Ta liigub siiski

Mitu päeva olen veeretanud oma uimaseid mõtteid teemal, kas teha see postitus või mitte. Kuna nimetet hoone (Tallinna Kiirabihaigla) on erinevatel ajahetkedel ja erinevatel põhjusetel mänginud minu lühikeses elus olulist rolli, otsustasin siiski paar rida kirja panna. Hinges tahaks küll loota, et ma enam kunagi sinna sattuma ei peaks, aga juhul kui... siis on tulevikus äkki päris huvitav võrrelda.
Hoone oma ehituselt on, võiks öelda, 8-kujuline, nö kaks tiiba. Kui mind kolmapäeval (16.06.) oma korrusele viidi, nägin liftist väljudes, et ühe tiiva uksel ilutses suur silt 'remont'. Tol hetkel remondihääli kõrvu küll ei kostnud, ilmselt olin nende kuulmiseks ise liiga närvis. Järgnevatel päevadel lõhkusid ja laamendasid remondimehed küll nii mis hirmus, sihuke tunne oli, et ronivad läbi seina palatisse kah. Aga iseenesest ju tervitatav nähtus, ometi midagi liigub! Veidi vähem kui kümmekond aastat tagasi oli seis küll sama, kui kõige sügavamal nõuka ajal.
Hiljem oma voodis lamaskledes avastasin, et meie tiivas oli remont ilmselt juba tehtud, laed olid säravvalged, seinad puhtad õrnatoonilised (no nõuka ajal olid need värvid kõik siuksed tuhmid ja hallisegused), palatiti erinevad värvid, akendel kateteks rulood, mitte need vanad jubedused, mis päikest üldse ei varjanud. Minu mäletamist mööda olid vanasti akendel ka aknalauad, kuid neid ei suutnud ma küll kuskil tuvastada, ei palatites ega koridorides. Võta siis kinni, kas olid või ei olnud...
Elektrisüsteem oli korralikult välja ehitatud, iga voodi päises, seina peal, asjalik lamp, mis endale piisavalt valgust pakkus ent samas ei häirinud teisi. Voodi kohal kaks pistikupesa, millest ühes oli voodisüsteemijuhe (oi kui mõnus voodi, muudkui sõida üles-alla kui tahad, tõsta pead või tõsta jalgu ja eks ma kasutasin siis ka kõiki pakutavaid võimalusi, vastavalt vajadusele muidugi :)), teine auk oli vaba, sinna sain pista läpakajuhtme (või midagi muud meelepärast) ning nende kahe kõrval oli veel kolmaski, ühe auguga, milles pikk valge juhe, pihupärane lüliti otsas – 'karju' appi kui tahad (sõna otseses mõttes)!
Täiesti uudse asjana oli kapitaalselt ümberehitatud liftiplokk, see personali ja haigete transpordi osa, külastajate ja iseliikujate osani pole veel jõutud, vahest ehk niipalju, et pooled liftid on uued ja allesjäänud nõukaaegsed liftid on suletud, kuid põrandad-seinad-laed on remontimata. Ja praegu sain ka aru, mis mind selles uues osas painas – liftide vaheline koridor oli nüüd suur nagu hall, st ära oli kaotatud kahte tiiba ühendavate koridoride välisseina poolsed otsad, polnud enam koridoriaknaid ega sidumistube nende kõrval, selle arvelt oli juurde pandud kaks lifti. Tundsin selle osa vaevu ära tänu koridorile, kus asusid arstide kabinetid. Mäletan lapsepõlvest seda aukartlikku tunnet, kui ikka seal koridoriotsas sai istutud ning arstid muudkui käisid sisse-välja, patsientidele sinna niisama asja ei olnud, jalutamiseks olid teised koridorid. Kauged mälestused äratas ellu arstide koridoris olev vana seinakell, see olnuks justkui eile kui seda viimati vaatasin – ristküliku kujuline, tumepruunist läikivast spoonist, peal alumiiniumist hõbedased rooma numbrid ja seierid. Aeg oli küll juba ammu seisma jäänud, ent kell ja mälestused rippusid seinal vapralt edasi.
Teine ohhoo-efekt saabus ühtede teiste liftidega, millised avastasin ühest väikesest kõrvalkoridorist, mida minu varasemates mälestustes ei ole – need olid söögiliftid! Nüüd polnud enam kogu sööklatki, sinna olid tehtud paar arstikabinetti. Ei taha nagu uskuda, et ainult neurokirurgias sööklat pole, paljud patsiendid käivad ju ise oma jala peal ja on võimelised sööklas viibima, ju see vast kogu majas nii on. Söök toodi meile suurtes kandikusuurustes termokarpides (ehk on neil ka mingi spetsnimetus, ei tea) igaühe voodi juurde, kaas käis pealt ära ja erinevate anumate jaoks olid seal vastavad pesad. Omamoodi päris mugav värk ma ütleks. Toidukvaliteedi üle ei hakka siin diskuteerima, selge on see, et kodutoit on alati parem, kuid otseselt nuriseda ei olnud nagu millegi üle. Eks ma olen toidu suhtes üsna leplik ka, peaasi, et ei ole mingi võõrapärane delikatessiröögatus (teod, austrid vmt). Oma seal viibitud aja jooksul ei õnnestunud mul kordagi kohata siniseid või plekilisi kartuleid, kõik olid ilusad ja kollased. Mine tea, kus need kasvatatud ja millega selliseks aetud olid, aga vähemasti oli ilus süüa :). Kuigi joogijogurt või kohupiimakreem kuulus igapäevasesse menüüsse, hakkasin mina seal piimast puudust tundma, toidu kõrvale pakuti ikka kas teed (pakis) või 2in1 kohvi, suhkur oli eraldi pakendis. Mina olen harjunud küllalt kanget kohvi jooma ja suure kruusi peale jäi see natuke lahjaks, kuid teisalt ega ma seal kohvikus olnud. Kohvik oli all fuajeekorrusel, kus tassi eest küsiti suht hingehinda – küllalt väike, ent maitsev tass 20 EEK. Aga tassike päevas rahuldas mu vajadusi õnneks täiesti :).
Korrusel oli osaliselt, palatite- ja uues liftiplokis, välja vahetatud ka põrand. Tänapäeva materjalid on ikka kummalised küll, oleks olnud nagu valatud mass, kuid kuna seintel oli sama materjal, siis ilmselt ta ikka midagi linoleumi laadset oli. Erinevate tükkide liitekoht oli täidetud sarnast tooni silikooni taolise materjaliga. Oli, mis ta oli, aga väga ilus puhas ja ühtlane tulemus oli – rahulik, samasuguse träpsulise mustriga, erinevat värvi erilaiusega triibud. Ja sealsamas kõrval olid need ürgvanad suuremustrilised, beezhitoonilised, linoleumpõrandad, hea kontrast uue ja vana vahel.
Personal oli valdavas osas (va arstid-kirurgid) venekeelne, varemalt kuulis eesti keelt ikka märksa rohkem. Aegajalt tabas mind tunne, et ma polegi üldse Tallinnas...
Illustreerimiseks pilte pole panna, kuna ei pidanud paslikuks seal fotokaga ringi vehkida, kuigi iseenesest oleks ju natuke võinud :). Too fragment linnapildist on siis vaade minu palati aknast, kui mu kallis pere mind külastamas käis. Palat juhtus ka tol hetkel tühi olema ja sain akna ristseliti avada, vaatamata sellele on tänu pikale distantsile pilt tiba hall. Järgmisel õhtul oleks võimsa pildi saanud – õhtupäike kuldas need tornid kõik oma säraga üle! Tundus uskumatuna, et üks linnapilt võib õhkamapanevalt kaunis olla! :)