse positiivset energiat! Tõin suusad ära koju, polnud mõtet neid seal multsi peal rohkem kraapida, võtsin kelgu ja oma väikese põnni ning läksin hoopis kelgutama... st et Mauri kelgutas, emme rahmeldas kelgunööri otsas. See oli Mauri elu esimene kelgusõit. Eile poes kelku ostes olin hetkeks päris nõutu - kas osta seljatoega titekas või juba suurte laste kelk. Põnglane saab laupäeval 1 a ja 6 k ning mulle tundus see titekas kuidagi kole väikene ning võtsin ikka selle suurema. No põnglane täna vähe röötsakile vajus kui kiiremat hoogu talle jooksin aga üldiselt talle meeldis! Alguses oli tiba tõsine, kuid kui mänguplatsilt kodupoole sõitsime, siis peeti mulle kelgult juba valjuhäälsed pikad kõned maha. :) Üks igati vahva ennelõuna oli meil! Nüüd jääb vaid loota, et seda lund tuleks veel... ja veel...
Piimalaik ja majapidamispaber...
Nii, nagu ka eelmisel aastal, nii käisime ka seekord aastat vahetamas linnast väljas. Kuna muist väikelapsi meie hulgast ei kannata pikka autosõitu, sai valitud tiba lähem koht kui seda on Emajõe Suursoo, kuhu linnakärast sai põgenetud eelmisel aastal. Meelidivat äraolemist pakkus meile Kingu talu Vihula külas Lääne-Virumaal. Nende poolt oli peavari, ülejäänud toimetused toimetasime kõik ise...
Lastel oli muidugi hullumoodi põnev taas kokku saada ja koos askeldada, kuigi kõige vanemalgi veel vanust alla 1,5 a. Nii juhtuski, et meie põnn ei tahtnud kuidagi ühise laua taga koos teistega süüa (ta meil üldse selline väga valiv), hetkeks peatus emme süles ja siis oli kohe vaja jälle mängima tormata. Kuna aeg kulges väikemehe jaoks söögi ja ka joogivabalt, isegi piim ei läinud kaubaks, pidasin vajalikuks eralduda temaga kööki. Nii ei saa ju, et laps puhta söömata on.
Oli 1. jaanuari hommik, põõnasime üsna kaua. Viimaks kui teistega ühinesime, olid pisikesed juba söönud. Tegin endale veel selgema pildi ette saamiseks kruusi kanget kohv ning lasin põnglaselgi veel tiba ärgata. Kes see ikka voodist kohe söögilaua taha istub?
Esimesed tragimad hakkasid äraminekuks juba kotte pakkima, kui mina kööki suundusin. Seal oli hea vaikne ja rahulik. Põnglane jäi söögi valmimiseni koos teistega omi toimetusi askeldama. Panin pudru tulele podisema. Esimene tegu leidis peagi oma koha kempsupotis, kuna olin suutnud selle soolatoosi puudumisel üle soolata, no ei oska pakist otse doseerida. Teise tegu õnnestus edukalt. Soe puder taldrikul lapseootel, valasin piima lutipudelisse ja hakkasin seda kiiruga mikrouuni panema, kui nägin, et mikrouuni taldrik lainetas piimast. Pahameel kihvatas läbi - kas siis tõesti on nii raske enda järelt koristada?! Muidugi minu viga ka, oleksin võinud selle piima juba siis sooja panna, kui puder veel pliidil oli, siis ei oleks nüüd olnud vaja selle jahtumise pärast muret tunda... Oli kuidas oli... Panin piima käest, pöörasin end ümber, astusin sammu majapidamispaberi rullile, mis asus elektripliidi ja sama kõrgusega külmiku vahele meisterdatud aluskandikul, lähemale kui plaks! käis see teadmine, see tundmus minust läbi... See piimalaik uunis, mis põhjustas vajaduse paberi järele, selleks tarbeks astutud samm ja kogu ülejäänud ümbrus just sellises asetuses nagu ta sel hetkel oli... Justkui äratundmisrõõm, või pigem teadmine, et ma kopeerin tegevust, mida ma kunagi olen juba teinud... et ma teen midagi, mis on minu poolt juba tehtud... aga millal? mismoodi?... eh, ma parem ei üritagi seda tunnet siia kirja panna, nagunii pole see täielikult võimalik...
Lastel oli muidugi hullumoodi põnev taas kokku saada ja koos askeldada, kuigi kõige vanemalgi veel vanust alla 1,5 a. Nii juhtuski, et meie põnn ei tahtnud kuidagi ühise laua taga koos teistega süüa (ta meil üldse selline väga valiv), hetkeks peatus emme süles ja siis oli kohe vaja jälle mängima tormata. Kuna aeg kulges väikemehe jaoks söögi ja ka joogivabalt, isegi piim ei läinud kaubaks, pidasin vajalikuks eralduda temaga kööki. Nii ei saa ju, et laps puhta söömata on.
Oli 1. jaanuari hommik, põõnasime üsna kaua. Viimaks kui teistega ühinesime, olid pisikesed juba söönud. Tegin endale veel selgema pildi ette saamiseks kruusi kanget kohv ning lasin põnglaselgi veel tiba ärgata. Kes see ikka voodist kohe söögilaua taha istub?
Esimesed tragimad hakkasid äraminekuks juba kotte pakkima, kui mina kööki suundusin. Seal oli hea vaikne ja rahulik. Põnglane jäi söögi valmimiseni koos teistega omi toimetusi askeldama. Panin pudru tulele podisema. Esimene tegu leidis peagi oma koha kempsupotis, kuna olin suutnud selle soolatoosi puudumisel üle soolata, no ei oska pakist otse doseerida. Teise tegu õnnestus edukalt. Soe puder taldrikul lapseootel, valasin piima lutipudelisse ja hakkasin seda kiiruga mikrouuni panema, kui nägin, et mikrouuni taldrik lainetas piimast. Pahameel kihvatas läbi - kas siis tõesti on nii raske enda järelt koristada?! Muidugi minu viga ka, oleksin võinud selle piima juba siis sooja panna, kui puder veel pliidil oli, siis ei oleks nüüd olnud vaja selle jahtumise pärast muret tunda... Oli kuidas oli... Panin piima käest, pöörasin end ümber, astusin sammu majapidamispaberi rullile, mis asus elektripliidi ja sama kõrgusega külmiku vahele meisterdatud aluskandikul, lähemale kui plaks! käis see teadmine, see tundmus minust läbi... See piimalaik uunis, mis põhjustas vajaduse paberi järele, selleks tarbeks astutud samm ja kogu ülejäänud ümbrus just sellises asetuses nagu ta sel hetkel oli... Justkui äratundmisrõõm, või pigem teadmine, et ma kopeerin tegevust, mida ma kunagi olen juba teinud... et ma teen midagi, mis on minu poolt juba tehtud... aga millal? mismoodi?... eh, ma parem ei üritagi seda tunnet siia kirja panna, nagunii pole see täielikult võimalik...
Kõik müügiks?!
Kingiti mulle ilus väike jõulukaktus, mis oma kasvu kohta võiks öelda, et õitses kui pöörane. Või vähemasti tahtis seda! Hinge tegi soojaks, ümbritseva detsembrikuu lumeta hallusegi lõi veidikenegi särama :). Imetlesin ja kiitsin salamisi pisikest - ise nii väike, aga tubli! - pikkust teisel vaid 3-4 lehe lüli jagu ja pea kõik tipud õisi ja õienupukesi täis!Järgnesid päevad täis askeldusi-toimetusi, kuniks ühel päeval avastasin taimel mulla kuivanud olevat. Ei midagi, kastsin siis taimekese ära. Vaatamata sellele leidsin aga mõned tunnid hiljem mõned maha kukkunud õienupukesed. Kui neid aja möödudes jätkuvalt aga üha rohkem ja rohkem poti kõrval oli, hakkas süümeuss hinge närima. Vat mis ma nüüd ilusa lillega tegin! Oleksin natukenegi varem teda kasta märganud, oleks ta ehk veel täies elujõus... Ja
õiesadu jätkus, meel läks aina kurvemaks ja kurvemaks... Kuniks kuulsin, et ka teisel, samal ajal ja samast kohast soetatud taimel täpselt sama nähtus on, ainult selle erinevusega, et too ei jäänud nii pikalt kuivale kui minu oma. Hinges läks kergemaks, ehk tõesti see kaduv ilu ei olnudki minu tähelepanematuse vili? Miski aga krõpitseb mu sisemuses visalt edasi... Mõruks kipub meel. Kas tõesti on õitseva lille väärtus vaid 1,5 nädalat?! Et ostad ilusa taime, lilleäri saab oma papi kätte - kaup maha müüdud ehk missioon täidetud - ja muu ei olegi enam oluline!? Või ongi väärtuslik vaid see hetk, mil see ilu müüjalt ostjale ulatatakse...?!...
Vaenlasega voodis... vol 2
Hommikul läbi une kuulsin, kuidas poiss omaette nahistama ja madistama hakkas. Üldiselt kui põnglane vähekenegi laseb, tukun edasi. Kui ta aga kärsitu ja pahas tujus on, ajab mu oma kisaga koheselt voodist välja. Valdavalt ta siiski mängib hommikuti pool tunnikest omaette ja siis selle aja peale suudan ka mina endale pildi ette võtta. Nii ka täna - poiss asjatas oma voodis, mina pugesin aga sügavamale teki alla... kuni korraga... pats-pats ja mürts oli mul keegi kõhu peal. Kas sa näe - oma laps!
No ütle, mis sa ütled... läbi need minu hommikused tukud :(.
Juba nädala jagu oleme issiga vaadanud, et põnglasel see jalg nii hoolega kõrgele voodi äärele käib, et see nüüd ainult aja küsimus, millal ta end sellele jalale järgi vinnab. Aga et see nii ruttu juhtub, seda ma veel ei oodanud küll...
Hm, huvitav-huvitav, mis üllatus mind järgmisel pühapäevahommikul ootab?!
No ütle, mis sa ütled... läbi need minu hommikused tukud :(.
Juba nädala jagu oleme issiga vaadanud, et põnglasel see jalg nii hoolega kõrgele voodi äärele käib, et see nüüd ainult aja küsimus, millal ta end sellele jalale järgi vinnab. Aga et see nii ruttu juhtub, seda ma veel ei oodanud küll...
Hm, huvitav-huvitav, mis üllatus mind järgmisel pühapäevahommikul ootab?!
Vaenlasega voodis... vol 1
Hommikul, kui uni juba hõredam, tundsin läbi une, et puusakondi-taljejoone juures kõditab miski. Tegin silma lahti, poiss nohises oma voodis, iss norskas teises toas, olin laias voodis üksi. Kas ikka olin?! Järjekordne kerge kõditus sundis tekki ropsuga pealt tõmbama ja kaema, et mis imelugu see siis toimub minu voodis? Veel kiirema liigutusega, kui tekki tõstes, olin kerge karjatuse saatel voodist väljas. Ja seal ta oli - tumehall väike hiireke. Hiir! Minu voodis! Minu kaisus?! Prrr...
Lisaks sellele, et ta oli mõne nädalaga mu padjapüüri sisse ja teki alla oma siniste mürgikuubikute varu teikitanud, mille ma eile õhtul saabudes avastasin ja enne magama minekut likvideerisin, oli tal nüüd vaja mulle veel kaissu sooja ka pugeda?! Nojah, saan aru, kuna iss kõrval padjal magas, siis sinna nagu hästi ei saanud oma "maiusi" ladustada... aga ikkagi, miks just minu padi?! Nagu neid nurki ja kapialuseid vähe oleks...
Järgmisel hetkel tormasin juba kui peata pöörane kana teise tuppa issi juurde... see oli nii unesegane, et ei saanud ööd ega mütsi aru, mis ma talle seal seletasin... Noh, oli hiireke... ja siis?... Igaks juhuks tuli ja tsekkas mu voodi siiski üle, justkui ma oleks tahtnud, et ta sealt miski kolekolli välja ajaks. Heh seda naiste mõistust mõnikord...
Viimaks, kui rahu maapeal, otsustasin veel pühapäevahommikuselt tiba laiselda ning teki alla tagasi tukule pugeda. Samas oli poiss selle madina peale juba virgeks muutunud ja ärkas üles. Tegi meele naguke mõruks - no oli mul vaja nüüd siis niimoodi kiljatada? Aga teisalt... ega see hiirega ühe teki alla pugemine enam kes teab mis ahvatlev ei tundunudki. Tuli korra, tuleb äkki teisegi...
Lisaks sellele, et ta oli mõne nädalaga mu padjapüüri sisse ja teki alla oma siniste mürgikuubikute varu teikitanud, mille ma eile õhtul saabudes avastasin ja enne magama minekut likvideerisin, oli tal nüüd vaja mulle veel kaissu sooja ka pugeda?! Nojah, saan aru, kuna iss kõrval padjal magas, siis sinna nagu hästi ei saanud oma "maiusi" ladustada... aga ikkagi, miks just minu padi?! Nagu neid nurki ja kapialuseid vähe oleks...
Järgmisel hetkel tormasin juba kui peata pöörane kana teise tuppa issi juurde... see oli nii unesegane, et ei saanud ööd ega mütsi aru, mis ma talle seal seletasin... Noh, oli hiireke... ja siis?... Igaks juhuks tuli ja tsekkas mu voodi siiski üle, justkui ma oleks tahtnud, et ta sealt miski kolekolli välja ajaks. Heh seda naiste mõistust mõnikord...
Viimaks, kui rahu maapeal, otsustasin veel pühapäevahommikuselt tiba laiselda ning teki alla tagasi tukule pugeda. Samas oli poiss selle madina peale juba virgeks muutunud ja ärkas üles. Tegi meele naguke mõruks - no oli mul vaja nüüd siis niimoodi kiljatada? Aga teisalt... ega see hiirega ühe teki alla pugemine enam kes teab mis ahvatlev ei tundunudki. Tuli korra, tuleb äkki teisegi...
Veemõnusid nautimas
Kui välja arvata aastate tagune Saaremaa sanatooriumi spa's käik, oli tänane nii Mauripoisi kui emme elu esimene spa'tamine - Kaelvi spa keskuses :) Paraku ei saanud enne minna, kui alles õhtul peale tööpäeva, kuna emme sõbranna Triinu pidi päeval tööl olema. Sättisime siin siis Mauriga päeva plaani paika ja üritasime kõik tip-top hästi teha, kuid välja ei tulnud sellest mitte tuhkagi. Põnglane oleks justkui adunud, et õhtul miskit põnevat toimuma hakkab. Plaanitud lõunane magamine, et poiss saaks end väljapuhanu ja värskena tunda, jäeti lihtsalt ära. Vähemasti oli üle tunni mul voodis, sai natukenegi oma ülekeevat rahmeldamiseenergiat maha tõmmata. Sõi ta vähemasti ilusti, seda muret ei olnud, et poiss nälja pärast virisema hakkaks. Igaks juhuks võtsin siiski natuke näksimist ja juua kaasa ka...
Ilm oli super rõve - kogu aeg sadas ja hull tuul möllas tänavatel. Ega sellest miskit hullu olnudki, saime autoga ju kesklinna, kuid viimane pool kilomeetrit tuli meil siiski jalgsi minna. Oma kümmekond minutit sai poiss autos tukkuda ka ja eks ta siis kärus istudes natuke jorr oli, kuid ei midagi hullu, sest nii põnev oli ju, palju see emme sellise ilmaga lapsega ikka väljas käinud on, ja linnas veel seda enam!
Ei saaks öelda, et rahvast just vähe oleks olnud. Ilmselt mängis rolli peale tööpäeva järgne vaba aeg ning viimane sooduspäev st 2in1 ehk kaks piletit ühe hinnaga. Aga ega seda rahvast nüüd segavalt palju ka olnud, lihtsalt pole harjunud enam rahvamassides liikuma... Aga spas oli vahva! See on hea, et seal on väikelastele oma bassein, kus nad madistada saavad. Maurile oli vesi üle põlve poolde säärde, piisavalt selline kõrgus, et poiss sai isegi käpakil edasi liikuda, nina mahtus veel veest välja :) Lastebasseinis olid vahvad junglitegelased, kes siis erinevatel viisidel vett välja ajasid, eriline magnet oli puu otsas olev pärdik, kel veejuga suust kaarega alla langes. Nii kui Mauri sellest kinni haaras, oli juga kadunud ja kõik maailm pritsis väikest poissi. Täielik müstika! Seda pidi siis ikka ja jälle katsuma - on juga ja enam ei ole! :) Ja kui suuremad lapsed (tädid-onud) pärdiku suu juures joa kinni katsid, hakkas pärdiku kõrval olev papagoi vett pritsima, kuid kuna linnuke oli kõrgemal, siis selle joa surve jäi natuke lahjaks ja see ei pakkunud eriti lastele pinget... siis sulistas vees veel üks krokodill, kes ka vett suust välja ajas, ning boamadu, kel samased kombed, mõnules basseini ääre peal. Krokodill oli ka sõber, tema otsa sai ronida ja teda sai patsutada! Lisaks lastebasseinile oli hulgaliselt (vist vähemasti 5) ümmargust mullibasseini, kuhu igasse mahtus u 10 inimest. Nendes oli erineva soojusastmega vesi, mõni oli suisa päris kuum. Hea oli seal soojas käia :).
Kuigi rahvast, suuri ja väikesi, oli palju, saavutas poiss hea kontakti kahe isikuga - vanema paksemat sorti vene mammiga ja u 5-6 aastase, tundus, et hispaania keelt kõneleva, väikese tüdrukutirtsuga. Viimasega oldi kohe päris suur sõber, aeti laia naerunäoga käed juba pikalt ette kui ta silmapiirile ilmus ja ei mingit võõrastamist. No tegelikult see võõrastamise periood ei ole meil veel päris kätte jõundud ka, vahest on mõnikord natuke häbelik... Üritasin siis omaette mõtiskledes selgusele jõuda, miks just need kaks persooni? Vene mammi kohta pole mul paraku ühtegi head teooriat, vahest vaid ainult see tähelepanek, et ta oli lihtsalt ise hästi aval ja sõbralik ja aktiivne, kes initsiatiivi üles näidates ise lapsega kohe tegelema hakkas. Ja millisele lapsele see ei meeldiks, kui temaga tegeletakse? Ja see tüdrukutirts... temaga on asi lihtne - ta näis Maurile oma suurema poolõe koopiana, selline tumedamat sorti, tumedad ja pea sama pikad krässus juuksed ja pruunid silmad. Ja muidugi see lapselikult siiras rõõm, mida teineteist nähes tuntakse ja vastastikku kiiratakse...
Üldkokkuvõttes üks igati tore ja elamusterohke seiklusõhtu oli - põnglasele palju uusi elamusi ja teistmoodi olemise põnevust, emmele natuke lõõgastust - vesi, see on ju nii mõnus! :). Ja kui see poiss nii püsimatu ringitormaja ei oleks, võiks mõelda ju taaskülastusele... aga valus kukkumine libedas pesuruumis tegi mõneks ajaks ettevaatlikuks. Ei adu ta neid ohte veel seal, kus peaks... ehk aitaksid spetsiaalsed kummipapud? Ei tea, ei ole paraku midagi sellist poes näinud. Peaks viist usinamalt otsima...
Ilm oli super rõve - kogu aeg sadas ja hull tuul möllas tänavatel. Ega sellest miskit hullu olnudki, saime autoga ju kesklinna, kuid viimane pool kilomeetrit tuli meil siiski jalgsi minna. Oma kümmekond minutit sai poiss autos tukkuda ka ja eks ta siis kärus istudes natuke jorr oli, kuid ei midagi hullu, sest nii põnev oli ju, palju see emme sellise ilmaga lapsega ikka väljas käinud on, ja linnas veel seda enam!
Ei saaks öelda, et rahvast just vähe oleks olnud. Ilmselt mängis rolli peale tööpäeva järgne vaba aeg ning viimane sooduspäev st 2in1 ehk kaks piletit ühe hinnaga. Aga ega seda rahvast nüüd segavalt palju ka olnud, lihtsalt pole harjunud enam rahvamassides liikuma... Aga spas oli vahva! See on hea, et seal on väikelastele oma bassein, kus nad madistada saavad. Maurile oli vesi üle põlve poolde säärde, piisavalt selline kõrgus, et poiss sai isegi käpakil edasi liikuda, nina mahtus veel veest välja :) Lastebasseinis olid vahvad junglitegelased, kes siis erinevatel viisidel vett välja ajasid, eriline magnet oli puu otsas olev pärdik, kel veejuga suust kaarega alla langes. Nii kui Mauri sellest kinni haaras, oli juga kadunud ja kõik maailm pritsis väikest poissi. Täielik müstika! Seda pidi siis ikka ja jälle katsuma - on juga ja enam ei ole! :) Ja kui suuremad lapsed (tädid-onud) pärdiku suu juures joa kinni katsid, hakkas pärdiku kõrval olev papagoi vett pritsima, kuid kuna linnuke oli kõrgemal, siis selle joa surve jäi natuke lahjaks ja see ei pakkunud eriti lastele pinget... siis sulistas vees veel üks krokodill, kes ka vett suust välja ajas, ning boamadu, kel samased kombed, mõnules basseini ääre peal. Krokodill oli ka sõber, tema otsa sai ronida ja teda sai patsutada! Lisaks lastebasseinile oli hulgaliselt (vist vähemasti 5) ümmargust mullibasseini, kuhu igasse mahtus u 10 inimest. Nendes oli erineva soojusastmega vesi, mõni oli suisa päris kuum. Hea oli seal soojas käia :).
Kuigi rahvast, suuri ja väikesi, oli palju, saavutas poiss hea kontakti kahe isikuga - vanema paksemat sorti vene mammiga ja u 5-6 aastase, tundus, et hispaania keelt kõneleva, väikese tüdrukutirtsuga. Viimasega oldi kohe päris suur sõber, aeti laia naerunäoga käed juba pikalt ette kui ta silmapiirile ilmus ja ei mingit võõrastamist. No tegelikult see võõrastamise periood ei ole meil veel päris kätte jõundud ka, vahest on mõnikord natuke häbelik... Üritasin siis omaette mõtiskledes selgusele jõuda, miks just need kaks persooni? Vene mammi kohta pole mul paraku ühtegi head teooriat, vahest vaid ainult see tähelepanek, et ta oli lihtsalt ise hästi aval ja sõbralik ja aktiivne, kes initsiatiivi üles näidates ise lapsega kohe tegelema hakkas. Ja millisele lapsele see ei meeldiks, kui temaga tegeletakse? Ja see tüdrukutirts... temaga on asi lihtne - ta näis Maurile oma suurema poolõe koopiana, selline tumedamat sorti, tumedad ja pea sama pikad krässus juuksed ja pruunid silmad. Ja muidugi see lapselikult siiras rõõm, mida teineteist nähes tuntakse ja vastastikku kiiratakse...
Üldkokkuvõttes üks igati tore ja elamusterohke seiklusõhtu oli - põnglasele palju uusi elamusi ja teistmoodi olemise põnevust, emmele natuke lõõgastust - vesi, see on ju nii mõnus! :). Ja kui see poiss nii püsimatu ringitormaja ei oleks, võiks mõelda ju taaskülastusele... aga valus kukkumine libedas pesuruumis tegi mõneks ajaks ettevaatlikuks. Ei adu ta neid ohte veel seal, kus peaks... ehk aitaksid spetsiaalsed kummipapud? Ei tea, ei ole paraku midagi sellist poes näinud. Peaks viist usinamalt otsima...
Pilditu jaanipäev
Hommikul, kui pilt natukene selginema hakkas ja eilset õhtut meenutatud sai, selgus, et eilsest toredast päevast polnud mitte ühtegi pilti! Mõned tunnid enne jaanitule süütamist otsisin välja oma videokaamera ja digifotoka jäädvustamaks mõningaid pilte põnglase esimesest jaanipäevast. Selline mõnus rahulik kodune jaanituli oli - mina, minu pere ja muud loomad. Kokku oli rahvast kümne ringis, koerloomi kokku tükki neli. Oi seda piiritut vabadust ja hullamiselusti! Kõik kohad tundusid koeri täis olevat... Tuli oli igati aus ja hea, samuti grill ja keelekaste. Ilmateade hirmutas öise vihmasajuga, mis kell üks öösel paraku saigi tõeseks. Lahkusid esimesed külalised. Jutusuminat jätkus pea poole kolmeni, kui peale viimaste külaliste lahkumist viisin põnglase tuppa magama, misjärel ka ise unne suikusin. Iss olla kella nelja aeg otsad kokku tõmmanud.
Kogunesime täna pere väikeste ja suurtega memmede juurde eilsetest grilliülejääkidest lõunagrilli tegema. "Ma ei teinud eile ühtegi pilti, unustasin täiesti ära" olid Rasmus-poisi esimesed sõnad, kui üleaedseteni jõudsime. Sarnased sõnad lausus ka Aljas, misjärel minagi eeslausujatega ühinesin. Ja nii saigi kamba peale pilditu jaanipäev. Ega selles ju miskit erilist olegi, aga tavaliselt on keegi ikka kuskil mõne klõpsu teinud... seekord siis mitte ühtegi... vaid isiklikud mälupildid toimunust :) Hinges natukene kripeldab, et nüüd ei olegi poisile tema kõige esimest jaanituld näidata, pidas ta ju nii vapralt ja tublilt pool pidu vastu. Eks neid tulesid saa tal veel palju olema, kuid mitte ükski neist ei ole see esimene...
PS: eilne oodatud rattasõit põnglasega jäigi ära, pealelõuna oli lihtsalt nii tihedat toimetamist täis. Ja ega jõua tänagi, ehk homsest läeb taas tiba lahedamaks :)
Kogunesime täna pere väikeste ja suurtega memmede juurde eilsetest grilliülejääkidest lõunagrilli tegema. "Ma ei teinud eile ühtegi pilti, unustasin täiesti ära" olid Rasmus-poisi esimesed sõnad, kui üleaedseteni jõudsime. Sarnased sõnad lausus ka Aljas, misjärel minagi eeslausujatega ühinesin. Ja nii saigi kamba peale pilditu jaanipäev. Ega selles ju miskit erilist olegi, aga tavaliselt on keegi ikka kuskil mõne klõpsu teinud... seekord siis mitte ühtegi... vaid isiklikud mälupildid toimunust :) Hinges natukene kripeldab, et nüüd ei olegi poisile tema kõige esimest jaanituld näidata, pidas ta ju nii vapralt ja tublilt pool pidu vastu. Eks neid tulesid saa tal veel palju olema, kuid mitte ükski neist ei ole see esimene...
PS: eilne oodatud rattasõit põnglasega jäigi ära, pealelõuna oli lihtsalt nii tihedat toimetamist täis. Ja ega jõua tänagi, ehk homsest läeb taas tiba lahedamaks :)
Jälle ratastel!
Oooh, võimas oli see tunne! Suvine õhtupäike, tuulekene soe, küla vahel vinav lehmakoogilõhn sõõrmeis... suvi oma täies hiilguses! Väntad ja väntad, kord kiiremini, kord aeglasemalt... pisike Mauri selja taga nihelemas. Tegi väikemees ju oma elu esimest rattasõitu! Vaatamata juba hilisele õhtutunnile ja peatselt saabuvale uneajale näis kutt sõiduga igati rahul olevat. Isegi kiivri, mis talle elus esimest korda pähe sai pandud, vastu ei tulnud suuremat protesti. Ju ümbritsev ja teismoodi tegemine-olemine oli niipalju põnev, et "võõrkeha" peas ei tulnud sõidu aeg enam meeldegi... Põnglane nokitses minu selja taga omi asju, uudistamist oli ju palju, mina aga tallasin pedaale ja mõtisklesin omaette, et kuda ma küll olen need kaks aastat ilma rattasõiduta hakkama saanud... Aga nii vahva on nüüd - pistad poisi tooli ja annad muudkui aga minna! Enam ei peagi üksi väntam
a, väike abiline on ju ühes ;) Mine tea, kui suve jooksul selle va õige sadula maitse jälle kätte saab, ehk teeb suve lõpupoole ühe pikema matkagi... nii kangesti tahaks ju...
Põnglane põõnab praegu oma lõunatudi, üritame siin issiga õhtuseks jaanituleks materjanti kokku korjata, grillimise platsi valmis seada ja muid toiminguid õhtuseks mõnusaks äraolemiseks toimetada. Aga kindlasti leiab ka ühe tunnikese, et teha üks eilane tiir, kui väikemees unest ärganud on :)
a, väike abiline on ju ühes ;) Mine tea, kui suve jooksul selle va õige sadula maitse jälle kätte saab, ehk teeb suve lõpupoole ühe pikema matkagi... nii kangesti tahaks ju...Põnglane põõnab praegu oma lõunatudi, üritame siin issiga õhtuseks jaanituleks materjanti kokku korjata, grillimise platsi valmis seada ja muid toiminguid õhtuseks mõnusaks äraolemiseks toimetada. Aga kindlasti leiab ka ühe tunnikese, et teha üks eilane tiir, kui väikemees unest ärganud on :)
Ikka põnglasest...
Aeg on hakanud tormama pöörase kiirusega, mistõttu üha vähem jääb vaba aega siia midagi kirja panna. Ja sellest on kahju... Aga eks elu koosnebki valikutest ja tähtsatest ning vähemtähtsatest asjadest. Olgu minu tegemistega kuidas on, üritan nüüd vähemalt põnglasega seotud auku siin natuke täita:
* 5 päeva peale kolmandat hammast tuli meile ka neljas hammas, ülesse, ilusti eelmise kõrvale. Nüüd on ees 4 väikest kikut. Tänaseks pole neid rohkem juurde tulnud. Aga see on nüüd nii vahva, kui ta naeratab ja siis need väikesed valged pärlikesed paistavad põselohkude vahel :). Arvan, et siinkohal põnglase hambateema ka lõpeb, ega ma saa kõiki neid üles lugema jääda, aga minu meelest need esimsed neli need kõige tähtsamad on :).
* 1. maist suleti meie kohalik kauplus, mistõttu pean lapsele piima toomas käima nüüd kas Mustamäel või Nõmmel. Nii pistsingi põnglase kärusse ja kalpsasin Mustamäele. Kuna tee on piisavalt pikk, jäi poiss ilusti magama. Minul süda ka hea ja rahul, et poiss saab õues olla nii kaua, kui mina poes ära lippan. Ei olnud ju kavas shoppamisega tegeleda, vaid võtta kiiruga külmikust piim ja kassasse. No nii, kassas aga oli järjekord. Mingi paar-kolm inimest enne mind. Et üldsegi mitte palju, peaks ju ruttu minema. Aga kus sa sellega! No nii aeglast kassiiri ikka annab otsida! Lisaks sellele, siis tuli veel mingi saalitöötaja, kellel oli probleem, kas too kohvi on ikka kannukohv või filtrikohv. Ja küll nad siis keerutasid seda pakki seal käes, küll ühtpidi ja teistpidi ja... aeg läks... Heitsin pilgu kassiiri taga olevast aknast välja... ja mis ma nägin?! Mingi memmeke, soliidselt riides, kloppis käru, milles oli minu poiss. No selge, põnglane oli vahepeal üles ärganud ja oh siis seda paanikat, emmet ei kuskil! Ju see tuul oli vast, mis poisi üles ajas, sest ilm oli väga tuuline ja ega mul seal poe ees polnud suurt valida ka, kuhu poiss panna, tuul keerutas igatepidi. Vaatan siis mina klopitavat last ja kibelen välja, aga no mitte kuidagi ei liikunud järjekord edasi... Ausalt öeldes kohe tigedaks tegi. Kummaline, kuidas ikka mõnel nii palju aega on, eriti veel klienditeenindajal... Aga midagi seal kraaksuda olnuks ka mõtetu, ega ta sellepärast end kiiremini liigutanud oleks. No lõpuks siis sain välja röökiva lapse juurde. Tänasin memmekest ja rahustasin last. Natuke arusaamatu või mõistetamatu on minu jaoks, miks arvatakse, et kui laps nutab, siis peab teda hirmsasti kloppima? Poiss ikka "lendas" ülesse ja alla, niipalju kui käru välja võttis... Ise mõtlesin, et kui põnglane oleks vahukoorest, oleks ma vahtu aetud lapse saanud :) Tänasin memmekest aga selle eest, et ta vaevus lapsega üldse tegelema. Ei oskagi siinkohal öelda, oli see nüüd poisi seisukohast parem või halvem, kuid millegi pärast arvan, et kui keegi poleks tast üldse välja teinud, oleks see siiski hullem olnud.
* Ka järgnevate poeskäikudega hakkas ilmnema, et emme ei tohi silmapiirilt kaduda, nii on kohe ahastav pisaratega nutt lahti. Totaalemmekas. Ja mina veel arvasin, et põnglane on selline omaette hakkamasaaja. Aga eks selline etapp ole vast ikka kõikidel lastel - hakatakse üha enam tajuma ümbritsevat maailma ja emme kadumisega kaob ka teatud annus turvatunnet ja nii tundubki kogu ülejäänud maailm suur ja kole...
* 22. mail käisime pediaatri juures tavakontrollis. Perearst arvas, et võiks võtta vereproovi, kuid kuna seda sai eelmine kord pediaatri juures tehtud (teine polikliinik, kui perearstil), siis pediaater otsustab, kas on vaja või mitte. Et ei ole mõtet võtta lapsel vereproove erinevates med.asutustes, olgu ikka andmed ühes kohas koos. Pediaater tunnistas meid terveks ja tugevaks, vereproovi järgi polnud mingit vajadust. Saime nõuandeid, mida põnnile edaspidi süüa võiks anda, soovitas isegi pissipotile harjutama hakata, lasta suvel õues paljalt ringi lipata jne ...
Mõõtudeks saime: 9,8 kg ja 73,5 cm.
* 5 päeva peale kolmandat hammast tuli meile ka neljas hammas, ülesse, ilusti eelmise kõrvale. Nüüd on ees 4 väikest kikut. Tänaseks pole neid rohkem juurde tulnud. Aga see on nüüd nii vahva, kui ta naeratab ja siis need väikesed valged pärlikesed paistavad põselohkude vahel :). Arvan, et siinkohal põnglase hambateema ka lõpeb, ega ma saa kõiki neid üles lugema jääda, aga minu meelest need esimsed neli need kõige tähtsamad on :).
* 1. maist suleti meie kohalik kauplus, mistõttu pean lapsele piima toomas käima nüüd kas Mustamäel või Nõmmel. Nii pistsingi põnglase kärusse ja kalpsasin Mustamäele. Kuna tee on piisavalt pikk, jäi poiss ilusti magama. Minul süda ka hea ja rahul, et poiss saab õues olla nii kaua, kui mina poes ära lippan. Ei olnud ju kavas shoppamisega tegeleda, vaid võtta kiiruga külmikust piim ja kassasse. No nii, kassas aga oli järjekord. Mingi paar-kolm inimest enne mind. Et üldsegi mitte palju, peaks ju ruttu minema. Aga kus sa sellega! No nii aeglast kassiiri ikka annab otsida! Lisaks sellele, siis tuli veel mingi saalitöötaja, kellel oli probleem, kas too kohvi on ikka kannukohv või filtrikohv. Ja küll nad siis keerutasid seda pakki seal käes, küll ühtpidi ja teistpidi ja... aeg läks... Heitsin pilgu kassiiri taga olevast aknast välja... ja mis ma nägin?! Mingi memmeke, soliidselt riides, kloppis käru, milles oli minu poiss. No selge, põnglane oli vahepeal üles ärganud ja oh siis seda paanikat, emmet ei kuskil! Ju see tuul oli vast, mis poisi üles ajas, sest ilm oli väga tuuline ja ega mul seal poe ees polnud suurt valida ka, kuhu poiss panna, tuul keerutas igatepidi. Vaatan siis mina klopitavat last ja kibelen välja, aga no mitte kuidagi ei liikunud järjekord edasi... Ausalt öeldes kohe tigedaks tegi. Kummaline, kuidas ikka mõnel nii palju aega on, eriti veel klienditeenindajal... Aga midagi seal kraaksuda olnuks ka mõtetu, ega ta sellepärast end kiiremini liigutanud oleks. No lõpuks siis sain välja röökiva lapse juurde. Tänasin memmekest ja rahustasin last. Natuke arusaamatu või mõistetamatu on minu jaoks, miks arvatakse, et kui laps nutab, siis peab teda hirmsasti kloppima? Poiss ikka "lendas" ülesse ja alla, niipalju kui käru välja võttis... Ise mõtlesin, et kui põnglane oleks vahukoorest, oleks ma vahtu aetud lapse saanud :) Tänasin memmekest aga selle eest, et ta vaevus lapsega üldse tegelema. Ei oskagi siinkohal öelda, oli see nüüd poisi seisukohast parem või halvem, kuid millegi pärast arvan, et kui keegi poleks tast üldse välja teinud, oleks see siiski hullem olnud.
* Ka järgnevate poeskäikudega hakkas ilmnema, et emme ei tohi silmapiirilt kaduda, nii on kohe ahastav pisaratega nutt lahti. Totaalemmekas. Ja mina veel arvasin, et põnglane on selline omaette hakkamasaaja. Aga eks selline etapp ole vast ikka kõikidel lastel - hakatakse üha enam tajuma ümbritsevat maailma ja emme kadumisega kaob ka teatud annus turvatunnet ja nii tundubki kogu ülejäänud maailm suur ja kole...
* 22. mail käisime pediaatri juures tavakontrollis. Perearst arvas, et võiks võtta vereproovi, kuid kuna seda sai eelmine kord pediaatri juures tehtud (teine polikliinik, kui perearstil), siis pediaater otsustab, kas on vaja või mitte. Et ei ole mõtet võtta lapsel vereproove erinevates med.asutustes, olgu ikka andmed ühes kohas koos. Pediaater tunnistas meid terveks ja tugevaks, vereproovi järgi polnud mingit vajadust. Saime nõuandeid, mida põnnile edaspidi süüa võiks anda, soovitas isegi pissipotile harjutama hakata, lasta suvel õues paljalt ringi lipata jne ...
Mõõtudeks saime: 9,8 kg ja 73,5 cm.
Tellimine:
Postitused (Atom)