Kesksuvi aias

Ajal, mil toimus pidu ja pillerkaar, elas aed vaikselt oma elu:

Meeldiva üllatusena avastasin umbes nädal enne tähtsat päeva, et kevadel soetatud kahest kuslapuust otsustas üks neist, ehk väänduv "Serotina", oma arglikke õisi näitama hakata. Temaga ühel ajal soetatud "Heckrotti" pistsid lehetäid nahka ja mina vana tobu ja aias kogenematu, pritsisin neid karmilt kohe Raidiga, silt pudelil väitis nii kindlalt, et lehetäidele mõjub. Mõjus. Kuslapuule ka mõjus, nii et see kõik kipra tõmbus ja otstest mustaks läks. Vaatamata minu juhmusele pidas ta siiski vapralt vastu, ning peale mõningat pügamisoperatsiooni hakkas mõne nädala möödudes otstest uusi kasve ajama, ehk siis oluliseks nädalavahetuseks oli taim jälle täiselujõus ja nägi kena välja. Kui nüüd hästi läheb, mine tea, ehk näeb enne talve temagi õied ära.
Hm, praegu netis surfates on mul tunne, et seda kuslapuud, mida ma tegelikult nii väga tahtsin, mul vist ikkagi ei ole – toda, mis on kollakalt kreemikate õitega ja hirmhästi lõhnab...

Rododendron on talle määratud kasvukoha kenasti omaks võtnud ja kasvab jõudsalt, kuid õienuppe sel aastal veel näha ei ole. Ega ma lootnudki, aga järgmine aasta sooviks küll juba mõnda ;).

Minu kevadel kaevatud 7-meetri pikkune floksipeenar võtab ka vaikselt ilmet. Üritasin teha hele lillakasroosast tumedani segumix peenra. Ühe osa taimi, suure puhma, mille ma siis kirvega osadeks lammutasin, sain ämmalt. Mõni osa sai nii pisike, et oli vaevalt neli vart ja peenra tegemise aegu olid suht palavad päikeselised ilmad, tükk aega nägi peenar üsna rääbakas välja. Minu lohutuseks aga läksid viimseni kõik kenasti kasvama. Ja ega ma neis hetkekski kahelnudki! Kuna neist aga väheks jäi, tõin turult taimi juurde, kahe erineva müüa käest. Ühes kohas olid kenad tugevad taimed, kirsipunakad pidid olema, kuid heledamat ei olnud tal midagi pakkuda. Võtsin siis ainukeselt mutikeselt, kes seal veel flokse müüs, tolle ainsamad heledad ära. Eks nad sellised kidurakesed olid, kuid mul oli neid ju nii kangesti vaja! Ja ta lasi veel hinda alla ka... Mida päev edasi peenras, seda krussimaks lehed läksid. No muidugi, jälle miski satik kallal! Uurisin ja puurisin, ega ma seal silmaga miskit ei seletanud küll, mõnest üksikust kohast nagu leidsin valget vahumoodi asja. Aga nad mu käest siis said... ühe korraliku seebidushi! Et mis sellest peenrast välja tuleb, pole mul õrna aimugi – kõik taimed on saadud-soetatud jutu järgi, et vot see peaks seda ja too peaks toda värvi olema. Ja oh üllatus-üllatus, kõige nukramas seisus olnud "turumutikese heledad" on praegu õienuppe täis! Teistel aga ei näi veel kuhugi kiiret olema...

Megavägevad on aias tuliliiliad, need vanad talu lilled, oranzid. Et kui ülejäänud aed alles kosub, siis need pakuvad rõõmsat silmailu täie rauaga. Paraku on nad aga ajast e.m.a sattunud kahe roosa pojengipõõsa vahele ning mul on kuri plaan see pesakond sealt mujale ümber kolida. Kuhu, seda ma veel ei tea. Ja kuna mul on neid üsna palju veel köögivilja aias ka, siis kui kellelgi soovi on, annan hea meelega :).

Minu kaua oodatud ja igatsetud pojengid pakkusid mulle sel aastal täieliku frustratsiooni. Vaatamata pidevale hoolele oli õisi sel aastal üsna vähe ning need vähesedki peksis vihm maatasa. Jutt on jälle vanadest talu pojengidest, roosadest, mis imehästi lõhnavad, nimest pole mul õrna aimugi. Aga kuuluvad nad mu lemmiklillede hulka, samuti too tume peedipunane oma sügava värvitooni poolest, kuid seda mul paraku pole. Ise siin vaikselt mõtlengi, et tolle liilia asemele, roosade pojengide vahele, peaks panema ühe tumepunase, oleks peenar natuke värvilisem. Ajaliselt õitseb see enne ära, ja siis tulevad kohe roosad järgi. Eks peab jahile minema...

Gladioolid kasvavad vaikselt omas rütmis ja tunduvad sel aastal pigem kehvapoolsemad kui kobedad olema. Õisi pole veel ühelgi tulemas näha, kuid vist on veel natuke vara ka. Mine tea, ehk ei meeldi neile see kole märg suvi... Aga seal siiski on, mida oodata! ;)

Kuuest istutatud daaliast läks kasvama viis. Vot ei teagi, mis selle ühega juhtus, kuid kahtlustan, et ju ta vist praak juurik oli. On, kuidas on, aga ülejäänud viis kasvavad mühinal, ühel on juba hulga õienuppe ka peal. Eks nad said kolmes ajajärgus istutatud, kuid loodan, et ka ülejäänud tollele järgi vuhisevad.

Siis leidsin hunniku otsast ilusa tumepunase täidisõielise mooni, ühe taime. Ja tekkis idee teha valge kibuvitsa põõsa lähedusse päris moonipeenar. Ei tea, kas need seemned seal kupras saavad sügiseks valmis ning kas nad järgmine aasta peenrasse külvatuna ka kasvama hakkavad?

Kuidagi ei taha aga kasvada päevalilled, aedoad ja kressid. Üles tõusis vaevalt pool aedoa seemnest ja need, mis tõusid, on täielikud rääbakad. Et seda saaki meil siis sel aastal pole. Päevalilled on lihtsalt väikesed ja kress ei taha ei õitseda, ei ronida.

Kasvuhoones käib tubli elu – esimene tomat on saanud endale punased põsed! Ja kurk on ka viimaks õitsema hakanud! Et kui nüüd päikest ja sooja jaguks, saaks ehk mõne oma kurgigi... et pool suve peaks ju nagu veel ees olema :)

Siis käisin ja nautisin naabrite, ämma-äia, roose. Siiani ei ole ma neid omale tahtnud, või õigemini olen selle mõtte edasi lükanud põhjendusega, et kui kunagi oma maja on, et siis kindlasti maja ette mõned muretsen, aga praegu... praegu pole neil aias nagu suurt mõtet. Aga nüüd järsku tekkis ka endal kange kihk nendega kätt proovida. Eks ma nüüd mõtlen mõnda aega... Oleks ju päris kena. Aga selleks ma pean ilmselt ilmvägevad rabarberid kuhugi ümber kolima, need on kuidagi kogemata üksinda lillede vahele jäänud... Ju ta siis oma arust rohkem lill kui köögivili on :)

Ja ega ma tegelikult ju päris ilma roosita olegi – sauna otsas on sügisel istutatud ja talve kenasti üle elanud roosa miniroos (nime kahjuks ei tea), mis paraku peab nentima, et antud kasvukohaga vist eriti rahul ei ole, õienupukesi on küll palju, kuid need ei taha kuidagi lahti minna. Kui olukord ei parane, peab talle ilmselt päikeselisema koha vaatama... Ja uusasukana kingiti mulle sametpunane miniroos "Zwerkönig", kellele tuleb elupaik veel muretseda. Aga õnneks on ta hetkel oma potis ka päris rahul :). Saavad kiired ajad mööda, küll siis jõuab rahulikult jälle käed mullaseks teha. Ja ega õitsemise ajal vist olegi hea teda ümber istutada...

Ahjaa, täieliku üllatusena avastasime, et meie kevadel istutatud astelpajud kannavad vilja! Mitte küll vägevalt, kuid ikkagi esimene saak... Ju nad siis oma eluga kenasti rahul on.

Kokkuvõtlikult – on, mida suve edenedes oodata ja on mõtteid, mida mõlgutada :)

Küll on lahe...

... et keset suve on sünnipäev
... et keset suve on kaks sünnipäeva
... et meil on põnglasega ühel ajal sünnipäev
... et korraldad lapsele peo ja kinke tuuakse ka emmele :D
... et vähemalt korra suve jooksul saab kogu aia üheaegselt korda
... et mõlemad päevad langesid toredasti nädalavahetusele
... et ilmataat külastas meid nii päikese- kui vihmakostüümis, tegi olemise huvitavaks
... et meil on palju toredaid sõpru, kes kõik üheskoos Peoloomale hinge sisse puhusid :)

Pilvepiiril

Vahelduseks argiaskelduste kajastamisele nii sõnas kui pildis tekkis kihk jäädvustada ka midagi erilaadset, olgu selleks siis looduse vaatemängud või enda silmile midagi lahedat.

Sõites reede, 04. juuli, pealelõunal Võrumaale järgmisel hommikul asetleidvale autoorienteerumisele, tegime õhtul kella 10-ne paiku Tartu Lõunakeskuse bensukas "obese" jootmise pausi. Ajal, mil Märt truule abilisele head-paremat manustas, vahtisin mina lihtsalt taevast. Korraga – kollase ja roosa pilve ülapiiril käis sähvatus. Jäin kuulatama. Mürinat ei kuskil. Vaatasin siis niisama taevas ringi, kui jälle sähvakas. Vaikselt. Salamisi. Eredalt. Samas kohas. Jäin siis ainitisilmi jälgima – muudkui sähvis, hääletult. Omamoodi müstiline oli vaadata, ere pikne, kuid mürinat mitte ja sähvis ühes ja samas punktis. Pikset paraku pildile saada ei õnnestunud, kuid meeli köitsid ka need erivärvilised pilved, mis omavahel kuidagi sõbralikult kokku saada ei tahtnud...
Sõitnud Tartust välja suunaga Võru poole, jäi peagi silma me ees olev roosa sõõr. No hea küll, sõõr on muidugi hea fantaasia vili, kuid pool sõõri kindlasti. Justkui lummatult oli mu pilk naaldunud kohalikule trombihakatisele, kuniks taipasin võtta fotoaparaadi. Aga kus sa seal trassi peal ikka peatud?! Nojah, korra käis peast läbi mõte pöörata esimesse tee ääres asuvasse talusse, kuid ei suutnud kuidagi välja mõelda usutavat stsenaariumi, et ma soovin kell pool üksteist õhtul nende hoovist vaid ainult taevast pildistada. Viimaks silma kinni pigistades pidasime lähimas bussipeatuses, Lepikus, auto kinni ja püüdsin paar kiiret kaadrit. Paraku oli nimetet pilv juba vaikselt laiali valguma hakanud, ning kaadrisse jäi "lõvi läks ära" maiguline pilt. Kuid siiski enneolematu minu jaoks.

Jaani minemine, Borka tulemine

Ehk siis nädal peale päris Jaani toimus kahte riiki, Eestit ja Lätit, eraldava jõe – Koiva – kallastel Geojaan. Planeeritud ühisüritustena oli kanuumatk ja õhtune saun, millest esimene nõudis kindlaksmääratud kellaajal kohalolekut. Üllatuslikult olime saabujaist esimesed kuigi kokkulepitud kellaaeg tiksus kohe ette. Mitmed eelnevalt matkale reganud seltskonnad ei jõudnudki plaanitud ajaks, mis kaugemast kandist üle mere tulejate puhul on ka mõistetav. Algne start oli plaanitud kella kolmest, õnneks oli veel pool päeva ees ja nii lükkasimegi aerude vette pistmise mõned ajaühikud hilisemaks.
Vaatamata pea kohal üha hallinevale taevale saime matka kuiva nahaga läbitud, paar piiska sain siiski ka kraesse, kuid rõõm oli suur, kui minu ahhetamise peale oma kanuust võidurõõmsat naerukihinat kostus – selja taga istujate tüng oli asja ette läinud. Veematka tegid kaasa ka geoperekonna kõige pisemad, kel vanust veel alla kahe aasta. Läbitud pikk elamusterohke teekond, värskes õhus möllamine ja vaikselt kiikuvas kanuus paigal istumine tõi pisikestele une silma. Nii vahetasingi esiotsa mootoriks olemise keskmisel istmel Maurile turvatunnet pakkunud poolvenna vastu välja, panin põnglase kanuupõrandale oma jalgade vahele lamaskil asendil istuma, pea toetumas minu sülle ja kõikehõlmav magus uni saabus pea. Paari kiirema aerutõmbega libisesime suuremast seltskonnast, kes kollektiivselt Kelvini aaret otsima jäid, eest ära, et poisil oleks hea rahulik end ümbritsevast möllust välja lülitada. Võrratu olemine kaunite Koiva jõe kallaste vahel, mõnus rahu puges hinge. Tõeliselt nauditav puhkus! Peagi jõudis veel üks kanuu meile järgi, tasase jutusumina saatel jätkus me matk. Pool tundi hiljem tegi poiss silmad lahti, tõusis kõps püsti ja tahtis aga muudkui minna. Kuhugi... aga kus sa seal paadis ikka lähed. Nutujoru kippus kallale, õnneks ei olnud sihtpunkt enam kaugel. Ja oh seda pisikese rõõmu, kui kindel maa jälle jalge all oli! Nagu püssikuul vihises siis mööda laagriplatsi ringi...
Peagi järgnes tunnike autos redutamist kraesse tuleva vihma eest. Seejärel telk püsti, väikene õhtugrill, kuum saun ja mõnus sumin rahvusvahelise jutuvada saatel lõkketule ääres. Osalisi oli nii Eestist kui Lätist, õhtu edenedes taandus inglise keel siiski vene keeleks, lätlastel see rohkem suupärane. Üldiselt olid lõunanaabrid kokkusaamispaigast vaimustuses – jõe ääres keset rohelust mõnus ehe eesti saun korraliku leiliga, suur magamisruum selle peal, väike katusealune istumiseks-söömiseks, mis kiirelt suupäraselt "supiköögiks" ristitud sai, välilaud, puukuur, lõkkeplats, korralik kemmerg ja mitte grammigi elektrit!
Üritust külastasid osalised ööpäev läbi, palju oli neid, kes telkima jäid, kuid palju oli ka lihtsalt nö läbikäijaid. Igatahes melu käis kogu aeg, kuniks kella kolmene öine vihm ka kõige visamad kotile puhkama saatis. Kella seitsmest hommikul hakkasid ärksamad juba liikuma ja ajaks, mil meie poisiga end autost välja hommikupäikese kätte ajasime, olid read juba üsna hõredaks jäänud. Kohvipada sai tulele ning erineva unisuseastmega nägusid hakkas siit ja sealt vaikselt kokku kogunema, sekka ka mõned hommikused uustulnukad. Peale kosutavat hommikukohvi joomist toimus supiköögis ühine hommikusupi söömine, misjärel vaikselt koduteid rataste alla võtma hakati.
Viimaks, kui ka meil kõik asjad pakitud, selgus, et meie kanuu oli jätkuvalt teispool jõge. Oli seal tegelikult juba oma pool tundi. Sai siis teise kanuuga Lätis tsekkamas käidud, et kes seal on ja kas on miskit juhtunud. Oli kanuu, kaldaliival paar jalatseid, kuid ei ühtki hingelist. Veel peale poole tunnist ootamist sai taas Lätis käidud, huigutud kalda ääres, kuid saamata ainsatki elumärki võtsime oma kanuu ühes, oli tõenäoline, et keegi krutskivend tegi meile lihtsalt tünga, sest aardeotsimismissioon teisele kaldale koos otsimisega võttis aega maksimaalselt 15 minutit. Samas oletasime, et ehk nad läksid jalgsi läbi metsa-võsa 8 km eemal asuvat aaret otsima, kuid siis olnuks kena teada anda, et minnakse pikemalt ära, eriti kui teised sinust ajaliselt sõltuma jäävad. Oletasime, mis me oletasime, aga mure hiilis vaikselt hinge – laagriplatsile oli püsti jäänud veel üks hüljatud telk... Viimased 4 seltskonda, kes me sinna veel jäänud olime, ei olnud meil oletatavate osaliste telefone, sai siis neid kiirelt sebima hakatud ja peetud nõu, et mida nüüd siis teha?! Keset tõsist arutelu ja mitmed edutuid telefonikõnesid ilmusid viimaks teise kalda võsast nähtavale kaks kuju. Lõpp hea, kõik hea :).

Keskpäeva paiku pöörasime ühtede viimastena auto sabaotsa laagriplatsi poole. Ilm oli ilus ja see andis indu teha koduteel kõrvalepõikeid, kuhu meil ikka kiiret, peaasi, et hilisõhtuks koju saaks. Mida lähemale põhjale, seda süngemaks taevas muutus, kohati suisa mustaks võiks öelda. Erinevalt "lõunamaale" ei olnud see saabumine põhja poole sugugi nii meeldiv ja sujuv. Taas ühe pausi tarvis oli meil kindel siht Järvamaal, kuid võta näpust – teeäär oli täis tipitud kollaseid sildikesi, mis teavitasid tee sulgemisest seoses silla remondiga. Ega midagi, ots ümber ja ringiga. Ümbersõidule kulunud pool tundi oli just täpselt see aeg, mis ilmataadil kulus meie kiusamise ettevalmistamiseks, nii saimegi viimased kümmekond kilomeetrit sõita võidu – vihm või meie? Hetkel, mil õigele metsavahele keerasime, langesid esimesed rasked piisad. Ja justkui sellest veel vähe, sadakond meetrit enne ihaldatud objekti oli suur palgist teetõke me ees. Soh, ah või et sellised lood? Oli rahvale üldkasutatav, enam ei ole. No mis sa hing ikka teed. Saanud oma toimingutega kasinates tingimustes autos hakkama, jätkasime oma rännakut. Enne koju naasmist oli Roosna-Allikul ühest kohast vaja veel läbi minna, kuid järjest progresseeruv padusadu ja eelnevad "üllatused" tekitasid meeleolu, et me ei ole selles piirkonnas kuidagi oodatud. Järgnes arutelu teemal "kas me ikka hakkame selles padusajus sinna üldse minema?" Ega meil kohtumise aega kokku lepitud olnudki, vaid endal oli kange kihk lõpuks ometi kohtuda meie noorima pereliikmega, tol hetkel veel Punase Poisiga, seda enam, et olime juba vajalikus piirkonnas.
Mõned päevad tagasi sai maa-ameti kaardilt kindlaks tehtud koht, kuhu minna, nüüd oli vaja see mälupilt vaid gepsu ekraaniga vastavusse viia. Paraku on aga vahemaad maa-ametil ja gepsus hoopis midagi muud kui reaalsuses, ja nii tunduski, et pöörasime suunal Mäo rist – Roosna-Alliku üks teeots varem peateelt maha. Sõitnud jupi maad, tunnistasime selle valeks teeks, misjärel tuldud teed tagasi läksime. Sõitsime siis hulga maad piki maanteed kuniks tõdesime, et see ikka õige teeots oli. Et selles kinnitust saada, peatasime auto ja pidasime tarkade aparaatide abiga omakeskis tiba aru. Nojah, ringiga läbi Roosna-Alliku sõites oleks ju ka saanud aga see oleks juba jabur sõitmine olnud. Taas autol ots ümber ja tuldud teed tagasi. Elu näis ses paduvihmas üsnagi hüljatud olevat, tükil ajal polnud kohanud ühtki hingelist ega masinat, kuniks Peetri – Roosna-Alliku maanteele pöörates olime vastavalt liikluseeskirjadele sunnitud maanteel liikuvale autole teed andma, millest tulenevalt me neile sappa sattusime. Peagi pöörasid nad samale kruusateele, millele meiegi ja kuna meil oli tarvis ümbrust jälgida, ei hakanud neist mööduma. Arutlesime veel omavahel, et see oleks nüüd küll eriti lahe kui nad samasse talusse ka sõidaksid, kuhu meil vaja. Suur oli me üllatus, kui just nii see juhtuski :D. Vihmasajus toimus põgus kohtumine Punase Poisi üleandmisega. Selgus, et tänu väikesele õnnetusele olid nad sunnitud tohtrihärrat külastama ja just sealt nad parasjagu saabusidki. Tagasiteel isekeskis mõtteid mõlgutades tundus kogu see "Punase Poisi" missioon läbi viperuste ja nukra alatooniga olevat... ent samas igati kordaläinud ja õnneliku lõpuga :).
Jõudnud Harjumaale taandus suur hall, lakkas vihmasadu ja silmisse säras ere päike. Mida kilomeetrid edasi, seda vähemaks vihmamärke jäi. Koju jõudsime sumedas õhtupäikeses. Vahepeal oli "Punane Poiss" justkui ühest suust omandanud nime "Borka". Seda teemat isegi mitte ei arutletud, vaid kui nime küsimus püstitatud sai, oli kõigile selge, et ta on Borka mis Borka. Eks selle Borkaga ole veel üks teinegi legend seotud, aga sellest siis juba mõni teine kord ;)
Siinkohal veelkord suured tänud Borka beebikodu pereliikmetele, oli ta ju meie peresse nii oodatud! :)

Leib soolaga Harjumaal, turism šokiga Ida-Virumaal

Pühad, mis pikendasid nädalavahetust kahe vaba päeva võrra, andsid tööinimesele suisa väikese puhkuse mõõdu välja ning seda ära kasutades oli hea võimalus teha üks väikene puhkusetuur. Algasid me seiklused juba reede õhtul, mil värsked Kuusiku talu omanikud meid soolaleivale kutsusid. Muidugi nii kui kohale saime, hakkas sadama. Suuremast märjast päästis meid sauna otsa ehitatud rehealune (või oli nüüd saun ehitatud rehealuse otsa, kes seda teab :P), kuid ega need väikesed inimesehakatised ju paigal püsi, vastupidi, neil põnevust palju ja oi seda räästaalustes vannides olevat vahvat vett, kus sai suisa õlani sees solberdada! No seda tehti muidugi salaja, kui emme-issi nägemisulatusest väljas olid :).
Aga talu ise on igati aus ja hea – majal on väikene eeskoda, sealt astud suurde avarasse kööki, ukse vastasseinas on uks väikesesse tuppa, köögi paremas seinas olev uks viib elutuppa ja sealt omakorda magamistuppa, võimalus välja ehitada ka teine korrus; magamistoa otsa jääb viljapuuaed täiselujõus puudega, maja ette avar õueala koos peenramaa ja kaevuga; õueala, mida ühest küljest piirab heinamaa ja teisest lammutamisele kuuluv (või pigem lagunev) laut, lõppu jääb rehealusega saunamaja, milles ruumid ka ööbimiseks. Vana talu ostmisega ongi see tore asi, et alati saab midagi nö "päranduseks", ei pea kõike ise otsast peale üles ehitama hakkama, kuid eks kõpitsemist ja uuendamist ole seal omajagu, nii õues kui toas. Aga see ju ongi põnev! Tänud pererahvale külla kutsumast ja palju jaksu ning toredaid ideid neile oma kodu loomisel!
Laupäeval, mil päike kõrges taevas keskpäeva kuulutas, sulgesime endi järel aiavärava ja tegime talurahvale lefa-lefa, viisime poisi lõunaks koju magama, et siis taas puhanud lapsega teele asuda. Sedakorda siis Ida-Virumaale. Ega siin pikalt millestki pajatada olegi, ilm oli vihmane ja autost välja matkaradadele jalutama ei kippunud, Baltikumi suurima tuhamäe otsa oleks tahtnud küll ronida, kuid jätsin selle siiski järgmiseks korraks, ehk siis ei saja. Selle sajuse ilmaga poleks sealt nagunii mingit asjalikku pilti saanud ega ise kuigi kaugele näinud. Õhtuks sättisime end Peipsi äärde, kuid vaatamata sajusele ilmale olid pikad pühad inimesed kodust välja loodusesse meelitanud ning vaba kohta leida oli täiesti lootusetu. Ja hämmastama pani, kuidas liiklusmärgid seal regioonis üldse mingit mõju ei oma, muretult pargiti ja telgiti otse keelumärkide all! No kuidagi ei tahaks uskuda, et autojuhiloa omanikud nüüd liiklusmärkidest aru ei saa. Ei jäänudki muud üle kui paarkümmend kilomeetrit eemale sõita ja lihtsalt riigimetsas endale sobiv telkimiskoht leida. Kuna metsas enam tuleohtu polnud, tegime väikese lõkke sääskede peletamiseks, neid oli seal kohutavalt (või siis olen mina lihtsalt talvemugavusega ära harjunud).
Uus päev viis meid otsejoones Narva, sealt edasi Narva-Jõesuusse ja seejärel oli plaan, et kolame lihtsalt ringi, vaatame, kuidas päev kujuneb ning koju naaseme järgmisel päeval. Nimetet linnades käisin viimati üle kümne aasta tagasi, mil esimesest mäletan vaid linnust ja veidike kesklinna, rohkem polnud tol ajal mahti seal kolada. Idee oli taas vähemalt linnust külastada ja pilguga üle vee naaberriiki kaeda, kuid üha tumedamaks tõmbuv taevas sundis meid oma plaanist loobudes teekonda jätkama, suunaga kodu poole. Aga märkimisväärse elamuse saime Narva linnast siiski – oma toiduvarude täiendamiseks olime sunnitud külastama toidukauplust, väljavalituks osutus Konsum, mis koha peal selgus, paiknes koos teiste mitmete suurte kaubanduskeskustega üheainsama pisukese parkimisplatsi ääres. Teinud platsile poolteist auringi, õnnestus viimaks ka autole koht leida. Ja oh õudust, mis sigin ja sagin ümber meie toimus, kohti otsivad autod ei pidanud pea ükski liiklus- ega viisakusreeglitest kinni, sõideti sõna otseses mõttes üle üksteise ja siis nende autode vahel sagivad inimesed, kes nõelusid siia-sinna, edasi-tagasi, vasakule-paremale, igas suunas! See oli kohutav! Täielik üksteise seljas elamine ja üle üksteise tallumine! Tundsin, kuidas iga mu viimne ihukarv ärritusest püsti tõusis. Saanud oma vajaliku kätte, vaatasime, et sealt võimalikult ruttu minema saime.
Rääkimata sellest, et too linnaosa nägi kordi jubedam välja kui Lasnamäe kõige hullem tagumine nurk. Igatahes saadud elamused panevad siiani õlgu võdistama ja tükil ajal ei kipu enam sinna tagasi, olgu seal või mitu linnust või muud huviväärsust.
Narva-Jõesuust mäletasin mere ääres asuvaid kauneid puitpitsilisi villasid, millest üks uhkem kui teine, tõsi küll, päevi näinud ja väsinud, paljud neist kasutuseta ja tühjad, kuid oma olemuselt siiski veel kunagist hiilgust meenutavad ja täiesti ainulaadsed. Rääkisin veel Märdilegi kui ilus ja huvitav on Narva-Jõesuu, et sinna tasub igal juhul minna. Selle teadmisega läksin nüüdki sinna, planeerides endale aega seal mõned ülesvõtted teha. Sõidame ja vaatame pingsalt ümbrust, kuid ei midagi. Mitte ühtegi! Mis toimub?! Sõitsime veel teise ringi, kui Märt märkas, et aedades siin ja seal on näha maja vundamendi kohad. No see pole lihtsalt võimalik, kes tõmbaks sellised majad maatasa?! Sõitnud veel mõnda aega ringi, tõdesime fakti, et just nii see on – osadele kohtadele olid kerkinud uued, kaasaegsed eramud, mis oma arhitektuuri poolest mingit erilist silmailu ei pakkunud, osad krundid olid vaid paljaste vanade vundamentidega. Ma olin sügavas shokis! Ei osanud elu seeski aimata, et midagi sellist võidakse üldse teha! Viimaks leidsin üheainsama maja, millelt kunagist hiilgust veel aimata saab, kuid ilmselt ei ole sellelgi enam pikka iga... Hämming, sügav hämming.