Ühel vihmasel päeval...

... kui suur sadu oli lakanud ning ümberringi oli kõik läbi-läbi märg, haaras emme mind oma hambusse ja me asusime pikale teekonnale. Ta hüppas ja turnis, ma nii kartsin, olin kuskil kõrgel-kõrgel, vahepeal väsis ta ära ja ta pani mind maha, see oli nii märg ja mätsane. Siis kõlkusin jälle pikka aega emme hammaste vahel, me rännakut vaikuses lõhestas üks helehäälne kriiskamine: "Appi, Karlota on nii suure roti püüdnud ja nüüd tassib seda meie maja poole! Võeh, Märt, mine vaata, mis ta seal teeb, mina ei julge!" Veel enne viimast hüpet asetas emme mind kõvale kivile, hindas olukorda, haaras mu uuesti hambusse ja tegi otsustava hüppe. "Hee, see on ju pisike titakiisu!" kõlas jämedam hääl. Selle peale lippas ruttu kohale ka heledam hääl ja heledama ja jämedama häältesumina saatel pandi meile kiiruga terrassi nurka midagi kuiva ja pehmet, seepeale hääled kaugenesid. See koht oli hoopis teistsugune kui meie vana kodu, kuid seal oli päris mõnus olla. Emme muudkui lakkus mind, olin nagu üks väike sopapall, väntsutas ja lakkus, ja siis kogu operatsioon jälle otsast peale! Viimaks, kui emme oli mu karvad juba päris kohevile saanud, sain piiikalt ja mõnuga tissi ka! Mmm, mida sa hing veel tahad – kuiv, soe, pehme, kõht täis ja emme rahustav kaiss veel pealekauba! Mõõõnus... Aga siis kargas emme järsku püsti ja läks ära. Ta jättis mu üksi! Nutsin ja kisasin kuis jaksasin, kuid emmet ei kuskil! Vahepeal rahunesin mõneks hetkeks maha, kuid kui taas rohu sees pehmete käppade sahinaid kuulsin, hakkasin uuesti kisama, mine tea, muidu emme äkki ei leia mind üles. Emme tõi mulle seltsiks mu õekese, ta tegi temaga täpselt sedasama, mida oli minuga teinud. See võttis nii kaua aega... Kui uuesti silmad avasin, olid ülejäänud kaks õde veel mulle seltsiks toodud ja siis ma taipasin! - emme kolis meid vanast kodust, mille ta oma nooruse rumaluses ja kogenematuses oli vanasse kasvuhoonevaremetesse klaasikildude vahele lageda taeva alla teinud, uude, turvalisemasse koju. Kõige viimasena tõi ta Borka Juuniori – huvitav, kas selle pärast, et ta on poiss või selle pärast, et ta on punane? Viimaks oli kogu pere taas õnnelikult koos, küll me siis ronisime võidu üle üksteise, kes saab ennem tissi! Seejärel muudkui magasime ja magasime...
Aga nüüd me oleme juba parajad krutskivennad, päterdame mööda terrassi ringi ja tahaks ju veel kaugemalegi minna, aga no need jalad, need ei taha veel hästi kanda... Vahepeal mängisime ühte hästi vahvat mängu ka, siis ma saingi teada, et maailm on palju suurem ja laiem, kui pelgalt meie pesapaik. Mõned päevad tagasi nihverdasin ennast vaikselt pesast välja, siis tegin paar väikest pehmet kukerpalli ning kogu mu pere oli kõrgustes minu kohal. Alguses ehmatasin ära ja hüüdsin emmet appi, kuid emme tissitas muudkui teisi õdesid-vendi ja ei teinud minust üldse välja... Seejärel tuli jämedama häälega tüüp, tahtis mind oma kätte võtta, aga ma olin nii kaugel, et ta ei ulatanud! Hetk hiljem lükkas ta minu oma emme mulle järele! Emme haaras mu hambusse ja tassis suurte käteni, käed tõstsid mu tagasi pessa. See oli nii vahva! Kutsusin teised ka seda mängu mängima aga heleda ja jämeda häälega tüüpidele see vist ei meeldinud, nüüd on mingid lauad siia ette pandud ja me ei saagi seda mängu rohkem mängida.
Me oleme juba kolmenädalased, varsti õpime ise alustassilt piima limpsima ja oi kuidas tahaks seda imelist maailma üha rohkem avastada! Seepärast me nüüd otsimegi igaüks endale uut kodu, meid on lihtsalt liiga palju, et me kõik saaksime siia jääda, kus me hetkel oleme. Kui Sa leiad, et just mina võiksin olla Sinu uus pereliige, siis anna sellest palun julgesti märku selle blogikande kommentaarides! Tänan! :)