11:55 kõne kasvatajalt – poiss hüppas liumäelt (ronikompleks) alla, nutab hullusti, hoiab kätt kinni, vist oleks vaja kontrollida, kas ikka kõik ok.
12:20 jõudsin kondimootori kasutusel pooljoostes lasteaeda.
12:45 tänu lasteaiakaaslase emale, kes juhtus sel hetkel aias olema, jõudsime autoga traumapunkti.
13:00 röntgenis.
16:20 peale mõningast kodus "redutamist" taas traumapunkti ukse taga. Katkisi lapsi mitmeid. Kõige raskemas seisus umbes minu poisi vanune, tiba peale, poiss, kes jalaluumurruga kanderaamil aeg-ajat valust röögib. Mõtlen, kas tõesti ei saa talle siis valuvaigisteid anda? Enne narkoosi ilmselt siis mite...
16:35 plaanipärane narkoos (tänu viimasele söögile-joogile ei saanud varem teha) ja käe paikaväänamine.
16:50 algas toibumine operatsioonitoa kõrvalruumis, kestis ca 30 min.
17:15 taas röntgenis kontrollimaks, kas kõik sai õigesti paika.
17:20 kõik näib tip-top. Saame koju! Tagasi homme 9:40.
PS. Illustreerivat pilti ei pane, identne eelmisega.
PPS. Küsimus suurele ringile: "Kui mitu päeva sai me pere ilma kipsita hakkama?"
- Õige vastus – 34 päeva!
Tuult trotsides
Kuna eilne ilm oli ette teada mittesobilik aiatöödeks, trotsisime mõningast vihma ja 15-m/s tuult ning tegime kogu perega ühe mõnusa geopeituse rännupäeva.
Võimsad elamused ja kustumatud muljed, mida ikka ja jälle meiega jagada, sai poiss Rummu aherainemäelt. Ei saa kurta, eilse tuulega olid elamused päris ägedad tõesti :). Piiga peitis nii mõnigi kord puhkides näo issi põue. Kuna ta aga kogu aeg naerusuiselt rõõmsatujuline oli, julgen arvata, et mõningane seiklemine igapäevasest kodust eemal meeldis temalegi.
Pikema pausi pisukese piknikuga tegime Nõva kandis kauni Allikajärve ääres. Suvisel soojal ajal sinna ilmselt ligi ei pääse, nüüdki oli külastajaid peale meie rohkem kui üks. Sealt viis tee edasi Noarootsi Vööla mere kallastele, kus on superteostusega Järvekivi aare (minu päeva parim elamus) ja sealt väikese jõnksuga siis kodu poole tagasi.
Viimase aja kroonilise ajapuuduse tõttu hetkel pikemalt ei lobisegi...
Võimsad elamused ja kustumatud muljed, mida ikka ja jälle meiega jagada, sai poiss Rummu aherainemäelt. Ei saa kurta, eilse tuulega olid elamused päris ägedad tõesti :). Piiga peitis nii mõnigi kord puhkides näo issi põue. Kuna ta aga kogu aeg naerusuiselt rõõmsatujuline oli, julgen arvata, et mõningane seiklemine igapäevasest kodust eemal meeldis temalegi.
Pikema pausi pisukese piknikuga tegime Nõva kandis kauni Allikajärve ääres. Suvisel soojal ajal sinna ilmselt ligi ei pääse, nüüdki oli külastajaid peale meie rohkem kui üks. Sealt viis tee edasi Noarootsi Vööla mere kallastele, kus on superteostusega Järvekivi aare (minu päeva parim elamus) ja sealt väikese jõnksuga siis kodu poole tagasi.
Viimase aja kroonilise ajapuuduse tõttu hetkel pikemalt ei lobisegi...
Kaua tehtud...
... lõpuks valmis tehtud :).
Hakkasin seda tekikest tegema juba siis, kui piiga veel viimaseid kuid kõhuelanik oli. Õmmelnud olin, kudunud olin ja seega tahtsin seekord proovida midagi uut. Nii jäigi sõelale heegeldamine. Kuna aga minu viimased heegeldamised jäid pea paarikümne aasta taha, siis ei osanud kuidagi seda va ajakulu arvestada. Ja just nagu kiuste oli tooaeg seda vaba aega ka vähevõitu, lisaks lihtsalt lõpuraseda olemise raskused, mis pikalt paigal istuda ei lasknud. Ja siis ühel päeval sündiski piiga ning käsitöö jäi pooleli. Teadagi, siis oli titetrall, kevad ja aed ja nii see aeg läks... Kuna plaanitud ajaks seda valmis ei saanud, siis uuesti tööd kätte võtta oli raske, polnud enam nagu seda tuju. Kuniks siis ühel pakaselisel talvepäeval poolik töö näppu jäi ja tuhin taas peale tuli. Uueks tärminiks siis üks tähtis päev - piiga esimene sünnipäev. Ja voilaa, valmis ma ta sain! Eks neid kärus magamisi ja autoga reisimisi on ees veel palju ootamas ning pole karta, et tekike nüüd rakenduseta jääb...
Heegeldamine ei ole päris minu ala, või noh, küll ei meeldinud mulle üks, küll teine muster. Selline tavaline, lihtne ruut tundub kuidagi tuim, kuid kahjuks pole mind eriti lennuka fantaasiaga õnnistatud, millest mul on muidugi hiiglama kahju. Nii otsisingi siis jälle mööda netiavarusi nagu alati, kui on tekkinud tahtmine midagi teha. Kuid ükstapuha kui palju ma ka surfasin, oli silme ees ikka vaid üks imeline tekike, mis mulle esimesest nähtud hetkest kohe hinge puges. Suur tänu, Hiline, selle kauni mustri eest, see on tõeliselt armas!
Tekike on tehtud villasest lõngast (et ikka soojem ja pehmem oleks) Novita Bambino.
Heegelnõel nr 3,5.
70 ruudukest.
Lõngakulu arvestus läks nii pika aja peale sassi, kuid jämedalt: 6 erinevat värvi (6 tokki) + valget ja roosat tuli kumbagi 1 tokk juurde osta. Kokku siis umbes 8 tokki. Võimalik, et ka rohkem/vähem, sest osad värvid olid mul eelmistest tegemistest järgi jäänud ja midagi ostsin peale roosa ja valge veel juurde.
Tekikese mõõdud umbes 65 x 88 cm (ruudu suurus ~ 8 x 8 cm).
Hakkasin seda tekikest tegema juba siis, kui piiga veel viimaseid kuid kõhuelanik oli. Õmmelnud olin, kudunud olin ja seega tahtsin seekord proovida midagi uut. Nii jäigi sõelale heegeldamine. Kuna aga minu viimased heegeldamised jäid pea paarikümne aasta taha, siis ei osanud kuidagi seda va ajakulu arvestada. Ja just nagu kiuste oli tooaeg seda vaba aega ka vähevõitu, lisaks lihtsalt lõpuraseda olemise raskused, mis pikalt paigal istuda ei lasknud. Ja siis ühel päeval sündiski piiga ning käsitöö jäi pooleli. Teadagi, siis oli titetrall, kevad ja aed ja nii see aeg läks... Kuna plaanitud ajaks seda valmis ei saanud, siis uuesti tööd kätte võtta oli raske, polnud enam nagu seda tuju. Kuniks siis ühel pakaselisel talvepäeval poolik töö näppu jäi ja tuhin taas peale tuli. Uueks tärminiks siis üks tähtis päev - piiga esimene sünnipäev. Ja voilaa, valmis ma ta sain! Eks neid kärus magamisi ja autoga reisimisi on ees veel palju ootamas ning pole karta, et tekike nüüd rakenduseta jääb...
Heegeldamine ei ole päris minu ala, või noh, küll ei meeldinud mulle üks, küll teine muster. Selline tavaline, lihtne ruut tundub kuidagi tuim, kuid kahjuks pole mind eriti lennuka fantaasiaga õnnistatud, millest mul on muidugi hiiglama kahju. Nii otsisingi siis jälle mööda netiavarusi nagu alati, kui on tekkinud tahtmine midagi teha. Kuid ükstapuha kui palju ma ka surfasin, oli silme ees ikka vaid üks imeline tekike, mis mulle esimesest nähtud hetkest kohe hinge puges. Suur tänu, Hiline, selle kauni mustri eest, see on tõeliselt armas!
Tekike on tehtud villasest lõngast (et ikka soojem ja pehmem oleks) Novita Bambino.
Heegelnõel nr 3,5.
70 ruudukest.
Lõngakulu arvestus läks nii pika aja peale sassi, kuid jämedalt: 6 erinevat värvi (6 tokki) + valget ja roosat tuli kumbagi 1 tokk juurde osta. Kokku siis umbes 8 tokki. Võimalik, et ka rohkem/vähem, sest osad värvid olid mul eelmistest tegemistest järgi jäänud ja midagi ostsin peale roosa ja valge veel juurde.
Tekikese mõõdud umbes 65 x 88 cm (ruudu suurus ~ 8 x 8 cm).
Jääaeg Jägalal
Argiaskelduste käigus oli sootuks ununenud, et on olemas selline vahva koht nagu Jägala juga, mis lume mineku aegu põnevat silmailu pakub. Tänu Köögikata meeldetuletusele sai pühapäeval üle mitme setme aasta tehtud kogu perega väike pealelõunane uudistamisretk. Ega seal enam pikka pidu ei ole, päikesekiirte paistel pudes ülevalt ikka suuremaid ja väiksemaid lumemütakaid alla. Isegi Jägala Vaim hiilib kabuhirmus vaikselt mööda kaljuseinu üles :).
Kas midagi hakkab muutuma?
Istusin väikeses lennukis, milles umbes pooled istekohad olid täidetud reisijatega, neid võis olla nii kümmekond, mitte rohkem. Kummalgi pool vahekäiku oli kahene istmerida. Piloot ei istunud mitte juhikabiinis, vaid reisijatega samas ruumis, umbes nagu bussijuht või nii, vasakul pool. Mina istusin umbes esiotsa kolmandiku piiril, parempoolse rea vahekäigupoolsel istmel. Lennuk oli sooritamas oma õhkutõusu. Ühtäkki oli lennuk tugevasti paremale poole kaldu ning lennuki aknast välja vaadates nägin enda ees krobelist asfalti. Mind valdas suur ärevus, peaaegu paanika ja ütlesin teistele kuuldavalt, et me kukume alla! Minu kõrval, aknapoolsel istmel, istus Märt (on töötanud reisisaatjana lennukis), vana rahu ise ja seletas, et see ongi täiesti normaalne, lennuk peabki õhku tõusmiseks sellise manöövri tegema. Lennuk oli hästi madalal, vahetult viiekordsete majade kohal või isegi vahel. Õues oli talviselt niiske sula-sombune, õhk oli uduvines ja põleva tänavavalgustuse mahekollases kumas. Oli kas hiline õhtu või hommik, väljas inimesed ei liikunud, kuid majas, mis lennukiaknast paistis, põlesid akendes üksikud tuled. Kuigi ma teadsin ja tundsin, et krobeline, tänavavalgustuses märjalt läikiv asfalt, millele puruks kukkuda, on siinsamas minu all, mõjusid ometi aknast nähtud pilt ja Märdi sõnad väga rahustavalt. Sellises viltuses olekus tegi lennuk terve ringi ja siis hakkaski sujuvalt kõrgust koguma. Kummaline selle pildi juures on veel see, et need majad olid lapse lasteaia (käisin lapsena ka ise samas lasteaias) juures olevad majad ning kui lennuk kõrgustesse tõusis, lendas ta üle lasteaia. Järgnes kõikide reisijate üleüldine rõõmuhüüe, et uskumatuna näiv ja kõikides ärevusepinget kerinud tõus oli siiski teoks saanud ja nii uskumatuna kui see sel hetkel ka ei tundunud, me ei kukkunudki alla! Lennuk jätkas oma tavapärast lendu... järgmine kaader on kuskil välismaal, väikese öistes tuledes linna kohal ning reisijatel oli piloodiga vestlus, mis on järgmise sihtkoha nimi. Nime enam ei mäleta, kuid mälus on justkui pilt, et see sisaldas „s“ tähte...
Tänu sellele, et me ei kukkunud alla, vaid lennuk tõusis edukalt õhku ja me lendasime ning reisijate (kaasaarvatud piloot) vahel valitses soe ja sõbralik õhkkond, sain sellest nii suure adrenaliinilaksu ja positiivset pauerit, et ärkasin üles... kell oli kümmekond minutit enne kuute hommikul. Kuidas ma ka ei üritanud, korralikult magama jääda enam ei õnnestustunud, lihtsalt nii palju positiivset energiat pulbitses mu sees...
*
Minu jaoks oli nähtu enneolematu, esmakordne. Läbi oma elu, kuni tänaseni, olen näinud (muidugi mitte igal öösel, kuid siiski vastikult palju) erinevates variatsioonides, kuidas lennuk vaid alla kukub. Ise ma lennukis ei ole olnud, kuid alati on lennuk kukkunud alla kuskil minu lähistel ja ma olen pidanud võitlema, jooksma ja põgenema, et kukkuv lennuk või puruneva lennuki tükid mulle peale ei lendaks. Olen pidanud põgenema nö elu eest. Ja need unenäod on hommikuti ärgates alati väga värvikalt meeles ning hinges on olnud kohutav äng. Heameel muidugi selle üle, et see vaid uni oli, kuid rõhuvas meeleolus ärgata ei ole sugugi meeldiv.
*
Uni ja unenäod on läbi aegade inimeste meeli köitnud ja pakuvad põnevat uurimisainest veel tänagi. On see ju tõesti maailm, meie teine reaalsus, millesse me läheme, oleme ja sealt naaseme, kuid millest ikka veel nii vähe teame... Paratamatult tekivad mul küsimused, et miks justnimelt lennuk; miks olen kukkuvate lennukite puhul alati olnud sellest väljas, kuid nüüd tõusva lennuki ja õnnestunud sõidu puhul selle sees; miks kuni tänaseni olid ainult katastroofid jne jne... On kuidas on, kuid ma siiralt loodan, et alates tänasest ma enam kunagi kukkuvaid lennukeid ei näe :).
Tänu sellele, et me ei kukkunud alla, vaid lennuk tõusis edukalt õhku ja me lendasime ning reisijate (kaasaarvatud piloot) vahel valitses soe ja sõbralik õhkkond, sain sellest nii suure adrenaliinilaksu ja positiivset pauerit, et ärkasin üles... kell oli kümmekond minutit enne kuute hommikul. Kuidas ma ka ei üritanud, korralikult magama jääda enam ei õnnestustunud, lihtsalt nii palju positiivset energiat pulbitses mu sees...
*
Minu jaoks oli nähtu enneolematu, esmakordne. Läbi oma elu, kuni tänaseni, olen näinud (muidugi mitte igal öösel, kuid siiski vastikult palju) erinevates variatsioonides, kuidas lennuk vaid alla kukub. Ise ma lennukis ei ole olnud, kuid alati on lennuk kukkunud alla kuskil minu lähistel ja ma olen pidanud võitlema, jooksma ja põgenema, et kukkuv lennuk või puruneva lennuki tükid mulle peale ei lendaks. Olen pidanud põgenema nö elu eest. Ja need unenäod on hommikuti ärgates alati väga värvikalt meeles ning hinges on olnud kohutav äng. Heameel muidugi selle üle, et see vaid uni oli, kuid rõhuvas meeleolus ärgata ei ole sugugi meeldiv.
*
Uni ja unenäod on läbi aegade inimeste meeli köitnud ja pakuvad põnevat uurimisainest veel tänagi. On see ju tõesti maailm, meie teine reaalsus, millesse me läheme, oleme ja sealt naaseme, kuid millest ikka veel nii vähe teame... Paratamatult tekivad mul küsimused, et miks justnimelt lennuk; miks olen kukkuvate lennukite puhul alati olnud sellest väljas, kuid nüüd tõusva lennuki ja õnnestunud sõidu puhul selle sees; miks kuni tänaseni olid ainult katastroofid jne jne... On kuidas on, kuid ma siiralt loodan, et alates tänasest ma enam kunagi kukkuvaid lennukeid ei näe :).
Kudsumaa kusudama
Kui poiss alles päris väike oli, oli talle üsna keeruline selgeks teha, miks tema elab emmega linnas aga issi maal. Sai siis lapsele selgitatud, et maal on kutsud-kiisud, kes tahavad süüa ja hoolitsust ning neid ei saa üksi jätta. Ja nii me siis läksimegi arginädala lõppudel maale kutsude-kiisude juurde, mille poiss üsna ruttu mugandas endale lihtsamasse keelde ehk siis lapse sõnutsi läksime kudsumaale. Ja nii ongi see pere- ja sõpraderingis jäänud tänaseni.
Kuna poiss kipsis käega lasteaias nagunii käia ei saa ja kuna ka õues käimine on maal kordades lihtsam kui linnas, siis põgenesimegi perega mõneks ajaks linnast ära kudsumaale.
*
Juba mõnda aega oli teada, et ükspäev on külalisi oodata. Ühel hommikul, kui kuidagi voodist sooja teki alt välja ei saanud, rändasid mõtted toa vähe elavamaks muutmise radadel. Meenus, et on olemas selline vahva paberivoltimise kunst nagu origami. Vaja läheb vaid (värvilist)paberit, osavaid näppe, veidi kannatust ja mõningase nikerdamisega saabki toa teist nägu. Nagu ikka mingi uue mõtte puhul, sai nüüdki võetud appi sõber Guugel, kelle abiga tabas silm peagi mulle meelepärase detaili. Veel veidi surfamist ja leidsin sellise vahva õpetuse. Nüüd polnud tegu enam lihtsalt origamiga, vaid origami tehnikas valmis volditud identsete detailide ühendamise (kas liimi, niiti või muud abivahendit kasutades) tulemusel saadud kusudama palliga.
Kuna asi tundus põnev, asusin õhinaga töö kallale, arvestamata palju mul üldse mingit paberit kodus olemas on. No loomulikult ei olnud niipalju kui tarvis. Liimi seevastu oli küllaga. Üritasin olla säästlik ning võtsin juurde ka teise mapka paberit, mis osutus tunduvalt paksemaks, kui see, millega olin juba ühe posu valmis voltinud. Kompenseerisin seda paksust siis sellega, et lõikasin vajamineva suuruse pooleks ning teisel poolel kasutasin ajakirjast lõigatud õhukest (läik)paberit. See oli üks paras nikerdamine, kuid minu meelest lisas päris huvitavaid nüansse. Kuna see oli aga üsna töömahukas, kuid aega nappis, sai mindud poodi uue värvilise paberi järgi. Lastega seda ohtu õnneks ei ole, et need niisama sahtlipõhja tolmu koguma jääksid. No ja kui mul juba pea kõik detailid valmis olid, ei saanud ma aru, miks ma üldse valget paberit polnud kasutanud. Nii saigi pall endale vaid ühe valge õielehe, kuigi võinuks ju rohkemgi olla.
Valmis palli diameeter on umbes 13 cm (ühest A4 lehest sain 4 ruutu), ega terve toa dekoreerimiseks seda nüüd just palju pole, kuid paraku polnud ka enama jaoks aega. Aga üks pall on ikka rohkem kui mitte midagi! :)
Palli valmides selgus ka, et kodus pole grammigi mingit paela või linti, millega see pärast üles riputada. Oli ainult seda läikivat kingipaki linti, mida PVA paraku ei liimi, seega tuli see sama targalt sahtlinurka tagasi lükata. Õnneks tegime aastavahetuse paiku poisiga siin lasteaia jaoks ühte kollaazhi ning olin toonud linnast kolm näpuotsa suurust tutsakat lõnga, millest nüüd siis nööri kokku keerasin ja tutsu nikerdasin.
Selline see kudsumaal tehtud elu esimene kirju-mirju kusudama pall siis sai ehk minu kudsumaa kusudama :).
Kuna poiss kipsis käega lasteaias nagunii käia ei saa ja kuna ka õues käimine on maal kordades lihtsam kui linnas, siis põgenesimegi perega mõneks ajaks linnast ära kudsumaale.
*
Juba mõnda aega oli teada, et ükspäev on külalisi oodata. Ühel hommikul, kui kuidagi voodist sooja teki alt välja ei saanud, rändasid mõtted toa vähe elavamaks muutmise radadel. Meenus, et on olemas selline vahva paberivoltimise kunst nagu origami. Vaja läheb vaid (värvilist)paberit, osavaid näppe, veidi kannatust ja mõningase nikerdamisega saabki toa teist nägu. Nagu ikka mingi uue mõtte puhul, sai nüüdki võetud appi sõber Guugel, kelle abiga tabas silm peagi mulle meelepärase detaili. Veel veidi surfamist ja leidsin sellise vahva õpetuse. Nüüd polnud tegu enam lihtsalt origamiga, vaid origami tehnikas valmis volditud identsete detailide ühendamise (kas liimi, niiti või muud abivahendit kasutades) tulemusel saadud kusudama palliga.
Kuna asi tundus põnev, asusin õhinaga töö kallale, arvestamata palju mul üldse mingit paberit kodus olemas on. No loomulikult ei olnud niipalju kui tarvis. Liimi seevastu oli küllaga. Üritasin olla säästlik ning võtsin juurde ka teise mapka paberit, mis osutus tunduvalt paksemaks, kui see, millega olin juba ühe posu valmis voltinud. Kompenseerisin seda paksust siis sellega, et lõikasin vajamineva suuruse pooleks ning teisel poolel kasutasin ajakirjast lõigatud õhukest (läik)paberit. See oli üks paras nikerdamine, kuid minu meelest lisas päris huvitavaid nüansse. Kuna see oli aga üsna töömahukas, kuid aega nappis, sai mindud poodi uue värvilise paberi järgi. Lastega seda ohtu õnneks ei ole, et need niisama sahtlipõhja tolmu koguma jääksid. No ja kui mul juba pea kõik detailid valmis olid, ei saanud ma aru, miks ma üldse valget paberit polnud kasutanud. Nii saigi pall endale vaid ühe valge õielehe, kuigi võinuks ju rohkemgi olla.
Valmis palli diameeter on umbes 13 cm (ühest A4 lehest sain 4 ruutu), ega terve toa dekoreerimiseks seda nüüd just palju pole, kuid paraku polnud ka enama jaoks aega. Aga üks pall on ikka rohkem kui mitte midagi! :)
Palli valmides selgus ka, et kodus pole grammigi mingit paela või linti, millega see pärast üles riputada. Oli ainult seda läikivat kingipaki linti, mida PVA paraku ei liimi, seega tuli see sama targalt sahtlinurka tagasi lükata. Õnneks tegime aastavahetuse paiku poisiga siin lasteaia jaoks ühte kollaazhi ning olin toonud linnast kolm näpuotsa suurust tutsakat lõnga, millest nüüd siis nööri kokku keerasin ja tutsu nikerdasin.
Selline see kudsumaal tehtud elu esimene kirju-mirju kusudama pall siis sai ehk minu kudsumaa kusudama :).
Kips on surnud, elagu kips!
Esmaspäev, 25. veebraur.
14:10 tuli poiss õuest tuppa suure nutuga. Tegin koos piigaga lõunauinakut ja ei saanud kohe mittemillestki mitte mõmmigi aru... Järgnes mõningane Browni liikumine läbi uneudu. Saanud poisil märjad riided seljast, jootsin talle klaasi suhkruvett. Järgmisel hetkel, kui endale mineku riided olin selga tõmmanud, poiss enam ei suhelnud, istus täiesti vaikselt, liikumatult diivanil. Enne kui jõudsin veel suuremasse paanikasse sattuda, kostist sealt vaikset norskamist. Poiss oli end hetkega kogu ümbritsevast maailmast välja lülitanud. Kuigi tahtnuks ta sinna niimoodi suure rahu sisse jätta, olin siiski sunnitud ta meite sekka tagasi kutsuma.
15:00 jõudsime vanaisa abiga lastehaiglasse.
15:25 paljastasin traumapunkti vastuvõtus poisi käsivarre. "See on jah päris kole" kuulsin eemalt kirjutuslaua tagant spetsialisti kommentaari. Ega rohkem ei uuritudki, käsi fikseeriti miskisele alusele, vormistati vajalikud paberid ja saadeti edasi röntgenisse. Enne minekut sai poiss hea sutsaka valuvaigistit.
15:43 tegi röntgeniaparaat klõps-klõps.
15:50 samas kabinetis, kust alustasime. Hästi palju igasugust infot, milles üritasin orienteeruda. Süüa ei tohi, juua ei tohi... Samaaegselt veeretati sisse sama ratastool, millega hetk tagasi olime röntgenist naasnud. Seejärel asusime juba teele – õde poisiga ees, mina kodinatega järgi. Möödaminnes, kuskil vahepeal, sain riided garderoobi antud.
16:10 jõudsime ortopeedia osakonna palatisse. Nii kui poiss palatisse ja voodisse pikali sai, jäi ta kohe magama. Oleks ma suitsumees, tõmmanuks pikkade mahvidega endale seda va tossu sisse. Aga näe, ei ole. Närv oli püsti ja päädis see pisaraga silmanurgas. No mis teha, olen juba kord selline. Kes lastevanemaist ikka tahab, et lastega õnnetusi juhtuks... Õnneks oli kaks õde meie juures (mingid paberid olid vaja veel täita) ning rääkimine tõi ratsionaalse mõistuse tagasi. Õed (üks oli vist praktikant, vähemasti teda juhendati) olid muhedad ning tiba sai huumoritki, mis mõjus pinge maandajana väga hästi. Kui õed läinud ja pojaga kahekesi palatisse jäin, hakkasin sebima ülejäänud päeva korraldust. Kodus vajas mind ka üks pisike tirts. Kuigi mammi oli temaga, oleks olnud ülejäänu tema õlgadele jätmine, tänu tema viletsale tervisele, talle üle jõu käiv. Pool tunnikest hiljem ärkas poiss, tahtis vetsu. Oli üldse igati hipsadi-hopsadi nagu polekski midagi viga olnudki. Eks see oli see süsti viljastav mõju :). Aga tore oli jälle "oma last" näha.
16:45 saabus Märt, viis mind koju ja läks tagasi poisi juurde.
19:45 süsti mõju taandus ning valu võttis taas võimust. Hetkel aga uusi vaigisteid ei antud, kuniks polnud kindel, mis saab edasi.
20:25 saabus, nagu lubatud, narkoosi brigaad. Poiss sõidutati issi saatel voodiga opiruumi, peale patsiendi edukat uinumist aga kamandati iss tagasi palatisse.
20:40 sõidutati kipsiga kokku lapitud veel magav laps palatisse tagasi. Äraoldud ajal siis spetsailistid reponeerisid ehk maakeeli väänasid luu paika ja panid kipsi.
21:05 peale ärkamist uuesti pildistama. Röntgeni ukse taga ootas ees juba teismeline neiu, kellel oli peale narkoosi ülimalt lõbus olla, vaatamata sellele, et lennukad kaared lumelauaga Valgehobusemäel olid mõlemad käed valgesse kipsi mähkinud.
21:25 kinnitas arst, et op õnnestus ja kõik luud on taas õiges kohas.
22:30 vahetasime Märdiga kohad. Olin haiglas juba pool tundi varem, kuid pidin voodikoha saamiseks end sisse registreerima. Kellegi soomlase paberite vormistamine võttis aega pool tundi! Ja ootama pidin ma selle aja selleks, et öelda vaid oma isikukood!
*
Kodus toimetades oli rahulikult aega asjade üle järele mõelda, et mis siis ikkagi juhtunud oli. Poiss rääkis küll, et oli lumehange otsast hüpanud ja et hange keskel oli auk ja oli auku kukkunud ja siis oi veel oma kolmas ja neljas versioon sellest asjast. Haiglast koju tulles käisin siis maja taga hoovis seda salapärast hange kaemas. Lapsed on juba mõnda aega tagasi (ilmselt eelmiste sulailmadega) ehitanud umbes meetri kõrguse kindluse, puha ukse ja mõne aknaauguga ning kindluse juurde viis kaldtee, kindluse poolne ots umbes 2/3 müüri kõrgune. See kõik oli eelnevaid ilmu arvestades kenasti jäässe läinud ja igati kindluse kohaselt vastupidav ehitis. Vaadates seda ja viies poisi sõnad pildiga kokku, oli toimunud järgmine – poiss oli tulnud jooksuga mööda kaldteed ja tahtis hüpata sealt kindlusesse sisse, kuid viimases otsas oli jalg ära libisenud ning maandunud kogu kiiruse ja raskusega sinna jääst ümara serva peale, sealt edasi siis auku kukkunud. Asi ei olnudki mitte maapinnale maandumises, vaid selles ümaras jääst servas. Poiss ei murra üldiselt kergesti luid, kuid nüüd kohapeal asja analüüsides tundus olukord loogiline.
*
Öö haiglas möödus meil kenasti, poiss magas üldiselt rahulikult ja läbi une keeras end igatepidi nii nagu ta keha paremaks arvas. Paar korda tahtis vaid juua. Hommikul oli igati krapsakas, käsi ei valutanud ega midagi. Isu oli lapsel ka õnneks päris hea.
09:20 lõikas õde eelmise päeva siduse lahti ja sidus uuesti lõdvemalt kokku, et käel oleks ruumi paistetada.
12:20 käis arst teda vaatamas ja infot jagamas. Lubati koju!
15:00 jäi kodus diivanil magama.
19:00 olin sunnitud lapse üles ajama, õhtusöök vajas söömist ja laps oma voodisse ümber toimetamist. Käsi ei valutanud ikka veel, ega andnud enda olemasolust kuidagi märku. See hakkas murelikuks tegema. Igaks juhuks kontrollisime, kas sõrmed ikka liiguvad. Liikusid :).
*
Täna hommikul kl 6 aeti mind üles, käsi valutas ja ei lasknud lapsel magada. Tundub, et kõik funktsioonid siiski töötavad ning hakkavad kulgema normaalsetesse rööbastesse, kui seda nii saab nimetada.
Meid oleks nagu oodatud sinna lastehaiglasse – voodites olid nodsulahedad linad :).
Et hakkaski elu juba normaalseks muutuma – tervelt 20 päeva sai me pere olla ilma kipsita ja umbes viimased 14 päeva on ka tüdrukutirts end terve inimese moodi tundnud. Tegime juba ka pikemaid jalutuskäike väljas ja kõik näis kulgevat oma õiges rütmis. Niipalju siis sellest :).
14:10 tuli poiss õuest tuppa suure nutuga. Tegin koos piigaga lõunauinakut ja ei saanud kohe mittemillestki mitte mõmmigi aru... Järgnes mõningane Browni liikumine läbi uneudu. Saanud poisil märjad riided seljast, jootsin talle klaasi suhkruvett. Järgmisel hetkel, kui endale mineku riided olin selga tõmmanud, poiss enam ei suhelnud, istus täiesti vaikselt, liikumatult diivanil. Enne kui jõudsin veel suuremasse paanikasse sattuda, kostist sealt vaikset norskamist. Poiss oli end hetkega kogu ümbritsevast maailmast välja lülitanud. Kuigi tahtnuks ta sinna niimoodi suure rahu sisse jätta, olin siiski sunnitud ta meite sekka tagasi kutsuma.
15:00 jõudsime vanaisa abiga lastehaiglasse.
15:25 paljastasin traumapunkti vastuvõtus poisi käsivarre. "See on jah päris kole" kuulsin eemalt kirjutuslaua tagant spetsialisti kommentaari. Ega rohkem ei uuritudki, käsi fikseeriti miskisele alusele, vormistati vajalikud paberid ja saadeti edasi röntgenisse. Enne minekut sai poiss hea sutsaka valuvaigistit.
15:43 tegi röntgeniaparaat klõps-klõps.
15:50 samas kabinetis, kust alustasime. Hästi palju igasugust infot, milles üritasin orienteeruda. Süüa ei tohi, juua ei tohi... Samaaegselt veeretati sisse sama ratastool, millega hetk tagasi olime röntgenist naasnud. Seejärel asusime juba teele – õde poisiga ees, mina kodinatega järgi. Möödaminnes, kuskil vahepeal, sain riided garderoobi antud.
16:10 jõudsime ortopeedia osakonna palatisse. Nii kui poiss palatisse ja voodisse pikali sai, jäi ta kohe magama. Oleks ma suitsumees, tõmmanuks pikkade mahvidega endale seda va tossu sisse. Aga näe, ei ole. Närv oli püsti ja päädis see pisaraga silmanurgas. No mis teha, olen juba kord selline. Kes lastevanemaist ikka tahab, et lastega õnnetusi juhtuks... Õnneks oli kaks õde meie juures (mingid paberid olid vaja veel täita) ning rääkimine tõi ratsionaalse mõistuse tagasi. Õed (üks oli vist praktikant, vähemasti teda juhendati) olid muhedad ning tiba sai huumoritki, mis mõjus pinge maandajana väga hästi. Kui õed läinud ja pojaga kahekesi palatisse jäin, hakkasin sebima ülejäänud päeva korraldust. Kodus vajas mind ka üks pisike tirts. Kuigi mammi oli temaga, oleks olnud ülejäänu tema õlgadele jätmine, tänu tema viletsale tervisele, talle üle jõu käiv. Pool tunnikest hiljem ärkas poiss, tahtis vetsu. Oli üldse igati hipsadi-hopsadi nagu polekski midagi viga olnudki. Eks see oli see süsti viljastav mõju :). Aga tore oli jälle "oma last" näha.
16:45 saabus Märt, viis mind koju ja läks tagasi poisi juurde.
19:45 süsti mõju taandus ning valu võttis taas võimust. Hetkel aga uusi vaigisteid ei antud, kuniks polnud kindel, mis saab edasi.
20:25 saabus, nagu lubatud, narkoosi brigaad. Poiss sõidutati issi saatel voodiga opiruumi, peale patsiendi edukat uinumist aga kamandati iss tagasi palatisse.
20:40 sõidutati kipsiga kokku lapitud veel magav laps palatisse tagasi. Äraoldud ajal siis spetsailistid reponeerisid ehk maakeeli väänasid luu paika ja panid kipsi.
21:05 peale ärkamist uuesti pildistama. Röntgeni ukse taga ootas ees juba teismeline neiu, kellel oli peale narkoosi ülimalt lõbus olla, vaatamata sellele, et lennukad kaared lumelauaga Valgehobusemäel olid mõlemad käed valgesse kipsi mähkinud.
21:25 kinnitas arst, et op õnnestus ja kõik luud on taas õiges kohas.
22:30 vahetasime Märdiga kohad. Olin haiglas juba pool tundi varem, kuid pidin voodikoha saamiseks end sisse registreerima. Kellegi soomlase paberite vormistamine võttis aega pool tundi! Ja ootama pidin ma selle aja selleks, et öelda vaid oma isikukood!
*
Kodus toimetades oli rahulikult aega asjade üle järele mõelda, et mis siis ikkagi juhtunud oli. Poiss rääkis küll, et oli lumehange otsast hüpanud ja et hange keskel oli auk ja oli auku kukkunud ja siis oi veel oma kolmas ja neljas versioon sellest asjast. Haiglast koju tulles käisin siis maja taga hoovis seda salapärast hange kaemas. Lapsed on juba mõnda aega tagasi (ilmselt eelmiste sulailmadega) ehitanud umbes meetri kõrguse kindluse, puha ukse ja mõne aknaauguga ning kindluse juurde viis kaldtee, kindluse poolne ots umbes 2/3 müüri kõrgune. See kõik oli eelnevaid ilmu arvestades kenasti jäässe läinud ja igati kindluse kohaselt vastupidav ehitis. Vaadates seda ja viies poisi sõnad pildiga kokku, oli toimunud järgmine – poiss oli tulnud jooksuga mööda kaldteed ja tahtis hüpata sealt kindlusesse sisse, kuid viimases otsas oli jalg ära libisenud ning maandunud kogu kiiruse ja raskusega sinna jääst ümara serva peale, sealt edasi siis auku kukkunud. Asi ei olnudki mitte maapinnale maandumises, vaid selles ümaras jääst servas. Poiss ei murra üldiselt kergesti luid, kuid nüüd kohapeal asja analüüsides tundus olukord loogiline.
*
Öö haiglas möödus meil kenasti, poiss magas üldiselt rahulikult ja läbi une keeras end igatepidi nii nagu ta keha paremaks arvas. Paar korda tahtis vaid juua. Hommikul oli igati krapsakas, käsi ei valutanud ega midagi. Isu oli lapsel ka õnneks päris hea.
09:20 lõikas õde eelmise päeva siduse lahti ja sidus uuesti lõdvemalt kokku, et käel oleks ruumi paistetada.
12:20 käis arst teda vaatamas ja infot jagamas. Lubati koju!
15:00 jäi kodus diivanil magama.
19:00 olin sunnitud lapse üles ajama, õhtusöök vajas söömist ja laps oma voodisse ümber toimetamist. Käsi ei valutanud ikka veel, ega andnud enda olemasolust kuidagi märku. See hakkas murelikuks tegema. Igaks juhuks kontrollisime, kas sõrmed ikka liiguvad. Liikusid :).
*
Täna hommikul kl 6 aeti mind üles, käsi valutas ja ei lasknud lapsel magada. Tundub, et kõik funktsioonid siiski töötavad ning hakkavad kulgema normaalsetesse rööbastesse, kui seda nii saab nimetada.
Meid oleks nagu oodatud sinna lastehaiglasse – voodites olid nodsulahedad linad :).
Et hakkaski elu juba normaalseks muutuma – tervelt 20 päeva sai me pere olla ilma kipsita ja umbes viimased 14 päeva on ka tüdrukutirts end terve inimese moodi tundnud. Tegime juba ka pikemaid jalutuskäike väljas ja kõik näis kulgevat oma õiges rütmis. Niipalju siis sellest :).
Täpid ja uisud
Alles see oli kui aasta 2012 ulatas käe 2013-le. Kohe-kohe saab otsa alanud aasta esimene kuu. Aru mina ei saa kuhu see aeg nii kiirelt kaob. Tundub, et mida päev edasi, seda kiiremini ta me sõrmede vahelt minema voolab...
Kaks päeva peale viimast blogikannet hakkasid piiga ihule tekkima väikesed täpikesed. Alguses olid nad üsna harvad ja märkamatud, kuid mida aeg edasi, seda vihasemaks läksid. Ja nagu ikka, kui mingi häda käes, on parasjagu tegemist nädalavahetusega ja perearsti puhkepäevadega. Arvata võis, et tegu on penitsilliini allergiaga, kuigi ülejäänud pereliikmetel pole sellega probleemi olnud. Kummaline tundus vaid, et see peale kuuendat päeva alles välja lõi. Vaatamata selle, et lõpetasin lapsele rohu andmise, muutus ta aga järjest täpilisemaks, kuniks esmaspäeva hommikuks oli piiga üleni üks suur punane täpp ehk normaalset heledat nahka paistis kohati vaid väikeste täpikestena. Kergelt paistes oli ka nägu. Terve pühapäeva olin jälle valveseisakus, et kui olukord hulluks läheb, tuleb kiirabi kutsuda. Seda õnneks vaja ei läinud ning uue arginädala esimese päeva hommikul helistasin kohe perearstile, mispeale viimane kirjutas välja allergiarohu. Selle infolehel aga algas manustamise õpetus ka alles alates teisest eluaastast, siis ta krõbistas läbi telefoni hoolega paberites ning klõbistas arvutis, mille tulemusena siis vajaliku normi teada sain. Lippasin ruttu apteeki. Siis ma veel ei teadnud, et see retseptiravim on. Apteekrilt rohtu küsides ütles too, et see on retseptiravim, kas mul retsept on. Kas ma siis ei pannud suures pabinas tähele, et on retseptikas või unustas perearst mainida, kuid arvasin, et kuna arst mind seda rohtu tooma saatis, et ju siis peab digiretsept olema. Ja näe, oligi! Tänasin õnne, et olin kiiruga ka ID-kaardi kaasa võtnud, kuigi IK on mul peas aga kahtlen, kas nad ainut IK alusel rohtu väljastavad, pean ikka tõestama ju, et see minu IK on. Esimene kord, kus ma tundsin omal nahal, et see digiretsept on ikka üks hiiglama hea asi, muidu oleks pidanud veel polikliinikusse jooksma ja ootama, millal ükskord arstile ligi pääsen jne. Nüüd aga hops apteeki, rohi käes ja hops koju tagasi :). Õhtuks ilmutas punaste täppide pealetung taandumise märke ning järgmise päeva õhtuks olid nad alistatud, vaid mõned üksikud visad täpid osutasid veel päevake vaprat vastupanu, misjärel olid nemadki sunnitud võitlustandrilt lööduna lahkuma. Peagi oli piiga jälle roosa ja rõõmus nagu ennemuiste, kimbutama jäi vaid öine köha. Kummaline oli see, et köhaatakk tuli kallale nii kord öö jooksul, mõnikord isegi kuni tund pikk, kuid päeval ei poolt piuksugi. Siinkohal tänud Trummile heade nõuannete eest! Viimased kaks ööd oleme maganud ühe jutiga hommikuni. Nii raskelt ma kohe kindlasti ei maga, et midagi ei kuule, järelikult pole siis köha kimbutamas käinud :). Aga täna ma veel ei hõiska, eks järgnevad päevad anna arutust... kui köha peaks siiski jätkuma, tuleb hakata asja põhjalikumalt uurima. Loodan parimat.
Viimane möödunud nädal on piiga ka korralikult jälle sööma hakanud, kogub hoolega (kilo)gramme. Omakeskis siin naerame, et meil on varsti oma väike Baruto. Õnneks nii 'hull' asi siiski ei ole, liigub ta ka samavõrra aktiivsemalt. Nii vahva on vaadata, kui me õhtuti perega diivanil istume, kuidas ta meile siis tantsib. Ühe käega hoiab oma mänguaiast kinni, teine käsi on kõrval kõrgel (teeb lefa-lefa) ja laseb end põlvist kükki-püsti-kükki-püsti. Ja niimoodi kiiresti-kiirest ja lõpmatu arv kordi, ise sealjuures laia naeru lõkerdades. Ei meil ole siis silmi-kõrvu ühegi TV uudise jaoks, lihtsalt vaatame üheskoos tüdrukutirtsu ja naerame koos temaga. Kui ta nüüd julgeks selle viimase käekese ka lahti lasta, siis hakkaks ta varsti meil käima... aegajalt unustab end ning seistes laseb käed lahti...
Oma kümnenda kuu sünnipäeval tegi suhu ka kolmanda hamba, ülejärgmisel päeval peale seda ka neljanda.
Üks õhtu poisile lasteaeda järgi minnes rääkis mulle kasvataja, et neil oli täna olnud tita-teemaline päev. Ehk poiss oli olnud tüdruku tegemistest nii õhinas ning jaganud oma muljeid kasvataja ja teiste lastega. Ja et ka teised lapsed veidi rohkem teemast aru saaksid, olid nad siis natuke üheskoos jutelnud ja arutlenud selle teema üle. Seda enam, et kahel rühmalapsel on lähitulevikus oma isiklikku väiksemat õde-venda oodata. Selline aktuaalne teema siis.
Ja nii tore on vaadata, kuidas poiss oma väiksemat õde ikka hästi hoiab. Küll jagub talle kallistusi, kaisutusi, musisid ja muidu hellust. Aga eriti meeldib talle muidugi, kui tüdruk naerab, naerab oma siirast ja avalat naeru. Siis on poiss valmis tegema ennastunustavalt mida iganes, et vaid kuulda tirtsu naerulaginat. Tihtipeale lõppeb see sellega, et ka poiss kõõksub naeru lagistada. Ja siis, üksteise võidu kaigub nende naer üle terve korteri. See on nii armas! :)
Ka esimesi sõnu sätime juba suhu. Mõnikord ei saa küll aru, kas on juhuste kokkulangevus või tuleb see teadlikult, kuid see polegi tähtis...
* * *
Ükspäev, kui õues siras päike ja oli muidu ilus ilm, jäi poiss aiast koju. Viimasel ajal kipub olemagi pool aega kodus, pool aias. Aias käimegi rohkem selle pärast, et poisile endale meeldib teiste lastega koos mängida ning aeda läheb hea meelega. Kuna sügisel seisab ees koolitee algus, on hea praegu ikka kollektiivses tegevuses osaleda. Kui ta aga hommikul mulle ütleb, et ta ei taha täna minna ning otsest vajadust teda sinna viia ei ole, siis lasen tal koju jääda. Sügisest tuleb distsipliin, kus 'peab', et olgu tal siis praegu see väikene vabadus... no eks minul endal ka :). Aga mitte sellest ei tahtnud ma rääkida, vaid hoopis sellest, et kui piiga lõunaund magas ja mammi temaga koju jäi, läksime meie poisiga uisutama. Tähtis on see sündmus selle poolest, et poiss ei ole seda kunagi varem teinud. Ja seda ühel lihtsal põhjusel – siinses uisulaenutuses polnud väiksemale jalale uiske, kuid üheks hooajaks, et paar korda jalga panna, neid osta polnud aga mingit mõtet. Ja kuna poiss siin juba mitu päeva lunis, siis tegimegi endile sellise mõnusa uisutamise lõuna.
Lapsed on ikka üllatavalt tublid. Kulus umbes 10 min koos poisiga jääl kui ta juba ise kindlaid samme võttis. Alguses oli küll rohkem pikali kui püsti, kuid see pakkuski talle lõbu. Teinud talle viimaks ikkagi selgeks, et uisutamise võlu seisneb püsti jäämises, mitte maas püherdamises ning olles veendunud, et ta saab juba edukalt ise uiskudega püsti tõustud, jätsin ta mõneks hetkeks isekeskis harjutama ning läksin ja võtsin endale ka uisud. Tööpäeviti on ses suhtes hea, et valdav osa inimesi on siiski tööl ja koolis ning kogu liuväli oli ainult meie kahe päralt. Tirinud liuvälja kõrval asuval pingil uisud endale jalga, ukerdasin nagu puujalgadega kits jääle. Nii hea oli, et keegi ei näinud :). Aga kihk jälle uisutada oli nii suur, et ega see suurt ei seganudki. Sellest on oma 15 aastat või rohkemgi, kui minul viimati uisud all olid. Esiti ei osanudki seal jää peal nagu miskit teha. Silme ees oli pilt mammist, kel siiani veel käsi kipsis ja mõtlesin aina, et kui peaksin siia jääle prantsatama ja ka mõne kondi murdma, et siis läheb meil ikka jamaks... Kuid mida aeg edasi, seda vähemaks jäi kramplik olek. Päris nooruse uljust põue ei pugenudki, kuid sain siiski üsna edukalt hakkama. Ja päris tervet tundi me esimesel korral jääl olla ei jaksanudki. Üldkokkuvõttes oli meil hästi tore, poisile meeldis väga ning paar päeva hiljem kordasime päikesepaistelist lõunatundi uiskudel. Peale seda mingil ajal rühma lastest keegi väitis, et uisutamine pidi olema plikade värk. Tea, kas ongi asi selles või on lihtsalt poisi uudishimu raugenud, kuid juba nädala jagu pole ta enam jääle kippunud...
Kaks päeva peale viimast blogikannet hakkasid piiga ihule tekkima väikesed täpikesed. Alguses olid nad üsna harvad ja märkamatud, kuid mida aeg edasi, seda vihasemaks läksid. Ja nagu ikka, kui mingi häda käes, on parasjagu tegemist nädalavahetusega ja perearsti puhkepäevadega. Arvata võis, et tegu on penitsilliini allergiaga, kuigi ülejäänud pereliikmetel pole sellega probleemi olnud. Kummaline tundus vaid, et see peale kuuendat päeva alles välja lõi. Vaatamata selle, et lõpetasin lapsele rohu andmise, muutus ta aga järjest täpilisemaks, kuniks esmaspäeva hommikuks oli piiga üleni üks suur punane täpp ehk normaalset heledat nahka paistis kohati vaid väikeste täpikestena. Kergelt paistes oli ka nägu. Terve pühapäeva olin jälle valveseisakus, et kui olukord hulluks läheb, tuleb kiirabi kutsuda. Seda õnneks vaja ei läinud ning uue arginädala esimese päeva hommikul helistasin kohe perearstile, mispeale viimane kirjutas välja allergiarohu. Selle infolehel aga algas manustamise õpetus ka alles alates teisest eluaastast, siis ta krõbistas läbi telefoni hoolega paberites ning klõbistas arvutis, mille tulemusena siis vajaliku normi teada sain. Lippasin ruttu apteeki. Siis ma veel ei teadnud, et see retseptiravim on. Apteekrilt rohtu küsides ütles too, et see on retseptiravim, kas mul retsept on. Kas ma siis ei pannud suures pabinas tähele, et on retseptikas või unustas perearst mainida, kuid arvasin, et kuna arst mind seda rohtu tooma saatis, et ju siis peab digiretsept olema. Ja näe, oligi! Tänasin õnne, et olin kiiruga ka ID-kaardi kaasa võtnud, kuigi IK on mul peas aga kahtlen, kas nad ainut IK alusel rohtu väljastavad, pean ikka tõestama ju, et see minu IK on. Esimene kord, kus ma tundsin omal nahal, et see digiretsept on ikka üks hiiglama hea asi, muidu oleks pidanud veel polikliinikusse jooksma ja ootama, millal ükskord arstile ligi pääsen jne. Nüüd aga hops apteeki, rohi käes ja hops koju tagasi :). Õhtuks ilmutas punaste täppide pealetung taandumise märke ning järgmise päeva õhtuks olid nad alistatud, vaid mõned üksikud visad täpid osutasid veel päevake vaprat vastupanu, misjärel olid nemadki sunnitud võitlustandrilt lööduna lahkuma. Peagi oli piiga jälle roosa ja rõõmus nagu ennemuiste, kimbutama jäi vaid öine köha. Kummaline oli see, et köhaatakk tuli kallale nii kord öö jooksul, mõnikord isegi kuni tund pikk, kuid päeval ei poolt piuksugi. Siinkohal tänud Trummile heade nõuannete eest! Viimased kaks ööd oleme maganud ühe jutiga hommikuni. Nii raskelt ma kohe kindlasti ei maga, et midagi ei kuule, järelikult pole siis köha kimbutamas käinud :). Aga täna ma veel ei hõiska, eks järgnevad päevad anna arutust... kui köha peaks siiski jätkuma, tuleb hakata asja põhjalikumalt uurima. Loodan parimat.
Viimane möödunud nädal on piiga ka korralikult jälle sööma hakanud, kogub hoolega (kilo)gramme. Omakeskis siin naerame, et meil on varsti oma väike Baruto. Õnneks nii 'hull' asi siiski ei ole, liigub ta ka samavõrra aktiivsemalt. Nii vahva on vaadata, kui me õhtuti perega diivanil istume, kuidas ta meile siis tantsib. Ühe käega hoiab oma mänguaiast kinni, teine käsi on kõrval kõrgel (teeb lefa-lefa) ja laseb end põlvist kükki-püsti-kükki-püsti. Ja niimoodi kiiresti-kiirest ja lõpmatu arv kordi, ise sealjuures laia naeru lõkerdades. Ei meil ole siis silmi-kõrvu ühegi TV uudise jaoks, lihtsalt vaatame üheskoos tüdrukutirtsu ja naerame koos temaga. Kui ta nüüd julgeks selle viimase käekese ka lahti lasta, siis hakkaks ta varsti meil käima... aegajalt unustab end ning seistes laseb käed lahti...
Oma kümnenda kuu sünnipäeval tegi suhu ka kolmanda hamba, ülejärgmisel päeval peale seda ka neljanda.
Üks õhtu poisile lasteaeda järgi minnes rääkis mulle kasvataja, et neil oli täna olnud tita-teemaline päev. Ehk poiss oli olnud tüdruku tegemistest nii õhinas ning jaganud oma muljeid kasvataja ja teiste lastega. Ja et ka teised lapsed veidi rohkem teemast aru saaksid, olid nad siis natuke üheskoos jutelnud ja arutlenud selle teema üle. Seda enam, et kahel rühmalapsel on lähitulevikus oma isiklikku väiksemat õde-venda oodata. Selline aktuaalne teema siis.
Ja nii tore on vaadata, kuidas poiss oma väiksemat õde ikka hästi hoiab. Küll jagub talle kallistusi, kaisutusi, musisid ja muidu hellust. Aga eriti meeldib talle muidugi, kui tüdruk naerab, naerab oma siirast ja avalat naeru. Siis on poiss valmis tegema ennastunustavalt mida iganes, et vaid kuulda tirtsu naerulaginat. Tihtipeale lõppeb see sellega, et ka poiss kõõksub naeru lagistada. Ja siis, üksteise võidu kaigub nende naer üle terve korteri. See on nii armas! :)
Ka esimesi sõnu sätime juba suhu. Mõnikord ei saa küll aru, kas on juhuste kokkulangevus või tuleb see teadlikult, kuid see polegi tähtis...
* * *
Ükspäev, kui õues siras päike ja oli muidu ilus ilm, jäi poiss aiast koju. Viimasel ajal kipub olemagi pool aega kodus, pool aias. Aias käimegi rohkem selle pärast, et poisile endale meeldib teiste lastega koos mängida ning aeda läheb hea meelega. Kuna sügisel seisab ees koolitee algus, on hea praegu ikka kollektiivses tegevuses osaleda. Kui ta aga hommikul mulle ütleb, et ta ei taha täna minna ning otsest vajadust teda sinna viia ei ole, siis lasen tal koju jääda. Sügisest tuleb distsipliin, kus 'peab', et olgu tal siis praegu see väikene vabadus... no eks minul endal ka :). Aga mitte sellest ei tahtnud ma rääkida, vaid hoopis sellest, et kui piiga lõunaund magas ja mammi temaga koju jäi, läksime meie poisiga uisutama. Tähtis on see sündmus selle poolest, et poiss ei ole seda kunagi varem teinud. Ja seda ühel lihtsal põhjusel – siinses uisulaenutuses polnud väiksemale jalale uiske, kuid üheks hooajaks, et paar korda jalga panna, neid osta polnud aga mingit mõtet. Ja kuna poiss siin juba mitu päeva lunis, siis tegimegi endile sellise mõnusa uisutamise lõuna.
Lapsed on ikka üllatavalt tublid. Kulus umbes 10 min koos poisiga jääl kui ta juba ise kindlaid samme võttis. Alguses oli küll rohkem pikali kui püsti, kuid see pakkuski talle lõbu. Teinud talle viimaks ikkagi selgeks, et uisutamise võlu seisneb püsti jäämises, mitte maas püherdamises ning olles veendunud, et ta saab juba edukalt ise uiskudega püsti tõustud, jätsin ta mõneks hetkeks isekeskis harjutama ning läksin ja võtsin endale ka uisud. Tööpäeviti on ses suhtes hea, et valdav osa inimesi on siiski tööl ja koolis ning kogu liuväli oli ainult meie kahe päralt. Tirinud liuvälja kõrval asuval pingil uisud endale jalga, ukerdasin nagu puujalgadega kits jääle. Nii hea oli, et keegi ei näinud :). Aga kihk jälle uisutada oli nii suur, et ega see suurt ei seganudki. Sellest on oma 15 aastat või rohkemgi, kui minul viimati uisud all olid. Esiti ei osanudki seal jää peal nagu miskit teha. Silme ees oli pilt mammist, kel siiani veel käsi kipsis ja mõtlesin aina, et kui peaksin siia jääle prantsatama ja ka mõne kondi murdma, et siis läheb meil ikka jamaks... Kuid mida aeg edasi, seda vähemaks jäi kramplik olek. Päris nooruse uljust põue ei pugenudki, kuid sain siiski üsna edukalt hakkama. Ja päris tervet tundi me esimesel korral jääl olla ei jaksanudki. Üldkokkuvõttes oli meil hästi tore, poisile meeldis väga ning paar päeva hiljem kordasime päikesepaistelist lõunatundi uiskudel. Peale seda mingil ajal rühma lastest keegi väitis, et uisutamine pidi olema plikade värk. Tea, kas ongi asi selles või on lihtsalt poisi uudishimu raugenud, kuid juba nädala jagu pole ta enam jääle kippunud...
Aasta esimene laks käes
1. jaanuaril oli piiga taas naerusuine ja palavikust ei märkigi. Mõtlesin endamisi, et ju see oli siis tema viis meile öelda, et tahab uut aastat omas kodus vastu võtta. Ka järgmisel päeval oli laps nagu terve laps ikka. Kuna polnud juba mitu päeva väljas käinud, korjasime pere kokku ning läksime suurde marketisse toiduvarusid täiendama. Koduseinte vaatamisele väike vaheldus ja saab minnes-tulles paar sõõmu värsket õhku ka.
3. jaanuaril, peale varaõhtust magamist, ei tundnud oma pisipiigat äragi, vaevalt kähises. Isegi korralikult nutta ei saanud, mingi hale kähin tuli vaid suust, sekka paukuvad 'haugatused'. Ikka hirmus oli kuulata. Lisaks muidugi veel ohtralt voolavat tatti, mis endale aegajalt, kui emmet-issit läheduses ei juhtunud olema, kätega mööda nägu laiali määriti. Iga aevastus ja köhatus tõi endaga kaasa haleda nutu. Ja tagasi oli tulnud ka palavik... Soe kummelitee meega ja Panadol õnneks leevendasid lapse olukorda.
Öö möödus läbi suurte raskuste. Iga on ju praegu selline, et iga väiksema ärritaja korral ronitakse krapsti püsti. Ja nii see öö siis möödus – püsti-pikali-püsti-pikali... lugematu arv kordi kuni hommikuni. Üksikud rahulikumad hetked, mil piiga tukastas, kuulasin valvsalt ta hingamist – õhk ninast läbi käia ei tahtnud ja suu kaudu ta veel korralikult hingata ei oska, ikka jõuliselt ja vilinaga veeti õhku läbi nina. Kui enam ei jaksanud, siis oligi nutujorinaga püsti. Lasin tal siis veidi aega nutta, sest teadsin, et vähemalt nendel hetkedel saab ta normaalselt hingata. Umbes pooltel kordadel võtsin ta lohutuseks või Humeri ninna pihustamiseks sülle. Kuna magan madratsiga põrandal, oli hommikuks mul sellest võimlemisest – lapsega põrandale istuli ja sealt jälle püsti – selg täiesti kutu. Enda kõrvale teda ka võtta ei tahtnud, kuna põrandal oli märgatavalt külmem ning oma voodi on ikka kindel turvaline paik. Pisipiiga katsumuste kõrval oli see muidugi tühine kõrvalnähe.
Hommikul oli olukord sama hull kui eelmisel õhtulgi. Arstist oleks abi ja tuge olnud, kuid olime ju perega maal, perearst aga linnas. Kohalikul lastearstil olid kõik ajad täis ja rohkemgi veel ning teatud kellaks pidi ta minema juba järgmisesse külla, küll aga öeldi, et võime veel tunni jooksul kabineti ukse taha minna, et ehk ikka saab nii väikese lapse üle vaadata. Aga kuidas ma ikka võtan palavikus ja haige lapse ning hakkan temaga ringi seiklema, mine tea, mis endale veel külge korjab, ega seal arsti juures ju terved lapsed käi. Helistasime siis linna perearstile, et kui ikka vaja, korjame kodinad kokku ja põrutame linna. Et kui minema peab, siis ju pole enam vahet, kas kohalikku külla või linna. Perearstiga sama teema, patsiente ukse taga rohkem kui väljastatud aegu ja registratuuris öeldi meile ka kohe ära, et ärge kohale tulema küll hakake. Mõne aja möödudes helistas perearst mulle õnneks ise tagasi ning sain edasiseks tegutsemiseks täpsemaid juhtnööre. Ega nii väikese lapsega ei olegi midagi enamat teha kui seda, mida juba teinud olin. Aga vähemasti oli endal hing rahulikum.
Öö möödus nagu eelminegi. Vastu hommikut avastasin, et tüdruk hingab läbi suu. Eks elu õpetab :).
Pühapäevaks oli piigal silmavaade juba selgem ning naer kippus jälle palgele, aevastustest ja köhatustest tuleva nutuga vaheldumisi. Aga ta oli juba märksa tegusam ja leidis mängudest endale huvitavat tegevust.
Esmaspäeva, 7. jaanuari, pealelõunal tulime ära linna ja käisime perearsti visiidil. Esmapilgul tundus piiga talle täitsa triksis-traksis, kops oli kuulates puhas ja piiga ei köhatanud kabinetis kordagi, arvas, et võiksime jätkata nagu seni. Igaks juhuks tegime ka ekspress vereproovi ja kuna see näitas põletikku, saime ikkagi antibiootikumikuuri. Köha pehmendamiseks, rinnale ja talla alla määrimiseks, ostsin ka hanerasvasalvi. Need hinnad on ikka müstilised. Eestis toodetud ja 5x väiksem totsik hanerasva on samas hinnas kui suuremas potsikus venemaal toodetud salv. Viimane lõhnab kergelt ka Vietnami salvi (Kuldtähe salvi) järgi. Olles seda nüüd mõned korrad kasutanud, tundub küll väga hea ja tõhus salv olema.
Tänaseks päevaks on tüdruk taas täis mängulusti ja rõõmu, vaid köha on veel jäänud. Õnneks on see lahtine ja tundub, et mingeid vaevusi talle ei tekita. Täna öösel piirdusime vaid paari ärkamisega.
Küll aga on maal palavikuga siruli Märt ja mina vahetaks õlgadest alates oma pea vähe tervema vastu. Esimene öö linnas möödus mulle vaevaliselt, kuid panin selle nö aklimatiseerumise arvele, on õhk keskküttega kivimaja korteris ju tunduvalt kuivem. Eile öösel oli aga tunne, justkui oleks kõrist eemaldatud nahk ja hingamisteedest limaskude. Eile päeval hakkas silmist ja ninast jooksma vett, õhtuks silmeümbrus kipitas ja oli punane, justkui filmis "Viirus" nakatanu. Täna öösel ärkasin selle peale üles, et nina oli kinni ja siis järsku 'lambist' sirises ninast ja silmist vett padjale. Ja nii mitmeid kordi. Ärkad, haarad rätiku järele ja enne kui sellega midagi teha jõuad, on padi juba märg... Ei mäletagi, et mul varemalt niimoodi olnud oleks.
No näis, kas poiss pääseb sellest või on ta lihtsalt veidi pikema vinnaga...
3. jaanuaril, peale varaõhtust magamist, ei tundnud oma pisipiigat äragi, vaevalt kähises. Isegi korralikult nutta ei saanud, mingi hale kähin tuli vaid suust, sekka paukuvad 'haugatused'. Ikka hirmus oli kuulata. Lisaks muidugi veel ohtralt voolavat tatti, mis endale aegajalt, kui emmet-issit läheduses ei juhtunud olema, kätega mööda nägu laiali määriti. Iga aevastus ja köhatus tõi endaga kaasa haleda nutu. Ja tagasi oli tulnud ka palavik... Soe kummelitee meega ja Panadol õnneks leevendasid lapse olukorda.
Öö möödus läbi suurte raskuste. Iga on ju praegu selline, et iga väiksema ärritaja korral ronitakse krapsti püsti. Ja nii see öö siis möödus – püsti-pikali-püsti-pikali... lugematu arv kordi kuni hommikuni. Üksikud rahulikumad hetked, mil piiga tukastas, kuulasin valvsalt ta hingamist – õhk ninast läbi käia ei tahtnud ja suu kaudu ta veel korralikult hingata ei oska, ikka jõuliselt ja vilinaga veeti õhku läbi nina. Kui enam ei jaksanud, siis oligi nutujorinaga püsti. Lasin tal siis veidi aega nutta, sest teadsin, et vähemalt nendel hetkedel saab ta normaalselt hingata. Umbes pooltel kordadel võtsin ta lohutuseks või Humeri ninna pihustamiseks sülle. Kuna magan madratsiga põrandal, oli hommikuks mul sellest võimlemisest – lapsega põrandale istuli ja sealt jälle püsti – selg täiesti kutu. Enda kõrvale teda ka võtta ei tahtnud, kuna põrandal oli märgatavalt külmem ning oma voodi on ikka kindel turvaline paik. Pisipiiga katsumuste kõrval oli see muidugi tühine kõrvalnähe.
Hommikul oli olukord sama hull kui eelmisel õhtulgi. Arstist oleks abi ja tuge olnud, kuid olime ju perega maal, perearst aga linnas. Kohalikul lastearstil olid kõik ajad täis ja rohkemgi veel ning teatud kellaks pidi ta minema juba järgmisesse külla, küll aga öeldi, et võime veel tunni jooksul kabineti ukse taha minna, et ehk ikka saab nii väikese lapse üle vaadata. Aga kuidas ma ikka võtan palavikus ja haige lapse ning hakkan temaga ringi seiklema, mine tea, mis endale veel külge korjab, ega seal arsti juures ju terved lapsed käi. Helistasime siis linna perearstile, et kui ikka vaja, korjame kodinad kokku ja põrutame linna. Et kui minema peab, siis ju pole enam vahet, kas kohalikku külla või linna. Perearstiga sama teema, patsiente ukse taga rohkem kui väljastatud aegu ja registratuuris öeldi meile ka kohe ära, et ärge kohale tulema küll hakake. Mõne aja möödudes helistas perearst mulle õnneks ise tagasi ning sain edasiseks tegutsemiseks täpsemaid juhtnööre. Ega nii väikese lapsega ei olegi midagi enamat teha kui seda, mida juba teinud olin. Aga vähemasti oli endal hing rahulikum.
Öö möödus nagu eelminegi. Vastu hommikut avastasin, et tüdruk hingab läbi suu. Eks elu õpetab :).
Pühapäevaks oli piigal silmavaade juba selgem ning naer kippus jälle palgele, aevastustest ja köhatustest tuleva nutuga vaheldumisi. Aga ta oli juba märksa tegusam ja leidis mängudest endale huvitavat tegevust.
Esmaspäeva, 7. jaanuari, pealelõunal tulime ära linna ja käisime perearsti visiidil. Esmapilgul tundus piiga talle täitsa triksis-traksis, kops oli kuulates puhas ja piiga ei köhatanud kabinetis kordagi, arvas, et võiksime jätkata nagu seni. Igaks juhuks tegime ka ekspress vereproovi ja kuna see näitas põletikku, saime ikkagi antibiootikumikuuri. Köha pehmendamiseks, rinnale ja talla alla määrimiseks, ostsin ka hanerasvasalvi. Need hinnad on ikka müstilised. Eestis toodetud ja 5x väiksem totsik hanerasva on samas hinnas kui suuremas potsikus venemaal toodetud salv. Viimane lõhnab kergelt ka Vietnami salvi (Kuldtähe salvi) järgi. Olles seda nüüd mõned korrad kasutanud, tundub küll väga hea ja tõhus salv olema.
Tänaseks päevaks on tüdruk taas täis mängulusti ja rõõmu, vaid köha on veel jäänud. Õnneks on see lahtine ja tundub, et mingeid vaevusi talle ei tekita. Täna öösel piirdusime vaid paari ärkamisega.
Küll aga on maal palavikuga siruli Märt ja mina vahetaks õlgadest alates oma pea vähe tervema vastu. Esimene öö linnas möödus mulle vaevaliselt, kuid panin selle nö aklimatiseerumise arvele, on õhk keskküttega kivimaja korteris ju tunduvalt kuivem. Eile öösel oli aga tunne, justkui oleks kõrist eemaldatud nahk ja hingamisteedest limaskude. Eile päeval hakkas silmist ja ninast jooksma vett, õhtuks silmeümbrus kipitas ja oli punane, justkui filmis "Viirus" nakatanu. Täna öösel ärkasin selle peale üles, et nina oli kinni ja siis järsku 'lambist' sirises ninast ja silmist vett padjale. Ja nii mitmeid kordi. Ärkad, haarad rätiku järele ja enne kui sellega midagi teha jõuad, on padi juba märg... Ei mäletagi, et mul varemalt niimoodi olnud oleks.
No näis, kas poiss pääseb sellest või on ta lihtsalt veidi pikema vinnaga...
Pilk aeda kevadest sügiseni 2012
Meil oli perega plaanitud aastavahetus sõprade ja nende peredega, kuid pisipiigal lõi eile ootamatult palaviku üle 39. Nii jäimegi meie piigaga kahekesi koju ja meespere läks külla, kuna poiss ootas seda põnevusega juba mitmeid päevi. Kasutasin seda vaba aega siis pisukese kokkuvõtte tegemiseks:
Mai
Juuni
August
September
Oktoober
- Maja esiselt platsilt, sissesõiduteest maja pool, juuriti välja ja veeti ära suured vanad kännud, likvideeriti ehitamisest jäänud suured betoonimurruhunnikud. Edasiseks jäi pinnase täitmine, mullaga tasandamine ja muruga viimistelmine.
- Võitlesin eelmisel suvel istutatud iiriste heaolu eest. Risoomid olid jäänud kevadiste lumesulavete märga meelevalda, mistõttu kippusid mädanema.
- Kullerkupud on lilled, millega seoses on palju erinevaid lapsepõlvemälestusi. Ikka meeldis mulle korjata neid niipalju kui pihku mahtus. Aastaid olen mehe jutu järgi teadnud, et ka siinkandis on koht, kus neid lahedasti kasvab, kuid varasematel aastatel pole meil nendega kas õnne olnud või pole lihtsalt aega olnud, kuid sellele välule sattusin sel kevadel esmakordselt. Ja nagu lapsepõlveski, korjasin neid nüüdki suure peotäie, mehega kokku kaks, nad on lihtsalt niivõrd võrratud!
Juuni
- Maja esiselt platsilt, sissesõiduteest teiselt poolt, sai ära veetud vana autoromu. Seda platsi olen ikka aegamisi koristanud ning läheb veel aega, enne kui see korda saab, ülejäänud olulisemad asjad enne.
- Saabus kaks koormat mulda. Optimistlik lootus oli, et kui saame need veetud, tellime veel paar juurde.
- Õitsesid eelmisel aastal seemnest kasvatatud idamagunad. Lilled, mida olen ammu oma aias näha tahtnud. Vaatamata kiuslikule vihmale, mis neid närtsutas, õitsesid rikkalikult ja pakkusid silmailu päris pikaks ajaks. Loodan neid näha ka järgnevatel aastatel :).
- Lilleaed oli saanud endale kirju, erinevate värvide ja toonide õites rüü, mida varakevadest saati nii väga igatsenud olin.
- Suurima rõõmu pakkus iiristest ainukesena ja ainukese õiega õitsenud 'Rippling River'.
- Hästi kosus ja võttis uue elupaiga omaks poisi kasvatajalt saadud helmikpööris. Vaadates lehe kuju ja värvust ning õite värvust julgen guugli vahendusel arvata, et tegu võiks olla 'Jade Gloss'iga. Tema on minu aias siis helmikpööristest see kõige esimene.
- Oma esimesi õisi näitas eelmisel suvel istutatud roniroos 'Flammentanz'. Esimese aasta kohta oli tulemus vägagi rahuldav, ehk järgmine aasta on õisi juba ka kõrgemal. Aga eks ma pean seda roniroosi eduka kasvatamise kunsti veel õppima.
- 2010 a. Aalujate kokkutulekult saadud punane astilbe (nime ei tea) tahtis see aasta kangesti silma paista ning et see tal hästi õnnestuks, tekitas punaste vahele kaks roosat õit. Ja ma ei saanudki aru, kas need tulid nüüd selle sama taime küljest või on sinna vahele siis jupike roosat sattunud...
- Eelmisel kevadel oma uuele kohale istutatud elulõng (nime ei tea, võib oletada, et 'Silmakivi') valmistas heameelt rikkaliku õitsemisega. Oleks õitsenud veel rohkemgi, kuid pidev vihm ei ole talle mitte meelepärane, mida lõppeva aasta suvi talle paraku ohtralt pakkus. (Panin pildile ka lapse, et oleks näha õite suurus. Poiss on lastetoolil püsti; antud õite ülemine piir on u kahe meetri kõrgusel.)
August
- 2008 a. kevadel rajatud, aias kahte ala eraldav floksipeenar on hakanud vaikselt omatahtsi tegutsema. Mulle meeldivad sellised lopsakad õietutid pikas rivis, kuid algselt oli ta mõeldud ikka mitmevärvilisena. Sain tookord ämma käest ühe suure floksimätta, mille siis 7-8 tükiks lammutasin ja järgnevatel aastatel nendele siis teist värvi, tumedamat lillat ja erksamat roosat, vahele panin. Nagu näha, võib teist värvi vaid aimata, kui tead, et ta seal peab olema. Nüüd olengi dilemma ees, kas lammutada olemasolev peenar laiali, aeg on edasi läinud ja otsene vajadus selle järele nagu puudub või siiski üritada seda korrale kutsuda. Nii või teisiti pean sealt likvideerima suurema koguse seda vana taluaia lillakasroosat. Kui keegi arvab, et see floks võiks kuskil temagi aias silmailu pakkuda, võiks julgelt märku anda, muidu rändab lihtsalt komposti.
- Jõudsime kurvale äratundmisele, et kuidas me ka ei üritaks, seda kevadel saadud kahte koormat mulda meil suve lõpuks laiali kärutada ei õnnestu. Ja seda kõike tänu meie kandis taevast alla tulnud pidevale vihmale, mis mulla plinki kokku mätsis ja raskeks tegi. Võimatu vedada, võimatu riisuda. Seega majaesise lõplik hooldamine lükkus jälle järgmisesse suvesse. Plaanid küll, aga mis neist plaanidest kasu on, kui ilm need omatahtsi ümber kirjutab...
September
- Sel suvel avastasin enda jaoks suvelilled, nad on ikka asendamatud tegelased saamaks aeda kiiresti ja palju värve ning erinevaid vorme. Paraku pean peale mitmeid aastaid katsetamisi leppima, et kõiki soovitud taimi endal ettekasvatada ei õnnestu, lihtsalt ei ole ettekasvatamiseks rahuldavaid tingimusi. Paraku aga pole ka kaubanduses taimedena kohanud kõike, mida tahaks. Eks siis peab kuidagi kombineerima... Aga selle suve erilisemateks suvelillede seas said lõvilõuad oma värvide erksuses ja longus rebasheinad oma kelmikate pikkade sabadega. Sügise poole meeldis poisile ikka iga päev neid sabasid silitamas käia ja mõnikord isegi ümber kaela sättida :). Millegi pärast läksid osad sabad kole haruliseks, võimalik, et neid peab ka kuidagi 'aitama', vat ei tea.
- Vaatamata sellele, et poiss ja Bella kevadel konnatatart omatahtsi kujundasid, kasvas temast sügiseks juba päris korralik põõsake. Eks järgmine aasta jälle veidike suurem.
Oktoober
- Ikka igal aastal tasapisi soetan juurde püsikuid. Selle aasta huvitavaimaks uustulnukaks on aedhortensia 'Wim's Red'. Suve teises pooles pakub vaatamiseks pidevat värvidemängu – õite avanedes on nad alguses õrn kollakas-rohelised, mida vanemaks, seda valgemaks. Põõsas on valge roheka kirju, kuniks ühel päeval lisandub valge palgetele ka särav roosa ning põõsas on tõeline aiamagnet. Saades vastu sügist aga eakamas, muutuvad õied tumeroosamaks, kuid paraku ka tuhmimaks. Sära põõsalt siiski ei kao, kuna nüüd vahetab rüüd ka lehestik, kus roheline on sujuvalt asendunud sooja kollasega. Esimene aasta meil oli küll väga põnev! No näeme, kuidas ta nüüd talve üle elab ja järgmine aasta juba iseseisvalt hakkama saab.
- Suure üllatuse pakkusid mulle minu kevadel tuppa külvatud aed-kukekannused 'Centurion Sky Blue'. Küll nad kidusid aias suve esimeses pooles, kuidagi ei võtnud vedu ega hakanud edenema. Hoolsalt ikka rohisin ja kastsin neid, kui vaja, kuniks siis suve teises pooles oli neile miskit meelepärast ja võtsid jõu sisse. Ja üllatus-üllatus, oktoobri keskel avanesid esimesed õied. Seda ma küll ei oodanud. Kuid rõõm oli suur, sain ikka ära näha, et on küll see värv, mida ootasin :). Peale pildistamist lõikasin õievarred kohe maha. Ikka kummaline on see inimmeel, kunagi see lill mulle üldse ei meeldinud ja ma olin üsna veendunud, et minu aias sellist lille olema ei saa. Aga näed, aja jooksul hakkad nägema ruumi ja taimi enda ümber hoopis teise pilguga. Tänaseks on mu soovide nimekirja lisandunud juba üsna mitmeid tegelasi, kes varemalt ei äratanud mingit huvi. Never say never...
Tellimine:
Postitused (Atom)