esmaspäev, 23. märts 2009

Aiaplaanid 2009

Üle pika aja on poiss taas lasteaias ja ka töises olukorras valitseb hetkel vaikus. Paras aeg üha päikeselisemas kevadekaisutuses, mil talv näitab pagenduse tusameeles teravaid hambaid ning nähtud on oma aia esimene lumikelluke (tõsi, küll arglik ja väikene) ja mullast tärkavad punased tulbininad, vaikselt omaette aiamõtteid mõlgutada. Suure põnevusega, hingevärinaga ootan lume sulamist – kas sügisel istutatud krookused jäid ellu ja kas nad on piisavalt tugevad, et pakkuda sel kevadel juba silmailu? Vormisin mõtted ka konkreetseteks kirjasõnadeks, et nad pelgalt vaid uitmõteteks ei jääks ning hiljem oleks, millele tagasi vaadata...

1. Võtta maha vanad õunapuud, krundi keskelt suured elupuud. Varjavad valgust, naat võtab aias võimust. Elupuud ja mõned õunapuud on tänaseks maas, ja oh seda õhku ja ruumi, mis aeda juurde tuli! :)
2. Võtta maha vanad mustsõstrapõõsad. Nagunii korralikku saaki ei kanna, jätta alles vaid paar noort ja tugevat ning suunata oma tähelepanu nende hooldamisele.
3. Istutada 2-3 ploomipuud (minu ammune unistus) vanade õunapuude asemele. Õige sordi leidmise nimel tuleb veel natuke vaeva näha, kuid Emma Leppermann näib väga kiidetud.
4. Istutada puukoolist oma õigele kohale kastanid (paar-kolmkümmend). Selle tarbeks muretseda vajalikud vahendid – traatvõrku, nööri, neoonpaela. Küsisin ühest suure kaubanduskeskuse aiandusosakonnast, kas neil on ehk miskit neoonpaelalist müügil, mida panna noortele istikutele, et ntx küla traktorist neid põlluservast ikka märkaks ja neid maha ei sõidaks. Ta oli üsna nõutu ning ütles, et pigem on just vastupidi, on materjale, mis loodusest välja ei paista. Üks variant on muidugi käsitöötarvete poest vaadata, kuid lootsin, et ehk on just mingit spetsiaalset materjali, poolplastikut vmt olemas, mis nii ruttu ei pleeki ega mädane päikese ja vihma käes, kui tavaline pael.
5. Istutada väljapoole õueala kuuski (palju), hiljem on headeks varjajateks lagedalt väljalt tuleva tuule eest.
6. Kolida ümber rabarber. Kesksuvine ärakasvanud rabarberipeenar pole lillepeenardele just parimaks täienduseks, õnnetul kombel on ta aga lillede vahele jäänud.
7. Istutada krundipiirile, naaberkrundile viiva raja äärde, sümboolseks piirdeks põõsad. 2-3 siberi kontpuud "Elegantissima". Algselt jäi sõelale kolm sorti – "Variegata", "Elegantissima" ja "Aurea". Neist viimane oleks tumeroheliste kuuskede all päris kenaks kollaseks aktsendiks, kuid kuna samas läheduses on kollaste lehtedega jasmiinipõõsaid, siis mehe arvates pole mõtet nö duubeldada, prooviks ikka erinevaid ja mitmekesisemaid toone. Tükk aega vaagisin kahe esimese sordi vahel, millest esimene ehk "Variegata" mulle lehestikku poolest isegi rohkem meeldib, kuid antud kasvukohale, niigi kirju floksipeenra kõrvale, sobib tagasihoidlikum "Elegantissima" paremini. Ja samas edeneb ta ka varjus paremini kui eelnimetatu (kasvukoht ongi üsna varjuline).
8. Viia lõpule eelmisel aastal alustatud vaarikadzhungli ohjamine, et jääks kaks pikka hooldatavat peenart ning ümbritsev maa oleks niidetav.
9. Floksipeenras vahetada välja muist flokse, kuna eelmise suve lõpuks selgus, et nad on värvi poolest sattunud kõik enam-vähem "ühte ämbrisse" ning mõjub natuke liiga raskelt. Oma kuju poolest erineb teistest 'turumammi heleroosa' (‚Natascha’?), selle vahetaks valge vastu välja, annaks peenrale õhulisust juurde. Kuna ära visata ei raatsi midagi, leida 'turumammi heleroosale' uus koht.
10. Rajada moonipeenar. Ja võimalusel veel miskit sinna juurde?
11. Ehitada 7-meetrine jupp lippaeda saunast laudani (H=1,5 m).

* Kindlasti soovin aias kasvamas näha ka äädikapuud ning leinajalakat. Viimane on just mehe ammune unistus, mille ma talle ka sünnipäevaks lubasin. Kuna sünnipäev ise oli märtsi alguses, siis kingituse üleandmine tiba viibib. Nüüd tuleb ühiste jõududega vaid välja mõelda sobiv koht. Äädikapuu peab veel aga mõnda aega ootama...

** Peale selle aasta plaani täitmist jääb veel 2 küllalt suurt kriitilist tsooni, milleks mul täna veel häid mõtteid ega vahendeid pole. Kuid ega kõike saagi ühekorraga paika ajada ja valmis teha. Minu salaunistuseks on omada väikest roosiaeda, kuid veel tänaseni pole leidnud selle rajamiseks sobivat kohta. Need mõned aastad on tõestanud, et üleöö ei juhtu mitte midagi – aia rajamine, mis oleks nii silmailuks kui ka praktilise väärtusega ning milles end tõeliselt hästi tunda, on pikaldane protsess. Vahest 10 aasta töö, kui mitte rohkemgi... Eks oleneb muidugi ka aia suurusest! :) Kuid nii väga, nii väga tahaks seda kõike ju juba täna näha ja tunda!
Üheks suureks takistavaks asjaoluks on maja ehitamine, mis omal ajal pooleli on jäänud ning mille ehitamiseks praegu vahendeid lihtsalt ei ole. Nii tulebki hetkel arvestada auguga krundis ning kõige ülejäänuga, mida üks ehitus võib tulevikus endaga kaasa tuua...
teisipäev, 3. märts 2009

Vat nüüd on hing täis! :S

Täna hommikul last lasteaeda viies, leidsin eest "toreda" (et mitte öelda shokeeriva) kevadkuu alguse üllatuse – seoses eelarve kärpimisega vähendati kasvatajate ja nende abide palkasid, mis omakorda tõi kaasa tööaja vähendamise ning sellega seoses kaotati ära valverühmad. Päris ära siiski ei kaotatud, kuid koondati nad kõik ühte kohta kokku – kui enne olid rühmad lasteaia peale ära jagatud, kes kuhu ja millal läheb, siis nüüd tehti põnglase rühmast, mis on väikelaste rühm, lasteaia AINUKE valverühm, mis tähendab siis seda, et sinna viiakse varahommikuti ja õhtuti lapsed tervest lasteaiast. Jõudsin aeda umbes 7.45 ja leidsin eest juba paarkümmend last + võõra kasvataja. Lisaks sellele on meie lasteaed üsna vana ning kõik rühmad ei ole koridoriti ühendatud, vaid tuleb käia õue kaudu, mis tähendab siis seda, et need lisa lapsed tulevad meie rühma oma õueriietega. Ega sellest ju miskit hullu olekski, aga tänu ruuminappusele pole rühmas praegugi lastel omi kappe, vaid on nagid, väike vahe jalanõudele, kuhu hea tahtmise korral pressib kaks paari jalatseid ning väike nö kapike siis ühe paari toa vahetusriiete ja kammi tarbeks, rohkemat sinna ei mahu – mütsid-sallid on mõttekas libistada kombe varrukasse. Kui viimased nädalad oleme poisiga haigustega võidelnud, terveks saanud, taas haigeks jäänud, siis sellise lasteaia kodukorra juures pole enam lootustki, et laps terve saaks olla ja aias käia... Eks see vist lasteaia eesmärk olegi, mis siis elul viga – on hingekirjas olevad lapsed, kelle eest raha laekub, kuid lapsi, keda kantseldada-kasvatada aias lihtsalt ei ole.
Aga enam kui ümberkorraldus lasteaias ajab mind marru hoopis see, millest taoline muudatus tingitud on või pigem see, kelle arvelt lahendatakse riigi eelarve probleeme. Eks ikka laste ja pensionäride arvelt. Antud juhul on tegemist küll õpetajate-kasvatajate palkade vähendamisega, kuid oleks väga lühinägelik arvata, et see ainult neid mõjutab. Rahakoti paksus paraku tõesti saleneb, kuid kõik ülejäänu, mis sellega kaasneb, avaldab kõige otsesemat mõju ju lastele, kelle kätes peaks olema meie riigi tulevik... Ja ükskõik mis nurga alt ma seda teemat ka ei vaata, ei mahu mulle kuidagi ei pähe ega hinge, kuidas on üldse võimalik, et riik, meie oma riik, võtab niigi madalapalgalistelt selle vähesegi ning süüdimatult suurendab "tähtsate riigininade" palkasid summa võrra, mis on nii paljudelegi kogu kuu sissetulekuks?! Ei, ma ei ole kade, ei nende minule kosmiliste suurustena näivate palkade ega palgatõusu peale, vaid ma ei saa aru, kuidas ei suudeta majandada nii, et lihtrahvas, kes oma palga raske töö ja auga välja teenib, ülekohtust puutumata jääks...
pühapäev, 22. veebruar 2009

Daaliad 2008

Vahelduseks natuke silmarõõmu ning pisuke kokkuvõte minu eelmise suve daaliakasvatusest. Oli see ju minu esimene kord, mil neid kasvatasin ja mõistagi igasugused eelnevad kogemused nendega puudusid. Suve lõpuks selgus, ega nad mingit kasvatamisekunsti vajagi - istutusauku pistsin lehmasõnnikut, kiht mulda peale ja kasvasid, mis mühises. Nagu ühes varasemas jutus mainisin, jäin daaliate ostmisega liig viimasele minutile, kuid kuna siht oli selge silme ees, et nad on vaja ära proovida, siis võtsin nö seda, mida tol hetkel veel saada oli. Nüüd neist veidi lähemalt:
1. Ludwig Helfert. Pakkus meeldiva üllatuse. Kuigi alguses kaktusdaaliad (tundusid lille jaoks kuidagi torkiva olemusega) oma valikust välja jätsin, leidsin siiski ühe isendi oma ostukorvist. Tol hetkel oli mu värvieelistuseks oranzh ning oma väljakutsuva värviga ta mind ära lummaski. Kasvas ja õitses ta väga ilusti, õhtuti käisin ikka tema õisi imetlemas – justkui loojuvad päikesekerad keset rohelust. See, mis eelarvamusena tundus torkiv, lisas hoopis oma annuse pehmust, graatsilisust. Antud nimistust minu hetke lemmik nii oma taime suuruse, tugevuse kui õie suuruse ja värvuse poolest. Minule igatepidi paras :).
2. Arabian Night. Nii kui seda poeletil nägin, teadsin et seda ma tahan. Oma sügavpunase, mustjalt sametise värvusega võlus ta mind. Ja pettuda mul temas ei tulnud, kasvas jõudsalt ja õitses rikkalikult. Huvitav on see, et närtsides muutuvad õied violetseks. Õied oleks võinud vaid tiba suuremad olla.
3. Peaches and Cream. Pakilt nähtuna tundus vähe erksama värvi ning huvitava õiega olema. Tegelikkuses oli ta ikka mõnusalt erkkollane (peaaegu võiks öelda neoonkollane). Koos Arabian Nightiga olid nad tänu oma kõrgele kasvule (~ 2m) head varjajad köögivilja võrkaiale, mis koerte-kasside kaitseks pandud. Kuid võrreldes Arabianiga olid Peachesi õied kuidagi nirumad ja kiduramad. Hakkas ta õitsema ka veidi hiljem ning siis algas juba too lõputu vihmaperiood, mis ilmselt oluliselt pärssis tema õitsemist. Ja panin tähele veel sellist nähtust, et tolles peenras olevatest daaliatest oli too ainuke sort, mida teod hullult maiustasid. Lõppkokkuvõtteks oli ta üsna õnnetuke, tigude poolt pitsiliseks söödud ja suure taime kohta natuke nirud õied. Aga need õied, mis olid, olid siiski ilusad ja omanäolised.
4. Color Spectacle. Valmistas vapustava üllatuse. Pildil ei ole tema värv just kõige õigemini välja tulnud, pigem oli ta selline virsikukarva oranzhikas, kergelt roosaka varjundiga (pildil liiga roosa). On lühemat sorti kui kaks eelnimetatut, kuid antud kasvukohas täiesti arvestatava pikkusega. Ja üllatuse valmistas ta oma õie suurusega (pildilt see paraku välja ei tule, kuna võrdluseks pole midagi kõrval) – selle diameeter oli 25-30 cm! Kui täiselujõus õie ükspäev avastasin, võttis ikka ahhetama küll! Võrreldes teistega tundus ta ikka megasuur. Pisuke miinus võrreldes teistega on tema tiba kahvatu värvus, vähemasti antud kooslusega peenras, kus ta tiba varju kippus jääma. Kuid samas ta köitiski tähelepanu oma õie suurusega.
5. Akita. Kõikidest nimetatutest hakkas õitsema kõige hiljem ja seetõttu sai tema õisi ka vähem näha, pildistada. Oli teistest madalam ja kiduram, võiks öelda isegi et jässakam ja mehisem. Nagu taim isegi olid ka tema õied suured, tugevad ja mehised. Minu maitse joaks isegi liiga mehised. Vaatamata küllalt huvitavale tugevate värvide mängule õies, ei saa ma öelda, et ta kuuluks mu eelistuste hulka. Tõenäoliselt ma poest teda enam ei ostaks, kui juurikud mul aga kenasti üle talve vastu peavad, siis mulda pistan ma nad kindlasti.
Daaliaid enne mittekasvatanuna sain omade kogemuste põhjal ja nüüdseks ka veidike netis surfanuna niipalju targemaks, et kõrgemad taimed õitsevad rikkalikumalt ja õied ongi väiksemad ning madalamad on oma olemuselt tugevamad, mehisemad ning kasvatavad vähem õisi. Neid daalia sorte ja liike on ikka nii palju erinevaid, et siin läheb mitmeid-mitmeid aastaid enne, kui omad favoriidid selguvad.

Kassiahastus vol 2

Niih, tagasi elavate kirjas, nii poiss kui mina. Enam ei ole vähimatki kahtlust, et viirus. Kogu kulg oli sarnane eelmisele korrale, kuid oma 2-3 korda hullem. Minul lõi see välja 24 ja loetud tunnid peale seda, kui poiss aiast koju sai. Samane vahe oli ka eelmine kord. Kuid kui eelmisel korral piirdusin mina ühe tõsisema teatud sorti anuma kirgliku kaisutamisega, siis seekord tuli mul seda teha 6 korda. Kõige hullem antud loo juures on, et ega peale teist korda polnudki enam midagi tulemas, vaid maomahlad ja sapp. Aga tahtsin või ei, tõmbas sisikonna nii kontrollimatult krampi, et mul oli hingata saamisega tükk tegemist ja enese jälgimist. Viimase tiiru tegin kella nelja aeg varahommikul, kell 8 ronis põnglane voodist välja ja arvas, et nüüd võiks teise tuppa mängima minna küll. Olin tänulik, et ta seda traditsiooniliselt kell 6 ei teinud :). Suure vaevaga suutsin end vannituppa vedada ja oh seda õudust, kui pilk tabas peeglit – silmaalused olid kottis ja punased ning otsmik ja silmeümbrused tihedaid punaseid verevalumeid täis. „Hullem, kui külajoodik“ oli esimene mõte, mis peast läbi käis ning seejärel tabas mind täielik kassiahastus vol 2 – jõuetu ja kole... Loodan vaid, et teisipäevaks, kui poisiga rahva sekka vastlasõitu tegema kavatsen minna, on mul taas inimese nägu peas.
Huvitav, kui nüüd too viirus, või selle mutanteerunud vorm peaks meid kolmandat korda tabama ja kui arvestada viimase korra intensiivsuse jubedust, siis millega see veel päädida võib?!...
reede, 20. veebruar 2009

Kassiahastus

Jah, siin ta nüüd siis on. Mina teda ei kutsunud. Ise tuli. Marssis julmalt uksest sisse, vaatas ülbelt näkku ja ütles: „Mina olen sinu Kassiahastus, siin ma nüüd olen ja siia ma jään!”. Nojah, mis mul ikka teha, siin me nüüd siis istume ja vahime teineteisega tõtt – mina pole teda siia tahtn’d ja tema ära minna ka ei taha... Nüüd oleks kuidagi vaja leida lahendus, mis mõlemale osapoolele sobiks...
Ehk kõik algas kaks nädalat tagasi, enam-vähem vist isegi ka reedel, mil mulle aiast helistati ja paluti oksendav laps koju viia. Möödus päev-kaks ning riburidamisi vaevlesime siin kõik selle käes. Selge – viirus. Mõnel möödus kiiremini, mõni vaevles kauem. Igal juhul poiss oli juba kolm päeva terve kui ponks, kui ta uuesti aeda viisin. Reede hommikul käitus poiss kuidagi kummaliselt – puges mulle voodisse kaissu ning ei tahtnud sugugi tõusta. Muidu on ikka krõps voodist väljas ja teise tuppa mängima. Ise olin ka unine, eelmisel õhtul sai hilisõhtuni tööd tehtud, ning ei suutnud end kuidagi sooja teki alt välja ajada. Nii mõtlesingi, et ilm on ka väljas vastikul tatine, mida ma ikka ennast ja poissi „piinan”, teeme parem sellise mõnusa koduse äraolemise. Kõik sujus kenasti igapäevaselt aktiivselt kuniks lõuna paiku korraga plaks – poisil palavik 40. Viskas selle üles vähem kui poole tunniga. Kõrge palavik oli meil kaks päeva, siis taandus. Kuna tegemist oli jällegi reedese pärastlõunaga, siis perearsti enam koju kutsuda ei saanud. Helistasin ning sain vastuseks, et kui esmaspäeval ka ikka palavik on, et siis ta visiidile kutsuda. No esmaspäeval polnud palavikust enam jälgegi. Hoidsin palavikuta, tervet, aktiivset, isuga last kolm päeva kodus enne kui aeda viisin. Täna sain lasteaiast jälle kõne – palun viige oksendav laps koju. Kuna nad kõik mängisid täna teises ühmas ja selline paras kaos valitses, siis polnud võimalust uurida, et kas keegi veel? Eelmine kord oli teada, et oli korraga kaks oksendavat last... Praegu tahab pidevalt juua, kuid nii kui lõpetab, nii kohe tuleb välja ka. Helistasin siis 1220, et mida teha?! No kästi nüüd tunnike vahet pidada, isegi suud ei tohi loputada, ja siis ühe lonksu haaval pikkade vahedega kummeli teed anda. Nii ma siis nüüd ootan tunni möödumist ja rahustan juua küsivat last, et varst-varsti, varsti saad... kui ta teaks, et seda on vaid üks lonks... Ehh, nii kahju on väikesest lapsest... Aga kui üks lonks sees seisab, võib järgmine kord juba kaks anda jne. Palavikku meil küll pole, kuid vaevalt 36 pole just ka kõige parem. Jäänud on veel loetud minutid ning hinge kinni pidades loodan parimat :).
Mõtlen siin omaette, et midagi on ses asjas mäda. Aga mis? Kas vedeleb lasteaias ehk mingeid kemikaale, mille Mauri-sugune aktiivne laps üles leiab ning teadmisjanus sõrmeotsaga vaikselt suhu nihverdab. Või äkki sunnitakse teda vägisi sööma (söömine on meil probleem ka kodus) ning hoopis see vastava reaktsiooni esile kutsub. Samas peaks see tekkima siis kohe söömise ajal, mitte enam nii pikalt peale seda... Ei tea... aga millegi pärast närib kahtluseuss mu hinge... et midagi on ses loos valesti, midagi, mida ma ei tea... Aga eks seda näitab siis juba edaspidine elu... kui see jätkub, peab hakkama asja tõsiselt uurima...
neljapäev, 5. veebruar 2009

Kui argipäev kisub halliks...

... tuleb leida meelepäraseid tegevusi, olgu siis kas lihtsalt enese teostuseks või hoopis millegi tõestuseks. Nii on juba ammu saanud paika plaan A, mille toimumisaeg visa kiirusega üha lähemale tuleb. Peab end ikka käsile võtma, hantlid kapi alt välja otsima, tolmu pealt puhkuma ning veidike omi konte-liigeiseid liigutama, muidu pole sinna vist asja. Kui veed lahti lähevad, siis ehk jaksab aerugi liigutada :).
Teine, väga oluline, on plaan B, mis leiab aset kord aastas alati samal ajal ning see on nii tähtis üritus, et selle järgi sätitakse varakult paika oma puhkused. Tulgu siis või veeuputus või sadagu taevast pussnuge. Kahel aastal osalenuna tean, et need päevad ja ööd on täis põnevust, avastamisrõõmu, enese proovile panekut ja ka tagasilööke ning pettumusi, kuid kõik see kokku on nii võimas, et kahetseda ei ole mitte midagi, olenemata sellest, millise piirini minna tahetakse.
Ja eks siis ülejäänud sündmused klapitab juba jooksvalt vaba ajaga, kuid need kaks on käesoleva aasta A ja O :).
reede, 30. jaanuar 2009

Projekt "Oliver" lõpetatud

Ükspäev leidsin end Isehakanud Lillekasvataja poolt loodud uhiuuelt saidilt Lapitöö netiklubi, mis oma uudsuse ja põnevusega mind ikka jälle seda lehte uurima ja puurima kutsus, kuigi tol hetkel vastavat infot seal veel üsna kasinasti oli. Aga mõned päevad peale toda avastust tekkis ka endal kange kihk mõni lapp kokku panna. Ja mis saab olla veel parim põhjus, kui uue ilmakodaniku sünd, mis pidi sõbrantsi andmete järgi aset leidma umbes kuu möödudes ehk arvestuslikult jäi töö ja koduste toimetuste kõrvalt piisavalt aega üks beebi lapitekk valmis saada.
Kuna ma igapäevaselt õmblemisega ei tegele, ei hobi korras ega muidu, siis mõistagi polnud mul kodus ühtegi kangatükki. Nii tuligi esmalt seada sammud kangapoodi ning varustada end vajalikuga, mis ei osutunudki nii lihtsaks, kui arvata võis. Ja mõistagi polnud mul ka ühtegi ideed, mismoodi seda asja teha. Mingil põhjusel kujutasin ette, et tänapäeval peaks ikka kangapoodides seda valikut jätkuma ja et küll ma siis kohapeal midagi välja mõtlen, kui kangaid näen. Aga võta näpust, ei meeldinud mulle üks, ei teine kangas. Kablutasin läbi siin piirkonnas olevad suurimad poed ja kuigi kaupa näis neis olevat, ei leidnud ma ikka meelepärast, idee ei idanenud. Viimaks jäi mulle ühe poe põrandal, plekkvannis silma erkkollane lappesse pandud riidetükk, millelt üks mõmmik mulle ulakalt keelt näitas. Justkui iseenesest haaras käsi selle kangatüki järele, harutasin selle lahti – ja oi-oi-oi kui palju ulakaid mõmmikuid! Tea, kas oli see nüüd eelnevast ebaedust või millestki muust, aga need mõmmikud panid mu muigele ja muutsid meele rõõmsaks. Kangatükk oli küllaltki suur, kaugeltki rohkem, kui minul vaja. Müüa keeldus seda aga poolitamast ja nii ma selle sealt siis ära ostsin. Ja vaikselt hakkas ka mõte liikuma... nüüd oli vaja vaid veel kangaid, mis sinna juurde sobiks. Ja ega mul neid ühe päevaga leida õnnestunudki. Juhtus ka, et kontrollimatu emotsiooni ajel ostetud kangatükk üldse ei sobinudki teemasse ning siis tuli selle asemele taas midagi uut otsima minna või siis teiseks eesmärgiks ostetud kangas sobis hoopis sinna, kuhu algselt teda sobitada ei osanudki. Üldiselt vaimusilmas kujutasin endale veidi teistsuguseid kangaid ette, kuid kuna aega nappis, siis pirtsutamisele polnud ruumi ning leppisin tol hetkel saadaolevaga. Ja kui ma peale korralikku kapis tuuslamist siiski kodustest varudest mõned kangad leidsin, sain taas ideid ümber mängida, aga seda siis juba valutult, sobitades neid olemasolevatega.
Järgnevalt siis igast esemest veidi lähemalt:
1. Tekk. Mõõdud 130 x 106 cm. Kuna tegemist minu elu esimese lapitööga, ei riskinud alustuseks lappide paigutamisel midagi keerukamat käsile võtta, seda enam, et aega ka nappis. Oma olemuselt on see lihtsakoeline, muhe-sõbralik ja peaks mõjuma üsna rahulikult. Eesmärgiks oligi vältida liigset kirjusust. Paraku läks pildistamisega kiireks ning alumine pool jäi jäädvustamata – seal hullavad helebeezhil taustal toredad pruunid pesukarud. Pealis- ja aluskihi vahel on ühekordne mahuline vatiin, äärtes kahekorra tagasi keeratud, tekk on mööda õmblusi läbi tepitud. Kokkuvõttes sai suht juhuslikult üks mõmmikuterikas tekike.
2. Padi. Mõõdud 40 x 40 cm. Lapimuster mõlemal poolel. Ajaks, mil teki valmis sain, oli Oliver juba sündinud. Kuid ega siis kohe ju katsikule torma. Hiljem aga ei klappinud ükski pakutud aeg ühiste sõbrantside-tuttavate vahel ning siis tulid juba jõulud ja uus aasta, mil kõigil toimetamist niigi kuhjaga. Mulle andis see aga võimaluse teha lisa – ka vanemaks vennaks saamine on ju tähtis sündmus. Veel ühte tekki ma aga ajaliselt poleks enam teha jõudnud, nii jäi liisk padjale. Üks väike padi on ju alati vajalik, olgu siis mängimiseks või niisama kaisutamiseks. Kuna äsjavalminud tekiga olin ise rahul, julgesin käsile võtta juba veidi keerulisemat nokitsemist. Eks alguses veidike pusimist ja mõningaid harutamisi oli, kuniks kohale jõudis, mismoodi need õmblusvarud kolmnurkade ja muude erikujuliste nurkade puhul mängivad. Lapiklubis käimasoleva projekti "Laisa lohemao tekk" ühelt nädala plokilt leitud kaarte õmblemine näis mulle täiesti müstiline ja võimatu kui kosmosetehnoloogia – no kuidas sa ajad kahte erisuunalist kaart omavahel kokku ja veel nii, et õmblus kena jääb?! Selleks, et seda teada saada, tuleb see ju oma nahal ära proovida! Üllatusena avastasin, et see polnud pooltki nii hull, kui arvanud olin :).
Padjale tegin sisse ka nö voodri, mille külge siis lapikatte mööda õmblusi kinni teppisin. Alumine serv on salapistega kinnitatud ja seega õmblus vajadusel ka harutatav ning ümbris pestav.
Oh appi, äsja avastasin, et valmis padi on hoopis pildistamata jäänud. Õnneks tegin mõned ülesvõtted kui lapiline osa valmis sai, et natukene aimu saab asjast ikka.
3. Pajalapid. Mõõdud 18 x 18 cm. Kuna kummituslik majandusolukord otsustas ka mind kimbutada, juhtus nii, et aasta alguses mul tööd lihtsalt ei olnud, eks ole veel praegugi kasinasti. Kuid õnneks on igas halvas ka midagi head ehk nii tekkis mul jälle vaba aega. Olin teinud enda arvates kaks õnnestunud asja ning seega endaga päris rahul, mis muidugi omakorda oli heaks motivaatoriks teha veel midagi, katsetada veel veidi keerukamate asjadega. Tekkis kohe huvi, et kui pisikesi tükikesi siis ikka annab kokku panna, eelmistest asjadest oli neid erinevas suuruses tükke juba piisavalt kogunenud. Parim eesmärk tolleks katsetuseks olidki pajalapid – ühes korralikus majapidamises kuluvad need ju alati ära! Selgus, et päris väikesed tükid on õmmeldavad, vaid õmblusvarud jäävad kohati tiba paksuvõitu... Mõlemale poolele panin taha jälle nö voodri, nagu padjale, mille külge teppisin lapikihi kinni ning vahele ühekordse mahulise vatiini (lapid-vooder, vatiin, vooder-lapid). Pildil siis pajalapp ühelt ja teiselt poolt, mitte ei ole erinevad lapid.
Selline see esimene tegu siis saigi. Ja ei saa salata, üks äraütlemata mõnus ja kaasahaarav on see lapitamine-klapitamine :).
kolmapäev, 21. jaanuar 2009

Muutuste aeg

Eelmise sajandi 20.-ndate lõpp, 30.-ndate algus. Mehe ema vanematele pulmadeks kingitud elupuu istutatakse mulda. Sellele istutatakse seltsiks veel 4-5 tükki. Aeg kulgeb vaikselt omasoodu. Tulevad keerulised ajad, vahetub võim, vahetub valitsus. Eramaid enam ei ole, kõik kuulub riigile. 70.-ndate alguses tehakse olnud ja praegustel talumaadel ning selle ümbruses maaparandus, mille käigus kaovad vanad taluteed ning kujundatakse uued. Nii kujuneb ümber ka taluõu. Elupuud, mis istutatud taluõuele, jäävad nüüd palistama tallu sissesõiduteed, suured võrad püüdmas saabuvaid masinaid enda embusse...
Aasta 2009, 19. jaanuar. Suriseb saag, käib tume mütsatus ja langeb esimene puu. Võtan taskust mõõdulindi, tulemuseks saame 13 m. Pilk veel püstistele puudele annab teada, et ülejäänud on veel jupi pikemad, kokku oma 15 m. Süda tilgub verd. On nad ju nii eakad ja oma looga veel pealegi. Kuid tänu puuhiiglastele (nende kõrval on veel samast ajast kaks suurt tamme) on kogu pealelõunane päike teistele kättesaamatu, õu varjus ja pime, isegi korralik muru ei taha õuel kasvada, rääkimata siis kõigest muust – lastest ja lilledest :). Usun, et ega esivanematelgi nende mahavõtmise vastu midagi ole, vaevalt et nemadki pimeduses kasvada oleks tahtnud. Ja see puu ning tema lugu elab edasi, kuid seda juba uuel kujul ja uues kohas – mees pistis paar aastat tagasi ühe pistoksa suure kivihunniku serva, mis meil plaanis madalate igihaljaste okkaliste ja vähem okkalistega täita, ja too läks seal mühinal kasvama. Kevadel sai juba väiksekese välimust hoolega kohendatud, nii vabalt metsikuks ei taha enam kasvada lasta, kui need vanad puud olid. Ja igaks juhuks sai nüüd veel palju oksi-oksakesi vaasi vette pistetud, ehk lähevad kasvama. Mine tea, mis imelik mõte mul veel pähe võib karata ning siis on istikud juba omast käest võtta. Seda maad, mida kujundada ja kuhu istutada, meil jagub, jaguks vaid häid ideid ja materjali!
Lisaks nimetatud elupuudele ootavad õuel maha võtmist veel umbes 6 õunapuud, mis nii vanad ja metsistunud. Ka õunapuudel on selles talus oma lugu – talu tolleaegne peremees teenis oma kasvatatud õunte müügiga elatist. Ja õunad ei olnud pelgalt raha teenimise võimalus, vaid see oli tema kirglik hobi. Peale maaparandust aga jäi õunapuuaed küla tee äärde, mistõttu on sügiseti sealt saak sageli enne läinud kui õunad valmis saavad.
Elu on kord juba pidevas muutumises pöörlev karussell, kus olnu peab teed andma uuele. Nii ongi plaanis mahavõetavate õunapuude asemele istutada 2-3 ploomipuud, mida meie aias ühtegi korralikku ja kandvat isendit ei ole. See on üks minu ammustest unistustest, omada oma isiklikku ploomipuud... et lähed oma aeda ja korjad enda kasvatatud ploome. Ei teagi miks, aga mulle tundub see hetkel kuidagi müstiline...
Kuigi kalendrisse vaadates peaks praegu olema sügav talv, käivad aiatööd suure raginaga :). Paraku on võimalik ragistada aga ainult nädalavahetustel, sest ärinädalal käivad inimesed mõistagi tööl ja kui nad töölt saabuvad, on õues juba pime. Selles tempos stabiilselt jätkates peaks langetamistoimingutega kenasti kevadeks valmis saama, mil hakkab juba kapsa-kaali põllul mässamise aeg.
pühapäev, 4. jaanuar 2009

Võrratu valge vahetus

Tavaks saama hakkava kombe kohaselt sõitsime aastat vahetama linnast välja. Kuna pealinn ja selle lähiümbrus ühtlaselt trööstitult hall näis, sõitsime talve otsima seekord päris kaugelt – lõunamaa metsade ja mägede vahelt. Sihtpunktiks sai Tindioru turismitalu Võrumaal, Ööbikuoru serval. Ööbikuid seekord kuulda ei õnnestunud, kuid igatsetud talve leidsime küll :). Võrratult kaunis oli seal, kõik oli mähitud valgesse sädelevasse lumevaipa. Justkui uskumatu muinasjutt pealinnakandi rahvale... Ja see lummavalt kollaselt kiirgav päikeseketas! – seda jagus kõigiks kolmeks päevaks. Nii valge, energiast pakatav ja imeline oli me uude aastasse astumise "tunnel"!
Rahvas (6 peret e. 12 täiskasvanut + 6 last, noorim 1,5 kuune, vanim teismeline) hakkas kogunema 31. detsembril, mil esimesed saabujad olid kohal juba kella kahe paiku, viimased saabusid koos pimedusega. Kindlat kokkusaamise aega ei olnud määratud, igaüks tuli nii nagu võimalik, oluline oli vaid, et õhtusöögiks oleks "kõik see pere" ühise pika laua taga, mil üheskoos soovida vanale "head teed!". Kui praekapsas pliidil podises ja notsu ahjus toone võttis, said puud saunaahju ning soovijatel oli võimalus oma kondid pehmeks "praadida" ja kõik paha jätta maha vanasse aastasse. Minu ja Mauri jaoks jäi see küll paraku natuke liiga hilja peale, väike mees ei pidanud rohketele elamustele vastu ning lõunane magamata uni murdis mehe enne uue aasta saabumist. Kuna aga poiss juba piisavalt suur on ja elevust, siginat-saginat ümberringi nii ohtrasti oli, võtsin ta uue aasta saabudes voodist välja, panin soojalt riidesse ning läksime üheskoos välja seda väikeste värviliste tulukeste võrratut mängu vaatama. Oi, see meeldis Maurile hirmsasti! Kuigi uni oli silmas, võttis see väikesele mehele naeratuse näole ja kilked rõkatasid paukude võidu üle hoovi. Esimesel uue aasta minutil tegin pojale kõvasti kalli-kalli ja soovisin tal "head uut aastat!". Kui iss koos onuga üle välja rakette laskmast tagasi tuli, kõlisesid shampusepokaalid ning üleüldiste kalli-kallide saatel sooviti head ja paremat uut. Seejärel sai poiss uuesti voodisse pandud ja imede-ime, magama jäädi kohe, ilma igasuguse tantsu ja trallita, ju ta väikemees siis ikka nii väsinud oli (küll oleks tore kui igal õhtul niimoodi magama jäädaks). Voodi vastupandamatu jõud tabas mind kella kahe paiku, uinuda oli võõras kohas suht raske, läbi öö saatjaiks alumiselt korruselt kostuv jõmin ja naerukilked. Tukastades ja ärkveloleku piirimail pareerides hakkasid mingil hetkel kõrvu kostuma lauluhelid (või noh, pigem laulujorin), mis üha rohkem koos naeruga tuure kogus, kuniks tundus, et palkmaja seinad värisesid. Kell näitas siis numbrit viis. Kui laulud lauldud, saabus kõikehõlmav vaikus. Ööseti tunduvad kõik asjad võimsamad, kui nad tegelikkuses on ja mingi põhjusel sain oma närvi nii püsti, et ega magama ei jäänudki, vast tunnikese tukastasin, enne kui poiss kaheksa paiku silma lahti tegi. Samas oli magajaid (mitte lapsi), kes ei teadnud toimunust mitte kui midagi, magasid kui notid. No ma siis natuke kadestasin neid...
Vaatamata magamata ööle, ei olnudki olemine nii unine, kui arvata võis. Peale hommikukohvi joomist, laste kõhutäidet ning peale poole tunnist operatsiooni "saa Mauri kätte seestpoolt lukustatud wc-st" läksime Pääsuperega õue vallatuid päikesekiiri püüdma. Seadsime sammud alla lumisesse orgu, kus põnevust jagus nii endale kui väikestele. Mingi hetk Mauri komistas matkarajal, ning libises väikesest kallakust alla. Alguses ehmatas ära, kuid siis tundus see talle põnev, mispeale siis ise nö heideti end sealt kallakust pikali alla. Lumine oli ja kombe libises selle peal ju hästi... Paraku aga ei saanud ma seda lõbu talle pikalt lubada, kuna allpool kiskus ikka salakavalalt vesiseks. Teine sarnane nähtus leidis aset kõrgel, suht järsul, trepil, millest pidime üles ronima. Poiss oli poolel trepil, kui jalg alt libises, ning poiss põntsadi-põntsadi-põntsadi mööda treppi alla libises. Ja see oli ju nii lahe, et seda pidi siis teadlikult ikka ja jälle uuesti tegema! Päris tükk tegu oli, et teda sealt üles saada :). Ikka päris raske on teine juba, eriti veel minusugusele seljahaigele... Me rännak oli ohtralt elamusi pakkuv ning pisikesele tegelasele, kes kogu selle maa oma jala peal maha vantsis, ka üsna väsitav. Eks värskel õhul oli ka oma roll. Lõunatudiga meil sel korral probleeme ei tekkinud. :)
Kuna iss ei tohtinud tänu öisele "laulmisele" autoga sõita, olime nö kodused. Ühiselt leppisime kokku, et lapsi silmas pidades teeme sauna seekord varem, et jõuaks enne õhtusööki aegsasti ära käia. Peale lõunatudi, kui saun küdema pandud, läksime Mauriga vaatamata õhtupimedusele välja kelgumäele, et natukenegi poisi jooksuenergiat taltsutada – kaua sa seal toas ikka edasi-tagasi, trepist üles ja alla jooksed... Kelku meil muidugi polnud, kes see ikka sellise asja kaasavõtmise peale tuleb, kui maa ümberringi must on. Ja kuna kelgumägi oli piisavalt kaugel, ei uskunud ma, et selleni üldse jalutame ehk et ka kilekott jäi seetõttu tasku pistmata. Kuid ei hullu sellestki. Avastasime kelgumäe parajalt järsunõlvalise olevat. Pannud poisi kombega lume peale istuma, lükkasin pepust hoo sisse ja libises küll! Vähemasti poisile meeldis! Mõtlesin siis, et hullan südamest koos lapsega – tõmbasin kapuutsi pähe, viskasin selili mäele, pea alaspidi, et siis ei jää jalad ette, võtsin poisi kõhule ja lükkasin aga hoogu takka. Aga ju ma vist liiga suur ja raske olin, no ei libisenud see tandem meil sugugi. Proovisin siis ka poisi kombel istuli, ikka tulemuseta. Jäi see liugulaskmise lõbu ainult lapsele, mina piirdusin temale hoo andmisega. Ja oma paarkümmend liugu sai poiss niimoodi tehtud, rohkem ei julenud, päris valusalt näpistavad pakasepoisid hakkasid ligi hiilima, vaatasime, et saaks nende eest kähku peitu.
Ülejäänud aeg ja toimetused sujusid tip-top ilusti hetkeni, mil saunas poisi pea sisse olin shampoonitanud – keera seda kraanikangi kuhu poole tahes, katsu vasaku või parema käega – ikka jääkülm! Kuna mul polnud õrna aimu, kuskohast see soe vesi tuli, oletasin, et eks ikka boilerist. Ja kuna tegu on saunaga, siis ilmselt peab see boiler olema piisavalt suur, ehk et kui ei ole sooja vett, siis järgmine sats soojeneb ikka päris tükk aega. Ja nii oligi, et kuna meil sai viimase vindini leilis käidud, siis pesin nii lapse kui enda dushist tuleva jääkülma veega. Vahepeal oli küll hirm, et kisa peale tuleb Tallinnast lastekaitse kohale, kuid see shampoon oli ju vaja lapse peast ja silmist, kuhu see mingil põhjusel rusikatega hõõruti, kätte saada, ja ega see libe ollus nii lihtsalt maha tulegi (tavaolukorras ei saa sellest nagu arugi). Kui karjuv laps pestud, panin ta leiliruumi sooja. Tundub, et tast kasvab üks tõsine õige eesti mees. Viskasin aga kerisele vett ja poiss muudkui õhutas takka: "viska, viska!".
Viimaks "piinakambrist" pääsenud, oli vaba aeg ühistegevuste jaoks. Päeval rändama läinud rahvas oli ka kõik koju jõudnud, lapsed mängisid sõbralikult isekeskis (polegi nagu näinud, et üksteisele võõrad ja nii erinevas vanuseastmes lapsed üheskoos nii kenasti mängiksid) ning täiskasvanud kes askeldasid õhtusöögi tarbeks, kes mängisid – kõigil oli ütlemata mõnus ja lahe olla. Öörahu saabus ootamatult vara – südaööks olid kõik lambid kustus.
Uue aasta teine päev võttis meid vastu -19 kraadise pakasega. Külm oli isegi tuppa hiilinud. Kaminasse tuld teha polnud aga enam mõtet, kõiki meid ootas ees kodutee. Kui viimanegi unimüts ärganud, käisime üheskoos külas Tindioru talu peremehel, kes tutvustas meile omi hoolealuseid – 3 põhjapõtra ja 4 jaanalindu. Iseäranis põnevat tegevust pakkus lastele põtradele sammalt aia vahelt hambusse anda. Ja need jaanalinnud olid nii lahedad! (Kuna kunagi sai ise ka neid kasvatatud, või õigemini mees kasvatas, siis nendega olin ma eelnevalt nö lähitutvust teinud ja minu elevus ilmselt ei olnud nii suur, kui mõnel teisel.) Aga ikkagi oli tore vaadata, kuidas nad ennastunustavalt lume peal tantsisid, tiivad graatsiliselt laiali ning järgmisel hetkel aia kõrval jooksvatele inimestele sangarlikult järele jooksid. Vaatemängule lisaks pajatas peremees põnevaid fakte nii põtradest kui lindudest.
Päike piilus läbi härmatanud külmavine, muutes ümbritseva sädeluse piimjalt mahedaks. Aeg oli minna kotte ja autot pakkima. Tänanud pererahvast ning jätnud nendega hüvasti, pöördusid mu sammud kui iseenesest hoopis alla orgu. Milline imeline lumm ja rahu! Sõnulseletamatu ilu. Eile ma seda ei näinud, vähemasti mitte nii, nagu nüüd. Aga eile ei olnud ka pakast, mis kogu selle oru härmanõeltega üle maalis... seda peab nägema, seda ei saa kirjutada. See oli fantastiline!
Kogu see üritus ja looduse ilu kokku oli üks suur õnnestumine, suur rahulolu. Loodan, et olnud aastavahetus ei jää taoliseks viimaseks.

Toimunust väikest ülevaadet pildilisel kujul näeb siit.

Soovin kõigile imelist uut aastat!
kolmapäev, 17. detsember 2008

Areneme :)

Ehk et kui nädalavahetustel on kindel äratus kell 6 (tööpäeviti nagunii), siis nüüd arvab poiss, et tööpäevadel on ülestõusmiseks parim aeg kell 5. Ja seda pidi ta avastama just täna, mil ma otsustasin, et viin poisi paar tundi hiljem aeda, kell oli pandud äratama 8 aegu. Järjekordselt olen ma magamata... ja pisut pahur... ja meie vahel on nüüd erimeelsusi... ma ei ole temaga sugugi ühel meelel, et see tal hea mõte oli...