Istusin väikeses lennukis, milles umbes pooled istekohad olid täidetud reisijatega, neid võis olla nii kümmekond, mitte rohkem. Kummalgi pool vahekäiku oli kahene istmerida. Piloot ei istunud mitte juhikabiinis, vaid reisijatega samas ruumis, umbes nagu bussijuht või nii, vasakul pool. Mina istusin umbes esiotsa kolmandiku piiril, parempoolse rea vahekäigupoolsel istmel. Lennuk oli sooritamas oma õhkutõusu. Ühtäkki oli lennuk tugevasti paremale poole kaldu ning lennuki aknast välja vaadates nägin enda ees krobelist asfalti. Mind valdas suur ärevus, peaaegu paanika ja ütlesin teistele kuuldavalt, et me kukume alla! Minu kõrval, aknapoolsel istmel, istus Märt (on töötanud reisisaatjana lennukis), vana rahu ise ja seletas, et see ongi täiesti normaalne, lennuk peabki õhku tõusmiseks sellise manöövri tegema. Lennuk oli hästi madalal, vahetult viiekordsete majade kohal või isegi vahel. Õues oli talviselt niiske sula-sombune, õhk oli uduvines ja põleva tänavavalgustuse mahekollases kumas. Oli kas hiline õhtu või hommik, väljas inimesed ei liikunud, kuid majas, mis lennukiaknast paistis, põlesid akendes üksikud tuled. Kuigi ma teadsin ja tundsin, et krobeline, tänavavalgustuses märjalt läikiv asfalt, millele puruks kukkuda, on siinsamas minu all, mõjusid ometi aknast nähtud pilt ja Märdi sõnad väga rahustavalt. Sellises viltuses olekus tegi lennuk terve ringi ja siis hakkaski sujuvalt kõrgust koguma. Kummaline selle pildi juures on veel see, et need majad olid lapse lasteaia (käisin lapsena ka ise samas lasteaias) juures olevad majad ning kui lennuk kõrgustesse tõusis, lendas ta üle lasteaia. Järgnes kõikide reisijate üleüldine rõõmuhüüe, et uskumatuna näiv ja kõikides ärevusepinget kerinud tõus oli siiski teoks saanud ja nii uskumatuna kui see sel hetkel ka ei tundunud, me ei kukkunudki alla! Lennuk jätkas oma tavapärast lendu... järgmine kaader on kuskil välismaal, väikese öistes tuledes linna kohal ning reisijatel oli piloodiga vestlus, mis on järgmise sihtkoha nimi. Nime enam ei mäleta, kuid mälus on justkui pilt, et see sisaldas „s“ tähte...
Tänu sellele, et me ei kukkunud alla, vaid lennuk tõusis edukalt õhku ja me lendasime ning reisijate (kaasaarvatud piloot) vahel valitses soe ja sõbralik õhkkond, sain sellest nii suure adrenaliinilaksu ja positiivset pauerit, et ärkasin üles... kell oli kümmekond minutit enne kuute hommikul. Kuidas ma ka ei üritanud, korralikult magama jääda enam ei õnnestustunud, lihtsalt nii palju positiivset energiat pulbitses mu sees...
*
Minu jaoks oli nähtu enneolematu, esmakordne. Läbi oma elu, kuni tänaseni, olen näinud (muidugi mitte igal öösel, kuid siiski vastikult palju) erinevates variatsioonides, kuidas lennuk vaid alla kukub. Ise ma lennukis ei ole olnud, kuid alati on lennuk kukkunud alla kuskil minu lähistel ja ma olen pidanud võitlema, jooksma ja põgenema, et kukkuv lennuk või puruneva lennuki tükid mulle peale ei lendaks. Olen pidanud põgenema nö elu eest. Ja need unenäod on hommikuti ärgates alati väga värvikalt meeles ning hinges on olnud kohutav äng. Heameel muidugi selle üle, et see vaid uni oli, kuid rõhuvas meeleolus ärgata ei ole sugugi meeldiv.
*
Uni ja unenäod on läbi aegade inimeste meeli köitnud ja pakuvad põnevat uurimisainest veel tänagi. On see ju tõesti maailm, meie teine reaalsus, millesse me läheme, oleme ja sealt naaseme, kuid millest ikka veel nii vähe teame... Paratamatult tekivad mul küsimused, et miks justnimelt lennuk; miks olen kukkuvate lennukite puhul alati olnud sellest väljas, kuid nüüd tõusva lennuki ja õnnestunud sõidu puhul selle sees; miks kuni tänaseni olid ainult katastroofid jne jne... On kuidas on, kuid ma siiralt loodan, et alates tänasest ma enam kunagi kukkuvaid lennukeid ei näe :).
Kudsumaa kusudama
Kui poiss alles päris väike oli, oli talle üsna keeruline selgeks teha, miks tema elab emmega linnas aga issi maal. Sai siis lapsele selgitatud, et maal on kutsud-kiisud, kes tahavad süüa ja hoolitsust ning neid ei saa üksi jätta. Ja nii me siis läksimegi arginädala lõppudel maale kutsude-kiisude juurde, mille poiss üsna ruttu mugandas endale lihtsamasse keelde ehk siis lapse sõnutsi läksime kudsumaale. Ja nii ongi see pere- ja sõpraderingis jäänud tänaseni.
Kuna poiss kipsis käega lasteaias nagunii käia ei saa ja kuna ka õues käimine on maal kordades lihtsam kui linnas, siis põgenesimegi perega mõneks ajaks linnast ära kudsumaale.
*
Juba mõnda aega oli teada, et ükspäev on külalisi oodata. Ühel hommikul, kui kuidagi voodist sooja teki alt välja ei saanud, rändasid mõtted toa vähe elavamaks muutmise radadel. Meenus, et on olemas selline vahva paberivoltimise kunst nagu origami. Vaja läheb vaid (värvilist)paberit, osavaid näppe, veidi kannatust ja mõningase nikerdamisega saabki toa teist nägu. Nagu ikka mingi uue mõtte puhul, sai nüüdki võetud appi sõber Guugel, kelle abiga tabas silm peagi mulle meelepärase detaili. Veel veidi surfamist ja leidsin sellise vahva õpetuse. Nüüd polnud tegu enam lihtsalt origamiga, vaid origami tehnikas valmis volditud identsete detailide ühendamise (kas liimi, niiti või muud abivahendit kasutades) tulemusel saadud kusudama palliga.
Kuna asi tundus põnev, asusin õhinaga töö kallale, arvestamata palju mul üldse mingit paberit kodus olemas on. No loomulikult ei olnud niipalju kui tarvis. Liimi seevastu oli küllaga. Üritasin olla säästlik ning võtsin juurde ka teise mapka paberit, mis osutus tunduvalt paksemaks, kui see, millega olin juba ühe posu valmis voltinud. Kompenseerisin seda paksust siis sellega, et lõikasin vajamineva suuruse pooleks ning teisel poolel kasutasin ajakirjast lõigatud õhukest (läik)paberit. See oli üks paras nikerdamine, kuid minu meelest lisas päris huvitavaid nüansse. Kuna see oli aga üsna töömahukas, kuid aega nappis, sai mindud poodi uue värvilise paberi järgi. Lastega seda ohtu õnneks ei ole, et need niisama sahtlipõhja tolmu koguma jääksid. No ja kui mul juba pea kõik detailid valmis olid, ei saanud ma aru, miks ma üldse valget paberit polnud kasutanud. Nii saigi pall endale vaid ühe valge õielehe, kuigi võinuks ju rohkemgi olla.
Valmis palli diameeter on umbes 13 cm (ühest A4 lehest sain 4 ruutu), ega terve toa dekoreerimiseks seda nüüd just palju pole, kuid paraku polnud ka enama jaoks aega. Aga üks pall on ikka rohkem kui mitte midagi! :)
Palli valmides selgus ka, et kodus pole grammigi mingit paela või linti, millega see pärast üles riputada. Oli ainult seda läikivat kingipaki linti, mida PVA paraku ei liimi, seega tuli see sama targalt sahtlinurka tagasi lükata. Õnneks tegime aastavahetuse paiku poisiga siin lasteaia jaoks ühte kollaazhi ning olin toonud linnast kolm näpuotsa suurust tutsakat lõnga, millest nüüd siis nööri kokku keerasin ja tutsu nikerdasin.
Selline see kudsumaal tehtud elu esimene kirju-mirju kusudama pall siis sai ehk minu kudsumaa kusudama :).
Kuna poiss kipsis käega lasteaias nagunii käia ei saa ja kuna ka õues käimine on maal kordades lihtsam kui linnas, siis põgenesimegi perega mõneks ajaks linnast ära kudsumaale.
*
Juba mõnda aega oli teada, et ükspäev on külalisi oodata. Ühel hommikul, kui kuidagi voodist sooja teki alt välja ei saanud, rändasid mõtted toa vähe elavamaks muutmise radadel. Meenus, et on olemas selline vahva paberivoltimise kunst nagu origami. Vaja läheb vaid (värvilist)paberit, osavaid näppe, veidi kannatust ja mõningase nikerdamisega saabki toa teist nägu. Nagu ikka mingi uue mõtte puhul, sai nüüdki võetud appi sõber Guugel, kelle abiga tabas silm peagi mulle meelepärase detaili. Veel veidi surfamist ja leidsin sellise vahva õpetuse. Nüüd polnud tegu enam lihtsalt origamiga, vaid origami tehnikas valmis volditud identsete detailide ühendamise (kas liimi, niiti või muud abivahendit kasutades) tulemusel saadud kusudama palliga.
Kuna asi tundus põnev, asusin õhinaga töö kallale, arvestamata palju mul üldse mingit paberit kodus olemas on. No loomulikult ei olnud niipalju kui tarvis. Liimi seevastu oli küllaga. Üritasin olla säästlik ning võtsin juurde ka teise mapka paberit, mis osutus tunduvalt paksemaks, kui see, millega olin juba ühe posu valmis voltinud. Kompenseerisin seda paksust siis sellega, et lõikasin vajamineva suuruse pooleks ning teisel poolel kasutasin ajakirjast lõigatud õhukest (läik)paberit. See oli üks paras nikerdamine, kuid minu meelest lisas päris huvitavaid nüansse. Kuna see oli aga üsna töömahukas, kuid aega nappis, sai mindud poodi uue värvilise paberi järgi. Lastega seda ohtu õnneks ei ole, et need niisama sahtlipõhja tolmu koguma jääksid. No ja kui mul juba pea kõik detailid valmis olid, ei saanud ma aru, miks ma üldse valget paberit polnud kasutanud. Nii saigi pall endale vaid ühe valge õielehe, kuigi võinuks ju rohkemgi olla.
Valmis palli diameeter on umbes 13 cm (ühest A4 lehest sain 4 ruutu), ega terve toa dekoreerimiseks seda nüüd just palju pole, kuid paraku polnud ka enama jaoks aega. Aga üks pall on ikka rohkem kui mitte midagi! :)
Palli valmides selgus ka, et kodus pole grammigi mingit paela või linti, millega see pärast üles riputada. Oli ainult seda läikivat kingipaki linti, mida PVA paraku ei liimi, seega tuli see sama targalt sahtlinurka tagasi lükata. Õnneks tegime aastavahetuse paiku poisiga siin lasteaia jaoks ühte kollaazhi ning olin toonud linnast kolm näpuotsa suurust tutsakat lõnga, millest nüüd siis nööri kokku keerasin ja tutsu nikerdasin.
Selline see kudsumaal tehtud elu esimene kirju-mirju kusudama pall siis sai ehk minu kudsumaa kusudama :).
Kips on surnud, elagu kips!
Esmaspäev, 25. veebraur.
14:10 tuli poiss õuest tuppa suure nutuga. Tegin koos piigaga lõunauinakut ja ei saanud kohe mittemillestki mitte mõmmigi aru... Järgnes mõningane Browni liikumine läbi uneudu. Saanud poisil märjad riided seljast, jootsin talle klaasi suhkruvett. Järgmisel hetkel, kui endale mineku riided olin selga tõmmanud, poiss enam ei suhelnud, istus täiesti vaikselt, liikumatult diivanil. Enne kui jõudsin veel suuremasse paanikasse sattuda, kostist sealt vaikset norskamist. Poiss oli end hetkega kogu ümbritsevast maailmast välja lülitanud. Kuigi tahtnuks ta sinna niimoodi suure rahu sisse jätta, olin siiski sunnitud ta meite sekka tagasi kutsuma.
15:00 jõudsime vanaisa abiga lastehaiglasse.
15:25 paljastasin traumapunkti vastuvõtus poisi käsivarre. "See on jah päris kole" kuulsin eemalt kirjutuslaua tagant spetsialisti kommentaari. Ega rohkem ei uuritudki, käsi fikseeriti miskisele alusele, vormistati vajalikud paberid ja saadeti edasi röntgenisse. Enne minekut sai poiss hea sutsaka valuvaigistit.
15:43 tegi röntgeniaparaat klõps-klõps.
15:50 samas kabinetis, kust alustasime. Hästi palju igasugust infot, milles üritasin orienteeruda. Süüa ei tohi, juua ei tohi... Samaaegselt veeretati sisse sama ratastool, millega hetk tagasi olime röntgenist naasnud. Seejärel asusime juba teele – õde poisiga ees, mina kodinatega järgi. Möödaminnes, kuskil vahepeal, sain riided garderoobi antud.
16:10 jõudsime ortopeedia osakonna palatisse. Nii kui poiss palatisse ja voodisse pikali sai, jäi ta kohe magama. Oleks ma suitsumees, tõmmanuks pikkade mahvidega endale seda va tossu sisse. Aga näe, ei ole. Närv oli püsti ja päädis see pisaraga silmanurgas. No mis teha, olen juba kord selline. Kes lastevanemaist ikka tahab, et lastega õnnetusi juhtuks... Õnneks oli kaks õde meie juures (mingid paberid olid vaja veel täita) ning rääkimine tõi ratsionaalse mõistuse tagasi. Õed (üks oli vist praktikant, vähemasti teda juhendati) olid muhedad ning tiba sai huumoritki, mis mõjus pinge maandajana väga hästi. Kui õed läinud ja pojaga kahekesi palatisse jäin, hakkasin sebima ülejäänud päeva korraldust. Kodus vajas mind ka üks pisike tirts. Kuigi mammi oli temaga, oleks olnud ülejäänu tema õlgadele jätmine, tänu tema viletsale tervisele, talle üle jõu käiv. Pool tunnikest hiljem ärkas poiss, tahtis vetsu. Oli üldse igati hipsadi-hopsadi nagu polekski midagi viga olnudki. Eks see oli see süsti viljastav mõju :). Aga tore oli jälle "oma last" näha.
16:45 saabus Märt, viis mind koju ja läks tagasi poisi juurde.
19:45 süsti mõju taandus ning valu võttis taas võimust. Hetkel aga uusi vaigisteid ei antud, kuniks polnud kindel, mis saab edasi.
20:25 saabus, nagu lubatud, narkoosi brigaad. Poiss sõidutati issi saatel voodiga opiruumi, peale patsiendi edukat uinumist aga kamandati iss tagasi palatisse.
20:40 sõidutati kipsiga kokku lapitud veel magav laps palatisse tagasi. Äraoldud ajal siis spetsailistid reponeerisid ehk maakeeli väänasid luu paika ja panid kipsi.
21:05 peale ärkamist uuesti pildistama. Röntgeni ukse taga ootas ees juba teismeline neiu, kellel oli peale narkoosi ülimalt lõbus olla, vaatamata sellele, et lennukad kaared lumelauaga Valgehobusemäel olid mõlemad käed valgesse kipsi mähkinud.
21:25 kinnitas arst, et op õnnestus ja kõik luud on taas õiges kohas.
22:30 vahetasime Märdiga kohad. Olin haiglas juba pool tundi varem, kuid pidin voodikoha saamiseks end sisse registreerima. Kellegi soomlase paberite vormistamine võttis aega pool tundi! Ja ootama pidin ma selle aja selleks, et öelda vaid oma isikukood!
*
Kodus toimetades oli rahulikult aega asjade üle järele mõelda, et mis siis ikkagi juhtunud oli. Poiss rääkis küll, et oli lumehange otsast hüpanud ja et hange keskel oli auk ja oli auku kukkunud ja siis oi veel oma kolmas ja neljas versioon sellest asjast. Haiglast koju tulles käisin siis maja taga hoovis seda salapärast hange kaemas. Lapsed on juba mõnda aega tagasi (ilmselt eelmiste sulailmadega) ehitanud umbes meetri kõrguse kindluse, puha ukse ja mõne aknaauguga ning kindluse juurde viis kaldtee, kindluse poolne ots umbes 2/3 müüri kõrgune. See kõik oli eelnevaid ilmu arvestades kenasti jäässe läinud ja igati kindluse kohaselt vastupidav ehitis. Vaadates seda ja viies poisi sõnad pildiga kokku, oli toimunud järgmine – poiss oli tulnud jooksuga mööda kaldteed ja tahtis hüpata sealt kindlusesse sisse, kuid viimases otsas oli jalg ära libisenud ning maandunud kogu kiiruse ja raskusega sinna jääst ümara serva peale, sealt edasi siis auku kukkunud. Asi ei olnudki mitte maapinnale maandumises, vaid selles ümaras jääst servas. Poiss ei murra üldiselt kergesti luid, kuid nüüd kohapeal asja analüüsides tundus olukord loogiline.
*
Öö haiglas möödus meil kenasti, poiss magas üldiselt rahulikult ja läbi une keeras end igatepidi nii nagu ta keha paremaks arvas. Paar korda tahtis vaid juua. Hommikul oli igati krapsakas, käsi ei valutanud ega midagi. Isu oli lapsel ka õnneks päris hea.
09:20 lõikas õde eelmise päeva siduse lahti ja sidus uuesti lõdvemalt kokku, et käel oleks ruumi paistetada.
12:20 käis arst teda vaatamas ja infot jagamas. Lubati koju!
15:00 jäi kodus diivanil magama.
19:00 olin sunnitud lapse üles ajama, õhtusöök vajas söömist ja laps oma voodisse ümber toimetamist. Käsi ei valutanud ikka veel, ega andnud enda olemasolust kuidagi märku. See hakkas murelikuks tegema. Igaks juhuks kontrollisime, kas sõrmed ikka liiguvad. Liikusid :).
*
Täna hommikul kl 6 aeti mind üles, käsi valutas ja ei lasknud lapsel magada. Tundub, et kõik funktsioonid siiski töötavad ning hakkavad kulgema normaalsetesse rööbastesse, kui seda nii saab nimetada.
Meid oleks nagu oodatud sinna lastehaiglasse – voodites olid nodsulahedad linad :).
Et hakkaski elu juba normaalseks muutuma – tervelt 20 päeva sai me pere olla ilma kipsita ja umbes viimased 14 päeva on ka tüdrukutirts end terve inimese moodi tundnud. Tegime juba ka pikemaid jalutuskäike väljas ja kõik näis kulgevat oma õiges rütmis. Niipalju siis sellest :).
14:10 tuli poiss õuest tuppa suure nutuga. Tegin koos piigaga lõunauinakut ja ei saanud kohe mittemillestki mitte mõmmigi aru... Järgnes mõningane Browni liikumine läbi uneudu. Saanud poisil märjad riided seljast, jootsin talle klaasi suhkruvett. Järgmisel hetkel, kui endale mineku riided olin selga tõmmanud, poiss enam ei suhelnud, istus täiesti vaikselt, liikumatult diivanil. Enne kui jõudsin veel suuremasse paanikasse sattuda, kostist sealt vaikset norskamist. Poiss oli end hetkega kogu ümbritsevast maailmast välja lülitanud. Kuigi tahtnuks ta sinna niimoodi suure rahu sisse jätta, olin siiski sunnitud ta meite sekka tagasi kutsuma.
15:00 jõudsime vanaisa abiga lastehaiglasse.
15:25 paljastasin traumapunkti vastuvõtus poisi käsivarre. "See on jah päris kole" kuulsin eemalt kirjutuslaua tagant spetsialisti kommentaari. Ega rohkem ei uuritudki, käsi fikseeriti miskisele alusele, vormistati vajalikud paberid ja saadeti edasi röntgenisse. Enne minekut sai poiss hea sutsaka valuvaigistit.
15:43 tegi röntgeniaparaat klõps-klõps.
15:50 samas kabinetis, kust alustasime. Hästi palju igasugust infot, milles üritasin orienteeruda. Süüa ei tohi, juua ei tohi... Samaaegselt veeretati sisse sama ratastool, millega hetk tagasi olime röntgenist naasnud. Seejärel asusime juba teele – õde poisiga ees, mina kodinatega järgi. Möödaminnes, kuskil vahepeal, sain riided garderoobi antud.
16:10 jõudsime ortopeedia osakonna palatisse. Nii kui poiss palatisse ja voodisse pikali sai, jäi ta kohe magama. Oleks ma suitsumees, tõmmanuks pikkade mahvidega endale seda va tossu sisse. Aga näe, ei ole. Närv oli püsti ja päädis see pisaraga silmanurgas. No mis teha, olen juba kord selline. Kes lastevanemaist ikka tahab, et lastega õnnetusi juhtuks... Õnneks oli kaks õde meie juures (mingid paberid olid vaja veel täita) ning rääkimine tõi ratsionaalse mõistuse tagasi. Õed (üks oli vist praktikant, vähemasti teda juhendati) olid muhedad ning tiba sai huumoritki, mis mõjus pinge maandajana väga hästi. Kui õed läinud ja pojaga kahekesi palatisse jäin, hakkasin sebima ülejäänud päeva korraldust. Kodus vajas mind ka üks pisike tirts. Kuigi mammi oli temaga, oleks olnud ülejäänu tema õlgadele jätmine, tänu tema viletsale tervisele, talle üle jõu käiv. Pool tunnikest hiljem ärkas poiss, tahtis vetsu. Oli üldse igati hipsadi-hopsadi nagu polekski midagi viga olnudki. Eks see oli see süsti viljastav mõju :). Aga tore oli jälle "oma last" näha.
16:45 saabus Märt, viis mind koju ja läks tagasi poisi juurde.
19:45 süsti mõju taandus ning valu võttis taas võimust. Hetkel aga uusi vaigisteid ei antud, kuniks polnud kindel, mis saab edasi.
20:25 saabus, nagu lubatud, narkoosi brigaad. Poiss sõidutati issi saatel voodiga opiruumi, peale patsiendi edukat uinumist aga kamandati iss tagasi palatisse.
20:40 sõidutati kipsiga kokku lapitud veel magav laps palatisse tagasi. Äraoldud ajal siis spetsailistid reponeerisid ehk maakeeli väänasid luu paika ja panid kipsi.
21:05 peale ärkamist uuesti pildistama. Röntgeni ukse taga ootas ees juba teismeline neiu, kellel oli peale narkoosi ülimalt lõbus olla, vaatamata sellele, et lennukad kaared lumelauaga Valgehobusemäel olid mõlemad käed valgesse kipsi mähkinud.
21:25 kinnitas arst, et op õnnestus ja kõik luud on taas õiges kohas.
22:30 vahetasime Märdiga kohad. Olin haiglas juba pool tundi varem, kuid pidin voodikoha saamiseks end sisse registreerima. Kellegi soomlase paberite vormistamine võttis aega pool tundi! Ja ootama pidin ma selle aja selleks, et öelda vaid oma isikukood!
*
Kodus toimetades oli rahulikult aega asjade üle järele mõelda, et mis siis ikkagi juhtunud oli. Poiss rääkis küll, et oli lumehange otsast hüpanud ja et hange keskel oli auk ja oli auku kukkunud ja siis oi veel oma kolmas ja neljas versioon sellest asjast. Haiglast koju tulles käisin siis maja taga hoovis seda salapärast hange kaemas. Lapsed on juba mõnda aega tagasi (ilmselt eelmiste sulailmadega) ehitanud umbes meetri kõrguse kindluse, puha ukse ja mõne aknaauguga ning kindluse juurde viis kaldtee, kindluse poolne ots umbes 2/3 müüri kõrgune. See kõik oli eelnevaid ilmu arvestades kenasti jäässe läinud ja igati kindluse kohaselt vastupidav ehitis. Vaadates seda ja viies poisi sõnad pildiga kokku, oli toimunud järgmine – poiss oli tulnud jooksuga mööda kaldteed ja tahtis hüpata sealt kindlusesse sisse, kuid viimases otsas oli jalg ära libisenud ning maandunud kogu kiiruse ja raskusega sinna jääst ümara serva peale, sealt edasi siis auku kukkunud. Asi ei olnudki mitte maapinnale maandumises, vaid selles ümaras jääst servas. Poiss ei murra üldiselt kergesti luid, kuid nüüd kohapeal asja analüüsides tundus olukord loogiline.
*
Öö haiglas möödus meil kenasti, poiss magas üldiselt rahulikult ja läbi une keeras end igatepidi nii nagu ta keha paremaks arvas. Paar korda tahtis vaid juua. Hommikul oli igati krapsakas, käsi ei valutanud ega midagi. Isu oli lapsel ka õnneks päris hea.
09:20 lõikas õde eelmise päeva siduse lahti ja sidus uuesti lõdvemalt kokku, et käel oleks ruumi paistetada.
12:20 käis arst teda vaatamas ja infot jagamas. Lubati koju!
15:00 jäi kodus diivanil magama.
19:00 olin sunnitud lapse üles ajama, õhtusöök vajas söömist ja laps oma voodisse ümber toimetamist. Käsi ei valutanud ikka veel, ega andnud enda olemasolust kuidagi märku. See hakkas murelikuks tegema. Igaks juhuks kontrollisime, kas sõrmed ikka liiguvad. Liikusid :).
*
Täna hommikul kl 6 aeti mind üles, käsi valutas ja ei lasknud lapsel magada. Tundub, et kõik funktsioonid siiski töötavad ning hakkavad kulgema normaalsetesse rööbastesse, kui seda nii saab nimetada.
Meid oleks nagu oodatud sinna lastehaiglasse – voodites olid nodsulahedad linad :).
Et hakkaski elu juba normaalseks muutuma – tervelt 20 päeva sai me pere olla ilma kipsita ja umbes viimased 14 päeva on ka tüdrukutirts end terve inimese moodi tundnud. Tegime juba ka pikemaid jalutuskäike väljas ja kõik näis kulgevat oma õiges rütmis. Niipalju siis sellest :).
Täpid ja uisud
Alles see oli kui aasta 2012 ulatas käe 2013-le. Kohe-kohe saab otsa alanud aasta esimene kuu. Aru mina ei saa kuhu see aeg nii kiirelt kaob. Tundub, et mida päev edasi, seda kiiremini ta me sõrmede vahelt minema voolab...
Kaks päeva peale viimast blogikannet hakkasid piiga ihule tekkima väikesed täpikesed. Alguses olid nad üsna harvad ja märkamatud, kuid mida aeg edasi, seda vihasemaks läksid. Ja nagu ikka, kui mingi häda käes, on parasjagu tegemist nädalavahetusega ja perearsti puhkepäevadega. Arvata võis, et tegu on penitsilliini allergiaga, kuigi ülejäänud pereliikmetel pole sellega probleemi olnud. Kummaline tundus vaid, et see peale kuuendat päeva alles välja lõi. Vaatamata selle, et lõpetasin lapsele rohu andmise, muutus ta aga järjest täpilisemaks, kuniks esmaspäeva hommikuks oli piiga üleni üks suur punane täpp ehk normaalset heledat nahka paistis kohati vaid väikeste täpikestena. Kergelt paistes oli ka nägu. Terve pühapäeva olin jälle valveseisakus, et kui olukord hulluks läheb, tuleb kiirabi kutsuda. Seda õnneks vaja ei läinud ning uue arginädala esimese päeva hommikul helistasin kohe perearstile, mispeale viimane kirjutas välja allergiarohu. Selle infolehel aga algas manustamise õpetus ka alles alates teisest eluaastast, siis ta krõbistas läbi telefoni hoolega paberites ning klõbistas arvutis, mille tulemusena siis vajaliku normi teada sain. Lippasin ruttu apteeki. Siis ma veel ei teadnud, et see retseptiravim on. Apteekrilt rohtu küsides ütles too, et see on retseptiravim, kas mul retsept on. Kas ma siis ei pannud suures pabinas tähele, et on retseptikas või unustas perearst mainida, kuid arvasin, et kuna arst mind seda rohtu tooma saatis, et ju siis peab digiretsept olema. Ja näe, oligi! Tänasin õnne, et olin kiiruga ka ID-kaardi kaasa võtnud, kuigi IK on mul peas aga kahtlen, kas nad ainut IK alusel rohtu väljastavad, pean ikka tõestama ju, et see minu IK on. Esimene kord, kus ma tundsin omal nahal, et see digiretsept on ikka üks hiiglama hea asi, muidu oleks pidanud veel polikliinikusse jooksma ja ootama, millal ükskord arstile ligi pääsen jne. Nüüd aga hops apteeki, rohi käes ja hops koju tagasi :). Õhtuks ilmutas punaste täppide pealetung taandumise märke ning järgmise päeva õhtuks olid nad alistatud, vaid mõned üksikud visad täpid osutasid veel päevake vaprat vastupanu, misjärel olid nemadki sunnitud võitlustandrilt lööduna lahkuma. Peagi oli piiga jälle roosa ja rõõmus nagu ennemuiste, kimbutama jäi vaid öine köha. Kummaline oli see, et köhaatakk tuli kallale nii kord öö jooksul, mõnikord isegi kuni tund pikk, kuid päeval ei poolt piuksugi. Siinkohal tänud Trummile heade nõuannete eest! Viimased kaks ööd oleme maganud ühe jutiga hommikuni. Nii raskelt ma kohe kindlasti ei maga, et midagi ei kuule, järelikult pole siis köha kimbutamas käinud :). Aga täna ma veel ei hõiska, eks järgnevad päevad anna arutust... kui köha peaks siiski jätkuma, tuleb hakata asja põhjalikumalt uurima. Loodan parimat.
Viimane möödunud nädal on piiga ka korralikult jälle sööma hakanud, kogub hoolega (kilo)gramme. Omakeskis siin naerame, et meil on varsti oma väike Baruto. Õnneks nii 'hull' asi siiski ei ole, liigub ta ka samavõrra aktiivsemalt. Nii vahva on vaadata, kui me õhtuti perega diivanil istume, kuidas ta meile siis tantsib. Ühe käega hoiab oma mänguaiast kinni, teine käsi on kõrval kõrgel (teeb lefa-lefa) ja laseb end põlvist kükki-püsti-kükki-püsti. Ja niimoodi kiiresti-kiirest ja lõpmatu arv kordi, ise sealjuures laia naeru lõkerdades. Ei meil ole siis silmi-kõrvu ühegi TV uudise jaoks, lihtsalt vaatame üheskoos tüdrukutirtsu ja naerame koos temaga. Kui ta nüüd julgeks selle viimase käekese ka lahti lasta, siis hakkaks ta varsti meil käima... aegajalt unustab end ning seistes laseb käed lahti...
Oma kümnenda kuu sünnipäeval tegi suhu ka kolmanda hamba, ülejärgmisel päeval peale seda ka neljanda.
Üks õhtu poisile lasteaeda järgi minnes rääkis mulle kasvataja, et neil oli täna olnud tita-teemaline päev. Ehk poiss oli olnud tüdruku tegemistest nii õhinas ning jaganud oma muljeid kasvataja ja teiste lastega. Ja et ka teised lapsed veidi rohkem teemast aru saaksid, olid nad siis natuke üheskoos jutelnud ja arutlenud selle teema üle. Seda enam, et kahel rühmalapsel on lähitulevikus oma isiklikku väiksemat õde-venda oodata. Selline aktuaalne teema siis.
Ja nii tore on vaadata, kuidas poiss oma väiksemat õde ikka hästi hoiab. Küll jagub talle kallistusi, kaisutusi, musisid ja muidu hellust. Aga eriti meeldib talle muidugi, kui tüdruk naerab, naerab oma siirast ja avalat naeru. Siis on poiss valmis tegema ennastunustavalt mida iganes, et vaid kuulda tirtsu naerulaginat. Tihtipeale lõppeb see sellega, et ka poiss kõõksub naeru lagistada. Ja siis, üksteise võidu kaigub nende naer üle terve korteri. See on nii armas! :)
Ka esimesi sõnu sätime juba suhu. Mõnikord ei saa küll aru, kas on juhuste kokkulangevus või tuleb see teadlikult, kuid see polegi tähtis...
* * *
Ükspäev, kui õues siras päike ja oli muidu ilus ilm, jäi poiss aiast koju. Viimasel ajal kipub olemagi pool aega kodus, pool aias. Aias käimegi rohkem selle pärast, et poisile endale meeldib teiste lastega koos mängida ning aeda läheb hea meelega. Kuna sügisel seisab ees koolitee algus, on hea praegu ikka kollektiivses tegevuses osaleda. Kui ta aga hommikul mulle ütleb, et ta ei taha täna minna ning otsest vajadust teda sinna viia ei ole, siis lasen tal koju jääda. Sügisest tuleb distsipliin, kus 'peab', et olgu tal siis praegu see väikene vabadus... no eks minul endal ka :). Aga mitte sellest ei tahtnud ma rääkida, vaid hoopis sellest, et kui piiga lõunaund magas ja mammi temaga koju jäi, läksime meie poisiga uisutama. Tähtis on see sündmus selle poolest, et poiss ei ole seda kunagi varem teinud. Ja seda ühel lihtsal põhjusel – siinses uisulaenutuses polnud väiksemale jalale uiske, kuid üheks hooajaks, et paar korda jalga panna, neid osta polnud aga mingit mõtet. Ja kuna poiss siin juba mitu päeva lunis, siis tegimegi endile sellise mõnusa uisutamise lõuna.
Lapsed on ikka üllatavalt tublid. Kulus umbes 10 min koos poisiga jääl kui ta juba ise kindlaid samme võttis. Alguses oli küll rohkem pikali kui püsti, kuid see pakkuski talle lõbu. Teinud talle viimaks ikkagi selgeks, et uisutamise võlu seisneb püsti jäämises, mitte maas püherdamises ning olles veendunud, et ta saab juba edukalt ise uiskudega püsti tõustud, jätsin ta mõneks hetkeks isekeskis harjutama ning läksin ja võtsin endale ka uisud. Tööpäeviti on ses suhtes hea, et valdav osa inimesi on siiski tööl ja koolis ning kogu liuväli oli ainult meie kahe päralt. Tirinud liuvälja kõrval asuval pingil uisud endale jalga, ukerdasin nagu puujalgadega kits jääle. Nii hea oli, et keegi ei näinud :). Aga kihk jälle uisutada oli nii suur, et ega see suurt ei seganudki. Sellest on oma 15 aastat või rohkemgi, kui minul viimati uisud all olid. Esiti ei osanudki seal jää peal nagu miskit teha. Silme ees oli pilt mammist, kel siiani veel käsi kipsis ja mõtlesin aina, et kui peaksin siia jääle prantsatama ja ka mõne kondi murdma, et siis läheb meil ikka jamaks... Kuid mida aeg edasi, seda vähemaks jäi kramplik olek. Päris nooruse uljust põue ei pugenudki, kuid sain siiski üsna edukalt hakkama. Ja päris tervet tundi me esimesel korral jääl olla ei jaksanudki. Üldkokkuvõttes oli meil hästi tore, poisile meeldis väga ning paar päeva hiljem kordasime päikesepaistelist lõunatundi uiskudel. Peale seda mingil ajal rühma lastest keegi väitis, et uisutamine pidi olema plikade värk. Tea, kas ongi asi selles või on lihtsalt poisi uudishimu raugenud, kuid juba nädala jagu pole ta enam jääle kippunud...
Kaks päeva peale viimast blogikannet hakkasid piiga ihule tekkima väikesed täpikesed. Alguses olid nad üsna harvad ja märkamatud, kuid mida aeg edasi, seda vihasemaks läksid. Ja nagu ikka, kui mingi häda käes, on parasjagu tegemist nädalavahetusega ja perearsti puhkepäevadega. Arvata võis, et tegu on penitsilliini allergiaga, kuigi ülejäänud pereliikmetel pole sellega probleemi olnud. Kummaline tundus vaid, et see peale kuuendat päeva alles välja lõi. Vaatamata selle, et lõpetasin lapsele rohu andmise, muutus ta aga järjest täpilisemaks, kuniks esmaspäeva hommikuks oli piiga üleni üks suur punane täpp ehk normaalset heledat nahka paistis kohati vaid väikeste täpikestena. Kergelt paistes oli ka nägu. Terve pühapäeva olin jälle valveseisakus, et kui olukord hulluks läheb, tuleb kiirabi kutsuda. Seda õnneks vaja ei läinud ning uue arginädala esimese päeva hommikul helistasin kohe perearstile, mispeale viimane kirjutas välja allergiarohu. Selle infolehel aga algas manustamise õpetus ka alles alates teisest eluaastast, siis ta krõbistas läbi telefoni hoolega paberites ning klõbistas arvutis, mille tulemusena siis vajaliku normi teada sain. Lippasin ruttu apteeki. Siis ma veel ei teadnud, et see retseptiravim on. Apteekrilt rohtu küsides ütles too, et see on retseptiravim, kas mul retsept on. Kas ma siis ei pannud suures pabinas tähele, et on retseptikas või unustas perearst mainida, kuid arvasin, et kuna arst mind seda rohtu tooma saatis, et ju siis peab digiretsept olema. Ja näe, oligi! Tänasin õnne, et olin kiiruga ka ID-kaardi kaasa võtnud, kuigi IK on mul peas aga kahtlen, kas nad ainut IK alusel rohtu väljastavad, pean ikka tõestama ju, et see minu IK on. Esimene kord, kus ma tundsin omal nahal, et see digiretsept on ikka üks hiiglama hea asi, muidu oleks pidanud veel polikliinikusse jooksma ja ootama, millal ükskord arstile ligi pääsen jne. Nüüd aga hops apteeki, rohi käes ja hops koju tagasi :). Õhtuks ilmutas punaste täppide pealetung taandumise märke ning järgmise päeva õhtuks olid nad alistatud, vaid mõned üksikud visad täpid osutasid veel päevake vaprat vastupanu, misjärel olid nemadki sunnitud võitlustandrilt lööduna lahkuma. Peagi oli piiga jälle roosa ja rõõmus nagu ennemuiste, kimbutama jäi vaid öine köha. Kummaline oli see, et köhaatakk tuli kallale nii kord öö jooksul, mõnikord isegi kuni tund pikk, kuid päeval ei poolt piuksugi. Siinkohal tänud Trummile heade nõuannete eest! Viimased kaks ööd oleme maganud ühe jutiga hommikuni. Nii raskelt ma kohe kindlasti ei maga, et midagi ei kuule, järelikult pole siis köha kimbutamas käinud :). Aga täna ma veel ei hõiska, eks järgnevad päevad anna arutust... kui köha peaks siiski jätkuma, tuleb hakata asja põhjalikumalt uurima. Loodan parimat.
Viimane möödunud nädal on piiga ka korralikult jälle sööma hakanud, kogub hoolega (kilo)gramme. Omakeskis siin naerame, et meil on varsti oma väike Baruto. Õnneks nii 'hull' asi siiski ei ole, liigub ta ka samavõrra aktiivsemalt. Nii vahva on vaadata, kui me õhtuti perega diivanil istume, kuidas ta meile siis tantsib. Ühe käega hoiab oma mänguaiast kinni, teine käsi on kõrval kõrgel (teeb lefa-lefa) ja laseb end põlvist kükki-püsti-kükki-püsti. Ja niimoodi kiiresti-kiirest ja lõpmatu arv kordi, ise sealjuures laia naeru lõkerdades. Ei meil ole siis silmi-kõrvu ühegi TV uudise jaoks, lihtsalt vaatame üheskoos tüdrukutirtsu ja naerame koos temaga. Kui ta nüüd julgeks selle viimase käekese ka lahti lasta, siis hakkaks ta varsti meil käima... aegajalt unustab end ning seistes laseb käed lahti...
Oma kümnenda kuu sünnipäeval tegi suhu ka kolmanda hamba, ülejärgmisel päeval peale seda ka neljanda.
Üks õhtu poisile lasteaeda järgi minnes rääkis mulle kasvataja, et neil oli täna olnud tita-teemaline päev. Ehk poiss oli olnud tüdruku tegemistest nii õhinas ning jaganud oma muljeid kasvataja ja teiste lastega. Ja et ka teised lapsed veidi rohkem teemast aru saaksid, olid nad siis natuke üheskoos jutelnud ja arutlenud selle teema üle. Seda enam, et kahel rühmalapsel on lähitulevikus oma isiklikku väiksemat õde-venda oodata. Selline aktuaalne teema siis.
Ja nii tore on vaadata, kuidas poiss oma väiksemat õde ikka hästi hoiab. Küll jagub talle kallistusi, kaisutusi, musisid ja muidu hellust. Aga eriti meeldib talle muidugi, kui tüdruk naerab, naerab oma siirast ja avalat naeru. Siis on poiss valmis tegema ennastunustavalt mida iganes, et vaid kuulda tirtsu naerulaginat. Tihtipeale lõppeb see sellega, et ka poiss kõõksub naeru lagistada. Ja siis, üksteise võidu kaigub nende naer üle terve korteri. See on nii armas! :)
Ka esimesi sõnu sätime juba suhu. Mõnikord ei saa küll aru, kas on juhuste kokkulangevus või tuleb see teadlikult, kuid see polegi tähtis...
* * *
Ükspäev, kui õues siras päike ja oli muidu ilus ilm, jäi poiss aiast koju. Viimasel ajal kipub olemagi pool aega kodus, pool aias. Aias käimegi rohkem selle pärast, et poisile endale meeldib teiste lastega koos mängida ning aeda läheb hea meelega. Kuna sügisel seisab ees koolitee algus, on hea praegu ikka kollektiivses tegevuses osaleda. Kui ta aga hommikul mulle ütleb, et ta ei taha täna minna ning otsest vajadust teda sinna viia ei ole, siis lasen tal koju jääda. Sügisest tuleb distsipliin, kus 'peab', et olgu tal siis praegu see väikene vabadus... no eks minul endal ka :). Aga mitte sellest ei tahtnud ma rääkida, vaid hoopis sellest, et kui piiga lõunaund magas ja mammi temaga koju jäi, läksime meie poisiga uisutama. Tähtis on see sündmus selle poolest, et poiss ei ole seda kunagi varem teinud. Ja seda ühel lihtsal põhjusel – siinses uisulaenutuses polnud väiksemale jalale uiske, kuid üheks hooajaks, et paar korda jalga panna, neid osta polnud aga mingit mõtet. Ja kuna poiss siin juba mitu päeva lunis, siis tegimegi endile sellise mõnusa uisutamise lõuna.
Lapsed on ikka üllatavalt tublid. Kulus umbes 10 min koos poisiga jääl kui ta juba ise kindlaid samme võttis. Alguses oli küll rohkem pikali kui püsti, kuid see pakkuski talle lõbu. Teinud talle viimaks ikkagi selgeks, et uisutamise võlu seisneb püsti jäämises, mitte maas püherdamises ning olles veendunud, et ta saab juba edukalt ise uiskudega püsti tõustud, jätsin ta mõneks hetkeks isekeskis harjutama ning läksin ja võtsin endale ka uisud. Tööpäeviti on ses suhtes hea, et valdav osa inimesi on siiski tööl ja koolis ning kogu liuväli oli ainult meie kahe päralt. Tirinud liuvälja kõrval asuval pingil uisud endale jalga, ukerdasin nagu puujalgadega kits jääle. Nii hea oli, et keegi ei näinud :). Aga kihk jälle uisutada oli nii suur, et ega see suurt ei seganudki. Sellest on oma 15 aastat või rohkemgi, kui minul viimati uisud all olid. Esiti ei osanudki seal jää peal nagu miskit teha. Silme ees oli pilt mammist, kel siiani veel käsi kipsis ja mõtlesin aina, et kui peaksin siia jääle prantsatama ja ka mõne kondi murdma, et siis läheb meil ikka jamaks... Kuid mida aeg edasi, seda vähemaks jäi kramplik olek. Päris nooruse uljust põue ei pugenudki, kuid sain siiski üsna edukalt hakkama. Ja päris tervet tundi me esimesel korral jääl olla ei jaksanudki. Üldkokkuvõttes oli meil hästi tore, poisile meeldis väga ning paar päeva hiljem kordasime päikesepaistelist lõunatundi uiskudel. Peale seda mingil ajal rühma lastest keegi väitis, et uisutamine pidi olema plikade värk. Tea, kas ongi asi selles või on lihtsalt poisi uudishimu raugenud, kuid juba nädala jagu pole ta enam jääle kippunud...
Aasta esimene laks käes
1. jaanuaril oli piiga taas naerusuine ja palavikust ei märkigi. Mõtlesin endamisi, et ju see oli siis tema viis meile öelda, et tahab uut aastat omas kodus vastu võtta. Ka järgmisel päeval oli laps nagu terve laps ikka. Kuna polnud juba mitu päeva väljas käinud, korjasime pere kokku ning läksime suurde marketisse toiduvarusid täiendama. Koduseinte vaatamisele väike vaheldus ja saab minnes-tulles paar sõõmu värsket õhku ka.
3. jaanuaril, peale varaõhtust magamist, ei tundnud oma pisipiigat äragi, vaevalt kähises. Isegi korralikult nutta ei saanud, mingi hale kähin tuli vaid suust, sekka paukuvad 'haugatused'. Ikka hirmus oli kuulata. Lisaks muidugi veel ohtralt voolavat tatti, mis endale aegajalt, kui emmet-issit läheduses ei juhtunud olema, kätega mööda nägu laiali määriti. Iga aevastus ja köhatus tõi endaga kaasa haleda nutu. Ja tagasi oli tulnud ka palavik... Soe kummelitee meega ja Panadol õnneks leevendasid lapse olukorda.
Öö möödus läbi suurte raskuste. Iga on ju praegu selline, et iga väiksema ärritaja korral ronitakse krapsti püsti. Ja nii see öö siis möödus – püsti-pikali-püsti-pikali... lugematu arv kordi kuni hommikuni. Üksikud rahulikumad hetked, mil piiga tukastas, kuulasin valvsalt ta hingamist – õhk ninast läbi käia ei tahtnud ja suu kaudu ta veel korralikult hingata ei oska, ikka jõuliselt ja vilinaga veeti õhku läbi nina. Kui enam ei jaksanud, siis oligi nutujorinaga püsti. Lasin tal siis veidi aega nutta, sest teadsin, et vähemalt nendel hetkedel saab ta normaalselt hingata. Umbes pooltel kordadel võtsin ta lohutuseks või Humeri ninna pihustamiseks sülle. Kuna magan madratsiga põrandal, oli hommikuks mul sellest võimlemisest – lapsega põrandale istuli ja sealt jälle püsti – selg täiesti kutu. Enda kõrvale teda ka võtta ei tahtnud, kuna põrandal oli märgatavalt külmem ning oma voodi on ikka kindel turvaline paik. Pisipiiga katsumuste kõrval oli see muidugi tühine kõrvalnähe.
Hommikul oli olukord sama hull kui eelmisel õhtulgi. Arstist oleks abi ja tuge olnud, kuid olime ju perega maal, perearst aga linnas. Kohalikul lastearstil olid kõik ajad täis ja rohkemgi veel ning teatud kellaks pidi ta minema juba järgmisesse külla, küll aga öeldi, et võime veel tunni jooksul kabineti ukse taha minna, et ehk ikka saab nii väikese lapse üle vaadata. Aga kuidas ma ikka võtan palavikus ja haige lapse ning hakkan temaga ringi seiklema, mine tea, mis endale veel külge korjab, ega seal arsti juures ju terved lapsed käi. Helistasime siis linna perearstile, et kui ikka vaja, korjame kodinad kokku ja põrutame linna. Et kui minema peab, siis ju pole enam vahet, kas kohalikku külla või linna. Perearstiga sama teema, patsiente ukse taga rohkem kui väljastatud aegu ja registratuuris öeldi meile ka kohe ära, et ärge kohale tulema küll hakake. Mõne aja möödudes helistas perearst mulle õnneks ise tagasi ning sain edasiseks tegutsemiseks täpsemaid juhtnööre. Ega nii väikese lapsega ei olegi midagi enamat teha kui seda, mida juba teinud olin. Aga vähemasti oli endal hing rahulikum.
Öö möödus nagu eelminegi. Vastu hommikut avastasin, et tüdruk hingab läbi suu. Eks elu õpetab :).
Pühapäevaks oli piigal silmavaade juba selgem ning naer kippus jälle palgele, aevastustest ja köhatustest tuleva nutuga vaheldumisi. Aga ta oli juba märksa tegusam ja leidis mängudest endale huvitavat tegevust.
Esmaspäeva, 7. jaanuari, pealelõunal tulime ära linna ja käisime perearsti visiidil. Esmapilgul tundus piiga talle täitsa triksis-traksis, kops oli kuulates puhas ja piiga ei köhatanud kabinetis kordagi, arvas, et võiksime jätkata nagu seni. Igaks juhuks tegime ka ekspress vereproovi ja kuna see näitas põletikku, saime ikkagi antibiootikumikuuri. Köha pehmendamiseks, rinnale ja talla alla määrimiseks, ostsin ka hanerasvasalvi. Need hinnad on ikka müstilised. Eestis toodetud ja 5x väiksem totsik hanerasva on samas hinnas kui suuremas potsikus venemaal toodetud salv. Viimane lõhnab kergelt ka Vietnami salvi (Kuldtähe salvi) järgi. Olles seda nüüd mõned korrad kasutanud, tundub küll väga hea ja tõhus salv olema.
Tänaseks päevaks on tüdruk taas täis mängulusti ja rõõmu, vaid köha on veel jäänud. Õnneks on see lahtine ja tundub, et mingeid vaevusi talle ei tekita. Täna öösel piirdusime vaid paari ärkamisega.
Küll aga on maal palavikuga siruli Märt ja mina vahetaks õlgadest alates oma pea vähe tervema vastu. Esimene öö linnas möödus mulle vaevaliselt, kuid panin selle nö aklimatiseerumise arvele, on õhk keskküttega kivimaja korteris ju tunduvalt kuivem. Eile öösel oli aga tunne, justkui oleks kõrist eemaldatud nahk ja hingamisteedest limaskude. Eile päeval hakkas silmist ja ninast jooksma vett, õhtuks silmeümbrus kipitas ja oli punane, justkui filmis "Viirus" nakatanu. Täna öösel ärkasin selle peale üles, et nina oli kinni ja siis järsku 'lambist' sirises ninast ja silmist vett padjale. Ja nii mitmeid kordi. Ärkad, haarad rätiku järele ja enne kui sellega midagi teha jõuad, on padi juba märg... Ei mäletagi, et mul varemalt niimoodi olnud oleks.
No näis, kas poiss pääseb sellest või on ta lihtsalt veidi pikema vinnaga...
3. jaanuaril, peale varaõhtust magamist, ei tundnud oma pisipiigat äragi, vaevalt kähises. Isegi korralikult nutta ei saanud, mingi hale kähin tuli vaid suust, sekka paukuvad 'haugatused'. Ikka hirmus oli kuulata. Lisaks muidugi veel ohtralt voolavat tatti, mis endale aegajalt, kui emmet-issit läheduses ei juhtunud olema, kätega mööda nägu laiali määriti. Iga aevastus ja köhatus tõi endaga kaasa haleda nutu. Ja tagasi oli tulnud ka palavik... Soe kummelitee meega ja Panadol õnneks leevendasid lapse olukorda.
Öö möödus läbi suurte raskuste. Iga on ju praegu selline, et iga väiksema ärritaja korral ronitakse krapsti püsti. Ja nii see öö siis möödus – püsti-pikali-püsti-pikali... lugematu arv kordi kuni hommikuni. Üksikud rahulikumad hetked, mil piiga tukastas, kuulasin valvsalt ta hingamist – õhk ninast läbi käia ei tahtnud ja suu kaudu ta veel korralikult hingata ei oska, ikka jõuliselt ja vilinaga veeti õhku läbi nina. Kui enam ei jaksanud, siis oligi nutujorinaga püsti. Lasin tal siis veidi aega nutta, sest teadsin, et vähemalt nendel hetkedel saab ta normaalselt hingata. Umbes pooltel kordadel võtsin ta lohutuseks või Humeri ninna pihustamiseks sülle. Kuna magan madratsiga põrandal, oli hommikuks mul sellest võimlemisest – lapsega põrandale istuli ja sealt jälle püsti – selg täiesti kutu. Enda kõrvale teda ka võtta ei tahtnud, kuna põrandal oli märgatavalt külmem ning oma voodi on ikka kindel turvaline paik. Pisipiiga katsumuste kõrval oli see muidugi tühine kõrvalnähe.
Hommikul oli olukord sama hull kui eelmisel õhtulgi. Arstist oleks abi ja tuge olnud, kuid olime ju perega maal, perearst aga linnas. Kohalikul lastearstil olid kõik ajad täis ja rohkemgi veel ning teatud kellaks pidi ta minema juba järgmisesse külla, küll aga öeldi, et võime veel tunni jooksul kabineti ukse taha minna, et ehk ikka saab nii väikese lapse üle vaadata. Aga kuidas ma ikka võtan palavikus ja haige lapse ning hakkan temaga ringi seiklema, mine tea, mis endale veel külge korjab, ega seal arsti juures ju terved lapsed käi. Helistasime siis linna perearstile, et kui ikka vaja, korjame kodinad kokku ja põrutame linna. Et kui minema peab, siis ju pole enam vahet, kas kohalikku külla või linna. Perearstiga sama teema, patsiente ukse taga rohkem kui väljastatud aegu ja registratuuris öeldi meile ka kohe ära, et ärge kohale tulema küll hakake. Mõne aja möödudes helistas perearst mulle õnneks ise tagasi ning sain edasiseks tegutsemiseks täpsemaid juhtnööre. Ega nii väikese lapsega ei olegi midagi enamat teha kui seda, mida juba teinud olin. Aga vähemasti oli endal hing rahulikum.
Öö möödus nagu eelminegi. Vastu hommikut avastasin, et tüdruk hingab läbi suu. Eks elu õpetab :).
Pühapäevaks oli piigal silmavaade juba selgem ning naer kippus jälle palgele, aevastustest ja köhatustest tuleva nutuga vaheldumisi. Aga ta oli juba märksa tegusam ja leidis mängudest endale huvitavat tegevust.
Esmaspäeva, 7. jaanuari, pealelõunal tulime ära linna ja käisime perearsti visiidil. Esmapilgul tundus piiga talle täitsa triksis-traksis, kops oli kuulates puhas ja piiga ei köhatanud kabinetis kordagi, arvas, et võiksime jätkata nagu seni. Igaks juhuks tegime ka ekspress vereproovi ja kuna see näitas põletikku, saime ikkagi antibiootikumikuuri. Köha pehmendamiseks, rinnale ja talla alla määrimiseks, ostsin ka hanerasvasalvi. Need hinnad on ikka müstilised. Eestis toodetud ja 5x väiksem totsik hanerasva on samas hinnas kui suuremas potsikus venemaal toodetud salv. Viimane lõhnab kergelt ka Vietnami salvi (Kuldtähe salvi) järgi. Olles seda nüüd mõned korrad kasutanud, tundub küll väga hea ja tõhus salv olema.
Tänaseks päevaks on tüdruk taas täis mängulusti ja rõõmu, vaid köha on veel jäänud. Õnneks on see lahtine ja tundub, et mingeid vaevusi talle ei tekita. Täna öösel piirdusime vaid paari ärkamisega.
Küll aga on maal palavikuga siruli Märt ja mina vahetaks õlgadest alates oma pea vähe tervema vastu. Esimene öö linnas möödus mulle vaevaliselt, kuid panin selle nö aklimatiseerumise arvele, on õhk keskküttega kivimaja korteris ju tunduvalt kuivem. Eile öösel oli aga tunne, justkui oleks kõrist eemaldatud nahk ja hingamisteedest limaskude. Eile päeval hakkas silmist ja ninast jooksma vett, õhtuks silmeümbrus kipitas ja oli punane, justkui filmis "Viirus" nakatanu. Täna öösel ärkasin selle peale üles, et nina oli kinni ja siis järsku 'lambist' sirises ninast ja silmist vett padjale. Ja nii mitmeid kordi. Ärkad, haarad rätiku järele ja enne kui sellega midagi teha jõuad, on padi juba märg... Ei mäletagi, et mul varemalt niimoodi olnud oleks.
No näis, kas poiss pääseb sellest või on ta lihtsalt veidi pikema vinnaga...
Pilk aeda kevadest sügiseni 2012
Meil oli perega plaanitud aastavahetus sõprade ja nende peredega, kuid pisipiigal lõi eile ootamatult palaviku üle 39. Nii jäimegi meie piigaga kahekesi koju ja meespere läks külla, kuna poiss ootas seda põnevusega juba mitmeid päevi. Kasutasin seda vaba aega siis pisukese kokkuvõtte tegemiseks:
Mai
Juuni
August
September
Oktoober
- Maja esiselt platsilt, sissesõiduteest maja pool, juuriti välja ja veeti ära suured vanad kännud, likvideeriti ehitamisest jäänud suured betoonimurruhunnikud. Edasiseks jäi pinnase täitmine, mullaga tasandamine ja muruga viimistelmine.
- Võitlesin eelmisel suvel istutatud iiriste heaolu eest. Risoomid olid jäänud kevadiste lumesulavete märga meelevalda, mistõttu kippusid mädanema.
- Kullerkupud on lilled, millega seoses on palju erinevaid lapsepõlvemälestusi. Ikka meeldis mulle korjata neid niipalju kui pihku mahtus. Aastaid olen mehe jutu järgi teadnud, et ka siinkandis on koht, kus neid lahedasti kasvab, kuid varasematel aastatel pole meil nendega kas õnne olnud või pole lihtsalt aega olnud, kuid sellele välule sattusin sel kevadel esmakordselt. Ja nagu lapsepõlveski, korjasin neid nüüdki suure peotäie, mehega kokku kaks, nad on lihtsalt niivõrd võrratud!
Juuni
- Maja esiselt platsilt, sissesõiduteest teiselt poolt, sai ära veetud vana autoromu. Seda platsi olen ikka aegamisi koristanud ning läheb veel aega, enne kui see korda saab, ülejäänud olulisemad asjad enne.
- Saabus kaks koormat mulda. Optimistlik lootus oli, et kui saame need veetud, tellime veel paar juurde.
- Õitsesid eelmisel aastal seemnest kasvatatud idamagunad. Lilled, mida olen ammu oma aias näha tahtnud. Vaatamata kiuslikule vihmale, mis neid närtsutas, õitsesid rikkalikult ja pakkusid silmailu päris pikaks ajaks. Loodan neid näha ka järgnevatel aastatel :).
- Lilleaed oli saanud endale kirju, erinevate värvide ja toonide õites rüü, mida varakevadest saati nii väga igatsenud olin.
- Suurima rõõmu pakkus iiristest ainukesena ja ainukese õiega õitsenud 'Rippling River'.
- Hästi kosus ja võttis uue elupaiga omaks poisi kasvatajalt saadud helmikpööris. Vaadates lehe kuju ja värvust ning õite värvust julgen guugli vahendusel arvata, et tegu võiks olla 'Jade Gloss'iga. Tema on minu aias siis helmikpööristest see kõige esimene.
- Oma esimesi õisi näitas eelmisel suvel istutatud roniroos 'Flammentanz'. Esimese aasta kohta oli tulemus vägagi rahuldav, ehk järgmine aasta on õisi juba ka kõrgemal. Aga eks ma pean seda roniroosi eduka kasvatamise kunsti veel õppima.
- 2010 a. Aalujate kokkutulekult saadud punane astilbe (nime ei tea) tahtis see aasta kangesti silma paista ning et see tal hästi õnnestuks, tekitas punaste vahele kaks roosat õit. Ja ma ei saanudki aru, kas need tulid nüüd selle sama taime küljest või on sinna vahele siis jupike roosat sattunud...
- Eelmisel kevadel oma uuele kohale istutatud elulõng (nime ei tea, võib oletada, et 'Silmakivi') valmistas heameelt rikkaliku õitsemisega. Oleks õitsenud veel rohkemgi, kuid pidev vihm ei ole talle mitte meelepärane, mida lõppeva aasta suvi talle paraku ohtralt pakkus. (Panin pildile ka lapse, et oleks näha õite suurus. Poiss on lastetoolil püsti; antud õite ülemine piir on u kahe meetri kõrgusel.)
August
- 2008 a. kevadel rajatud, aias kahte ala eraldav floksipeenar on hakanud vaikselt omatahtsi tegutsema. Mulle meeldivad sellised lopsakad õietutid pikas rivis, kuid algselt oli ta mõeldud ikka mitmevärvilisena. Sain tookord ämma käest ühe suure floksimätta, mille siis 7-8 tükiks lammutasin ja järgnevatel aastatel nendele siis teist värvi, tumedamat lillat ja erksamat roosat, vahele panin. Nagu näha, võib teist värvi vaid aimata, kui tead, et ta seal peab olema. Nüüd olengi dilemma ees, kas lammutada olemasolev peenar laiali, aeg on edasi läinud ja otsene vajadus selle järele nagu puudub või siiski üritada seda korrale kutsuda. Nii või teisiti pean sealt likvideerima suurema koguse seda vana taluaia lillakasroosat. Kui keegi arvab, et see floks võiks kuskil temagi aias silmailu pakkuda, võiks julgelt märku anda, muidu rändab lihtsalt komposti.
- Jõudsime kurvale äratundmisele, et kuidas me ka ei üritaks, seda kevadel saadud kahte koormat mulda meil suve lõpuks laiali kärutada ei õnnestu. Ja seda kõike tänu meie kandis taevast alla tulnud pidevale vihmale, mis mulla plinki kokku mätsis ja raskeks tegi. Võimatu vedada, võimatu riisuda. Seega majaesise lõplik hooldamine lükkus jälle järgmisesse suvesse. Plaanid küll, aga mis neist plaanidest kasu on, kui ilm need omatahtsi ümber kirjutab...
September
- Sel suvel avastasin enda jaoks suvelilled, nad on ikka asendamatud tegelased saamaks aeda kiiresti ja palju värve ning erinevaid vorme. Paraku pean peale mitmeid aastaid katsetamisi leppima, et kõiki soovitud taimi endal ettekasvatada ei õnnestu, lihtsalt ei ole ettekasvatamiseks rahuldavaid tingimusi. Paraku aga pole ka kaubanduses taimedena kohanud kõike, mida tahaks. Eks siis peab kuidagi kombineerima... Aga selle suve erilisemateks suvelillede seas said lõvilõuad oma värvide erksuses ja longus rebasheinad oma kelmikate pikkade sabadega. Sügise poole meeldis poisile ikka iga päev neid sabasid silitamas käia ja mõnikord isegi ümber kaela sättida :). Millegi pärast läksid osad sabad kole haruliseks, võimalik, et neid peab ka kuidagi 'aitama', vat ei tea.
- Vaatamata sellele, et poiss ja Bella kevadel konnatatart omatahtsi kujundasid, kasvas temast sügiseks juba päris korralik põõsake. Eks järgmine aasta jälle veidike suurem.
Oktoober
- Ikka igal aastal tasapisi soetan juurde püsikuid. Selle aasta huvitavaimaks uustulnukaks on aedhortensia 'Wim's Red'. Suve teises pooles pakub vaatamiseks pidevat värvidemängu – õite avanedes on nad alguses õrn kollakas-rohelised, mida vanemaks, seda valgemaks. Põõsas on valge roheka kirju, kuniks ühel päeval lisandub valge palgetele ka särav roosa ning põõsas on tõeline aiamagnet. Saades vastu sügist aga eakamas, muutuvad õied tumeroosamaks, kuid paraku ka tuhmimaks. Sära põõsalt siiski ei kao, kuna nüüd vahetab rüüd ka lehestik, kus roheline on sujuvalt asendunud sooja kollasega. Esimene aasta meil oli küll väga põnev! No näeme, kuidas ta nüüd talve üle elab ja järgmine aasta juba iseseisvalt hakkama saab.
- Suure üllatuse pakkusid mulle minu kevadel tuppa külvatud aed-kukekannused 'Centurion Sky Blue'. Küll nad kidusid aias suve esimeses pooles, kuidagi ei võtnud vedu ega hakanud edenema. Hoolsalt ikka rohisin ja kastsin neid, kui vaja, kuniks siis suve teises pooles oli neile miskit meelepärast ja võtsid jõu sisse. Ja üllatus-üllatus, oktoobri keskel avanesid esimesed õied. Seda ma küll ei oodanud. Kuid rõõm oli suur, sain ikka ära näha, et on küll see värv, mida ootasin :). Peale pildistamist lõikasin õievarred kohe maha. Ikka kummaline on see inimmeel, kunagi see lill mulle üldse ei meeldinud ja ma olin üsna veendunud, et minu aias sellist lille olema ei saa. Aga näed, aja jooksul hakkad nägema ruumi ja taimi enda ümber hoopis teise pilguga. Tänaseks on mu soovide nimekirja lisandunud juba üsna mitmeid tegelasi, kes varemalt ei äratanud mingit huvi. Never say never...
Võidujooks Ooravatega
Jah, justnimelt Ooravatega, igavesed üleannetud tegelased sellised.
Kui mina asusin oma vanale väikesele toolile uuenduskuuri läbi viima, siis tekkisid mul veel mõningad mõtted, mida tahtnuks realiseerida. Nii saigi enne tooli kallale asumist netist tellitud üks kobedam portsuke erinevaid salvrätikuid, juhuks kui tekib tahtmine ja võimalus miskit teha, oleks omast käest võtta. Aga kus sa sellega. Kui ma olin tooliga enam-vähem rahuldavalt valmis saanud ja aeg oli tiksunud niipalju edasi, et päkapikk pidi usinasti nokitsema asuma, selgus uut tööd kätte võttes, et Ooravad va üleannetud, olid jalga lasknud. Kuidas mina neid ka ei keelitanud-meelitanud, koju tagasi tulla nad ei kavatsenud. Aga antud esemele olid Ooravad ette nähtud ja ilma nendeta teha ei tahtnud kuidagi, poleks olnud see, mis vaja. Tuhlasin ja pöörasin elamise mitu korda pea peale, otsisin läbi ka kõige võimatumana tundunud kohad, kuid mida polnud, olid Ooravad. Ja see on müstika tänaseni, kuhu kurjam nad siis kadusid?! Kuhugi Tallinna linna teise otsa pärakoplisse polnud mul enam ka võimalust minna, pealegi polnud kindlat fakti, et neid seal üldse on, nii ei jäänudki üle muud, kui tellisin netist uued. Tellimuse täitmine võttis ka aega aga terve nädala. Ja siis läks päkatsil kiireks...
Kuigi võtsin värvi kuivatamisel appi ka fööni, kippus nätskevõitu värv ikkagi lihvimisel liigselt liivapaberi külge pakkima. Liivapaberit oli mul muidugi ka piiratud kogus, priiskamiseks ei midagi ja seega oli nikerdamist omajagu. Aga ähkis ja puhkis see päkapikk mis võimalik ning eelmisel õhtul enne kingipakki keeramist sai peale veel viimase kihi lakki.
See decoupage tehnikas kaunistatud soolavakk sai kingitud siilifännide peresse ning kuna sobivas stiilis siile rohkem ei ole ning muud siilid poleks sinna sobinud, pealegi tundus, et üleni siiline poleks ka päris see olnud, siis ülejäänud tegelastel on siin kingisaajatele ka oma tähtis roll ja kindel koht :).
Kui mina asusin oma vanale väikesele toolile uuenduskuuri läbi viima, siis tekkisid mul veel mõningad mõtted, mida tahtnuks realiseerida. Nii saigi enne tooli kallale asumist netist tellitud üks kobedam portsuke erinevaid salvrätikuid, juhuks kui tekib tahtmine ja võimalus miskit teha, oleks omast käest võtta. Aga kus sa sellega. Kui ma olin tooliga enam-vähem rahuldavalt valmis saanud ja aeg oli tiksunud niipalju edasi, et päkapikk pidi usinasti nokitsema asuma, selgus uut tööd kätte võttes, et Ooravad va üleannetud, olid jalga lasknud. Kuidas mina neid ka ei keelitanud-meelitanud, koju tagasi tulla nad ei kavatsenud. Aga antud esemele olid Ooravad ette nähtud ja ilma nendeta teha ei tahtnud kuidagi, poleks olnud see, mis vaja. Tuhlasin ja pöörasin elamise mitu korda pea peale, otsisin läbi ka kõige võimatumana tundunud kohad, kuid mida polnud, olid Ooravad. Ja see on müstika tänaseni, kuhu kurjam nad siis kadusid?! Kuhugi Tallinna linna teise otsa pärakoplisse polnud mul enam ka võimalust minna, pealegi polnud kindlat fakti, et neid seal üldse on, nii ei jäänudki üle muud, kui tellisin netist uued. Tellimuse täitmine võttis ka aega aga terve nädala. Ja siis läks päkatsil kiireks...
Kuigi võtsin värvi kuivatamisel appi ka fööni, kippus nätskevõitu värv ikkagi lihvimisel liigselt liivapaberi külge pakkima. Liivapaberit oli mul muidugi ka piiratud kogus, priiskamiseks ei midagi ja seega oli nikerdamist omajagu. Aga ähkis ja puhkis see päkapikk mis võimalik ning eelmisel õhtul enne kingipakki keeramist sai peale veel viimase kihi lakki.
See decoupage tehnikas kaunistatud soolavakk sai kingitud siilifännide peresse ning kuna sobivas stiilis siile rohkem ei ole ning muud siilid poleks sinna sobinud, pealegi tundus, et üleni siiline poleks ka päris see olnud, siis ülejäänud tegelastel on siin kingisaajatele ka oma tähtis roll ja kindel koht :).
See surnuksarmastamine...
... ei ole üldse naljaasi. Äsja aastaseks saanud, ca 60 kg kaaluva, bernhardiinikutsika ülevoolav ja tormiline armastus päädis minu emale täna 2,5 tunnise visiidiga traumapunktis, kodarluu murru tuvastamise ja kipsiga käe ümber. Kuueks nädalaks käsi kaelas. Armastus on tore asi ja ilma selleta siin ilmas ei saa ega tahaks kuidagi, kuid liiga suurtes kogustes ei ole seegi enam hea. Ikka kõike mõõdukalt paluks! :)
Tooli reinkarnatsioon
Kuniks suve lõpus jäi mulle näppu see väike vana lastetool. Tundus olevat just selline paras tükk esimeste näpuharjutuste tegemiseks. See tool on olnud minu sõber kogu minu teadliku elu ja ikka läbi aastate sama nägu. On temagi tulnud meie perre ühest teisest perest, seega on tal vanust rohkem kui minul ning täpne tooli vanus on teadmata, julgen pakkuda max kuni 50 aastat. Kõige ehedamalt mäletan, et ikka armastasin tooli keerata tagurpidi, jalad taeva poole ja siis mööda seljatuge alla lasta. Praegu vaadates nagu polegi seda pinda, millest alla lasta aga näe, väikesele lapsele pakkus rõõmu kui palju! Ja siis veel need seljatoe küljest välja nokitud pinnud. Minu mäletamist mööda umbes kolmandik peaks minu näputöö olema. Oli seegi omamoodi põnev – väikese lapse sõrm mahtus irvitava laastu alla, natukene jõudu rakendades tuli 'plõnn!' jälle tükk lahti...
Järgnes palju tunde internetis surfamisele – saamaks rohkem aimu ja teadmisi nimetatud tehnikatest ning leidmaks endale meelepäraseid salvrätikuid või decoupage paberid. Mina ei tea, kas on minu nõudmised liiga kõrged või ongi see valik kõik suht ühte auku aga midagi mõnusat leida on ikka väga raske. Võin öelda, et olen neid salfakaid vist tuhandeid läbi surfanud küll kodumaistel küll väljamaistel saitidel, kuid seda rosinat enda jaoks ikkagi leidnud ei ole. Võimalik, et ma ei ole sinna päris õigesse kohta veel sattunud. Huvitaks rohkem just sellised muhedad ja koomuski laadsed... on küll laste teemalisi, kuid valdavalt on need kõik siuksed ninnu-nännukad.
Nonii, viimaks kui vajalikud vahendid hangitud, tuli kuskilt otsast pihta hakata. Taas surfasin ja kaalusin ka varianti minna kursustele, et noh käid ja nokitsed paar tundi ja on asi koos teistega juhendaja käe all läbi tehtud. Aga vaadates neid hindasid tabasin üks moment end mõttelt, et selle raha eest saaksin ma juba üsna mitu vajalikku töövahendit. Pealegi olen ma oma olemuselt aeglasem ja rahulikum nokitseja kui mistahes keskmine seltskond ning kindlasti oleks kogu see protsess minu jaoks poolikuks jäänud. Nii järgnesidki veel mõned õppetunnid juutuubi vahendusel, kuni viimaks tundsin, et kas nüüd või mitte kunagi :D. Iga uue tehnika puhul on mõistlik ikka üks proovitöö valmis susserdada. Tänu kodukese alles ehitusjärgus olemisele õnnestus leida üks suurem jupp lauda, nii meeter pikk, mille peal sain siis omatahtsi hullata ning vaadata kuidas miski materjal käitub. Igati väärt praktiline õppetund :). Ja siis... tooli kallale!
Töökäik ehk minu näputäis kogemusi:
- Lihvisin tooli vanast värvist puhtaks. Alguses arvasin, et lihvin maha ainult lahtise värvi ning tasandan suuremad konarused. Nimelt oli vineer niiskuse käes kohati pragunenud ja servad olid taeva poole kaardu. Minu üllatuseks tuli aga värv üsna kergelt maha ning nii müttasingi taldlihvuriga tooli paljaks ning rakendades veidi enam jõudu ka ebatasasused siledaks. Tekkinud pragudega ei osanud aga midagi peale hakata või noh õigemini polnud nagu sügavat mõtet, et pahteldada jmt iluvõimlemist selle kallal teha.
- Kui pinnad lihvitud ja puhastatud, värvisin. Kuna värvide hingeelust ise miskit ei tea, siis küsisin poes, mida nad soovitavad ja nii ma neid müüjaid siis usaldasin. Soovitati alküüdvärvi (et ikka niisketes oludes ka hästi vastu peaks, ntx vannitoas, kus poiss kasutas seda kraanini küündimiseks). Värvide ja lakkide osas eelistan ise aga poolmatti, kuna päris matt tundub kuidagi liiga elutu ning läikiv jällegi liiga edev. Lihtsalt valget värvi ei tahtnud ning käisin poes meelepärast tooni valimas-segamas. Sain kätte ka oma esimesed vitsad. Nimelt kodus selgus, et värv selline kole plass ja hallikas, üldsegi mitte selline lõbus nagu näidise peal tundus. Värvitooni valmisel peab jah arvestama valgusteguriga – kinnises kaubandushoones, kus on ainult tehislik valgus, näib see toon hoopis teine kui päevavalguses. Seda kõike ma ju tegelikult teadsin, aga... mõnikord kipuvad asjad ununema, eriti veel kui eesootava töö õhinas mõttes juba pintslit käes hoiad. Kuna ei ole mõtet teha algusest peale asja, mis endale ei meeldi, tuli teha uus tiir poodi ja lasta uus toon segada. Nüüd sai selline mõnus erk ja lõbus. Ega palju asju sellise värviga üheskoos tubastes tingimustes ei kannata, hakkab kergelt häirima (ei ole ikka päris nö loomulik värv), kuid üks-kaks vähe lõbusamat asja võib majapidamises olla küll.
- Kui tool värvitud ja korralikult kuivanud, hakkasin otsima oma kokku tellitud väikesest salvrätihunnikust sobivaid. Ei olnud mul ühtegi konkreetset mõtet ega nägemust, mis sellest toolist saama peaks. Hakkasin lihtsalt tasahilju tegema, küll tast aja jooksul ikka miskit asja saab. Kindlasti parem kui enne. Ehk siis tegelesin decoupage'ga ja liimisin peale esimesed motiivid. Antud töö puhul kasutasin siis lõikamise, mitte rebimise, tehnikat. See oli nüüd üks igavamaid ja tüütumaid osasid. Kärsitule loomule see nikerdamine ilmselt ei sobi... Libedale alküüdpinnale oli neid suht suuri motiive väga hea kleepida, mõningase õrna mudimise-libistamise tulemusel õnnestus need perfektselt peale saada. Pedant nagu ma olen, sain täiesti kortsuvaba tulemuse!
- Kui motiivid peal, asusin kraklee juurde. Et mitte kõige silmatorkavamat ala kohe ära plätserdada, alustasin veidi tagasihoidlikumatest osadest – jalgadest. Seal kasutasin siis juba akrüülvärve ja krakleelakki. Saadud tulemus oli minu silmale päris põnev ja see andis indu juurde! Kui jalgadele kraklee tehtud, tundus see kuidagi igav või lage, nii sündiski mõte ka sinna motiivid peale kleepida. Nüüd sain ka aru, mis toolil üldiselt viga oli – sinna oli ka motiive juurde vaja ning esialgu lagedana näinud tükk sai märksa elavamaks. Seejärel asusin taas kraklee kallale. Ainuke eelnev nägemus selle tooli puhul oli, et kindlasti peab rohelist värvi sisse tulema. Oli ta ju kogu minu elu roheline olnud ning et ta mulle väga võõraks ei jääks, tahtsin nüüdki rohelist kasutada, kasvõi veidikenegi :). Kui kraklee valmis ja ma sain sellega paar nädalat harjuda (edasise nikerdamise jaoks polnud lihtsalt mahti), jäi see mind veidi häirima. Nimelt oleks tulemus mulle meelepärasem, kui too kollane värv oleks toda rohelist rohkem katnud nii, et oleks jäänud pea ainult roheline mõrastik. Aga ilmselt oleneb see juba akrüülvärvide kvaliteedist. Niipalju sain netist targemaks, et on olemas täiesti katvad värvid, poolläbipaistvad-kumavad ja siis nö täiesti läbipaistvad. Vastavat markeeringut mina oma värvidelt tuvastada pole suutnud. Aga no selge see, et lihtsalt mingi näpuharjutuse tarbeks ei hakka ma endale miskeid profivahendeid muretsema, eks ma müüja soovitusel ühed soodsamad valisin. Õnneks on ta ka antud kujul minu jaoks päris vahva.
- Olles saanud tooliga justkui valmis, näis ta ikka kuidagi häiriv, selline tuim 1+1. Nii kasvasid toolile tasahilju väikesed kollasilmsed valged õiekesed. Uskumatu, kuidas mõned väikesed detailid võivad luua hoopis teise meeleolu.
- Kuna tegemist on igapäevase tarbeasjaga, lakkisin kogu tooli poolläikiva puidulakiga (uretaanalküüdlakk) üle. Neli kihti. Lakkisin, lihvisin, lakkisin jne...
Fotode fenomen: piltidelt on konkreetselt näha, kus jookseb akrüülvärvi piir. Vaadates tooli reaalselt oma silmaga, see vahe peaaegu puudub täielikult, värvid lähevad üle sujuvalt ning piirjoon silma ei hakka. Alguses arvasin, et rolli mängib valguste erinevus nii toas kui õues. Õues on see vahe jah mingi gramm rohkem märgatavam, kuid toas pea nähtamatu. Selle tõestuseks tegin toas ka pildi. Ja mis mina nägin! Vahe pildil ikka sama terav! Ei teagi nüüd, kas rolli mängib fotosilm (digitehniline aspekt) või siis hoopiski värvid ise – on ju akrüülvärv matt ja alküüdvärv selle ümber poolmatt ehk mingil määral sile ja läikiv. Võimalik, et hoopis valgus murdub värvidel erinevalt. Tavasilm seda ei erista, kuid digisilm püüab kinni... Hm, või on süüdlaseks hoopiski lakk. Nii või teisiti, ei saa ma paraku arvuti vahendusel seda õiget muljet edasi anda.
Ise tehtud - hästi tehtud :)
Esimese lume tuleku hullus oli tänaseks vaibunud ning bussid kenasti graafikus, jõudsin pärale ettenähtud ajaks. Kui lastetoas piigaga asjatasin ja perearsti ootasime, küsis õde igasuguseid küsimusi lapse üldise arengu kohta ning üks küsimus oli: "Kas hambaid on?". Pidin vastama eitavalt, kuna neid veel lihtsalt ei olnud. Peagi vaatas ka perearst meid üle, kõik oli tip-top korras ja siis oli aeg saada plaanijärgne surakas. Või õigemini suisa kaks tükki. Piiga oli tubli, ühe süsti peale ei tehtud teist nägugi, aga selle peale mida õde hoiatas, et on kibe, tehti ikka paar kõvemat rööki ka, mis hetke pärast juba ununes. Peagi asusime taas läbi toidupoe külastuse kossa-kossa kodu poole. Lisaks lapsele ja seljakotile oli käe otsas nüüd veel suur tordikarp ka, mis teatud tasakaaluharjutusi tehes käe otsas piruetti lõi.
Kodus saabus meil peale korralikku kõhutäidet lõunaune aeg. Kasutasin täna võimalust ja läksin ka keset päeva unedemaale seiklema. Ja oh üllatus-üllatus, ärkasin mingi aja pärast ise üles (sellist asja tavaliselt ei juhtu, ikka on väljamagamise defitsiit) ja kuidagi ehmatas, et piiga polnud veel häält teinud. Vaatasin kella, olin põõnanud paar tundi, piiga kokku juba kolm. Enneolematu. Lõunauni ikka nii kahe tunni ringis tavaliselt.
Kui piiga viimaks ärkas ja temaga tegelesin, kinkis ta mulle taas ühe oma miljonitest siirastest ja avalatest naeratustest ja sel hetkel märkasin miski valge puru tal igeme peal. Hakkasin seda sealt siis ära pühkima, kui selgus, et polegi sodi – hammas hoopis! Hing ei andnud rahu, katsusin veel kergelt sõrmega. Hammas mis hammas!
Võta nüüd kinni, kas see pikk magamine oli nendest süstidest või hoopis hambast aga igatahes selle hamba ta endal lõunase unega välja magas. Nüüd on meil hambaga tegija tüdruk ja seda täpselt oma 7-nda kuu sünnipäeval. Nüüd oli kohe kaks põhjust tordi söömiseks :).
Tellimine:
Postitused (Atom)