kolmapäev, 6. aprill 2011

Tasapisi...

... tärkab loodus taas uuele elule :). Nii on oma väikesed ninaotsakesed päikese poole sirutanud esimesed krookused, mis teevad väravad valla värvide pillerkaarele, mida aja edenedes aiast üha rohkem leida võib; tiba häbelikud märtsikellukesed ning vaprad nartsissid. Rodo õnnetuke, kes lume poolt nii alistatud olekus mitmeid kuid pidi vastu pidama, on päris korralikult räsida saanud, on mitmeid murdunud oksakesi ning õienuppe. Aga ega looduse tahte vastu saa... tuleb teist natuke turgutada ning loota, et kosub kenasti.

pühapäev, 3. aprill 2011

Kas tõesti?!

... on kevad jõudnud ka meie õuele?!
Silm näeb, kuid meeled ei usu. Veel ei usu. Hommikul oli kõik veel paksu lumekatte all peidus. Kuid sugugi ei mallanud õhtul tulla linna ära ilma, et oleks olukorda veelkord kontrollinud. Ja palun väga, siin nad on - meie aia esimesed õied!

Ka rodo oli oma arglikud esimesed leheotsakesed lume seest läbi võidelnud, õige õnnetukesed ja jõuetud näisid teised, kuid küll nad nüüd kosuma hakkavad. Ülejäänud aias paistavad siin-seal mingid toikaotsad lumest välja, vaatasin ja meenutasin, et mida ma sinna küll istutasin. Aga näe, mitte ei mäleta. Igaljuhul põnev saab see kevad olema! :) Ja väga töökas, sest oi-oi-oi kui palju on see kevad tarvis teha! No tarvis ju otseselt ei olegi, aga tahe on!
reede, 1. aprill 2011

Fotojaht: Üks teise sees

Pilt peegli sees, peegel raami sees :)



Teised sees olijad:
teisipäev, 29. märts 2011

Pühendatud Jõuluvanale

Tere, kallis Jõuluvana. Pole Sulle enam ammu-ammu kirjutanud, kunagi lapsepõlves viimati. Kuid siis koosnesid need kirjad rohkem nimekirjadest, mida lapsehing jõuluõhtul kingiks saada igatses. Nüüd aga tahaksin Sulle kirjutada, kui imevahva mõte see Sul oli, saata jõulupakiga meile üks väikene puhkus ühes Eestimaa saare spas.
Nüüd on sellest puhkusest möödas paar nädalat ning omadega "pilves olek" on hakanud igapäeva halli rutiiniga kohanema ja sama sammu käima, ehk nüüd suudan asjadest juba kainema pilguga kirjutada.
Puhkuse algus oli paraku erinevate faktorite kokkulangevuse tõttu katastroofiline, kui mitte öelda shokeeriv. Ei hakka sellest siinkohal täpsemalt kirjutama, kuid lõppes see sellega, et tulime saarelt sama targalt taasi, kui hommikul saarele jõudes...
Umbes kuu aega hiljem uuele katsele minnes, saime üllatusena kompensatsiooniks eelmiste üleelamiste eest deluxe toa. Nüüd algas kõik juba hoopis teisiti... tõeliselt puhkuslikult.
Avanud oma kambrikese ukse, nägime oma valduses olevat väikest, ent üliarmast toakest, millesse pealelõunane päike läbi paksude tumekollaste kardinate nii mõnusasti oma kevadisi (tegelikult veel talvelõpu) sooje kiiri pillutas, muutes toa üldise tonaalsuse hubaselt säravaks. Tuppa astudes oleks justkui kuldkollasesse vaikuse-rahu päikesesse endasse uppunud. Meil oli koridori nurgapealne kambrike, mis tegi toa olemuse huvitavaks, ei olnud lihtsalt neli kandilist seina, vaid oli erinevaid joonte liikumisi, mis lisas veidike elu sellesse ruumi.


Olles tutvunud oma valdustega ning nendes veidike aega end sisse elanud, suundusime meie puhkuse põhimagneti juurde – spaasse! Vau!!! Astunud spa uksest sisse, lõi mind ikka päris pahviks (mis teha, vähe näinud inimese asi) :). Paraku jääb mul siinkohal sõnadest väheks, et kirjeldada kõike seda, mida haaras silm ning samal ajal tundsid meeled. Kuid mis kõige tähtsam – seal oli väga hea olla! Mina, kui veelembene ja kümblemist armastav, tundsin end seal igal pool hästi. Uudistamist ja avastamist jätkus tükiks ajaks. Esmalt alustasime muidugi suure basseiniga. Oh õudust, vesi tundus mulle nii külm, et ma ei saanudki esimese hooga sinna sisse (no sellist asja pole varem juhtunud), kuigi kohalike kirjade järgi pidi see päris soe olema. Ei jäänudki muud üle kui kõigepealt saunas nahk kuumaks ajada. Esimesena sattus me hoobi alla aurusaun. Aursauna olen küll ka varemalt sattunud, kuid mitte sellisesse. Seda siin sõnadesse panna oleks suht mõttetu, seda peaks jällegi ise tundma-nägema. Kuid ma siiski üritan: ruum oli hästi hämar, kui mitte öelda pime, aurusaunale kohaselt auru täis, endast kaugemale ei näinud, või siiski – lagi oli koonuse kujuline, st nurkadest koondus ruumi keskele kokku nii, et keskmine osa oli üsna hea kaldega madalamal, ning pideva auru mõjul tekkis koonuse tippu tilgakene, mis oli spetsiaalselt valgustatud väikese kohtvalgusega nii, et nägid ainult seda tilka, mitte kaugemale ja siis oli nii põnev vaadata neid pimedas ruumis valguses sätendavaid tilkade tekkimisi-kukkumisi; see toimus sellises aeglases ja rahulikus ajavoos ja võiks öelda, et oli omamoodi hüpnotiseeriva toimega :). Miinuseks selles ruumis oli jahedus, st ise oleks soojemat tahtnud, kuid eks see ole nende avalike saunade "viga", kus palju rahvast ning toimub pidev rahva ümberpaigutumine sauna sisse või saunast välja ehk et kui uks kinni olla ei saa, ega siis seda soojustki sisse tule. (Järgmisel hommikul, kui olime veel spaa ainukesed külalised, oli seda kuuma seal ikka omajagu, saime selle õige elamuse oma naha peal ikka ka kätte. Super!) Peale sauna käik dushi alla ja supsti basseini. Olles mõnda aega basseinis sulistanud, ujuda seal ei saa, vesi vaid rinnuni ning ega seda pikkustki ujumiseks jagu (mõned tõmbed siiski saab teha), polnud see vesi nii külm ühti. No võimalik, et suvel oleks sinna iseenesest kiirem sisse saanud... Avastasime, et mõned ikka hullasid veejugade jmt atraktsioonide all, ent nende lõppedes sealt lahkusid. Me siis läksime ka asja uudistama – ei midagi! Oota ja tiiruta seal läheduses palju tahad, ikka ei midagi! Ahhaa, kas sa näe! Vee all seina sees olid vastavad lülitid, millega siis endale meelepärane atraktsioon õigel ajal käima panna. Ja nii me nad kõik seal järjepanu siis läbi proovisime. Üheks uudseks ja põnevamaks saab vast pidada megajõuga veejuga, mis horisontaalselt seina seest välja purskus, kinni hoidmiseks oli spetsiaalne käepide, pikemalt paigale jäädes kloppis kõhu ikka päris korralikult läbi, ja kui siis lahti lasid, paiskas juga su mitu meetrit eemale.
Proovisime ära ka kuumavee basseini ja mullibasseini, esimeses on hea olla kas koos pisikeste lastega või siis nautida mõnda hääd külma kokteili, mullikas jäi aga tiba lahjaks, mull oleks võinud veidi võimsam olla, olen saanud paremaid elamusi.
Bassus sulistades jäi silma üks plika, kes pidevalt ühe miniatuurse kose – seina sisse oli ehitatud kaks kõrvuti "boxides" väikest koske, kus siis vesi umbes paari meetri kõrguselt alla langes – all istus. Kuigi visuaalselt ei tundunudki see nii kütkestav, oli huvi ikka kõik pakutav läbi proovida. Hetkel, mil kosed vabad ja sealt mööda jalutama juhtusin, pistsin sõrmeotsad basseinikesse, kuhu kosk langes. Uhh, jummel tänatud, et ma kohe suures agaruses sinna istuli ei potsatanud – see vesi oli jääkülm!!! Samas sekundis mõtlesin, et mis valemiga see plika siin nii kaua istus?! Järgmisel hetkel saabus tõde – kõrvaolevast kosest tuli soe vesi :), no sinna ma siis ennast ka mõnulema sättisin. See oli selline tore koht, et kui selja vastu seina toetasid, jäid ise joa taha, ainult jalad paistsid välja, mis otsapidi basseinis ja nii ma siis oma mehe jaoks mõneks ajaks ära kadusingi. Nii vahva oli langeva vee tagant vaadata, kuidas sind otsitakse ja otsitakse aga üles ei leita :). Kui sellel joal turja peale langeda lasta, oli sel mõnus masseeriv efekt.
Vahepeal käisime veel saunu uudistamas – klassikalises soome saunas polnud paraku mitte midagi teha. Mina, kes ma armastan ikka korralikku käredat leili, oli sooja temperatuur alla igasugust arvestust, olnuks lihtsalt mõttetu ajaraisk istuda leiges ruumis. Toredateks sauna juurde kuuluvateks elementideks olid aga jääkülma veega pisike bassein sauna ukse taga, puhuks kui ikka korralik leil peaks saunas sees olema, et siis hää jääuku hüpata või siis hoopis köiest tõmmates endale basseini kõrval olevast toobrist kogu toobritäis korraga pähe tõmmata. Vastukaaluks soome saunale pakkus uudseid elamusi soolasaun, kus oli päris mõnus lõõgastuda erinevat värvi vahelduvate tulede saatel, tagumiku alla jäänud soolagraanuleid oli mõistlik kas ignoreerida või need siis lihtsalt sealt ära nokkida :).
Selleks korraks saigi meie avastusretk läbi, sest mind olid ees ootamas uued üllatused. Lisaks olemasolevale kingitusele otsustasin teha selle enda joaks veel veidi erilisemaks ja meeldejäävamaks, nii tegingi ühe lisaväljamineku ning võtsin endale India peamassaaži "Champi" seansi. Jõudnud oma kambrikeses piisavalt puhata ja end uuele lainele lülituda, läksin tagasi spaasse (seal asuvad ka kõik massaažitoad) umbes kümmekond minutit ettenähtus varem (nii näeb ette spaa etikett). Istudes pingil, vaadates mõnulevat rahvast ning mõlgutades mõtteid senikogematust eelseisvast massaažist, sain korraga suure üllatuse osaliseks, kui ühtäkki seisis minu kõrval tumedat verd meesterahvas ja tundis huvi, kas olen "champisse". Mingil seletamatul moel olin alateadvuses naismassööri oodanud, ilmselt seetõttu, et siiani on mul kokkupuude ainult naismassööridega. Saanud esimesest kohmetuset üle, leidsin end peagi massaažilaualt, kaetuna soojade (kui mitte öelda kuumade!; need võeti spetsiaalsest kapikesest) tekkidega, üliõdusas ruumis. Kuigi ruum oli peaaegu pime, sulgesin parema lõõgastuse eesmärgil silmad, vaikne rahulik muusika meeli paitamas, üritasin end kõigest ümbritsevast välja lülitada ning usaldada end täielikult massööri kätesse. See aga polnud sugugi nii lihtne kui arvasin. Ilmselt tegin ka ise väikese vea, nimelt juba mitmeid tunde krõpitses pea valutada, kuid mitte nii hullusti, et oleks tabletti krõbistanud. Kasulik olnuks seda siiski teha, sest pinge peas hoidis nüüd meeled erksad, lõõgastumise asemel keerles peas mustmiljon mõtet... Ent vaatamata sellele oli massaaž ülimeeldiv, läbi muditud sai õlgade piirkond, kael, pea ja isegi nägu. Protseduuri ennast siin jällegi lähemalt kirjeldada ei oskagi, 45 minuti sisse mahtus ikka päris palju ja mitmekesist, kuid see kõik toimus nii sujuvalt, hoolivalt ja võiks öelda ühtlaselt voogavalt, ma olin ikka päris hämmingus, kuidas see kolmveerand tundi ikka nii ruttu läbi sai :). Mingil hetkel sattusin vist veidi rohkem pingesse ja hakkasin tavapärasest veidi rohkem neelatama, mispeale tundis massöör ülirahulikul ja tasasel häälel kohe muret, et ega mul ometi halb ei hakanud ja kas kõik on ikka hästi. Olin selleks hetkeks juba parajalt "tüma" ning suutsin vastata ainult kas "ei" või "jah", samal ajal ise mõtteis imestades kuidas sellise massaaži peale on võimalik üldse halb hakata?! Aga eks inimesed ole erinevad... See oli tõega minu elu üks parimaid massaaže, mida üldse kogenud olen. Siinkohal minu siirad tänud massöör Igor'ile!
Peale massaaži pakuti veel tassike teed, mille ma spaas rahvast vaadates rahulikult ära mekkisin. Nüüdseks oli spaa omandanud hoopis teise miljöö. Kell oli piisavalt palju, väiksemad lapsed ilmselt magma viidud, suurem mass rahvast tõenäoliselt õhtustamas. Kuigi veemõnusid nautivat rahvast ikka jagus, tundus õhkkond kuidagi rahulik. Väljas oli päevane valgus andnud ruumi ööpimedusele ja sellega ka spaale musta teki peale tõmmanud, hämar sisevalgus mängis interjööri välja nüüd hoopis teisiti kui päevavalgus. Basseini kohal suurel ekraanil näidati rohelist troopilist loodust, lähivõtted taimedest, jäi mulje justkui oleks ise pisike putukas selle roheluse vahel, see mõjus võimsalt, müstiliselt. Ning selle lähedusse jääv ülisuur akvaarium toetas koosmängus ekraaniga tunnet, et oled osake loodusest, oled selle sees... troopilise, märja looduse sees... Kuigi vesi ja ümbritsev oli nii kutsuv ning aega ka veel olnuks, ei tahtnud ma peale tassikest sooja teed muud, kui vaid voodisse pehme teki sisse pugeda. Hea, et ma sinna ikka jõudsin, olin jäänud magama hetkel, mil pea patja puutus :).
Tunnike hiljem ärkasin nõudliku moblahelina peale. No kuidagi ei tahtnud meeled reaalsusesse naasta, kuid peagi külla saabuvad "geokolleegid", kes täiesti juhuslikult samuti saarele sattunud olid, sundisid mind end korda seadma. Oi see oli valus – pea lõhkus otsas kui meeletu! Ei jäänudki üle muud kui üks valge kettake hinge alla panna ning veel tunnike peale toibumist läksime üheskoos vanalinna õhtustama. Tagasi oma kambrikesse jõudsime kella ühe paiku öösel.
Lisaks eelnevatele vähem või rohkem meeldivatele elamustele, algas ka uus päev väga nauditavalt. Nimelt, peale varahommikusi kümblusi-saunu, hommikusöögiga hotelli restoranis. Jällegi hetked, mis mind pahviks lõid – keldrikorrusel tahutud ehedate paekiviseintega, puittaladega laes, väikesed sopilised avatud kambrikesed. No mina ei tea, mis pöörane armastus see mul selle paekivi ja puidu vastu on, aga ma tõesti tunnen ennast sellistes ruumides ülimõnusalt, õdusalt, mugavalt. Ja sellises ruumis veel kostitada ennast hea ja paremaga, täieline nauding! Siin-seal (aknaorvades, müürijuppidel jmt) oli paesele pinnale laiali pillutatud punaste rooside kuivatatud kroonlehti, laual vaasides aga elujõulised sügavpunased roosid. See kooslus oli minu meelest midagi erilist, midagi just minu hingele – see armastatud, nurgeline paekivi, hall... koos ühe õrneima õiega, roosiga, punasega... need kivised nukid üheskoos paljude pehmete, ümarate kroonlehtedega... See oli veel üheks rosinaks meie "puhkusesaia" sees :).
Ja nii jõudiski meie pisike puhkus peagi lõpule. Kogemused, mille võrra rikkamana sealt tagasi tulime: ükskõik kui raske meie igapäeva elu ka ei oleks, tasub nii palju säästa, et lubada endale mõnikord üks väikene puhkus, kasvõi 1-2 päeva, kodust eemal ning lubada endale seda väikest luksust lasta end hellitada (olgu selleks siis spa, söök, massaaž või hoopis miskit muud), leida see võimalus ja aeg ainult iseendale. Kuigi esmapilgul võivad väljaminekud suured näida, tuleb see kõik sulle mitmekordselt tagasi. Elu tundub peale seda kordi värvilisem ning hulga rohkem on jõudu minna edasi... rõõmsamana, värskemana :).
Pisipuhkus Saaremaa Grand Rose Spa's on vaieldamatult siiani minu elu parim ja elamusterohkeim puhkus. See on koht minule... romantikutele... tahan sinna kindlasti tagasi! :)
Suured-suured tänud Sulle, Jõuluvana, selle imelise puhkuse eest!
laupäev, 19. märts 2011

Fotojaht: Nahast



Mina alustan nahast...

neljapäev, 24. veebruar 2011

Kudumuslik koogel-moogel

Pea kuu aega tagasi leidsin oma postkastist kirja, milles anti teada põnglase lasteaias korraldatavast Eesti Vabariigi sünnipäeva peost, mille teemaks oli seekord "Tantsupidu" ning seoses sellega sisaldas kiri ka mõningaid soovitusi vastavalt riietumiseks: "... Tantsupeo riietus võiks olla võimalusel rahvuslik või rahvuslikke elemente sisaldav (rahvariide vöö viigipükstel või teksadel, sõlg pluusil või kleidil, linasest kangast riided, rahvuslike mustritega kampsunid, vestid, sokid, sukad, põlvikud, lipuvärvides riietus jne)...".
Ja nagu ikka, minu oma koduses varasalves ei leidunud mitte midagi pasliku. Nii ei jäänudki muud üle kui asuda tegutsema. Aga mida teha?! Millest alustada?! Väga meeldis mõte teha poisile linasest kangast riided, kuid nii kiiresti ja ilma vastavate lõigeteta minust õmblejat ei ole ja pealegi ei tulnud silma ette ka midagi konkreetset, mille kohta oleks käinud "kõll", et vot just seda ma tahangi! (Oleks ma täna vaadatud filmi "Malev" vaid varem näinud! Uru kandis just sellist ürpi nagu mulle osaliselt vaimusilma ette kangastus ent konkreetset kuju ei võtnud...) Nii jõudiski mõttelõng kudumise, kui kõige käepärasema ja teostatavama juurde. Hetkega rändasid mõtted Muhu mustrite juurde, mida mul paraku ka kodus ei leidu, ent armas googel ikka avitab. Peale mõningast surfamist õnnestus Isetegija.ee-st leida paar Muhu mustrit, mida silmitsedes sai selgeks, et täies mahus mustrilist vesti ma oma napi vaba ajaga valmis teha ei jõua. Kuid eks ütle meile kõigile tuntud sõnadki, et "kui tervet rehkendust ei jõua, tee pool, aga tee ise!". Ja sedaviisi see koogel-moogel mõte siis välja areneski, teha lipuvärvides Muhu mustri elementidega vest. Oli vaja vaid muretseda vastavad töövahendid – varraste "kollektsioon" on aja jooksul päris ammendavaks kasvanud, lõngale tuli aga jahti pidada. Õnneks sain need esimesest ja ainsast poest, mida külastasin. Peale poisilt mõõtude võtmist lõin julgelt vardad lõngasse, justkui noa vorsti sisse, pikemalt kaalumata lõigatava viilu paksuse üle. Kuigi poolikut tööd ikka aegajalt poisi peal mõõtsin, sai teine üsna napp, järgmise aasta pidu enam tõenäoliselt välja ei vea. Kuna vesti lõpetasin peo eelneval õhtul, siis polnud aega enam ümber tegema ka hakata... Oluline on, et tänavune pidu sai peetud! :)
Palju õnne, armas Eesti!

Isetegijast leitud muster oli üsna viletsakese kvaliteediga, seepärast mudisin ta paremini "söödavaks", mine tea, millal jälle vaja võib minna.
reede, 18. veebruar 2011

10 - vähe või palju?

Eks see ole suhteline nagu kõik siin maamunal. Aga kui arvestada, et Eesti geopeitus sai alguse niipea kui see avalikult võimalikuks osutus ning aegade edenedes selle "hulluse"pisiku kätte üha rohkem isikud nakatus ja et selle esimese 10-ne sisse mahub palju tähtsaid otsuseid ning vabatahtlike ennastsalgavat arendustööd selle mängu paremaks, inimsõbralikumaks ja kaasaegsemaks muutmisel, tähendab see 10 päris palju ja on Eesti geopeituse ajaloos väga olulise tähtsusega. Nii võib öelda, et tänaseks päevaks on välja kujunenud meil oma geopeituse kultuur, mis küll veel lapsekingades, ent kindlalt omal rajal.
Pühapäeval, 13. veebruaril, leidis aset Soomaa Rahvuspargi külastuskeskuses Tõramaal pidulik vabaõhuüritus - "Eesti gepeitus 10". Kuigi plaan oli paika pandud varemalt, nagu ikka sündmusaarete puhul, ei heidutanud kimbutama tulnud käre pakane 80-t kohale saabunud pidulist. Kokku tuldi igast Eestimaa nurgast, üheskoos kuulati ära pääliku kõne, elati kaasa tublimatele, kes nimetamisväärse panuse omalt poolt antud mängule on andnud, tutvuti geonäitusega ning veeretati muidu muljeid ja juttu.
-17 C pakane aga ei lasknud mul kaua õues olla, maksimaalselt 30 minutit (nii kaua kestis kõne) ja siis kähku autosse varbaid soojendama. Ürituse ametlik osa algas kell 13, aga kui logiraamatu ajutised omanikud, pidime kohal olema tunnike varem, sest logiraamat oli avatud kella 12-16-ni ning meie püha kohus oli see õigeks ajaks kohale toimetada. Nagu arvata võib, talvel paksu lumega Soomaal eriti piknike ei peeta – seega oli meil lume kühveldamisega seal parasjagu tegemist et nahk soe hoida ent ka see ei päästnud lõputult. Lume teisaldamisega ühele poole saanud, jäi üle lõkke ääres üles-alla hüpata, kuid külm, mis varvastesse juba pugenud, sealt enam ära tulla ei tahtnud. Nii pagesingi paarkümmend minutit enne ametlikku osa autosse sooja. Tea, kas ma ei saanud oma jalgu selle ajaga piisavalt soojaks või oli asi mitteliikumises, aga tagumine pool pääliku kõnest oli juba paras piin, kuid ära minna ka ei saanud, tarvis oi üle anda Aasta Aarde rändkarikas. Ja nagu sellest veel vähe oleks, nii kui olin karika uue peremehe kätesse ulatanud, vajusin ühe jalaga kuni istmikuni lumme. Õnneks lumme, mitte vette, kuid tähendas see, et jalga välja tõmmates korjasin oma vaid pahkluuni ulatuva madala saapa tihkelt lund täis. Vaatamata selle tühjaks rookimisele oli siis kiire suund autosse, kust ma paraku enam välja ei saanudki (mis teha, kehva vereringe asi). Nii jäigi muljete vahetamine sel korral küll kasinaks, ent ometi sai sel toredal üritusel pakaselises päikesesäras osaletud.
Põnglasel oli seal madistamist oma jagu, ruumi ju palju ning liikumine piiranguteta. Enim köitis ta tähelepanu siiski pepukaga kraavipervelt alla laskmine. Külma üle laps ei kurtnud, kuid emmega koos oli ikka vaja autosse peitu tulla, et sealt siis paari hetke pärast jälle välja kippuda. Üks igati tore talvepäev oli, koju sõites näitas autokraad kohati -21 C.

Fotojaht: Nõu

Seekord siis pildipurgis nõu, ilma milleta olnuks vanal hallil ajal ikka väga rakse hakkama saada ning mis jätkuvalt paljudes majapidamistes ka tänapäeval eluliselt tähtsat rolli mängib. Esimisel pildil igapäevaülesannete puhkehetkel, teisel möödunud aegade mälestuseks.


Teiste väärt nõu leiad siit:
esmaspäev, 31. jaanuar 2011

Ei Monika ei Scarlett...

vaid täiesti nimetu ja tähtsusetu tormihakatis, mis laupäeva õhtupoole oma võimu näitama hakkas, mätsis meid pühapäevaks päris kenakesti kinni. Hommikul silmi lahti lüües siras toaseintelt vastu ere päike, terve tuba oli päikest ja valgust täis! See oli nii-niiiiiii mõnus, ei olnud mingit voodis uimerdamist vaid sai krapsti jalad alla. Aknast välja vaadates see krapsakus nagu kadus – õhtune lumesadu oli küll lakanud, kuid kõik oli vihisevat-vuhisevat valget täis, nähtavus aegajalt täiesti olematu. Hm, ja ma pidin kindlasti õhtuks veel linna saama. Joonud rahulikult ära hommikukohvi ja nautinud tubaseid eredaid ja sooje päikeselaike, võtsime südame rindu ja läksime siis terve perega uurima, kas on üldse lootust kuhugi pääseda. Saanud õue piiridest välja, kukkus "karp" sõna otseses mõttes lahti – eile läks siit kuskilt veel jalgrada autoni, aga kus kohast, seda polnud võimalik enam tuvastada. Vähe sellest, oli väike tormipoiss meisterdanud me teele ka salakavala tõkkejooksuraja, vaalude paksus, mis tarvis ületada, oli kaugelt üle põlve ning tasasena näiv lumeväli kätkes endas tihket koorikut, millele astudes ikka krõps ja jõnks läbi vajusime. Alloleval pildil, kus poiss vaalu taga, seisab ta püsti, mitte ei kükita :). See "krõps ja jõnks" ja nabani lumme oli poisile nii raske, et sujuvalt läks ta üle käpuli roomamisele, mis muideks oli temasugusele väga efektiivne moodus edasi liikumiseks. Meid see vaevalt aidanud oleks, ei hakanud mitte proovimagi :). Jõudnud viimaks autoni ja saanud tee peale, hindas mees seda põlvekõrgust massi ja pakkus kahekesi tehes "tunnike" (ja nii oligi). Oma lume viskame ära, see pole probleem, küll aga tegi murelikuks sõiduteelt vastu vaatav olukord, selline "päev pärast homset" tunne tekkis, kõik tundus selline ühtlane valge väli. Teeotsast Lagedi poole, pool kilomeetrit eemal, oli üks jeep lumme kinni jäänud või õigemini tagumist otsapidi teelt maha libisenud ja sellega kogu ülejäänud liikluse sellel lõigul kinni pannud. Mõned üksikud autod tulid teiselt, Jüri, poolt ning keerasid siis sama targalt tagasi. Kuid oli ka autosid, kes meieni üldse ei pääsenud ehk siis madalapõhjalisematel nagu meie, polnud sinna teele asja. Jäi vaid oodata tuule vaibumist ja loota, et ehk päeva peale mõni sahk ikka läbi käib. Õhtu aga näitas, et see oli loll lootus. Siis kui päike endale kollase-oranshi-punasekirju teki peale tõmbas ja tudule sättis, andsime meie labidatele valu. Selleks ajaks oli müstilisel kombel asendunud jeep rekkaga, kes täpselt sama õnnetus kohas ja sama õnnetus olukorras vihast urises. Meie õnneks olid mõned autod meist ikka mööda sõitnud ja sellega jäljed teele teinud, oli vaja vaid filigraanselt hooviteest välja pöörata ning kohe õigesse jälge sattuda, ning pääsenud me olimegi :).
Talve alguses, esimeste lumedega, sai ikka autoga hoovi sõidetud, eks alguses lootuses, et no ehk seda lund enam rohkem nii palju korraga ei tule ning mõned korrad lihtsalt harjumusest. Kui me juba aga ei-tea-mitmendat korda seda 80 meetrit lumest lahti tõstsime, sai mõõt korralikult täis ning auto sai endale püsiva koha sõidutee ääres, kuid sedagi 10-15 meetrit eemal, kuna ühe korra sahk mattis ta kenakese kuhja alla (no ei oska ju kõiki asju esimese korraga ette näha :)) ning pealegi on seal ka kallak. Eks siis sai usinasti ikka käimise raja (labida laiuse) jagu teekest korras hoitud, kui aga ka see visalt ja järjepidevalt minema pühiti, viskas see mehele "kopa ette" (no me lapsega argipäeviti ju linnas) ning teeke asendus aja jooksul "kassirajakesega", mis siis tänaseks päevaks on asendunud jalajälgedega sügavas lumes.
Tegelikult väga ilus talv on olnud, palju ilusat ja valget lund, täpselt nii, nagu mina talve oma lapsepõlvest mäletan. Ei nurise, kõik näib nii puhas ja valge. Mõned vanad puud on vaid aiast maha murdnud, kuid seegi on pigem meie rõõmuks, sest kevadine hooldusraie on taas selle aasta aiaplaanidesse kirjutatud. Ent vaatamata sellele ma tunnen, et nüüd võiks juba aidata küll, keeraks ette uue lehekülje, kus on palju eredat päikest ja üha rohetavam murututt! :)
Samas, kaugel see kevad enam on – täna sirab taas kena päike, hommikuti last aeda viies on juba peaaegu valge (nädalakese pärast ongi juba valge) ja täna lõõritasid metsa all linnud. Paraku olen ma paras linnuvõhik, kuid seda võin öelda, et varesed ja tihased need ei olnud :). Ikka kenasti vidistasid... sedasi rõõmsalt ja kevadiselt. Ehk et pimeduse ja vaikuse periood on läbi!


reede, 17. detsember 2010

Lumehelbeke tasa tasa

Kunagi, ükspäev, mitmeid päevi tagasi, potsatas mu elektroonilisse postkasti vahva kiri põnglase kasvatajalt. Sisuks juba tuttav "tegelane" lasteaia akendelt. Tol hetkel oli palju tegemisi ja kiire kukil (nagu üldse viimasel ajal kipub olema) ning panin postkasti sama targalt kinni tagasi. Või õigemini, nüüd juba teadmisega, et kui tekib selline lahe moment, on mul õpetus tagataskust kiirelt võtta. Nii saingi nädalavahetusel natuke mahti tungida ühe isendi "hingeellu", et kui keeruline see siis ikkagi on... Mõnus nikerdamine oli, tormaka argielu väike väljalülitus. Mulle see helbeke väga meeldib, midagi minu maitsele. Palju pole vajagi, piisab vähesest loomaks hoopist teist miljööd ja meeleolu. Antud helbeke on tehtud A4 paberist, väiksemaid ei ole veel katsetanud, kuid lähipäevil on plaanis :). Kuna päris aknale ära ei mahtunud, riputasime niidiga akna lähedusse lakke, nüüd nii vahvalt keerleb tasa-tasa ja elab vaikselt õhu liikumise käes.
Aknast välja vaadates sain lohutust – räästast alla vajuv lumi ja pikad peened jääpurikad asendavad edukalt pitskardinaid, mille heegeldamiseni ma veel kuidagi jõudnud ei ole, ent nüüd tulid nad mulle ise koju kätte ja ronisid veel akna ette ka! :)