kolmapäev, 28. aprill 2010

Aeg, kuhu nõnda kiirelt tõttad sa?

Nii kui kevad kätte jõudis, tunduvad päevad järjest lühemaks jäävat, kuigi tegelikult on ju päikesevalget aega hoopiski rohkem. Lihtsalt energiat ja tegemisi on niivõrd palju, et kuidagi ei taha õhtule jääda, kui päevavalgus kaob. Õnneks kannab emake loodus ise issanda kirju loomaaia eest hoolt ja nii ei jäägi muud üle, kui ikka ööseti vaguralt kotile ronida.
Aga kuhu see aeg siis ikkagi kaob? Valdav osa läheb uue kodukese hüvanguks – kui talvel vastu kevadet jäi ehitus seisma, siis nüüdseks on järg sealmaal, et saan teha siseviimistlustöid, mis esialgu seisnevad siis seinte lihvimises ja kaitsevahendiga möglamises. Kuna paljud palgid olid ehituse ajal kokkupuutes maaga, siis lisaks ohtrale kuivanud teos...tale leidub lihtsalt tumedamaid (mullaseid?) laike ja ehituse käigus tekkinud tehnilisi plekke-kriipse. Ja et asi ikka elamiskõlbulikult kena välja näeks, siis tuleb kõik see kole maha lihvida. Mees õnneks ostis kergema taldlihvuri ka, naesterahvale paras ülespidi upitada, raskemaga on jõudlus muidugi tiba kiirem, sellega saab siis altpoolt ja sügavamaid plekke nühkida. Ja no kaua sa seal kinnises ruumis peene puutolmu sees siis ikka olla jaksad?! Ega pole ju raatsinud respiraatorit kah osta, lapse vanad sukkpüksid ajavad hädaga asja ära – hargivahe paned nina peale, head pikad sääred tõmbad kukla pealt risti, seejärel tood nad tagasi ette, seod lõua alt kinni ning ülemine osa katab siis neid auke, kust tolm võib organismi sattuda ja ongi vaesemehe respiraator valmis :). Aga vaatamata sellele tahaks vahepeal ikka selget silmavaadet ja sõõmu värsket õhku ka saada! Ja siin tulebki mängu – aed! Kopsude jm õhuliikumiskanalite puhastamiseks parim on aktiivne mururehaga vehkimine ehk riisumine, mille vähesuse üle meie aias õnneks kurta ei saa, eriti veel kui rehitseda kokku kuivanud puulehti marutuuliste ilmadega, nagu ta siin viimastel nädalatel on olnud. Kui see juba mõttetuna näima hakkab, on võimalik valida veel okste tassimise – võtsime talvel maja ümbert mitmeid vanu suuri õunapuid ja kuivanud kuuski maha ning need tuleb nüüd vedida majast eemale ohutusse kaugusse (talvel paksu lume tõttu jäi see tegevus lõpule viimata) lõkkes põletamiseks – ja nüüd juba ka maakaevamise vahel... No ja siis oleks vaja veel maja eest kokku kraapida mitu ruutmeetrit killustikku (et vabastada plats roosidele) ning teisaldada see teistesse vajalikesse kohtadesse... jne jne jne :). Aa, ja 35 uut kuusetitat leidis ka möödunud nädalavahetusel koha meie aia piiril. Vaprat kasvamist neile uues kodus!

Aed iseenesest pakub õnneks vaid rõõmu, kui välja arvata ohtrad mutimullahunnikud ning mügride(?) poolt segi keeratud ja käigustatud maa. Kõikidel roosidel, pojengidel (isegi eelmise aasta uustulnukal Yellow Crownil!) ja sügisel minu aeda kolinud elulõngal on eluvaim sees! Muret tegi IHL'i peedipunane, kuna mutt oli seda ikka ohtrasti mullanud, kes teab, kui palju juurte vahelt, kuid ka temal on kenasti ninakesed mullast väljas. Tema tundub meil üldse selline natuke õnnetuke olema – küll käis Borka-kass seal eelmine aasta asjal, küll muldab mutt... Ainukesena ei ilmuta elumärke hosta, kuid temaga peaks veel tiba aega olema. Ja hostadega seoses tekkis mul üks mõte – meil on hoovi peal kõrvuti (~ 6m vahega) kaks suurt tamme. Mõtlesin, et tõstaks tüvede ümber olevat pinnast, no nii umbes 20 cm, ja paneks sinna hostad? Huvitav, kas nad tahaksid seal kasvada ja mida tammed sellest arvaksid, kui tüve ümber selline "võru" teha? Või on tammede ümbrus liiga toitainevaene? Ja kuidas nad seal talvituksid, kui on muust maapinnast kõrgemale tõstetud?
Tänavuse talvekahjude hulka saab arvata ühe ploomipuu (eelmisel kevadel istutatud), kelle kits madalamaks tasandas, kui mitte öelda et köndistas, ning altpoolt ilmselt jänes koort mekkis. Vitsake on iseenesest veel mullas püsti, saab näha, kas tekitab ka pungad peale. Raskele lumekoormale ei suutnud aga vastu pidada kukerpuu, kelle üks põhiharu pooleks murdus, kuid vaatamata sellele tundub neis okstes elu sees olevat ja ka oksad ilusti püstised, mitte murdununa sorakil vastu maad. Peaks ta igaks juhuks ikka millegagi kinni siduma.

Siis sai vahepeal, 15.-17. aprill, käidud Lõuna-Eestis – ikka kevadisel suurüritusel Võhandu maratonil. Võrreldes eelmise aasta rahe- ja lumetuisu ning ohtrate vihmavalingutega vingetes tuuleiilides oli tänavune ilm lausa paradiislik, päike paistis hommikust õhtuni mõõdukas tuules, sooja kuni kümne kraadi ringis. Tänu mainitud karmidele tingimustele katkes eelmine aasta me sõit umbes 40-ndal kilomeetril, kui järjekordsel üle paisu tassimise pausil paarimehel vilu tuul läbi riiete märja naha vahele puges ning salamahti seljalihase krampi tõmbas. Peale tunniajalist krambist ja sellele järgnenud valust vabanemise ootamist olime siiski sunnitud alla andma. Kramp ja valu küll taandusid, kuid lihas polnud enam töövõimeline. Mina jaksanuks veel, kuid kanuuga ju üksi ei lähe. Paraku ei antud mul nüüdki õnne enda vastupidavust proovile panna – 7 kuud oma selja- ja jalavaludega arstide juures jooksmist andis viimaks, paar nädalat enne maratoni, ka konkreetse diagnoosi, nüüd istun kui tulistel sütel ja ootan oma saatust, põnglase keeli kas "nugaga" või "nugata". Neuroloog ütles, et "nugaga", kuid eks lõpliku otsuse langetab ikka neurokirurg. Jäänud on veel kolm nädalat ootamist. Minugi poolest olgu või "nugaga", peaasi et saaks sest jamast ükskord ometi lahti ning oma eluga normaalselt edasi minna... Oma panuse sain aga anda korraldajate ridades vajalike töödega abistamises ning oma tiimile saateautoks (varustamine kuivade riiete ja söögi-joogiga) olemises ja kaasaelamises. Reedel jagus meil mehe ja oma abilistega tööd poole ööni, mistõttu magamiseks pakutud Võru Spordikooli vahetasime sujuvalt staabibussi vastu, milles usin töö käis. Uskumatu kui kuldsete kätega mehi ikka leidub! Bussi teisele korrusele oli ehitatud lai voodi ning ohtralt laiu pehmeid istepinke, mis piki bussi külge kulgesid, pikali heitmiseks pikkust kui palju. Kella kahe paiku öösel sai end horisontaali visatud, et kell viis taas jalad alla ajada. Kaks tundi enne starti möödus kiirelt kirjus siginas-saginas. Sõitjaid oli palju, võrreldes eelmise nelja aastaga rekordarv – 316 (I-sel aastal vaid 23). Põnevat vaatemängu ja kaasaelamisi jagus varajastest hommikutundidest kuni õhtupimeduseni välja. Meie tiim lõpetas kell 19:21, sõiduajaga 12:21. Siis enam pikka ilulemist ei olnud, esimesel võimalusel võtsime suuna Haudamäe poole, kus meie käsutusse oli Meelva järve ääres antud saunamaja. Kähku sai tehtud kerise alla tuli, et kevadisel külmal veel väntsutatud kondid üles soojendada :). Vapramad tiksusid üleval poole hommikuni, teised leidsid peagi tee kotile, mina nende hulgas. Uus hommik tervitas meid marutuulega, võiks öelda isegi tormiga, järve ümber olev männimets oli vahetpidamata lookas ning hinge kinni hoides vaatasime, kas mõni ka ära murdub. Isekeskis kujutasime ette, kui eelmisel päeval oleks selline ilm olnud... ja tänasime mõttes ilmataati! :)


2 kommentaari:

  1. Nii ilusad lumeroosid!
    Jõudu majas ja aias askeldamiseks ja hoian pöialt, et see nugaga-värk ikka ilusti korda saaks!

    VastaKustuta
  2. Aitäh heade soovide eest! Hoian ka ise pöialt, sest aias on ju alati midagi teha ja askeldada. Ei kujutagi ette, kui sellest mõneks ajaks eemale peaks jääma...

    Sel lumeroosil on vanust u 15 aastat ja kogu aeg ühe koha peal olnud, ilmselt seetõttu ta nii kena ongi. Aga tulevikus (järgmine aasta) on plaan ta ümber kolida, eks näis, kuidas ta selle siis üle elab.

    VastaKustuta