Äkki keegi soovib?

Pakkumisel siis kolm kassipoega (sündinud 17.05.2012):
1. Emane. Nägu kirju, keha halli-punase träpsuline. Väga hea kaitsevärvus, ei paista õues ringi liikudes üldse välja (v.a. talvel lumega :)).
2. Emane. Punastest pidi vaid 1% olema emaseid. Nii et kiirustage, seltsimehed kassiarmastajad :). Temal valget ei ole üldse, v.a. 'prillid'.
3. Isane. Rinna ees valge 'põll' ja valged käpad.

See kõige esimene

Täna oli siis see suurpäev, kui minu eelmisel aastal istutatud elu esimestest prantslastest avas oma esimese õie 'Rippling River'. Tema on ja jääb sel aastal ka ainukeseks iirise õieks, kuna kuuest taimest viiel läksid eelmise aasta kasvud kevadiste sulavetega parematele jahimaadele. Õnneks on eelmisel aastal tekitatud titad aga väga kenasti kasvanud ja jõudsalt kosunud ning on lootust, et järgmine aasta on õisi aias rohkem :). Kohendasin ka risoomide ümbrust, loodetavasti järgmine kevad enam seisuvett ei teki.
Sõnulseletamatult kummastav on see tunne omada ise sellist kaunist õit, siiani olen neid imetlenud ainult arvutiekraani vahendusel. Ühtäkki on see kauge muinasjutuna näiv õiemaailm saanud käegakatsutavaks tõelisuseks...
Istun kirjutuslaua taga, seltsiks seesama vaasi lõigatud õieke. Ikka ja jälle tungib salamisi ninna vürtsikas aroom. Lillelõhnana minu jaoks harjumatu, võõras, kuid sugugi mitte ebameeldiv. Pigem üllatuslik. Nagu kogu tema visuaalne olemuski.

Hommikuvaikuses...

... kell 4:30.

Vihmast vaevatud jaan

Kuigi on teada tuntud tõde, et jaanilaupäeval sajab, oli tänavune küll igasuguste ootuste vastane. On olnud vihmaseid päevi, kuid õhtuks ikka ilusaks läinud või vastupidi, on päeval päike taevas siranud ning õhtuks taevakraanid valla keeranud, aga et oleks sadanud jaanilaupäeva varahommikust kuni 24 tundi jutti nii padusadu kui seenekat vaheldumisi, mina küll ei mäleta. Kuna aga jaanilaupäeviti on meil pere suur, sai hilisõhtul siiski lõke süüdatud ning väljas grillitud. Tõsi küll, lõkkevalgust jagus vaid paariks tunniks, ent ta oli siiski täiesti olemas soojendamaks me meeli ja loomaks meeleolu. Vaatamata kõikehõlmavale märjale oli üheskoos tore, vapramad pidasid vastu kella viieni hommikul. Ei raatsi ju suve valgeimat aega lihtsalt maha magada. Seekord oli siis selline jaan.

Ajalooliselt tähtis päev

Praegu jookseb teles vahva reklaam (eriti nooremale põlvkonnale läheb hästi peale :)), kus jänes vuristab: "Hei, skänni ruttu, karu tuleb!". Hetk hiljem ilmub kaadri paremast servast rahuliku meelega mõmisev karu: "K-a-r-u t-u-l-e-b... k-a-r-u l-ä-h-e-b".
Nonii... ja alates tänasest saame meie öelda: v-e-s-i t-u-l-e-b... v-e-s-i l-ä-h-e-b :). Ja mis kõige tähtsam – soe vesi! Läbi ajaloo on see selles majapidamises esmakordne. Sellist luksust pole siin veel enne nähtud. See oli väärt aupauku pisukese shampusega :). Ja kui hästi läheb, saame kunagi ehk dushikabiini ka...

Keset kevadet talve

Eile käisime üle pika ajal jälle natuke tuuritamas. Seekord siis Ida-Virumaal. Viimati sai sealkandis käidud neli aastat tagasi ja siis ei olnud reisist saadud elamused just meeldivate killast, nii lõpmata trööstitu näis seal kõik. Nüüd sai aga eelnevalt oma vaimu vastavalt häälestada. Ja kindlasti mängib olulist rolli ka aastaeg, millal sinnakanti sattuda. Selle rännu eesmärk oli minna avastama ja nautima õide puhkenud kevadet. Aga et mitte niisama tühja ringi tuuritada, sidusime oma seiklemise geopeitusega, nii nagu meie perel ikka kombeks. Kuna muud piirkonnad on juba piisavalt palju läbi sõidetud, langeski otsus Ida-Virumaa kasuks. Ise oleks selle teekonna heameelega ette võtnud nädalakese varem, kuid nagu suveperioodil ikka, on kõik nädalavahetused plaane ja toimetamisi täis.
Oma seiklemistel kulgeme alati väikeseid teid pidi (kui just tuli takus ei ole), siis ikka avastab ka laia Eestimaa peal ühte ja teist. Igal pool õitses muidugi massiliselt sirel, valdavalt valge ja helelilla, need kõige tavalisemad, mõnes kohas oli aktsendiks sekka ka seda erksat tumeroosat. Meil seda ei ole, kuid võiks täitsa olla :). Iseäranis huvitava efekti andsid ühed tumepunase lehestikuga põõsad, milledel kollased-pruunikad õied – ühes kohas oli neid terve hekk ning mööda sõites oli efekt, et põõsad kõik põlenud-kuivanud. Kommenteerisime veel Märdiga, et näe, siin on kulu põletatud. Või siis nagu teeäärsetel kruntidel mõnikord saatuslikuks saab – keegi on autoaknast suitsukoni pillanud (nii läksid aastaid tagasi meie tee äärde istutatud kuused). Palju oli igal pool aedades tulpe, mõnes kohas lausa massiliselt. Mõned suured ja efektsed lumepallipõõsad ja mitmed teisi õitsejaid puid-põõsaid, mida kohe ei oskagi öelda, mis nad kõik olla võisid. Ja loomulikult pihlakad ja kastanid... Ahh, kuidas mulle meeldivad suured täisõites kastanid, ahh! Aasadel kollendasid kikkapüksid, niiskemaid niite ja metsaveeri kuldasid, kohati suisa rikkalikult, kullerkupud, mu armastatud lilled. Ma ahmisin igat hetke, mis silme ette jäi. Üldkokkuvõttes näis loodus olevat üleni õites ning uhkeldav kõikvõimalikes külmades-soojades toonides roherüüs. On väga kaunis aeg.
Selle sõidu tegi meeldejäävaks asjaolu, et kella kolme paiku langes Iisaku kandis temperatuur nelja soojakraadi peale ning ühtäkki sadas taevast alla lund. Kogu tee õrritas meid taamal suur tume sünkjashall taevas, mis näis kord laiali valguvat, kord ahtamaks tõmbuvat. Õrritas ja mängis meiega. Kuid lumesadu 3. juunil, kohatiste päikesekiirte vahel, oli küll täiesti ootamatu. Teeääred olid kaetud mitme kilomeetri vältel valge kihiga. Ei olnud rahe, oli lörts-lumi. Millegi pärast ei taibanud pilti teha, aga silme ette jääb see pilt veel tükiks ajaks...
Põhjamaisest lumesajust liikusime edasi 'Vahemere' poole. Tegemist siis tegelikult Estonia põlevkivikaevanduse settebasseiniga nr 3, mis läbib aastas 30 000 000 tonni kaevandusvett, päevas ca 82 000 tonni. Sealt liigub vesi edasi looduslikesse veekogudesse lõpp-peatusega Soome lahes. Omamoodi kummastav oli seista seal basseini kaldal ja mõelda, et maailmas on paiku, kus merevesi ongi selline - värviline, kirgas ja rõõmus :). Küll oleks mõnus sellises möllata!



Basseini juurest lahkudes saime peagi uue elamuse osaliseks. Vanu mahajäetud turbavälju katsid valendavad tupp-villpeade väljad. Oleme näinud üksikuid puhmaid, kuid niimoodi massina koos esmakordselt. Paraku oli paduvihm meie eest just läbi käinud, ning need haprad elegantsed tutid nägid üsna räsitud ja sorgus välja.



Lõpetuseks üks päikese käes kiiskav äsjavalminud, Balti riikides esimene omataoline, ainulaadne, metsloomasõbralik rauduss, mida mööda kulgeb tolmutult, heitgaasitult ja peaaegu müratult, põlevkivi.



Õhtul poole seitsme paiku asusime koduteele. Kõigi prognooside kohaselt oleksime võinud kodus olla kella üheksa paiku. Aga nagu lastega, eriti väikestega, reisides ikka, tuleb valmis olla ootamatusteks. Kui pisiplika leppis pika reisiga hästi, iseäranis hää oli kui auto liikus, siis Padaorust alates ei tahtnud ta enam sugugi vaiki olla. Olime teinud päeva jooksul mitmeid sirutus-liigutuspause, kuid siis sai tema mõõt ilmselt täis. Tuli teha veel üks lisa toidutamise-mähkutamise paus, kuna lihtsalt mootorisurin teda enam ei rahuldanud. See tähendas tagasi kiirustamise trassilt mahasõitu ning üldse ajakulu üle tunni. Aeg ajaks, õnneks oli viimasest pausist abi. Puhkusereisi võlu selles ju seisnebki, et ei pea kuskile kiirustama. Nii jõudsimegi koju enamvähem täpselt kell üksteist. Tänasime ilmataati, tänu kellele meie algselt plaanitud kahepäevasest reisist sai ühepäevane - pisipiigale oleks kaks päeva järjest liiga kurnav olnud.

Hommikune vaikelu

Rõõmud jätkuvad

Suurt rõõmu ja ärevust pakub sel kevadel kolm aastat tagasi istutatud ploomipuu "Emma Lepermann", kes on nüüd esimest korda üleni õites. Kuna ta ise on veel siiski suht väike, siis väljend 'üleni õites' on esialgu natuke suurustavalt öeldud :). Aga mesimummud sumistasid seal õite vahel päris hoolega, eks siis suve lõpupoole ole näha, kas ta ka esimesel õitsemise aastal nüüd ka vilja kanda jaksab. Puud tervikuna pilti püüda ei õnnestu kuna taust jääb liiga kirju ning puuke oma väikeste õitega kaob tausta lihtsalt ära.

Siin siis minu poolt ka mõned tulbiõied. Mis tulpidega tegu, pole mul õrna aimugi (Kollase-punasega on Banja Luka; edit 23.08.'12). Sügisel sai aianduspoest hetke emotsiooni ajel ostetud, et kevadel oleks aias lihtsalt natuke värvi ja silmailu. Ühes pakis oli 10 ühesugust (need kollase-punasega, hästi nunnud), teine pidi olema segupakk 2x 5 erinevat õit. Otsus segupaki kasuks langes tänu juuresolnud pildile, mis lubas hästi tume-tume punast, peaaegu musta õit. Aga tutkit, mida pole, seda pole. Nüüdseks on selge, et segupakk on täiesti mõttetu ost, kuna ükski õis ei vasta pildile. Samasse ämbrisse teist korda astuda ei tasu. Üllatusmoment on muidugi põnev, kuid kui see on pigem negatiivne, siis ei õigusta see end sugugi.
Too teravate tippudega (kroonõieline?), mida leidus isegi kaks tükki, on ju päris huvitav, ülejäänud kaheksa on oma värvis ja õie suuruses väga tagasihoidlikud. Minu jaoks natukene liiga tagasihoidlikud.

Rõõmude aeg

Kuigi mulle meeldivad varahommikud, eriti suveti ja maal, satub sekka ikka mõni hommik, mil vajadus voodis kauem põõnata. Nii lubasingi endale eile koos pisikesega ühe unetsükli veel, kui äkki läbi une kostis kõrvu Kodukest väristama panev mürin. Kokkulepitud ajal, veidi enne kella üheksat, jõudis meie õuele vägev abiline, kelle ülesandeks oli välja juurida vanad kännud, vundamendi tegemisest järele jäänud suurte kivide-kruusahunniku likvideerimine ning maa tasandamine. No selles mürinas ja möllus ei tulnud sellest magamisest enam midagi välja.
Kui oma unise kogu elutuppa vedasin, vaatas mulle aknast vastu raudsete lõugadega monstrum, kes parasjagu materdas vana kändu – tõstis selle kõrgele õhku ning lasi matsaki maha tagasi potsatada. Keset majaesist haigutas esimene suur auk. Veel paar rappimist ehk mullast puhtaks saputamist ning seejärel oli kännuront valmis õue pealt ära toimetamiseks. Mõne hetke pärast saabus põõsaste taha kadunud abiline taas, lõi kopa maasse, tõmbas kaks korda ühelt poolt kändu ja kaks korda teiselt poolt, kangutas veidi ning peagi oli tal raudsete lõugade vahel järgmine suur tuustakas, mispeale ta peale mõningast materdustööd taas põõsaste taha kadus. Kui kännud juuritud, sai ette võetud ehitusjääkide hunnikute likvideerimine. Kuna nende suurte betoonimurru tükkidega polnud mitte midagi peale hakata ega võimalust kuhugi krundilt eemale vedada, said need pinna täiteks lihtsalt kändude eemaldamisest tekkinud suurde auku maetud ning paekivituhahunnik neile peale ja kõrvale laiali lükatud. Õnneks ei ole meil siia maja ette plaanis muud kui muru, kuid kui kunagi peaks tekkima tahtmine siia midagi istutada, peab lihtsalt meeles pidama, et roniroosist sõidutee poole on siis selline kraam mulla alla peidetud ning istutada on mõtet ainult lubjalembeseid taimi.
Peale majaesise korrastamist jätkus tööd veel maja otsas ning taga õueski. Tasandades õuemaad leidis traktorist veel mõningaid kände, mis ta omal initsiatiivil kenasti likvideeris. Sama sujuvalt nagu senised tööd, kujunes tal ka maapinna jonksu ajamine. Ikka lust on vaadata, kuidas oma ala proff tööd teeb – sujuvalt, progressiivselt ja ilma ülearuse kohmitsemiseta. Ikka leidub meil veel korralikke töömehi!
Kändude tekkest kuni tänaseni on möödunud kolm ja pool aastat. Numbrites väljendatuna polegi see midagi aga iseendale tundus see aeg igavikuna, lugematu arv kordi peatus pilk sel kaosel ning ikka ja jälle sai unistatud kaunist ja korras koduümbrusest. Kaunist ja korrasolevast on asi veel mõne pika sammu kaugusel, kuid suur samm on ometi astutud. See on tõeline rõõm! Nüüd jääb üle veel oodata mulla saabumist, selle paika ajamist ning muru külvamist. Teada olevalt peaks ka see toimuma varsti-varsti... On rõõm ja põnevus – kas tõesti viimaks on saabunud aeg, mil üks osa mu unistustest täitub :).

Saabunud nuhtlused

Tänasest hakkas meil õitsema võilill ning üliaktiivset tegevust alustasid verejanuliste sääskede hordid.
Üldiselt mulle võilill kevadeti väga meeldib, kui kõik lööb eredalt rohetama, on need kollased tupsud nagu väikesed päikesed murus, mis panevad kõik kuidagi eriliselt särama. Mulle toovad nad alati kevadeti naeratuse hinge. Aga seda muidugi igal pool mujal, mitte koduaias :).