reede, 26. juuni 2009

Aia mitu palet

Kui igapäevaelu kulgeb praegusel ajal kiires tempos, siis aed elab omas hingamises ja kasvurütmis. Märkamatult on kätte jõudnud suvi, ilmekalt annab sellest märku aed, mis iga päevaga aina rohkem silmailu pakub, seda vähest, mis tal tänavu suvel pakkuda on. Kuigi läbi talve sai ikka netis surfatud, loetud, vaadatud ja mõtiskletud mida kõike võiks aeda soetada, saabus ometi kevad ja ka suvi kuidagi ootamatult...
Löök allapoole vööd oli, et kõik minu gladioolid ja daaliad seda talve üle ei elanud, kuigi talv oli ju soojem kui varasemad ning hoiutingimused samad, mis eelnevatel aastatel. Ise kahtlustan, et süüdi oli see jube vihmane eelmise suve lõpp ja sügis, mis ei lasknud sibulatel-mugulatel korralikult ära kuivada. Gladioolisibulate vette panekuga jäin tiba hiljaks, kuid sellele vaatamata ei oleks nad tohtinud vette pannes hallitama minna, tavaliselt on nad selleks ajaks juba ise väikesed rohelised kasvud peale tekitanud, kuid sel aastal polnud ühelgi. Siiski lootsin... Said need sibulad muretsetud 4-5 aastat tagasi, kui mees ühe segumix paki poest korvi haaras ning pakkus ta tõesti kõike võimalikku nii värvide rohkuse kui õite suuruse poolest. Sügisel veel sorteerisin viletsamad välja ning jätsin kobedad alles, pildistasin õied ning panin kõigile numbrid külge, et kevadel teaks milline keegi on. Nüüd on lihtsalt pihutäis tühje numbreid... Daaliajuurikad see-eest on kuivanud täiesti krõmpsu ja tössiks, sügisel neid lahti rappima ei hakanud – lihtsalt kaevasin maast välja, lasin kogu juurekupatuse ära kuivada ja suurema mulla pudistasin küljest ära, seejärel panin ajalehtedega kaetud karpi, nagu gladioolidki. Äkki oleks pidanud neid hoopis mingi kuiva turbapuru sees hoidma? Ei tea, kogemused ses vallas puuduvad täiesti, oli see alles esimene aasta daaliatega katsetada. Uued jäid sel aastal ostmata, nii gladioolid kui daaliad, kuna nüüdseks on juba lootusetult hilja. Ja nii need peenrad nüüd rohtu kasvatavad, sest ka suvelillede jaoks on aeg vist juba kaugel... või äkki peaks turult läbi astuma, ehk leiab miskit põnevat.
Tarbeaias kasvab kõik nii mis mühiseb, redised on juba teist raksu külvatud, esimene sats sai kuidagi kole ruttu otsa. Panime sel aastal porgandi ja redise peenrasse ohtralt liiva juurde (raske, tihe savine muld on siin) ning ei tea, et oleks nii ilusat redist enne saanud – nood on need porgandi tüüpi, olid head mahlased ja üldse mitte kibedad. Ja ilma ussideta! Talvel kuivatasime ja kogusime emaga kasutatud kohvipaksu. Nüüd, kui taimed juba tõusnud olid, saputasin kuiva kohvipuru peale. Kuskilt lugesin, et kohvipuru pidi ussid eemale hoidma. Mine tea, ehk aitaski või on see siis lihtsalt meeldiv enesepett...
Maasikapeenrad olid kui ühtlane tihe valge õiemeri, tundsin neid vaadates kuidas ootusärevuse judinad mu ihu vallutasid – sel aastal saame vägeva saagi! Ja tänaseks päevaks on olukord "tuhkagi sa saad!". Täiesti arusaamatu. Üle-eelmine suvi tõime turult maasikataimed, kasvasid kenasti, saaki andsid rahuldavalt. Eelmine aasta ajasid meeletult võsusid ja tegime siis nendest võsudest kaks peenart juurde. Eelmise sajandi algupoolel kasvasid siinsetel maadel maasikad nii hästi, et nendest saadud müügirahade eest ehitati siia tallu suur maakividest laut, mis väärikalt siiani püsti seisab... Mõned üksikud õied võttis ära külm, nendel oli konkreetselt näha õie must südamik, ülejäänud olid igati tip-top õied, õielõikuri poolt kahjustamata, kuid marja külge ei kasvata. Imedele enam ei looda, ilmselt lööme suve lõpu poole platsi puhtaks ja toome uued taimed.

Rõõmu aga valmistab roosade pojengide vahel eelmise aasta üks uustulnukatest – IHL'i peedipunane pojeng. Tekitas sel aastal juba kaks õit, millest üks küll paraku varakult välja läks. Kahtlustan kevadist öökülma, kuna vars oli maapinnalt pruun ning kergelt tõmmates jäi see mulle pihku. Ülejäänud taim aga kosus iga päevaga ning on igati tubli ja tugev. Tean, et mõistlik ja taime säästev olnuks ka see üks õis eemaldada, kuid ma ju lihtsalt pidin seda sügavpunast ilu nägema. Mulle nii hirmsasti see värv meeldib! (Pildil paistab punase kõrval ka üks liilia, mis täiesti salamahti on sinna peitunud. Eelmisel suvel kaevasin liilia sealt välja ning ju too siis ei tahtnud kuidagi oma kodukohta loovutada. Ei raatsinud teda praegugi välja kiskuda, las õitseb ära, küll siis jõuab.)
Valge pargiroos (paraku pole sordist mingit aimu, kuna see on siin olnud juba ammustest aegadest enne mind) on tänavu jälle sõnulseletamatult võrratu! Kuna ta kipub üsna ruttu nö metsikuks minema, siis vähemalt üle kahe suve võtame ta nudiks maha ning siis muidugi õisi ei näe. Eelmine aasta oligi see vaikuse aasta ning nüüd on nii kosutav seda meeletut õiehulka näha! :)
Ahjaa, oma suurima murelapse unustasin sootuks – igihaljas rododendron "Catawbiense Grandiflorum", kes eelmisel kevadel end meile Hansaplantis külge haakis ning ilma temata meil sealt lahkuda ei lasknud. Meil oli tema üle ainult hea meel ja nii ta oma koha meil leidiski. Terve eelmise suve oli taim igati kõbus ning näitas omi suuri õiepungasid. Iga päev vaatasin teda ja ootasin, millal ta oma õied avab. Aga seda ei juhtunud. Täiesti arusaadav, eks see kolimine oli talle ju raske katsumus. Kuna need pungad püsisid muutumatus olekus terve suve ja veel selle kevadegi, puges minul mure hinge, et ta on peenras küll elus ja roheline, kuid õitsemiseks elujaksu pole. Kuniks ühel päeval avastasin, et õiepungad on pakatanud paksudeks pontsudeks ning peagi hakkasid vargsi ka oma värvi näitama, kuniks ühel päeval oli väikene taim täies õides. Kaunis. Ja armas. Enam ma temas ei kahtle hetkekski, tubli ja tugev on ta!
Üldiselt käin aias hetkel veel nõutu näoga ringi, on taimi (floksid, astelpajud, siberi kontpuud, kukerpuu), mis on nüüdseks püsivalt paigal, kuid see pojengide, liiliate, gladioolide, daaliate ala tuleks seoses kodukese tulekuga ilmselt ümber kujundada. Tuua lilled majale lähemale ning ehk istutada sinna hoopis mõned marjapõõsad. Samas on aga nii palju uusi taimi-lilli, mida kõiki oma aias kindlasti näha tahaks... Eks aeg annab arutust :).

4 kommentaari:

  1. Oi pagan! Sel pojengil on see hahkhallitus vai midagi sarnast. Põhipõhjus haigust tekitav seen ja niisked ilmad.Mina omi pojenge pritsisin Topas'iga. On ka teisi meetodeid aga see on kõige lollikindlam. Midagi katastroofilist see tõbi pole, taim selle kätte ei sure aga ega see ilus ka pole

    VastaKustuta
  2. Tundub, nagu oleks maasikaid viirus tabanud.

    VastaKustuta
  3. Kae kurjamit! Käisin praegu taime kontrollimas ja avastasin, et neljast varrest on ka üks lehevars umbes keskelt pruun ja leht selle kohalt kuivanud ning murdunud. Mingit tõbe poleks ise küll kahtlustada osanud, kuna pole sellise asjaga varem kokku puutunud, kogemusi veel na kasina võitu... Nüüd tuleb siis üks väike poeretk teha. Tänud Sulle teatamast, lillekasvataja!

    VastaKustuta
  4. Kardan hoopis, et maasikad üleväetatud, kui oleks viirushaigus, siis oleks taimed juba kasvuajal kängus ja õiekobarad imeliku kujuga. Liigne lämmastik kohe kindlasti pidurdab marjade teket. Teine põhjus võib olla niiskusest tekkinud hallitus.
    Gladioolid on omaette pikk jutt, sibulatest tuleb just suuremad tütarsibulad alles jätta ja 3-4 aastased vanad suured minema visata. Muidugi oleks pidanud hästi kuivatama, raputama säilituskarpi natuke tuhka ja kuivatatud pihlakalehtede puru (need ei lase seenbakteritel paljuneda)
    Viga ka see, et täitsa arusaamatu, miks neid vees leotasid, see kindel sibulate rikkumine? Haiguste tõrjeks ainult 5-10 min tugevas lillavees (sibula- sibulakoore- või küüslaugutõmmises) hoida, lasta kuivada ja siis maha istutada.
    Tunnen Su ebaõnnestumistele südamest kaasa - eks ise olen ka oskamatusest hulk taimi hukutanud, keegi meist ei sünni targana :)
    Aga kui mingid probleemid, küsi, mingit nõu võin anda ja palju teadmisi ja kogemusi on ka Muhedikul.

    VastaKustuta