Per aspera ad astra

Kui päike paistis ja olid ilusad soojad ilmad, ehk siis, kui oli suvi, istusin mina toas õmblusmasina taga ja õmblesin. See oli muidugi paras ooper omaette, kui arvestada, et minu tõsisemad käsitöö tegemised jäävad kooliaastatesse ja tiba peale seda. Oma kolm aastat tagasi soetasin majja küll uue õmblusmasina (vanaema kadunukese vana Singer läks lihtsalt hingusele), kuid peale mõne padjapüüri õmblemise ja püksisäärte pikkuste kohendamise midagi muud tarka ma sellega korda saata pole jõudnud.
Kevadisel lasteaiakoosolekul selgus, et meie lasteaias, mis rakendab "Hea alguse" metoodikat, magavad lapsed magamiskottides. Lastele ju meeldib igale poole pugeda ja ronida, põhiteguriks aga asjaolu, et pidavat andma rohkem turvatunnet. Kui arvestada, kuidas põnglane kogu aeg magades ikka ja jälle vastu voodivõresid end litsub, siis tõepoolest – magamiskott on igalt poolt vastu sind ja varbad ei roni teki alt välja ka :). Soovitati igal vanemal see lapsele ise õmmelda, ikka jälle lapse turvatundest lähtuvalt – teete seda koos, laps näeb seda ja saab pärast lasteaeda midagi kodust (sõnast kodune) kaasa, siis ei ole väikesele inimesehakatisele see võõras keskkonnas olemine nii suur shokk. Muidugi, kui ikka ise õmmelda ei oska, siis võis selle ka poest osta, peaasi, et oleks puuvillane, mitte sellised tüüpilised matkavarustuse nailonist magamiskotid. Enesestmõistetav eksole.
Kuna ma aga aastaid midagi kobedat õmmelnud ei ole, oli see mulle paras väljakutse – oma lapse nimel kõigeks valmis! Ja nii minu kolgata tee siis algas...
Ei olnud mul õrna aimu, mida ja kui palju osta, meeles oli vaid kasvataja soovitus, et ühekordsest mahulisest vatiinist on küll, aedades tubane temperatuur ju soe. Sõbrants tõi mulle näidiseks ühe koti, millest tema tütreke oli juba välja kasvanud. Sealt sain siis enam-vähem mõõdud ja natuke mõtet, milline võiks kott tulevikus välja nägema hakata. Vanaema vanadest varudest leidsin mitu sitsiriidekangast, mis mingil põhjusel siiani kasutuseta jäänud, nende seast sain siis magamiskoti sisekanga ehk nö linapoole. Vaja oli veel koti välimist kangast, mis peaks olemuselt olema tugevam kui lihtsalt sits. Seadsin siis sammud Abakhani, pakutavast valisin välja ühe vahva lapsemeelse ja tumedamat tooni (et peale põrandal lohistamist ikka mõnda aega veel kaubanduslik välja näeks) kanga ning kurtsin oma muret müüjale, et vot sellist asja oleks vaja aga pole õrna aimugi kuidas seda kangast nüüd arvestada – kas nii- või naapidi :). Mõõtsime siis vajaliku tüki kangast, mispeale ta innukalt seletama hakkas, et alusta õmblemist nii, seejärel tee see ja siis veel nii ja nii... Üritasin kõik kiiruga kõrva taha panna. Seest tegi soojaks – poeskäik oleks suisa nauding, kui kõik müüjad nii abivalmis oleksid... Sobiva tõmbluku suutsin alles kolmandal korral soetada, esimesed said võetud esmases eufoorias "ilus ja värviline", kuid praktiline külg jäi läbi analüüsimata. Nüüd ongi mul kaks 70 cm tõmblukku (üks roomik, teine kapron) ülearu, ega nad seal kapis muidugi leiba küsi... kuid teinekord tasub siiski eelnevalt natuke uurida ja mõelda, kui sõrmed raha järgi kibelema hakkavad ;)
Järgmine pähkel ilmnes, kui mulle meenus, et masina soetamisest saadik polnud ma seda õlitanud. Ebameeldivad kogemused Singeriga, mis veel mitme tunni möödudes peale õlitamist rasvased õliplekid kangale lörtsatas, tegi mind ettevaatlikuks ning seetõttu lükkasin seda protseduuri võimalikult kaua edasi. Ja nagu arvata võiski – mul polnud õrna aimu mida ja kuskohast õlitada! Otsisin siis sahtlipõhjast välja targa raamatu, mis koos masinaga kaasa anti ja ennäe imet, mustvalgel kõik kirjas kuidas puhastada, kuidas õlitada jmt. Asusin siis õhinaga kallale, kuniks tõdesin, et ma ei saanud sellest joonisest mitte muffigi aru, pildi kvaliteet oli lihtsalt nii jube ja kohati väljaloetamatu. Võtsin siis abiks nö originaalraamatu, kus sees rootsi-, soome-, saksa- jm võõrkeelsed õpetused. Leidsin vastavad pildid raamatust üles ja asusin aga õlitama... kuniks mulle tundus, et ma ikka suisa mõttetud kruvipäid õlitasin :). Viskasin need raamatud kus seda ja teist ning teostasin visuaalse vaatluse, mille tulemusena tegin kindlaks masinaosad, mis liiguvad. No ja siis sinna ma seda õli toppisin, lähtudes lihtsast loogikast, et kõik mis liigub ka kulub, ehk mida libedam ta on, seda vähem ta kulub :). Südamepõksudes asetasin proovilapi masinale ja kukkusin väntama (elektri kaasabil), ootasin ja ootasin... kuid mitte ühtegi plekki! No suurest rõõmust väntasin siis veel paar minutit. Tunnistanud selle operatsiooni õnnestunuks, võisin asuda põhitegevuse ehk õmblemise kallale.
Vahelduva eduga paar nädalat madistamist ja valmis ta saigi. Tulemusega võib pea 90%-i ulatuses rahule jääda, eks mõningaid pisiapsakaid ikka juhtus. Esimese korra kohta päris hää ning kott on ka täitsa koti nägu :).
Minu poolt sai "hea algus" tehtud, ülejäänu jääb nüüd lapse enda teha – paraku toob see kott kõike muud peale une – nii põnev on seda ju lukust kinni-lahti tõmmata, sinna sisse ja sealt välja pugeda, peadpidi sisse ronida jne jne... see kõik vajab ju avastamist ning uni ei tule siis mitte mõttessegi. Oleme nüüd nädala jagu õppinud-harjutanud, et enne aias magamist asja selgeks saaks, kuid olen praeguseks veendunud, et selles nähakse vaid omasugust maadluskaaslast, mitte aga abivahendit mõnusasse unne suikumiseks. Jääb lootus, et ehk koos teiste lastega saab asi selgeks :).

* * *

Kuna koosolekul oli juttu veel mudilaste padjaklubist, siis ühe soojaga tegin poisile ka padjaklubi padja. No vähe roosa sai teine, aga kus sa ikka taevakarva nodsut näinud oled :P. Alguses, kui päris täpselt ei teadnud veel, mida tahan teha, keerlesid mõtted ka kutsu ümber, kuid siis juhtis kallis kaasa mu tähelepanu asjaolule, et nad seal kõik ju puha koerakari koos, nii see nodsu sõelale jäigi.

Seepeale hakkas kapis kilekotis hull klaperjaht – õnnetu viltuste silmadega jänis üritas mulle selgeks teha, et on viimane aeg tallegi hing sisse puhuda. Nojah, eks tal oli õigus ka, üle aasta seal kapinurgas vaikselt oma aega oodanud, no kaua võib?! Noodsamad viltused silmad olidki need, mis mul tookord igasuguse õmblemise isu ära võtsid ja nii ta väikseke sinna kappi ununes, nüüd aga ei tundunudki olukord nii trööstitu, pigem päris kelmikas mu meelest :).

Sellega on minu käsitöö tegemised tükiks ajaks ette ära tehtud. Eks mõtteid ja ideid veel ole, mis teostamist vajaksid, kuid kust see vaba aeg küll võetakse?!