Kaevunõid

Kuigi oma talu kaevus on vesi maapinnaga tasa (sellist pilti pole minu silmad selle kuue kevadega veel näinud), lihtsalt kummardu ja võta, pole rasket ämbrit sügavustest vaja üles vedida, otsustasime külastada kaevu, mis vee soovijatele ise kätte annab. Sellise imepärase teoga saab hakkama Harjumaal, Kose vallas, Rahkvälja maastikukaitsealal, Tuhala karstialal, Sulu talu õuel asuv üks Eesti loodusimedest – Tuhala Nõiakaev – mis kevadiste suurvete aegu vett üle ääre ajama hakkab, kohati suisa nii pahinal, et kaevule moodustub peale väikene veepadjakene.
Minu esimesed mälestused sellest kaevust ulatuvad aega, kui käisin algkoolis (millises klassis täpsemalt, ei mäleta) ning tegime kogu klassiga sinna väljasõidu. Minu mälestustes puudub pilt, kas kaev ka siis vett välja ajas, aga igavesti porine ja märg oli see ümbrus küll, enim köitsid meeli ja talletusid mällu fantaasiapildid nõidadest kui müstilistest olenditest, keda salamahti seal kohata lootsin. Paraku jäid aga nõiad nägemata ning ilmselt tänu sellele pisukesele pettumusele ei tundunud ka see kaev toona millegi erilisena, kaev nagu kaev ikka. Linnalapsena näis see koht mulle väga üksiku ja eraldatuna.


Järgmine kord Nõiakaevu külastada avanes alles paarkümmend aastat hiljem – lapsepõlve mälestustekillud haakusid vaid väga ähmaselt selle pildiga, mis reaalsuses tegelikult silme ees oli. Ent kaev oli ometi alles! Tundus kummaline näha ühe kaevu läheduses suuri rahvamasse, kes kõik pildistasid ja sebisid siia-sinna (lapsepõlves oli ainult meie oma klass, ei kedagi teist). Kaev oma vetetulvaga köitis tähelepanu, tundus uskumatu, et mõni kaev võiks ka niipidi töötada. Uudistasime, lugesime infot ja imetlesime seda vetemängu seal päris põhjalikult. Nüüd sain ka aru, miks ma plikatirtsuna neid nõidu ei näinud :).
Eilne vaatepilt (umbes kaheksa aastat hiljem) ei erinenud eelmisest karvavõrdki. Rahvast õnneks, ilmselt tänu tööpäevale, väga murdu ei olnudki. Täiskasvanute vahel sebisid suuremad ja väiksemad lapsed, kes üksteise võidu, korraga ja kordamööda, oma kummiku kõrgust ja vastupidavust mõõtmas käisid. Kaamera taga tuli kolmas silm hoida pidevalt valvel, et päris pisikesi mängutuhinas vette ei tõugataks (sain veel viimasel hetkel poisil kratist kinni).
Kes teab, millised mälestused sellest kaevulkäimisest minu kolme ja poole aastasele pojale jäävad. Täna hommikul joosti aga esimese asjana kasvatajale eilseid elamusi rääkima, isegi igapäevane akna pealt lehva-lehva lahkuvale emmele jäeti päevakorrast välja.
Eile Tuhala poole sõites ikka rääkisin lapsele, et kuhu me lähme ja mida me seal näeme. Vestlesime nähtust ka koha peal. Pärast kodu poole vurades küsisin lapselt, et kus me siis täna käisime, mis sa nägid? Laps oli nii õhinas ja vastas: "... see oli Kaevunõid!"