Neljapäev, 1. aprill 2010

Hip-hip hurraa!

Ometi kord jõudis kevad ka meie õuele! Kuigi õuepealne näeb välja kui üks suur sopamülgas põhjatuna näivate lompide ja urgitsetud äravoolukanalikestega, pakub ümbritsev iga hetkega rohkem rõõmu. Rododendron, millel hommikul ainult ülemised lehekesed arglikult lume alt piilusid, üllatas pealelõunal meid oma täielikus hiilguses, kena ja rohelisena. Sama vapralt oli lumevangistusest pagenud ka sauna otsas olev sabiina kadakas, mille asukoht talvel tuvastamatu oli. Mõned nädalad tagasi sai sinna platsi peale tuhka visatud, mistõttu teine hetkel nüüd üsna rääbakas välja näeb, nii samuti tema ümbrus. Kuna koer oli tallunud sinna oma igapäevase talvise raja, siis muist alumisi oksi oli nö jää sisse trambitud, vabastasin need viimasedki oksad poisi lumelabida abiga sundolukorrast ja üllatus-üllatus – nende vastu maad litsutud okste all olid krookused uljalt väikesed ninaotsakesed maast välja pistnud ning veidi eemal, kus õhku rohkem, õitsesid pisikesed lumikellukesed, kõik puha kadaka okste all peidus. Tea, kas on kadakas nüüd lume poolt nii laiaks litsutud või ongi ta omi piire ületanud, kuid neid krookuseid istutades seda ohtu küll ei olnud, et see kadakas neile mingitki moodi häda võiks teha. Ilmselt pean teda suvel hoolega korrale kutsuma. Aga vahva oli vaadata, kuidas need pisikesed krookused mõne tunniga pikkust juurde viskasid ja kobedamaks muutusid, justkui oleks suurest taagast lahti saanud. Ja kadaka taga, päris sauna seina ääres, lähevad lumikellukad kohe-kohe lahti, lisaks on veel näha tulpe-nartsisse-märtsikellukaid seltsiks tulemas. Ka pikast floksipeenrast oli jupp välja sulanud ning uued tegelased ronivad juba usinasti mullast välja. Lumeroos ja pojengid on endiselt nii paksu lume all, et nende asukohta ma veel ei tuvastanud. Roosidele toeks pandud keppide järgi sain roosid tuvastatud ning kühveldasin neilt lund vähemaks, päris shokki siiski teha ei julgenud. Eks ikka iga asi omal ajal.


Saunaotsas väljasulanud peenrajupil ja selle ümbruses riisusin kokku lehed, tühjad teokestad, võitlesin takjate ja humalatega ning tagatipuks paigaldasime mehega jupi aeda, et peniloom ei jätkaks oma sisseharjunud igapäevast rada üle minu lillepeenra. Vähemasti üks punkt on täidetud minu selleaastasest plaanimata aiaplaanist :).

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar