kolmapäev, 21. mai 2008

Kui enam ei jaksa...

... või tunned, et lihtsalt ei taha – ega siis pole mõtet ka punnida, kellel seda väikest zombit ikka vaja on! Reede õhtul asusin suure raginaga vajalike toimetuste kallale, kuid peagi saabusid külad ja jõudis kätte ka aeg põnglane unemaale saata. Õnneks sain vaarikatega enam-vähem valmis, oleks võinud rohkem, kuid oluline sai siiski päästetud.
Uuel päeval võtsin ette järgmised toimetused, kuid need ei tahtnud kuidagi sujuda, ikka ja jälle leidsin end mõttelt, et teen-teen aga edasi ei saa. Pole tulemust. Mõttetu nokkimine. No ja mida sa siis teed niimoodi vastutahtmist!? Ilm oli ka selline kahtlane vihmaeelne, ei olnud õiget päikest, samas jälle hea – polnud töötamiseks liig palav, kuid tegi olemise kuidagi... kuidagi... ma kohe ei teagi... tujutuks pole õige sõna, aga polnud ka seda sädet, optimismi... Seejärel põnglasega paari tunnine jäuramine teemal, et tal on vaja lõuna ajal magada, ja et magatakse voodis, mitte üle voodi ronides, võttis selle viimasegi.
Taas õues, tundsin, et pean aja maha võtma ja mõned hetked lihtsalt iseendaga olema. Päikest polnud. Kui oligi, siis piilus vargsi pilvede vahelt. See oli hea. Tekitas soodsad tingimused pildistamiseks. Pikemalt endaga aru pidamata leidsin järgmisel hetkel end fotokas näpu vahel aias ringi chillimas.
Esmalt köitis tähelepanu Tootsi peenar "Saunaotsa" ja selle ümbrus, mingil põhjusel on elu just sinna kokku koondunud, süüdlaseks ilmselt saun ise ning selle ees olev grilliplats. Enne minu aega asusid sauna otsas jänesepuurid, millede eemaldamisel seal olnud kunagised lilled endast vargsi märku andma hakkasid. Aja jooksul ilmnes päris põnevaid avastusi, mis siiski minu maitsemeelega ei klappinud ja mis oma olemuselt tänu röövikutele nägid välja lihtsalt kohutavad ja nii leidsidki nad oma kuulsusetu lõpu kompostihunnikus. Suveti istutasin uued õitsvad suvelilled, kuid vaatamata sellele tundus peenar lage (st sellega peab praegugi veel kõvasti vaeva nägema) ja nii juhtuski, et mõned lilled on endale sinna koha leidnud sõnade saatel "ma pistan selle ajutiselt praegu siia". Eelmiseks sügiseks kujunes välja idee, et kõige saunapoolsemas ääres on tulbid-nartsissid-lumikellukesed, istutasin nad kõik sügisel ringi teistest unarusse jäänud peenardest ja ostsin juurde mõned uued tulbisibulad. Nartsissidega tundub sel aastal kesisevõitu olevat, ju vist põevad pisut. Tulpide üle ei saa nuriseda, kõik eelmisel sügisel soetatud sibulad õitsevad ilusti, paraku ei tea mainida neist kumbagi sordi nime, kuna varemalt ei pidanud seda üldse vajalikuks, õie ilu oli oluline, mitte selle nimi ja nüüd ongi mul aias mitmeid lilli nimega "who knows". Peale pikka internetis surfamist võiks arvata, et roosa valge triibuga servas on "Lucky Strike", kuid seda väita ma ei julge ja tumepunase leegiga punasel-oranžikal õielehel võiks olla "Prinses Irene", kuid minu omadel on see leek tunduvalt sihvakam ja leht ise pole nii oranžikas. Uutest tulpidest oli just viimatinimetatu hea üllataja – kui roosa tulp õitsema hakkas, oli kohe näha, et on selline armsake, leegiga tulp aga valmistas alguses pettumuse, ei saanudki aru, et ta sellest tavalisest punasest millegi poolest võiks erineda, vaid leht oli taimel teistsugune, triibuga servas. Siis läks aga nädala jagu sooje ilmasid mööda ning taas maale minnes oli mu üllatus suur – kehvakesest punasest tulbist oli saanud tõeline särav leegitseja! Nüüdseks olen veendunud, et pean seda peenart tulpidega veel täiendama, need on kevadel nii kaunid!
See netist nimede otsimine tundub üldse üks tänamatu töö olevat – kui arvad, et oled viimaks just selle õige leidnud, leidub samas sarnane õis hoopis teise nimega ja nii ongi kogu eelnev surfamine vastu taevast. Ja muidugi kes see garanteerib, et leitud nimetused piltide juures just need õiged on?!... Aga oma vitsad on nüüd kätte saadud ja edaspidise suhtes olen targem :). Ainukesena suutsin tuvastada nartsissi "Actaea", mille siinkohal ka ära märgin, kuna see on üks mu vaieldamatu lemmik kevadlillede seas.
Lisaks tulpidele-nartsissidele võib sealt leida Karpaatia kelluka, roosade õitega minipotiroosi, katsetuseks soetatud hosta (hostad on väga kaunid ning tulevikus tahan neid palju-palju, kuid hetkel puudub mul neile sobiv koht), rattale ronima hakkavad mungalilled ning välisserva tulevad peiulilled ja ilmselt midagi veel, aga mis, seda ma veel ei tea :).
Oma tähelepanu nõudis ka meie uhiuus asunik, kellel me juba reede õhtul järel käisime – rododendron "Catawbiense Grandiflorum". Muidugi läksin ma poodi ideega tuua sealt midagi oranžikat, kuid peagi sai mulle selgeks, et igihaljaste seas toda värvi ei eksisteerigi. Vähemalt ei ole ma suutnud leida ka netist fakti, mis selle arvamuse ümber lükkaks. Valget, kollast, roosat ja punast ma ei tahtnud, nii jäigi sõelale nimetatud sort ja ma peaks mainima, et mulle hakkab see värv üha enam meeldima :). Nüüd jääb üle vaid oodata tema õitsemist, aga seda siis ilmselt alles järgmisel aastal...
Puhtjuhuslikult jäi mulle silma "kaader", mis tuletas meelde, et elus on nii palju igapäevast, kuid samas ka erilist, mida me elu tormilises virr-varris enda ümber üldse ei märka... Kuidagi armas tundus mulle see väikese inimese haprast plastmassist liivavorm ja päevinäinud roostes jämedad ketilülid, mis käsikäes lisasid omalt poolt üldisele aiamiljööle aktsenti.
See oligi ilmselt see "rosin", mida vajasin, et saaks rahuliku südamega tänase päevaga edasi minna. Ühtäkki meenus vanas laudas olev jalgratas ja hetkega tekkis kange tahtmine kohe sellega sõitma minna. Lükkasin talvega tolmukorra peale kogunud ratta laudast välja, pesin survepesuga puhtaks, misjärel kiiskas ja säras nagu uus, kuid paraku olid kummid lössis. Ja rattapumpa mul ju pole :( (hm, äkki oleks mõistlik see endale soetada :P). Õnneks sain äialt abi, ratas oli vaja vaid naaberaeda lükata, nimelt on tal selline kaval pump, mis autoaku peal töötab... Hetkel, mil kummid said täis ja viimane kork ventiilile otsa, avanesid taevaluugid nagu kiuste ja küll sealt siis hakkas tulema! Viimaks, kui piksenooled, rahe ja paduvihm otsa said, oli tagumine aeg rattale hääled sisse lüüa. Kell oli juba kaheksa läbi kui põnglasega taluteelt külateele pöörasime. Küll see sõit oli mõnus! Fantastiline, milliseid aroome pakub emake loodus peale kosutavat vihmasadu ja kui värskelt roheline ja puhas kõik näis! See oli parim punkt päevale, olin saanud taas vajaliku annuse powerit.
Ja nii lükkusidki kõik vajalikud tööd sujuvalt pühapäevaks. Pühapäevahommik teretas meid ootamatult vihmaga, mistõttu sain töödega pihta hakata alles siis, kui poiss lõunaunne pandud. Mõistagi ei jõudnud ma kõigega valmis, kuid õnneks need tööd kannatavad oodata, vähemalt uue nädalavahetuseni kindlasti :). Aga mõnikord lihtsalt peab... peab olema lõbu enne tööd.
reede, 16. mai 2008

Mis tehtud, mis teoksil...

Eks tehtud ole omajagu, kuid kaugeltki mitte piisavalt. Palju sa ikka jõuad, kui ärinädal möödub linnas, lisaks siis muud eraelulised sündmused-üritused, mis teatavasti valdavalt nädalavahetustel toimuvad. Aga lähtusime printsiibist "põlevad asjad" enne, küll siis ülejäänuga ka tasapisi joonele saab...
1) Nii ongi meil nüüd uus kasvuhoone, selline pisemat sorti, loodame, et on tubli ka :). Toosama, mida Maardus müüdi ja mis eelmisel korral ostmata jäi, selline konstruktori moodi. Mehel oli mitmeks päevaks madistamist (noh, seda koos vundamendi tekitamisega muidugi). 10 turult ostetud tomatitaime mühisevad vapralt kasvada, päris hää näib neil seal olevat. Katsetuseks otsustasime panna ka mõned kurgitaimed, kuigi kurk ja tomat ühes kasvuhoones hästi kasvada ei taha. Aga eks siis aeg näitab. Millegi pärast oli kurgiseemnetel pidur peal ja idanemine võttis kole kaua aega. Nüüdseks on nad oma ninaotsad mullast välja pistnud, kenasti kosunud ja ootavad oma kohtadele istutamist. Ei saa mitte märkimata jätta, et see on minu elu esimene päris oma kasvuhoone – ei ole ta ei ämma, ei tädi ega kellegi teise oma, päris meie oma isiklik. Natuke siuke uhke tunne on. Mis teha, linnainimese värk :P
2) Kaevasime ja tegime peenrad aiamaale. Sügisel jäi maa hargiga läbi kaevamata, nüüd oli sellevõrra rohkem madistamist. Porgand, redis, till, petersell sai külvatud. Porgandiga tundub natuke nadisti olevat, üks rida näib õige hõre. Eks vaatab, kui sinna midagi juurde ei teki, peab uue külvi lisaks tegema. Kangesti oleks tahtnud ka porrut panna, kuid see maa pole neile soodne... eks sealt mingi saagi muidugi saab, kuid see ei tasu vaeva. Paneme parem paar vagu kartulit... mmm, see esimene värske kartul lausa sulab suus... natuke eesti võid, rohelist sibulat ja soola... pidusöök missugune! :). Mulda panemist ootavad veel põld- ja aeduba, tippsibul, kõrvits ja kartul. Siis peaks köögiviljapõllumajandusega ühel pool olema. Varemalt kasvatasime ka lehtsalatit, ikka hea on kevadel seda värsket võtta, kuid sellest sai mõned korrad toidu kõrvale ja ülejäänud pistsid teod nahka. Kuna kontrolli nende üle saavutada on meil üsna raske, siis neid toita pole nagu ka sügavat mõtet.
Lisaks eelnimetatule on vaja veel korrastada-väetada maasikad, mis kõigi eelduste kohaselt peaksid sel aastal väga head saaki andma. Ega sealt talviseks moosiks vaevalt et jagub, aga laps saab oma noosi kätte ja ehk mõni satub endalegi suhu. Kuna uusi kasve oli taimedel palju, tekkis vajadus (või pigem tahtmine) tekitada lisaks veel üks peenar. Kahju oli neid niimoodi kompostihunnikusse saata, eks tugevamad sortisin välja. Muist panime ka lillepottidesse grilliplatsi ümbruse ilustamiseks, isegi kui marju sel aastal neile külge ei tule, siis ilus lopsakas roheline tuust on ikka :).
Samuti vajab hooldamist vabapidamisel olev vaarikamets, millele ma osaliselt olen alla andnud. Eeloleval nädalavahetusel peab sellega kindlasti ühele poole saama, muidu on juba lootusetult hilja – naat kasvab seal hästi ja vaarika varte vahelt juba ei niida ei masina ega vikatiga, vaid sirp ja käsitöö, aga vot seda aega mul tõesti ei ole :(.
3) Püsililled – pojengid (ühed mu armastatud lilled), liiliad, lumeroosi, murtud südame – ja tulbi-nartsissi-suvelillede jm tolles peenras olevate asukate kasvulava suutsin korda teha ning selle üle on mul hea meel. Nüüd jääb üle vaid õisi ootama jääda. Üks pojeng, mis peale ümberistutamist on nüüdseks kolm aastat põdenud, on paljulubavalt õienupukesi täis.
Valmistasin ette peenra gladioolide jaoks (ka ühed väga armastatud lilled), maha panna neid aga veel ei julgenud. Ilmselt nüüd homme-ülehomme pistan nad mulda, sibulad on juba pikad lehed külge kasvatanud, kauem ei kannata ilmselt enam oodata. Jääb üle vaid loota, et ei tule enam käredat külma...
Ja siis ma avastasin enda jaoks uued lilled – daaliad (esialgu kõrged), st nad on mul juba ammu meeles mõlkunud, kuid nüüd jõudsin omadega nii kaugele, et otsustasin nendega ka kätt proovida. Ettevaatlikuks on teinud nende juurikate säilitamine, mul puuduvad selleks soodsad tingimused, kuid kuna gladioolisibulatega olen edukalt hakkama saanud, siis ehk õnnestub ka daaliatega. Juba talvel (pigem varakevadel) käisin poodides endale meelepäraseid (appi, neid erinevaid sorte on nii palju!) välja vaatamas, kuid ära osta siis veel ei tahtnud. Ja nüüd olengi ilma nagu lind s…tast :( Tegelikult nakatusin tõsiselt daaliapisikusse päeval, mil leidsin postkastist mingisuguse taimede-lillede kataloogi (vist oli Bakker aga võin eksida) ja seal oli daaliate kohta päris kena valik. Pikemat aega painab mind oranži (erinevates variatsioonides) värvi maania. Ja seal kataloogis neid oli! Aga mulle ei meeldi... ei meeldi osta taimi kataloogist, riideid veel aga taimi mitte. Mine tea, mis klaperjahti nendega punktist A punkti B jõudmise vahepeal tehakse... Aga ok, ei saanud ma neid sorte, mis kevadel silma jäid, ei hakka nüüd nende pärast kõiki poode läbi ka kammima, eks vast siis järgmine aasta. Pakutavast valikust ja erinevatest poodidest valisime mehega kahe peale siis viis-kuus erinevat välja, millest umbes pooltele on mul suured lootused ja eks ülejäänutele jääb üllatusroll… Rohkem ei raatsi hetkel osta, esimeseks käeharjutuseks peaks esialgu piisama.
Vaja on veel teha peenar floksidele, lupiinidele ja leida hea koht kuslapuu(de)le, keda mul muidugi veel ei ole. Loodan, et pole sellega lootusetult hiljaks jäänud. Aga see oleks siis lilleplaanidest selleks kevadeks kõik. Ahjaa, rodo tahtsime ju ka aeda muretseda... see oli juba meelest läinud. Ei aitagi muud, kui mehele homme hommikul rattad alla, ei siin pole enam aega venitada!
teisipäev, 15. aprill 2008

Lihtsalt lahe laupäev :)

Erinevalt Võrumaast, kus hall vihmasein taevast alla langes, oli meil laupäeval ilus päikeseline ilm, paras väljas toimetamiseks. Paraku olin endale külge haakinud kuskilt miskise vastiku kõhubatsilli, mis olemise üsna jõuetuks tegi, kuid tuppa mind siiski ei pagendanud. Alustasime oma päeva esmalt kaubanduse külastamisega, Maardus on üks vahva pood, kus müüakse igasugust aia jm majapidamisega seonduvat kraami, valik on lai. Saime, mida soovisime ja oleks rohkemgi saanud, kuid siis tõi "kaine" kalkulatsioon jalgupidi maa peale tagasi. Nimelt oli seal üks just seda mõõtu kokkupandav kasvuhoone, mille üle oleme mõtteid mõlgutanud. Plaan oli ise ehitama hakata, kuid nähes seda, tundus igati mõistlikum olevat selle kasuks otsustada. Isegi vajalik hulk va krabisevat oli selleks tarbeks täiesti olemas. Kuna aga käisime lapsega koos, mis tähendab, et transportimiseks osa vajalikust pinnast hõivas lapse turvatool, siis jäi see kasvuhoone meist esialgu veel poodi. Eks nüüd ole aega natuke rahulikult mõelda, kas ikka see või too...
Kastanite ümberistutamiseks nende õigetele kohtadele tahtsime ka kaitsevõrku, valik oli poes täiesti olemas, kuid hind tundus kole soolane - jooksva meetri hind jäi vahemikku 40-60 eek ja mul oleks vaja seda 15 m ringis. No ei raatsinud osta, eks käib ja vaatab veel ringi.
Jõudnud koju, alustasime oma tegevust aias selle ümberkujundamisega - eemaldasime vanad mustsõstrapõõsad, maha said võetud ka vanad suured metsistunud roosipõõsad, mis erilist silmailu enam ei pakkunud, kuid varjasid päikest. Nüüd tuleb veel välja mõelda, kuidas sellest tüükametsast lahti saada, kõige mõistlikum on sinna vist tuli peale teha?
Seejärel tõime naabrite (ehk ämma-äia) krundilt 3 astelpaju põõsast, mis nüüd meie juures omale uue kodu leidsid. Asuvad nad naaberkrundile minemise raja ääres ning nende nö ette tahaks teha floksipeenra. Mäletan lapsepõlvest, et meie maakodus nad palistasid aiateed värvast maja trepini. See nägi väga armas armas välja :).
Sellega meie suuremad aiatööd täna piirdusid, maa oli kaevamiseks liiga märg ja raske, lükkasin selle järgmise korrani edasi. Küll aga oli piisavalt kontimööda õue riisumine ja koristamine. Kuna seda maad on piisvalt palju, jäi seda tegevust järgmisekski korraks... Ja siinkohal kirun ma järjekordselt neid vastikuid mustakuuelisi väikesi poolpimedaid närilisi, kes kogu õuest on kujundanud eritasapinnalise kuumaastiku... urrrrr... mutisuppi tuleks neist keeta, siis nad teinekord teavad, et ei tule minu õuepeale laiama.
Iss käis vahepeal titakastanite juures, kus võttis mõneks hetkeks aja maha, mille tulemusena leidis, et titakastanid on veel liiga titad, et neid sel aastal iseseisvalt "metsikusse" loodusesse istutada. Aastased titad on, ja ega nad nüüd suured ei ole tõesti. Igasugused kogemused selles valdkonnas puuduvad, ja ma tõesti ei tea, kuidas nüüd mõistlik toimida oleks... Eesmärk on, et neist ikka asja ka saaks... ehk on tõesti järgmine kevad mõistlikum? Ei tea... ei tea...
pühapäev, 30. märts 2008

Ja ongi kevad käes!

Seda juba tegelikult mõnda aega, võiks öelda et suisa kuu jagu, kui ükspäev avastasin, et pisike sidrunipuu ilmutab kasvamise märke. Eelmisel kevadel katseeksitusmeetodil mulda pistetud kolmest seemnest tärkas üks. Ega ma sealt miskit lootnudki, kuid omamoodi põnev oli, kas tuleb midagi või mitte. Läksid päevad, läksid nädalad, vist isegi kuud... ema tahtis poti juba toast välja vista, kuid mina ei jätnud jonni. Justkui miski sisetunne oleks öelnud, et kannata... küll tuleb :). Ja nii oligi ükspäev roheline otsake mullast välja tunginud. Ilmselt aiatööd käisid juba raginal, sest ei mäleta sellest ajast eriti midagi, vaid seda, et siia ilma tulemine võttis kole kaua aega. Enne talve tulekut oli ta endale kasvatanud 4 kidurapoolsemat lehte ja viienda otsakest võis aimata. Ja nii tema vegeteeris mul seal aknalaual terve selle pimeda ja külma perioodi. Suutsin ta vahepeal hetkeks unarusse ja kastmata jätta, mispeale ta mitte ära ei närtsinud ega vajunud longu vaid justkui krõpsuks pärgamentpaberiks kuivas. Kartsin, et olen temast juba ilma... kuid ei! Elujõud on tal tugev. Nüüdseks on selleaastasest lehest saanud juba päris pirakas poiss ja järgmine on juba teel...
Avastasin oma väheste (seoses põnglase tulekuga olin sunnitud osad taimed likvideerima) toataimede hulgast ka õitseva kaktuse. Ega ma miski kaktusefänn ole, aga kuidagi on nad siia majja tekkinud ja nii nad mul lihtsalt on. Nüüdseks on nad koha leidnud ema toas, kuna põnglasel näis huvitav nendega mängida olevat, kuid miskipärast päädis see igakord valju kisaga... Ja kui ta neile ka käsipidi ligi ei läinud, suutis ta nad mängukannidega pikali ajada. Paras kaos ühesõnaga.
Paar nädalat tagasi, noore kuu aegu, sidrunipuuga üheaegselt ümberistutatud tõlvlehikud tunnevad end ka väga hästi, uutele noortele lehtedele lisandub iga päevaga uhket lopsakust. Kevad on tõesti käes, elu mühiseb!
laupäev, 15. märts 2008

Fun for kids

See pilt peaks ümber veenma ka kõige suuremad reklaamiskeptikud. Ehk siis pildilt nähtu ei ole mitte hiirte ega teiste näriliste, vaid vastavalt lubatud reklaamile, ikka lapse enda töö! Ja eriliseks teeb selle "meistriteose" veel see, kuidas ehk millega see tehtud on... eks ikka hammastega! Korraliku lapsevanemana peaksin nüüd tegema juttu sellest, kui kahjulik on paberi söömine... kuid mitte sellest ei tahtnud ma täna rääkida :). (Selgituseks: lapse ligipääs teleka all olevale DVD-mängijale, ohtratele juhtmetele ja kirjamappidele sai blokeeritud käepäraste vahenditega. Ei läinudki kaua aega mööda kui põnglane avastas selle peal hea sügelevaid hambaid teritada olevat.) Fun'i jagus pea aastaks, nüüdseks ei paku see talle enam pinget. Arvestades allesjäänud materjali küllust võiks seda jaguda veel aga pikaks ajaks... Nii et - usu ikka reklaami, reklaamisõna ei valeta! ;)
kolmapäev, 12. märts 2008

Ilus oled, Eestimaa!

Ja mitte ainult ilus, vaid huvitav ka… Mulle meeldib rännata ja kolada, uudistada mööda maad ja ilma. Unistan paljudest huvitavatest paikadest väljaspool väikest kodumaad… varemalt sai ikka unistatud, et kui mõnus oleks elu kuskil soojal maal, mõnes sellises kohas nagu ntx Miamis või Havail vmt, kus päike paistab, on kogu aeg soe, palmid kasvavad, lopsakas rohelus ümberringi… Siis aga unistasin ja lasin oma unistustemõtetel end hellitavalt kanda, kuni mulle hakkas tunduma, et seal oleks igav. Kui sul on kogu aeg päike ja soe ja… pole seda vaheldust, mida pakub me oma põhjamaine kliima. Jah, sellega olen täiesti nõus, et suve on meil tõesti natuke liiga vähe, mõni aasta nagu poelgi teist, aga see-eest milliseid emotsioone pakub meile me kevad!? Samuti pean üheks tunneteküllasemaks meie sügist, kui kõik ümberringi hakkab hääbuma ja nukrus poeb hinge, siis justkui meie lohutuseks pakub loodus kirevat värvidemängu. Usun, et kedagi ei jäta külmaks taamal kollendav-punetav metsaviirg, sünkmustad pilved selle kohal ning vargsi piiluv sügispäike, mis need kontrastid värvide sädeledes mänglema paneb…
Üks tuttav rääkis mulle kunagi, et kellegi hea tuttav ja perekonnasõber, põline hiinlane, kel vanust juba üle keskea, eluunistuseks on elada üks aastake Eestis, pidavat olema väga eksootiline maa, kus on olemas kõik aastaajad – kevad, suvi, sügis, talv. Eks need aastaajad ole ju olemas igal pool, aga justnimelt oma olemuselt niivõrd kardinaalselt erinevad…
Ja ma olen temaga täiesti nõus – Eestimaa on eksootiline! Paradiis, millest tihtipeale unistame, ei asugi kaugel merede ja mägede taga, vaid ta on siin, meie juures, meie ümber… tuleb vaid osata näha, tunnetada :).

17.02.2008 käisime Valaste joal. Sinna on ennegi asja olnud, kuid seekordne nähtud pilt võttis hinge kinni. Nagu ikka, enamus meie sihtpunktidesse sattumisi on seotud ühe mänguga, nii sattusime seegi kord siia kindlal eesmärgil. Kohale jõudsime, kui esimesed aovalguskiired paistma hakkasid ja kuna kohustused nõudsid teatud kellaajalist kodus tagasi olemist, siis oli meie vaatepildi nautimise aeg piiratud. Kiiruga said tehtud ka mõned pildid, mida suurema ajavaru olemasolul oleks ilmselt paremini sättida saanud... Aga see on mulle juba selgeks saanud, et seiklemine ja fotomissioonid ei käi käsikäes… seda muidugi juhul, kui seiklemine ei tulene fotomissioonist vaid vastupidi…


02.03.2008 Hommikuks oli maha sadanud kohev värske valge lumi, millest see talv nii puudus on olnud. Lumesadu oli lakanud, vaid pajapõhjana tume taevas reetis, et midagi oli toimunud ja võib ka kohe uuesti toimuma hakata. Tekkis kange kihk metsavaikusesse, lume sisse. Nii võtsimegi põnglase poolõe ja –venna ühes ning läksime Jussi järvesid vallutama. Seda muidugi teadmises, et matkaraja pikkus on 5 km – selline mõnus paras jalutuskäik väikese lapsega. Noorimal vanust 1a7k, vanimal aastaid 11. Tänu lumele haarasin ka kelgu ühes, juhuks kui väikemees ära väsib ja omal jalal tatsuda ei taha. Tavaliselt leiab küll koha issi-emme kukil, kuid kelgutada on ju palju vahvam, kui selleks võimalus! Mauril oli põnevust palju, ometi sai end tühjaks joosta ja rahmeldada. Raskusi tekitas talle ainult kõrgustes puhuv vali tuul, mis üle välja tulles paraja hoo sisse oli saanud. Siis otsiti kohta emme süles. Aga võrratult mõnus oli see matk! Alguses vaikset mäkketõusu, pikalt ja visalt, kui juba lootsid, et oled kõige kõrgemal, avastasid, et tõus aina jätkub ja jätkub… ega sellest miskit hullu olnudki, kui välja arvata allergiast tekkinud astma, mis pingutusega nüüd end täies elujõus ilmutas ja näkku puhuv vali tuul, mis teineteisega käsikäes hingetuks võtsid. Nii juhtuski, et tragimad ees aegajalt silmapiiri (no tegelikult künka) taha kadusid ja mina end kõrgustes keset lagedat välja üksi leidsin. Ja see oli mõnus! Selline rahulik iseendaga olemise hetk… keset „metsikut” loodust. Noh, ütleme, et seal kõrgustes seda metsikust just ei olnud, pigem sellise lageda, kõrbevälja tunne, kaugustes sinetamas metsaviirud… Kuid kui mäed viimaks vallutatud, jõudsime ka „metsikusse”. Tõeline puhkus, nauditav olemine. Piknikupaik järvekaldal… pikniku enda lükkasime aga edasi vähe soojemale ajale :)
Muudkui astusime, astusime ja astusime… tee näis lõputu… 5 km oli ammu selja taga, kuid lõppu ei paistnud kuskilt… Taas auto juures, saime läbitud distantsiks 8 km… ju see 5 oli siis linnulennult pakutud. Oli kuidas oli, aga matk looduses on alati hää! Uskuge mind ;)

teisipäev, 4. märts 2008

Muusikahelid öös

Kõikehõlmav vaikus... Täielik tuuletus... Värskelt sadanud lumekirme kumab ümbritsevat valgust... Kollakat tänavalaternate helki... Kaks valget siluetti mustavas kaldavees... meile nii lähedal... meiega koos... Ühtäkki kostavad kõrvu sümfooniahelid... ootamatult... võrratult... katkematult... üha edasi ja edasi... olen naaldunud paigale... pilk ekslemas kaugustes merepiiri taga... täieline rahu... nii hea on olla... imetlen seda maailmas olemise ilu... hetke kaduvikku kandumist...

Nii leian end öösel kella kahe paiku esimest korda elus Haapsalus Tšaikovski pingi juures. Eks olen Haapsalus varemgi käinud, kuid siis kas läbisõidul või tuttavatel külas, mitte kunagi aga linna peal uudistamas. Põhiline, mis Haapsaluga esmalt seondub, on lossimägi. Tšaikovski pingist polnud mitte kuulnudki, nagu paljudest Haapsalu vaatamsiväärsustest. Linnaga lähemalt tutvuma sattusime nüüd seiklemise käigus. Ja taaskord peab ütlema 1:0 öiste seiklemiste kasuks. Saadud elamused on nii võrratult ehedad, emotsiooniderohked, kohati kirjeldamatud... mis päevases elumöllu virr-varris oleks kõik kaduma läinud. Enne veel kui lahkume ja uutesse ülesannetesse süüvime, jõuan mõelda pingi kummastavast kooslusest - ühelt poolt nii õrnad meelierutavad muusikahelid ja teisalt massiivne kivist tahutud kandiline pink. Oleks midagi kergemat tahtnud. Kuid ega ei meenugi ühtegi teist materjali, mis ajahambale nii hästi vastu peaks. Viimaks tõden fakti, et mulle isegi meeldib see kontrastsus... selle koosmõju...
esmaspäev, 25. veebruar 2008

Igapäevane ja ometi nii võõras

Kui mitte just iga päev, siis kindlasti vähemalt korra nädalas topime oma tubli solgutaja kõhu pungil täis, ühendame juhtme vooluvõrku ning lülitame ta sisse, pidamata sealjuures pikemalt aru, kas sai nüüd ikka õige pesu või mitte, ühtemoodi mustad ja kasimist vajavad ju kõik. Kui, siis vast sorteerime automaatselt eraldi heleda pesu, tumedad rõivad ja värviandvad rõivad. Ja see on üldiselt ka kõik. Kahtlased asjad olen tõstnud kõrvale - käsitsi pesemise tarbeks. Tõepoolest, minu pesumasinal, mis on minu elu esimene, täitus jõulude aeg kaks pikka aastat, enne seda olin ma ise solgutaja. Ja nii juhtubki, et mitte kõik ei rända masinasse... täna taas solgutajale kõhutäidet toppides sattusin iseendaga konflikti - tuulepluus, mida eelmine kord veel käsitsi pesin, tahtis täna koos teiste asjadega kangesti ühes minna. Kiire oli. Tuulepluusi oli ruttu vaja ja ei näinud ma seda aega, et hakata käsitsi solgutama. Samas üsna uus ja mitte just eriti odav ka teine... Tean! Kõikidel rõivastel on ju sedel lubatud ja lubamatute toimingute tingmärkidega kirjas! Uurisin ja puurisin siis teist, osade tähendusi teadsin, kuid umbes poolte osas vaatasin kui hiina keelt. Tean! Mul on eelmistest elanikest (17 a. tagasi) vannitoa kapiukse siseküljel vastav tabel olemas. Uurisin ja puurisin... kuid mida polnud, seda polnud. Osade märkide suhtes sain targemaks, kuid ikka jäi üks, mille tähendust ei teadnud. Ja selgelt oli pilt silme ees, kuidas müüjanäitsik seletas selle rõiva garantiist ja puhastamise tingimustest. Aga no ei mäleta ju enam! Olemasolevate teadmistega ei julgenud seda masinasse ka panna. Kallis guugel avita! Õnneks ei olnud pikka otsimist, kuniks leidsin järgmise tabeli, kus vajalik kõik kirjas. Et see ka tulevikus käepärast võtta oleks, riputan ta siia üles. Ja tuulepluus leidis rahuliku südamega koha solgutaja sisemuses... Ajavõit missugune!
laupäev, 9. veebruar 2008

Põgenemine

Istusin autos põnglase kõrval, kes muhedasti oma turvatoolis asjatas, iss keeras rooli. Tema kõrval olevast tühjast toolist oli hea vaba vaade välja - seal paistis linnadzungel, kõrghoonetega ärikvartal. Helises telefon, törts asjalikku juttu rooliratta taga. Selge, taksot vaja sõitma minna, nüüd ja kohe. Ikka tobe küll, kui teed perekonna väljasõitu ja siis pead hoobilt tööle lendama . Aga mis teha, kui oled fie, tuleb sellega leppida, käib nö ameti juurde (olgu siinkohal mainitud, et meie perest poole keegi kunagi taksojuht olnud ja hetkel pole keegi isegi fie mitte :)). Kuna juhtusime just kunde läheduses olema ja teada oli, et kundesid on ainult üks, siis läksime kogu perega, nii nagu olime. Juhi kõrval olev iste oli ju vaba, saame hakkama küll. Autot oleks võinud natukene eelnevalt koristada, see oli oma käe järgi perekonna tarbeks "ära kujundatud", ikkagi pikem väljasõit ju plaanis - rändasid uitmõtted mu peas ringi. Pidurite krigin. Minu pool ehk paremal pool tee ääres oli meie kunde - umbes 10-ne aastane soliidses rõivais poiss koos vanemat sorti härraga. Soh, kas siis kunde ei olegi üksi?! Olime liiklusvoolus ning peatuda ei saanud, sõitsime tiba edasi, tuli ristmik, millelt pöörasime paremale, seal oli peatumiseks paras tasku. Silmanurgast nägin, et poiss koos härraga tulevad meile järgi. Selge, seega nad märkasid meid ja kõik sujub. Järgmisel hetkel oli gaasipedaal põhjas. Ma olin hämmingus. Mis toimub?! "Poisi ja tema saatja tagant tulid jooksuga veel viis snoobilt riietatud härrasmeest, maffiabande. See poiss on kindlasti nendega seotud" - sain selgituseks. Algas põgenemine. Vaatasime, et sealt kiirelt minema saaks. Kuigi aru ma ei saanud, mis pistmist meil nendega on. Võim on roolikeeraja käes. Ja kui tegemist on maffiaga, siis peab ju hirmus olema. Sõitsime kuhugi majade vahele. Vanad lagunenud puumajad aedadega. Ja hästi kitsad tänavad. Viimaks leidsime ühe mahajäetud ja rohtu kasvanud aia, mingi tellistest laotud suure vana kasvuhoone või midagi selle sarnast. Tulime autost välja ja vaatasime, et saaks end sinna ära peidetud. Kuhu põnglane oli jäänud, ei tea, olime nüüd vaid kahekesi. Kõik nurgatagused olid piisavalt nii kitsad, et sinna kahekesi ära ei mahtunud, pidime hargnema. Mina jäin ühe nurga taha, vaatasin veel, et oma seljakotiga ära mahuksin, oli suur ja punnis teine. Kuigi ta enda jalgade ette maha tõstsin, oli seal nibin-nabin kitsas. Iss viskus end mingite paneelide vahele. Polnud ta veel õieti horisontaali end visata saanudki, kui hakkas mehist norinat kostma. Soh, me peame peituma ja end varjama, aga tema kukub muretult norskama. Kas tõesti ta on siis end oma tööga nii ära tapnud, et nii kui pikali saab, nii plaks magab?! Ei olnud aega selle üle juurelda, nüüd oli tarvis ta üles ajada, muidu see norin reedab ju kohe välja, kus oleme. Pagan, oma nurgast ei julge välja ka minna, äkki tüübid just sel hetkel tulevad. Üritan pssst'itada ja vaikselt hüüda, aga ei midagi, norin ainult valjenes. Ja nii ma siis seal maadlesin - peaks magaja üles ajama, aga nagu ei julge ka, kuid vaja ju oleks... Kuni ma viimaks mingi liigutuse peale end oma voodist norskava mehe kõrvalt leidsin. Norsaku pealegi, peaasi, et maffiat ei oleks :) Oma voodi oli kallis.
laupäev, 2. veebruar 2008

Nöoli lumes

Sattusime eile õhtu kella 9 paiku Poola mäele ja selle ümbrusesse seiklema. Äsja oli sadanud palju kohevat laia lund. Või õigemini lumelörtsi, sest külmakraade polnud kuskil. Kogu maa oli kaetud valge lumevaibaga, mis nii puhas ja puutumata. Vaid mõned üksikud jäljed... Põnglasel oli nii põnev, jooksis aga siia ja sinna, kuid mitte selles suunas kuhu vaja oleks olnud. Ja käekõrval ei püsi ta hoopiski. Sai siis poiss missiooni täitmiseks sülle võetud, saab rutem edasi. Aga ei raatsinud ju ka. Nii saigi ta jälle lumele pandud. Ja teadagi millega see taas lõppes. Ei saa ju last ainult oma huvide tarbeks kogu aeg keelata-käskida. Nii otsustasimegi, et iss läks vastuse jahile üksi ja meie suundusime poisiga tagasi auto poole. Olles taas turvaliselt mäe otsas, lasin poisil omatahtsi toimetada, eesmärgiga ikka auto poole liikuda. Kuid sellest viimasest ei tulnud küll miskit välja. Viimaks pugesin jämeda puu taha peitu, et kas põnglasel üldse emmest sooja või külma on... No natuke oli. Seisnes see selles, et vähemasti suund võeti minu poole. Ei teagi milleks seda liikumist nüüd nimetada, käimisest oli asi kaugel ja nagu päris roomamine ka ei olnud. Poiss viskus end kõhuli nägupidi lumme, hammustas/lakkus seda, tõusis püsti, astus sammu ja taas uuesti näoli lumme. Ja nii oma kümmekond korda järjest. Tahtsin oodata ja vaadata, et no kaua võib?! Aga siis... siis tuli peremees suure uhke koheva karvaga hundikoeraga. Oli siuke äästi nunnu teine :). No ja teadagi, mis poiss siis tegi! Padavai pandi kutsule järgi. Ei enam olnud mahti kõhuli visata või lund lakkuda... Ei jäänudki mul muud üle kui poisile järgi joosta. Kunagi ei tea ju, kuidas võõras koer või tema peremees reageerib, kui laps pahaaimamatult looma patsutama läheb. Mauri koeri ei karda, kodus on tal kaks suurt sõpra, kuid need on ju omad... Ja nii ma ei saanudki teada, kaua poiss oleks seal maas püherdanud ja kas ta üldse kunagi ise minu juurde oleks jõudnud. Oli kuidas oli, aga poisil oli vähemasti põnev :).