Talvekahjud ehk murelapsed 2010

Rõõmsalt saan hõisata, et päris välja pole ükski kasvandik läinud, kuid möödunud talv tõi endaga kaasa paar murelast. Kaod ei ole küll suured, kuid arvestades taimede vähesusega minu aias (aja edenedes saab neid loodetavasti kordades rohkem olema), on nad siiski märkimist väärt, aiapäeviku seisukohalt kindlasti.
Üllatusena olid kevadeks kadunud mõlemad kuslapuud, võrratute õitega nii väänduv "Serotina" kui Heckrotti, mis eelmisel aastal päris uhkelt kasvada ja õitseda vohasid. Kevadel 'surnud' taimede välja võtmisega ei kiirustanud, kui aga ühelt järjekordselt Rohelise Kaubamaja retkelt naasime minu ammuigatsetud lõhnava kuslapuuga (mälestus minu lapsepõlve suvekodust, see aroom!), otsustasime ajutisel ruumipuudusel panna selle ühe 'kadunukese' asemele. Ja siis me avastasimegi, et päris maapinnalt ajavad mõlemad uusi pungakesi, kõrgemal pool aga jätkuvalt elumärke polnud. No tühja sest, peaasi, et eluvaim sees! Hiljem, kui taimekesed juba tiba kosunud olid, said kõik pealsed kuni elusate pungadeni maha lõigatud. Üks õhtu tulime mehega aga mõlemad mõttele, et ehk ei olegi talv see kõige kurjajuur – kuslapuudele oli pandud kaarredel, mille alt sai ise läbi jalutada justkui väravast, üks taim ronis ühelt poolt ja teine talle teiselt poolt vastu. Redel kasvas suve jooksul ilusti nö kokku ja oli väga kena. Aga vot toosama redel, see sindrinahk on ju metallist. Olemegi hetkel arvamusel, et ju pakasepoisid käsikäes tolle metalliga need pealsed ära kõrvetasid, ei taha nagu uskuda, et nad kaotavadki end järgmiseks kevadeks kuni maapinnani, eriti kui arvestada veel asjaolu, et nad ei ole lageda välja peal, vaid tuulte eest kaitstud. Puidust raam on teadagi kordades ilusam ja loomulikum, kuid nii hea oli ju poest võtta valmis produkt, mis pealegi igikestev näis. Igikestvusest oli aga kevadeks saanud raske lumemassi tagajärel väändunud ja kõver asjapulk, natuke jõu ja ilu numbreid, sai selle enam-vähem paika jälle. Arvestades aga taimede heaolu oleks ilmselt mõistlik neile siiski midagi puidust nikerdada... Pildil olev "Serotina" kosub päris kenasti, kuid Heckrotti polnud pildikasti püüda suurt mõtet – on vaid kaks nukrat väädikest 3-4 lehega, mis kummalisel kombel mutanteeruvad tammelehe taolisteks. Esialgu lasen tal ikka olla, eks aeg näita, mis edasi toimuma hakkab.

Kolmas õnnetuke on Fortunei kikkapuu "Emerald'n gold", millest talv umbes pool endale võttis ja seetõttu ikka üsna rääbakas välja näeb. Kõik kuivanud oksad lõikasin ära kuni elujõuliste lehtedeni. Ei teagi kohe mis temaga teha, oodata järgmist kevadet ning lõigata siis ühtlaselt tagasi või peaks ehk kohe lõikama? Või on juba hilja?
Kõige suuremaks murelapseks pean aga ploomipuud "Ave", kelle kits talvel märgatavalt lühemaks näksis ning tõenäoliselt tuttsaba teda altpoolt koorida aitas. Olime puukese juba maha kandnud, kuid kuna ta asub aia äärealal, siis lasime tal seal lihtsalt olla, midagi asemele panna praegu nagunii ei ole. Kevade edenedes tekkisid temalegi rohelised paisekesed, mis aga mitte kuidagi lehtedeks muunduda ei taha. Tema kõrval olev "Emma Leperman" kasvab, mis mühiseb. Vaatasin toda ülemist punga nüüd hoolega, peale sääse ja ämblikuvõrgu moodi mõne harva niidikese ei suutnud silm seal midagi tuvastada. Ühel roosil, mis kaugel eemal asub, oli küll mingi mähkur, kes lehte lahti harutades mulle rõemsalt näkku irvitas, aga vot ploomipuul ei näinud mitte kedagi. Nädalake peale seda uurimist ja sõrmega veidi punga lahti ajamist on ta nüüd ise end veidi suuremaks punnitanud, kuid kõik need lehed tunduvad sellised pealtpoolt poolikud. Ja alumised paar punga ei taha üldse edeneda. Osadel noortel kuuskedel oli külm nüüd hiljuti kallal käinud. Kas ka temal? Aga miks siis mitte tema kõrval oleval puul? Ise kahtlustan pigem ikka mingit pahalast. Nõutuks teeb see, et oleks nagu elus, aga samas ei ole ka. Tahaks teda aidata, aga ei tea kuidas...