Teiste väärt nõu leiad siit:
Fotojaht: Nõu
Seekord siis pildipurgis nõu, ilma milleta olnuks vanal hallil ajal ikka väga rakse hakkama saada ning mis jätkuvalt paljudes majapidamistes ka tänapäeval eluliselt tähtsat rolli mängib. Esimisel pildil igapäevaülesannete puhkehetkel, teisel möödunud aegade mälestuseks.
Teiste väärt nõu leiad siit:
Teiste väärt nõu leiad siit:
Ei Monika ei Scarlett...
vaid täiesti nimetu ja tähtsusetu tormihakatis, mis laupäeva õhtupoole oma võimu näitama hakkas, mätsis meid pühapäevaks päris kenakesti kinni. Hommikul silmi lahti lüües siras toaseintelt vastu ere päike, terve tuba oli päikest ja valgust täis! See oli nii-niiiiiii mõnus, ei olnud mingit voodis uimerdamist vaid sai krapsti jalad alla. Aknast välja vaadates see krapsakus nagu kadus – õhtune lumesadu oli küll lakanud, kuid kõik oli vihisevat-vuhisevat valget täis, nähtavus aegajalt täiesti olematu. Hm, ja ma pidin kindlasti õhtuks veel linna saama. Joonud rahulikult ära hommikukohvi ja nautinud tubaseid eredaid ja sooje päikeselaike, võtsime südame rindu ja läksime siis terve perega uurima, kas on üldse lootust kuhugi pääseda. Saanud õue piiridest välja, kukkus "karp" sõna otseses mõttes lahti – eile läks siit kuskilt veel jalgrada autoni, aga kus kohast, seda polnud võimalik enam tuvastada. Vähe sellest, oli väike tormipoiss meisterdanud me teele ka salakavala tõkkejooksuraja, vaalude paksus, mis tarvis ületada, oli kaugelt üle põlve ning tasasena näiv lumeväli kätkes endas tihket koorikut, millele astudes ikka krõps ja jõnks läbi vajusime. Alloleval pildil, kus poiss vaalu taga, seisab ta püsti, mitte ei kükita :). See "krõps ja jõnks" ja nabani lumme oli poisile nii raske, et sujuvalt läks ta üle käpuli roomamisele, mis muideks oli temasugusele väga efektiivne moodus edasi liikumiseks. Meid see vaevalt aidanud oleks, ei hakanud mitte proovimagi :). Jõudnud viimaks autoni ja saanud tee peale, hindas mees seda põlvekõrgust massi ja pakkus kahekesi tehes "tunnike" (ja nii oligi). Oma lume viskame ära, see pole probleem, küll aga tegi murelikuks sõiduteelt vastu vaatav olukord, selline "päev pärast homset" tunne tekkis, kõik tundus selline ühtlane valge väli. Teeotsast Lagedi poole, pool kilomeetrit eemal, oli üks jeep lumme kinni jäänud või õigemini tagumist otsapidi teelt maha libisenud ja sellega kogu ülejäänud liikluse sellel lõigul kinni pannud. Mõned üksikud autod tulid teiselt, Jüri, poolt ning keerasid siis sama targalt tagasi. Kuid oli ka autosid, kes meieni üldse ei pääsenud ehk siis madalapõhjalisematel nagu meie, polnud sinna teele asja. Jäi vaid oodata tuule vaibumist ja loota, et ehk päeva peale mõni sahk ikka läbi käib. Õhtu aga näitas, et see oli loll lootus. Siis kui päike endale kollase-oranshi-punasekirju teki peale tõmbas ja tudule sättis, andsime meie labidatele valu. Selleks ajaks oli müstilisel kombel asendunud jeep rekkaga, kes täpselt sama õnnetus kohas ja sama õnnetus olukorras vihast urises. Meie õnneks olid mõned autod meist ikka mööda sõitnud ja sellega jäljed teele teinud, oli vaja vaid filigraanselt hooviteest välja pöörata ning kohe õigesse jälge sattuda, ning pääsenud me olimegi :).
Talve alguses, esimeste lumedega, sai ikka autoga hoovi sõidetud, eks alguses lootuses, et no ehk seda lund enam rohkem nii palju korraga ei tule ning mõned korrad lihtsalt harjumusest. Kui me juba aga ei-tea-mitmendat korda seda 80 meetrit lumest lahti tõstsime, sai mõõt korralikult täis ning auto sai endale püsiva koha sõidutee ääres, kuid sedagi 10-15 meetrit eemal, kuna ühe korra sahk mattis ta kenakese kuhja alla (no ei oska ju kõiki asju esimese korraga ette näha :)) ning pealegi on seal ka kallak. Eks siis sai usinasti ikka käimise raja (labida laiuse) jagu teekest korras hoitud, kui aga ka see visalt ja järjepidevalt minema pühiti, viskas see mehele "kopa ette" (no me lapsega argipäeviti ju linnas) ning teeke asendus aja jooksul "kassirajakesega", mis siis tänaseks päevaks on asendunud jalajälgedega sügavas lumes.
Tegelikult väga ilus talv on olnud, palju ilusat ja valget lund, täpselt nii, nagu mina talve oma lapsepõlvest mäletan. Ei nurise, kõik näib nii puhas ja valge. Mõned vanad puud on vaid aiast maha murdnud, kuid seegi on pigem meie rõõmuks, sest kevadine hooldusraie on taas selle aasta aiaplaanidesse kirjutatud. Ent vaatamata sellele ma tunnen, et nüüd võiks juba aidata küll, keeraks ette uue lehekülje, kus on palju eredat päikest ja üha rohetavam murututt! :)
Samas, kaugel see kevad enam on – täna sirab taas kena päike, hommikuti last aeda viies on juba peaaegu valge (nädalakese pärast ongi juba valge) ja täna lõõritasid metsa all linnud. Paraku olen ma paras linnuvõhik, kuid seda võin öelda, et varesed ja tihased need ei olnud :). Ikka kenasti vidistasid... sedasi rõõmsalt ja kevadiselt. Ehk et pimeduse ja vaikuse periood on läbi!
Talve alguses, esimeste lumedega, sai ikka autoga hoovi sõidetud, eks alguses lootuses, et no ehk seda lund enam rohkem nii palju korraga ei tule ning mõned korrad lihtsalt harjumusest. Kui me juba aga ei-tea-mitmendat korda seda 80 meetrit lumest lahti tõstsime, sai mõõt korralikult täis ning auto sai endale püsiva koha sõidutee ääres, kuid sedagi 10-15 meetrit eemal, kuna ühe korra sahk mattis ta kenakese kuhja alla (no ei oska ju kõiki asju esimese korraga ette näha :)) ning pealegi on seal ka kallak. Eks siis sai usinasti ikka käimise raja (labida laiuse) jagu teekest korras hoitud, kui aga ka see visalt ja järjepidevalt minema pühiti, viskas see mehele "kopa ette" (no me lapsega argipäeviti ju linnas) ning teeke asendus aja jooksul "kassirajakesega", mis siis tänaseks päevaks on asendunud jalajälgedega sügavas lumes.
Tegelikult väga ilus talv on olnud, palju ilusat ja valget lund, täpselt nii, nagu mina talve oma lapsepõlvest mäletan. Ei nurise, kõik näib nii puhas ja valge. Mõned vanad puud on vaid aiast maha murdnud, kuid seegi on pigem meie rõõmuks, sest kevadine hooldusraie on taas selle aasta aiaplaanidesse kirjutatud. Ent vaatamata sellele ma tunnen, et nüüd võiks juba aidata küll, keeraks ette uue lehekülje, kus on palju eredat päikest ja üha rohetavam murututt! :)
Samas, kaugel see kevad enam on – täna sirab taas kena päike, hommikuti last aeda viies on juba peaaegu valge (nädalakese pärast ongi juba valge) ja täna lõõritasid metsa all linnud. Paraku olen ma paras linnuvõhik, kuid seda võin öelda, et varesed ja tihased need ei olnud :). Ikka kenasti vidistasid... sedasi rõõmsalt ja kevadiselt. Ehk et pimeduse ja vaikuse periood on läbi!
Lumehelbeke tasa tasa
Kunagi, ükspäev, mitmeid päevi tagasi, potsatas mu elektroonilisse postkasti vahva kiri põnglase kasvatajalt. Sisuks juba tuttav "tegelane" lasteaia akendelt. Tol hetkel oli palju tegemisi ja kiire kukil (nagu üldse viimasel ajal kipub olema) ning panin postkasti sama targalt kinni tagasi. Või õigemini, nüüd juba teadmisega, et kui tekib selline lahe moment, on mul õpetus tagataskust kiirelt võtta. Nii saingi nädalavahetusel natuke mahti tungida ühe isendi "hingeellu", et kui keeruline see siis ikkagi on... Mõnus nikerdamine oli, tormaka argielu väike väljalülitus. Mulle see helbeke väga meeldib, midagi minu maitsele. Palju pole vajagi, piisab vähesest loomaks hoopist teist miljööd ja meeleolu. Antud helbeke on tehtud A4 paberist, väiksemaid ei ole veel katsetanud, kuid lähipäevil on plaanis :). Kuna päris aknale ära ei mahtunud, riputasime niidiga akna lähedusse lakke, nüüd nii vahvalt keerleb tasa-tasa ja elab vaikselt õhu liikumise käes.
Aknast välja vaadates sain lohutust – räästast alla vajuv lumi ja pikad peened jääpurikad asendavad edukalt pitskardinaid, mille heegeldamiseni ma veel kuidagi jõudnud ei ole, ent nüüd tulid nad mulle ise koju kätte ja ronisid veel akna ette ka! :)
Aknast välja vaadates sain lohutust – räästast alla vajuv lumi ja pikad peened jääpurikad asendavad edukalt pitskardinaid, mille heegeldamiseni ma veel kuidagi jõudnud ei ole, ent nüüd tulid nad mulle ise koju kätte ja ronisid veel akna ette ka! :)
Fotojaht: Mäng
Üks levinumaid ja igapäevasemaid mänge, mida me sageli enda ümber ei märkagi, on mäng hindadega. Piima ja leiba vajame igapäevaselt, nii pistamegi need endale ostukorvi pööramata hindadele suuremat tähelepanu, neid on ju nagunii vaja! Küll aga jälgime hindu rohkem, kui on tegemist nö mitte esmatarbekaupadega või kui meil juhtub olema piisavalt vaba aega, et lubada endale üks shopingutuur vastavalt eelnevalt paika pandud hinnaskaalale. Ise ei kuulu kategooriasse „shoppaja“, vaatan, et eluks vajaliku kätte saab ning teen lettide vahelt võimalikult kiirelt minekut. No kohe kuidagi ei kannata kammida mööda poode vaatamaks, kust saab odavamalt, paremat, mõnusamini jne jne. Aga kui letil on kaks sarnast kaubaartiklit, üks soodushinnaga ja teine mitte, siis valin ikka esimese, mõttetult ei pilla.
Ei mäletagi, millal viimati raamatupoodi külastasin. Kui aga saabub sügis ja talv, mil õhtud on pikad ja aias asjatada enam ei saa, tekib mul kange kihk midagi mõnusat lugeda, peale argiaskeldusi, oma voodis, sooja teki all. Mõned näpatud hetked iseendale... loob kuidagi talviselt õdusa turvatunde... Eriti mõnus on veel, kui akna taga on lumetuisk ja torm kolistab aknaklaasides... laps nohiseb oma kaisukate seltsis magada ja mina seiklen trükimustade tähtede vahel... Aga see on juba hoopis teine teema :).
Nii saabuski täna peale hommikukohvi joomist selgus, et ma vajan paari head raamatut. Ja mis siin ikka pikalt mõelda – lõin oma arvuti lahti ja tutvusin pakutava valikuga. Oi, ma tahtsin sealt nii palju raamatuid! Küll aga teeb elu omad korrektuurid. Ostukorvi libises raamat, mille olin otsustanud nii või teisiti endale soetada. Seda suurem oli aga rõõm ihaldatust, kui selgus, et see suisa suure soodukaga saadav on.
Kuid kas ei ole seegi vaid mäng tarbijatele? Vaatan neid hindu ja tunnen rõõmu. Kuid ma ju ei tea, kas see raamat ka tegelikkuses enne nii palju maksis... On see ehk vaid mäng tarbija mõjutamiseks „Näe, ma maksin enne nii palju, nüüd on mu hind selline, osta mind!“ Ning tavainimene langebki selle lõksu ja poe käive muudkui tõuseb. Nii nagu seda on Mammuti- või Hullude- või ... misiganes ostupäevadega. Aga see töötab! Nagu see, et hinnad lõppevad valdavas enamuses kõik ...9 või ...9.90-ga.
Iga müsteerium laheneb kord
Umbes paar aastat tagasi, kui põnglane oli kahe aastane või nii, kinkis sõbrants talle väikese kaisukaru. Selline hästi nunnu, parajalt väikene, pehme, karvane, soe, rahuliku karvatooniga beezhikas – minu meelest iga lapse kaisukaru unelm, keda on mõnus kaissu võtta. Aga ikka praakis poiss ta teiste "kaisukate" seast välja, lihtsalt puksis voodi jalutsisse või hoopistükkis voodist välja. Selle paari aasta jooksul on esinenud vaid mõned üksikud korrad, kui poiss on igatsevalt tema järele küsinud, juhul, kui mõmmit parasjagu voodis ei juhtu olema. Ja nii, mõned päevad tagasi, teatas poiss mulle jälle resoluutselt, et tema ei taha mõmmit oma voodisse. Pärisin siis nõutuna aru, et miks ometi, ta on ju nii armas karuke?! "Ei, ei ole. Vaata, tal on kurjad silmad. Tal on karvad silmade peal."
Kui kevad veel ei paista
Olen omadega jõudnud perioodi, kus nädalavahetusteks saabub täielik arvutiallergia ning nädala sees on nii hirmkiire kogu aeg, et arvutis oma asjade jaoks aega lihtsalt ei jätku, sellest ka minu vähene blogimine viimasel ajal. Poleks uskunud, et mind üldse kunagi arvuti suhtes vastumeelsus tabab, kuid nädalavahetuste vabadel päevadel eelistan pigem aias võtta veel viimast või tegeleda lihtsalt majapidamistöödega, jube hea lõõgastus muide.
Sel nädalavahetusel jõudsin siis oma põllumajandusega nii kaugele, et võin ka rahuliku südamega talvele vastu minna. Peenrasse jäi veel kasvama vaid roheline sibul (hiline istutus) ja käharpetersell, paar külmakraadi ei tee neile midagi ja nii hea on ikka peenrast seda rohelist võtmas käia.
Eelmisel nädalal sai üles porgand, saak on üldiselt hea, kuid kohati oli jäänud liiga tihedalt kasvama, seega leidus ka pisemaid pabulaid, selliseid ca 3 cm. Kui varemalt oleks need otse komposti rännanud, siis seekord noppisin nad kõik üles, käsi lihtsalt ei tõuse raskel ajal sööki ära viskama. Nii ma neid siis puhastan ja pistan karbiga sügavkülma, talvel hea võtta, kas supi sisse panna või niisama näksida. Eks ta ju hullusti ajamahukas nokitsemine ole, kuid ega nendega ju kiiret pole. Huvitav on see, et peenras oli kaks eri sorti, millest üks kasvas siis kenasti, teine oli aga alla igasugust arvestust. Mehe mäletamist mööda oli too nigelam eelmise aasta (vist) valimiskampaania ajal rahvale saadetud porgandiseeme, mis mingil põhjusel eelmisel kevadel maha panemata jäi. Kuna seeme ise koju kätte tuli, ei hakanud teda ju ometi ära viskama. Tea, kas oli see nüüd pikast ooteperioodist või valedest vaadetest, aga igatahes väga kiduks ta jäi... vat sulle siis valijameeste porgandit!
Samuti võtsin eelmisel nädalal üles ka daaliajuurikad, kerge külm oli neist üle käinud ning vaatamata veel otsas olevatele õiemoodi moodustistele aia ehteks nad enam küll ei olnud. Oh sa juttas – kui ma hargi maasse lõin, tuli sealt suur juuremugulate pesa välja. Ju eelmistel aastatel on ikka samamoodi olnud, kuid kuidagi pahviks lõi hetkeks – paned kevadel ühe mugulajupi mulda ja sügiseks on kahe peo suurune juurikas lillel all. Heh, kuidas ma neid nüüd säilitan siis ja mis nendega edasi teha? Kas nad võib laiali lammutada või mis? Või lammutatakse kevadel ja kas selline üks juurikamugul ikka läheb kasvama? Kas mul nende säilitamine üldse õnnestub, pole teada. Oleme end küll uude (poolikusse) Kodukesse sisse sättinud, kuid eeskotta tuleb talvel tõenäoliselt miinuskraad sisse ja toas on neil jälle liiga soe. Üks võimalus on üritada nad linnakeldrisse tuua. Eks näis... aga ma vähemasti üritan :). Hoiaks kevadel mõned kroonid jälle kokku.
Gladioolisibulad võtsin üles pühapäeval. 70-nest mahapandud sibulast päris paljud ei õitsenud ning säilitamisele kuuluvad umbes 50, vahepealne arv on siis kas lihtsalt ära kadunud (ei läinudki kasvama) või olid sibulad nii äpukesed, et praakisin nad lihtsalt välja. Nende säilitamine on mul varemalt õnnestunud ja nende pärast ma ei põe eriti. Daaliajuurikatega aga positiivne kogemus puudub. Tänavune suvi gladioole eriti ei soosinud, kippusid nad välja venima ja lamanduma. Õitsemine jäi kuidagi hilja peale, peamiselt sügisvihmade ajale, nii sai kauneid, vihmast väntsutamata õisi, suht vähe näha. Kevadel jäi neile ka toestusvõrk peale panemata, lootsin, et saab ilma hakkama. Tänavune oli aga heaks õppetunniks, et gladiool vajab siiski toestamist ning kuna nad mul (esialgu) ühes peenras koos on, siis on kasulik neile toestusvõrk peale panna, näeb peenar kenam välja ja ka lilled peaksid olema sirgemad. Vaatamata sellele, et tänavune peenar nägi välja nagu laialipillutatud Pisa tornide väljak, meeldivad need lilled mulle väga. Lihtsalt oskused nende kasvatamises vajavad veel lihvimist.
Aiamaalt peenrast kaevasin välja ka kõik saialilletaimed (neid oli päris palju) ja viisin nad lõkkeplatsile (põletamine tuleb kunagi hiljem). Kevadel lugesin maalehest artiklit, kus kirjas, et saialill köögiviljaaias on igati kasulik, takistavat oma juureeritisega mullas elavate kahjurite, nematoodide levikut. Mõtlesin siis katsetada, ega ta olukorda hullemaks ikka tee, pealegi ilus särav oranz aias lisab erksust ja soojusesära. Kuigi ma oma aias pole saialille varemalt kasvatanud, on ta täiesti nunnu suvelill, igatahes võitis ta mu südame, selline lihtne ja armsake. Kasvasid nad kenasti ja õitsesid vägevalt, kuid sellest kunagi hiljem. Suvel hakkas aga ühe pojengi pärast mure, mis mind pikaks ajaks arvuti taha naelutas. Nii sattusin lugema karme sõnu, et saialill pidavat olema hea viiruste kandja ning ei ole sugugi hea istutada teda viirushaigustele vastuvõtlike taimede (ka pojengid) lähedusse. Ehmatasin kohe päris ära, kuid teha polnud enam miskit, st ei raatsinud seda õite merd peenrast ka igaks juhuks välja rookida. Mul pojengide ja saialillede vahe kümmekond meetrit, mitte rohkem. Nüüd ongi mure, kas tegin pojengidele äkki liiga? Ja jätkuvalt juurdlen omaette teema üle, et kui lähedal on lähedal... Kas julgen järgmine aasta saialille sama koha peale panna või mitte...
Ja meie ilmaennustavad tammed on ka nii vahvad, olgugi, et see lehtede riisumine üks igati tüütu ja rakke pihku toov tegevus on. Üks tammedest on raagus nagu kojamehe luud – nii kui viimased lehed temalt langevad, on teada, et saabub esimene lumi. Ja nii oligi. Valget pudi langes laupäeval taevast alla, kui ma rehaga vehkides jõu ja ilunumbreid tegin. Põnglane oli siiralt õnnelik ja elevil - nüüd saab kelgutama! Aga nii palju teda meie kandis siiski ei tulnud. Veel. Teine tamm on aga jätkuvalt täislehtes, küll pruunis kuues, kuid siiski üleni kuues, nagu nii olekski loomulik. Kohaliku ilmaennustuse järgi ei tule püsivat lund veel niipea. Kui ka tema oma mantli seljast heidab, võib enda vaimu püsilumelainele valmis sättida. Vähemasti nii on paarkümmend aastat need asjad siin käinud vaatamata riiklikele ilmaprognoosidele.
Selle suve/sügise viimastest õitest õnnestus pildid klõpsida eelmisel nädalavahetusel, kui kogu õu alles kerges tammelehe garneeringus oli, kuid kõik needsamad õied leidsin ka sel nädalavahetusel veel aiast. Seega on nad hooaja lõpetuseks siin igati omal kohal :) Viimane pole küll õis, tema on leidlaps (kukehari) pojengipeenrast, kelle kivimäkke ümber kolisin ning talle oma aias kasvamiseks loa andsin. Kenasti on ta selle paari kuuga kosunud.
Sel nädalavahetusel jõudsin siis oma põllumajandusega nii kaugele, et võin ka rahuliku südamega talvele vastu minna. Peenrasse jäi veel kasvama vaid roheline sibul (hiline istutus) ja käharpetersell, paar külmakraadi ei tee neile midagi ja nii hea on ikka peenrast seda rohelist võtmas käia.
Eelmisel nädalal sai üles porgand, saak on üldiselt hea, kuid kohati oli jäänud liiga tihedalt kasvama, seega leidus ka pisemaid pabulaid, selliseid ca 3 cm. Kui varemalt oleks need otse komposti rännanud, siis seekord noppisin nad kõik üles, käsi lihtsalt ei tõuse raskel ajal sööki ära viskama. Nii ma neid siis puhastan ja pistan karbiga sügavkülma, talvel hea võtta, kas supi sisse panna või niisama näksida. Eks ta ju hullusti ajamahukas nokitsemine ole, kuid ega nendega ju kiiret pole. Huvitav on see, et peenras oli kaks eri sorti, millest üks kasvas siis kenasti, teine oli aga alla igasugust arvestust. Mehe mäletamist mööda oli too nigelam eelmise aasta (vist) valimiskampaania ajal rahvale saadetud porgandiseeme, mis mingil põhjusel eelmisel kevadel maha panemata jäi. Kuna seeme ise koju kätte tuli, ei hakanud teda ju ometi ära viskama. Tea, kas oli see nüüd pikast ooteperioodist või valedest vaadetest, aga igatahes väga kiduks ta jäi... vat sulle siis valijameeste porgandit!
Samuti võtsin eelmisel nädalal üles ka daaliajuurikad, kerge külm oli neist üle käinud ning vaatamata veel otsas olevatele õiemoodi moodustistele aia ehteks nad enam küll ei olnud. Oh sa juttas – kui ma hargi maasse lõin, tuli sealt suur juuremugulate pesa välja. Ju eelmistel aastatel on ikka samamoodi olnud, kuid kuidagi pahviks lõi hetkeks – paned kevadel ühe mugulajupi mulda ja sügiseks on kahe peo suurune juurikas lillel all. Heh, kuidas ma neid nüüd säilitan siis ja mis nendega edasi teha? Kas nad võib laiali lammutada või mis? Või lammutatakse kevadel ja kas selline üks juurikamugul ikka läheb kasvama? Kas mul nende säilitamine üldse õnnestub, pole teada. Oleme end küll uude (poolikusse) Kodukesse sisse sättinud, kuid eeskotta tuleb talvel tõenäoliselt miinuskraad sisse ja toas on neil jälle liiga soe. Üks võimalus on üritada nad linnakeldrisse tuua. Eks näis... aga ma vähemasti üritan :). Hoiaks kevadel mõned kroonid jälle kokku.
Gladioolisibulad võtsin üles pühapäeval. 70-nest mahapandud sibulast päris paljud ei õitsenud ning säilitamisele kuuluvad umbes 50, vahepealne arv on siis kas lihtsalt ära kadunud (ei läinudki kasvama) või olid sibulad nii äpukesed, et praakisin nad lihtsalt välja. Nende säilitamine on mul varemalt õnnestunud ja nende pärast ma ei põe eriti. Daaliajuurikatega aga positiivne kogemus puudub. Tänavune suvi gladioole eriti ei soosinud, kippusid nad välja venima ja lamanduma. Õitsemine jäi kuidagi hilja peale, peamiselt sügisvihmade ajale, nii sai kauneid, vihmast väntsutamata õisi, suht vähe näha. Kevadel jäi neile ka toestusvõrk peale panemata, lootsin, et saab ilma hakkama. Tänavune oli aga heaks õppetunniks, et gladiool vajab siiski toestamist ning kuna nad mul (esialgu) ühes peenras koos on, siis on kasulik neile toestusvõrk peale panna, näeb peenar kenam välja ja ka lilled peaksid olema sirgemad. Vaatamata sellele, et tänavune peenar nägi välja nagu laialipillutatud Pisa tornide väljak, meeldivad need lilled mulle väga. Lihtsalt oskused nende kasvatamises vajavad veel lihvimist.
Aiamaalt peenrast kaevasin välja ka kõik saialilletaimed (neid oli päris palju) ja viisin nad lõkkeplatsile (põletamine tuleb kunagi hiljem). Kevadel lugesin maalehest artiklit, kus kirjas, et saialill köögiviljaaias on igati kasulik, takistavat oma juureeritisega mullas elavate kahjurite, nematoodide levikut. Mõtlesin siis katsetada, ega ta olukorda hullemaks ikka tee, pealegi ilus särav oranz aias lisab erksust ja soojusesära. Kuigi ma oma aias pole saialille varemalt kasvatanud, on ta täiesti nunnu suvelill, igatahes võitis ta mu südame, selline lihtne ja armsake. Kasvasid nad kenasti ja õitsesid vägevalt, kuid sellest kunagi hiljem. Suvel hakkas aga ühe pojengi pärast mure, mis mind pikaks ajaks arvuti taha naelutas. Nii sattusin lugema karme sõnu, et saialill pidavat olema hea viiruste kandja ning ei ole sugugi hea istutada teda viirushaigustele vastuvõtlike taimede (ka pojengid) lähedusse. Ehmatasin kohe päris ära, kuid teha polnud enam miskit, st ei raatsinud seda õite merd peenrast ka igaks juhuks välja rookida. Mul pojengide ja saialillede vahe kümmekond meetrit, mitte rohkem. Nüüd ongi mure, kas tegin pojengidele äkki liiga? Ja jätkuvalt juurdlen omaette teema üle, et kui lähedal on lähedal... Kas julgen järgmine aasta saialille sama koha peale panna või mitte...
Ja meie ilmaennustavad tammed on ka nii vahvad, olgugi, et see lehtede riisumine üks igati tüütu ja rakke pihku toov tegevus on. Üks tammedest on raagus nagu kojamehe luud – nii kui viimased lehed temalt langevad, on teada, et saabub esimene lumi. Ja nii oligi. Valget pudi langes laupäeval taevast alla, kui ma rehaga vehkides jõu ja ilunumbreid tegin. Põnglane oli siiralt õnnelik ja elevil - nüüd saab kelgutama! Aga nii palju teda meie kandis siiski ei tulnud. Veel. Teine tamm on aga jätkuvalt täislehtes, küll pruunis kuues, kuid siiski üleni kuues, nagu nii olekski loomulik. Kohaliku ilmaennustuse järgi ei tule püsivat lund veel niipea. Kui ka tema oma mantli seljast heidab, võib enda vaimu püsilumelainele valmis sättida. Vähemasti nii on paarkümmend aastat need asjad siin käinud vaatamata riiklikele ilmaprognoosidele.
Selle suve/sügise viimastest õitest õnnestus pildid klõpsida eelmisel nädalavahetusel, kui kogu õu alles kerges tammelehe garneeringus oli, kuid kõik needsamad õied leidsin ka sel nädalavahetusel veel aiast. Seega on nad hooaja lõpetuseks siin igati omal kohal :) Viimane pole küll õis, tema on leidlaps (kukehari) pojengipeenrast, kelle kivimäkke ümber kolisin ning talle oma aias kasvamiseks loa andsin. Kenasti on ta selle paari kuuga kosunud.
Pisipiigale
Kui sain teada, et lisaks kahele olemasolevale ootab sõbrants ka kolmandat, lõi mul kohe peas tuluke särisema – ahhaa, nüüd hea põhjus jälle miskit nikerdada. Tahtmine midagi teha oli suur, kuid konkreetseid ideid-mõtteid mitte ühtegi. Nii istusingi tunde arvutis ja guugeldasin, päevad läksid, kuniks jõudsin endas selgusele, et seekord eelistan õmblusmasinale kudumisvardaid. See oli juba sammuke edasi. Paraku on minu kodus leiduv käsitööalane kirjandus kõik sügavast nõuka ajast ning sealt endale midagi meelepärast leida on ikka päris paras katsumus. Vabad hetked veetsin jätkuvalt kõige suurema sõbra, Google, seltsis. Silma jäi päris palju ja huvitavaid tekikesi, kuid osadel ei olnud tegemise õpetust ja paljudel, mis esmapilgul ohhoo-efekti tekitasid, oli juures see "miski", mis mind häiris ja nii ma nad välja praakisin. Kuniks avastasin, et minu surfamised lõppesid ikka ühe ja sama tekikese imetlemisega, boonusena juures korralik õpetus.
Kui olin mustri välja valinud, jäi muretseda veel materjal. Kuigi vaekauss kaldus rohkem piiga poole, ei saanud selles sugugi kindel olla enne, kui pisike sündinud on. Nii üritasin värvivalikus olla suhteliselt neutraalne ja eks need lõplikud värvid kujunesid ka vastavalt pakutule. Teada oli, et tahtsin 100% villast lõnga ja võimalikult peenikest. Guugeldamise tulemusena ja oma isiklikele kogemustele tuginedes eelistasin Novita lõnga. Aga üllatus-üllatus, kaubanduses minu soovitut ei leidunudki. Võimalus olnuks tellida neti teel, kuid mulle ei meeldi põrsast kotis osta – esiteks ei anna arvuti õiget värvitooni edasi ja mina pean ikka näha ja katsuda saama, kas mu väljavalitu mulle ka tegelikkuses sobib. Netist leidsin infot, et õnneks on Novital ka oma pood Tallinnas Laki tänaval ja nii ma uljalt oma sammud siis sinna seadsin. Äärmiselt tore koht, väga soe teenindus ning suur kaubavalik. Kuigi lahtioleku ajad on ukse peal, ei tasu ukse kinni olemise korral kohe minema tormata, uksekellast on abi. Esmapilgul võttis valik silme eest kirjuks, ent samas oleks värvispekter võinud ikka märksa suurem olla. Aga leidnud sealt endale meelepärase, võis töö alata!
Nagu ikka projektidega, mille tähtaeg on veel kaugel-kaugel, kipuvad need venima, kuniks avastad, et oih, mul on nüüd kiire. Eks oma roll oli siin suvisel opil ka, tänu millele näputöö paariks nädalaks seisma jäi. Kui septembri alguspäevadel katsikukutse postkasti potsatas, olin mina omadega alles väga poole peal. Mõned päevad enne tähtsat päeva jäi meie poiss aga haigeks ning sellega oli katsikule minekule kriips peale tõmmatud. See andis mulle lisaaega oma töö kiirelt lõpule viia ning nädalake hiljem, piiga vennakese sünnipäeval, võtsime ka katsikukingi ühes.
Pisipiiga kannab nime Gerta. Palju õnne Sulle ja lenda kõrgelt, Pääsupiiga!
(Pildistatav pole alusele just kõige paremini saanud, jääb mulje, et on kiivas. Tegelikult ei ole, kenasti ühtlane on, lihtsalt alumise katte triipudega tekib taoline (d)efekt.)
* * *
Tekike sai mõõtudega ca 70 x 90 cm.
Üks ruuduke on mõõtudega ca 22 x 22 cm.
Kasutasin lõnga Novita Bambino, vardaid nr 3.
Tokis on lõnga ca 50 g, ca 190 m.
Ühest tokist saab 2 ja pool ruutu; kuna ei tahtnud oma töösse ülearuseid sõlmi, siis nö poolikuid lappe tegema ei hakanud, seega lõnga kulu veidi suurem. Eks saab lapsele sokke-salle vmt teha, ega kaotsi ei lähe midagi :). Ehk minul kulus 7 tokki lõnga (3+3+1).
Mustril kudusin pitsiosast pool (rida 39 k.a.), kuna neid auke tundus muidu kole palju saavat :).
Mustri leidsin siit:
Kootud tekike
Kui olin mustri välja valinud, jäi muretseda veel materjal. Kuigi vaekauss kaldus rohkem piiga poole, ei saanud selles sugugi kindel olla enne, kui pisike sündinud on. Nii üritasin värvivalikus olla suhteliselt neutraalne ja eks need lõplikud värvid kujunesid ka vastavalt pakutule. Teada oli, et tahtsin 100% villast lõnga ja võimalikult peenikest. Guugeldamise tulemusena ja oma isiklikele kogemustele tuginedes eelistasin Novita lõnga. Aga üllatus-üllatus, kaubanduses minu soovitut ei leidunudki. Võimalus olnuks tellida neti teel, kuid mulle ei meeldi põrsast kotis osta – esiteks ei anna arvuti õiget värvitooni edasi ja mina pean ikka näha ja katsuda saama, kas mu väljavalitu mulle ka tegelikkuses sobib. Netist leidsin infot, et õnneks on Novital ka oma pood Tallinnas Laki tänaval ja nii ma uljalt oma sammud siis sinna seadsin. Äärmiselt tore koht, väga soe teenindus ning suur kaubavalik. Kuigi lahtioleku ajad on ukse peal, ei tasu ukse kinni olemise korral kohe minema tormata, uksekellast on abi. Esmapilgul võttis valik silme eest kirjuks, ent samas oleks värvispekter võinud ikka märksa suurem olla. Aga leidnud sealt endale meelepärase, võis töö alata!
Nagu ikka projektidega, mille tähtaeg on veel kaugel-kaugel, kipuvad need venima, kuniks avastad, et oih, mul on nüüd kiire. Eks oma roll oli siin suvisel opil ka, tänu millele näputöö paariks nädalaks seisma jäi. Kui septembri alguspäevadel katsikukutse postkasti potsatas, olin mina omadega alles väga poole peal. Mõned päevad enne tähtsat päeva jäi meie poiss aga haigeks ning sellega oli katsikule minekule kriips peale tõmmatud. See andis mulle lisaaega oma töö kiirelt lõpule viia ning nädalake hiljem, piiga vennakese sünnipäeval, võtsime ka katsikukingi ühes.
Pisipiiga kannab nime Gerta. Palju õnne Sulle ja lenda kõrgelt, Pääsupiiga!
(Pildistatav pole alusele just kõige paremini saanud, jääb mulje, et on kiivas. Tegelikult ei ole, kenasti ühtlane on, lihtsalt alumise katte triipudega tekib taoline (d)efekt.)
* * *
Tekike sai mõõtudega ca 70 x 90 cm.
Üks ruuduke on mõõtudega ca 22 x 22 cm.
Kasutasin lõnga Novita Bambino, vardaid nr 3.
Tokis on lõnga ca 50 g, ca 190 m.
Ühest tokist saab 2 ja pool ruutu; kuna ei tahtnud oma töösse ülearuseid sõlmi, siis nö poolikuid lappe tegema ei hakanud, seega lõnga kulu veidi suurem. Eks saab lapsele sokke-salle vmt teha, ega kaotsi ei lähe midagi :). Ehk minul kulus 7 tokki lõnga (3+3+1).
Mustril kudusin pitsiosast pool (rida 39 k.a.), kuna neid auke tundus muidu kole palju saavat :).
Mustri leidsin siit:
Kootud tekike
Põnglane ja sõnad
Meie perel on saanud väikeseks traditsiooniks käia igal aastal, septembri keskel, üle lahe põhjanaabrite juures geopeitumas. Sel on oma väike ajalugu, miks just siis, kuid ma leian, et see ei olegi nii tähtis kui see, et see on võrratult ilus aeg võrratult kaunis looduses. Geopeitus mulle selle pärast meeldibki, et on võimalus sattuda paikadesse, kuhu niisama ei oskaks ise eales sattuda, üldjuhul tahetakse teistele mängijatele näidata ikka vähe teistmoodi ja põnevaid kohti. Alati on meil ka ilmaga vedanud. Kui ühel aastal lahkusimegi Tallinnast padusajus, siis üle lahe läks olemine juba helgemaks ning peale lõunat saatis meie edasist üritust soe päike, ühel aastal oli jälle suisa 20 kraadi päevasooja. Ööseti läheb muidugi külmaks, telkimine on tugevatele. Aegade edenedes on ürituse mastaabid aga kasvanud ning nüüdseks on juba paar aastat organiseeritud soovijatele öömaja. Lisaks kauni looduse nautimisele on ju põnev kohtuda naaberriikide (üritus on avatud kõigile) 'kolleegidega' ja veeta nendega koos üks tore õhtu erinevate kogemuste ja muljete saatel.
Ja alati oleme käinud seal koos põnglasega, esimesel aastal oli ta kõigest kahe kuu vanune :). Nii olengi hakanud põnglasele tasapisi rääkima, et varsti lähme Soome ja sinna saab minna üle suure mere sõites laevaga. Poiss mõtles teemale kaasa ja tundis muret, kuidas me laeva peale saame. Eks ikka sõidame issi autoga ja täpsustasin, et kõige pealt sõidame autoga sadamasse ja sealt saame siis laeva peale minna. Poiss sattus hetkeks segadusse, mõtles hetke ja küsis: "Sadamasse? Kas seal hakkab sadama?"
Saan poisi segadusest täiesti aru, jäi meil ju eelmine aasta seoses kodukese ehitamisega käimata, ning viimasel käigul oli ta ju kõigest kahe aastane. Ja sel suvel pole meil õnnestunud kodumaistel vetel isegi mitte praamiga sõita, üks igati mere ja laevakauge aasta on olnud ning niisama argipäeviti pole nagu laevaga ja sadamaga seonduvaid teemasid jutuks tulnud.
Nüüd ootab poiss põnevusega, millal sadamasse saab minna ja oma silmaga näha, mis põnev koht see selline on :).
Ja alati oleme käinud seal koos põnglasega, esimesel aastal oli ta kõigest kahe kuu vanune :). Nii olengi hakanud põnglasele tasapisi rääkima, et varsti lähme Soome ja sinna saab minna üle suure mere sõites laevaga. Poiss mõtles teemale kaasa ja tundis muret, kuidas me laeva peale saame. Eks ikka sõidame issi autoga ja täpsustasin, et kõige pealt sõidame autoga sadamasse ja sealt saame siis laeva peale minna. Poiss sattus hetkeks segadusse, mõtles hetke ja küsis: "Sadamasse? Kas seal hakkab sadama?"
Saan poisi segadusest täiesti aru, jäi meil ju eelmine aasta seoses kodukese ehitamisega käimata, ning viimasel käigul oli ta ju kõigest kahe aastane. Ja sel suvel pole meil õnnestunud kodumaistel vetel isegi mitte praamiga sõita, üks igati mere ja laevakauge aasta on olnud ning niisama argipäeviti pole nagu laevaga ja sadamaga seonduvaid teemasid jutuks tulnud.
Nüüd ootab poiss põnevusega, millal sadamasse saab minna ja oma silmaga näha, mis põnev koht see selline on :).
Nädal tagasi...
... laupäeval, 28. augustil, kogunesid Sipsikud Rocca-al-Mare kooli juurde parklasse, kust võeti ennelõunal kell 11 ette ühine teekond Stroomi randa. Rühma lapsi kogunes kokku 13 ning lisaks veel mõned sõiduhuvilised õed-vennad. Kuigi ka vanematel ei olnud ratta selga istumine keelatud, eelitasid nad valdavas enamuses siiski jalgsi liikuda, niisamuti mina ise. Sõiduoskused olid lastel väga erinevad, üllatusega nägin, et paaril lapsel abirattaid ei olnudki. Ju nemad olid saanud siis kõvasti trenni teha :). Põnglane aga, muidu nii püsimatu, kiire ja rahmeldav, eelistas kulgeda vaikselt, tasa ja targu. Tragimad olid juba pikalt eest ära, kui tema alles õppis lubatavuse ja vabaduse piire kompama ning kerge tagant utsitamine kippus hoopis nutuvõru suu ümber tooma, kui pisikesele indu andma. Peale esimest sedasorti katset pidasin targemaks last rohkem mitte torkida, oluline oli, et ta suudaks aru saada, mis ja kui palju on lubatud ning oleks võimeline ikka ise, iseseisvalt koos teiste lastega liikuma. Samas polnud ta aga sugugi kõige viimane. Poisi pelglikkus oli kinni väheses eelnevas sõidukogemuses ning saadud kogemuski oli ju tulnud piiratud tingimustes, vähese liiklusega autosõiduteel, kus hetkekski ei tohtinud autode suhtes valvsust kaotada, ent samal ajal tuli tegeleda nii uudse asjaga, nagu iseseisev väntamine. Nii ei saanudki ta nüüd kohe asjale pihta, et selle tee peal liiklevad ainult jalgratturid ja jalakäijad ning et eemal sõiduteel paistvad autod ei pääse kuidagi temani. Jälgima pidi, et ei sõidaks teistele ise otsa ning ei kalduks tee keskteljest vasakule poole. Eks see kõik oli tema jaoks uus ja nii teistmoodi, vaja oli vaid veidi aega harjumiseks. Umbes esimese kilomeetri läbimisega sai vabanetud ka esialgsest pingest ning võis aru saada, et laps lustib täie mõnuga. Ja mida aeg edasi läks, seda kiiremini hakkas pedaal käima :). Esiotsa kiired sõitjad tegid paar kogunemise pausi ka, oodati, kui rahulikumad sõitjad kõik järgi jõudsid ning jätkati taas jälle üheskoos. Enamus teed suutsin nii käies kui joostes lapse lähedal püsida, mine tea, millal tal abi vaja, kuid veel enne kui Stroomi rand paistma hakkas, oli poiss kaugele ette vändanud. Vanemaid jagus kogu distantsile, ratastega olid eesotsas ja rahulikumad tagapool. Kui ka juhtus mõni väike apsakas, siis kõik hoidsid kõigil silma peal ja abi oli alati kohe olemas.
Sihtpunkti jõudmiseks olime läbinud tiba rohkem kui kolm kilomeetrit. Arvasin, et poiss on sellest sõidust nii läbi, et tötsab kohe murule istuma. Aga kus sa sellega! Kiirelt pargiti ratas murule ning tormati turnipuudele ronima, isegi kiivrit polnud mahti peast võtta. Ja küll nad siis rahmeldasid seal üheskoos, väsimatult... lõputult... Vahepeal pidasime ikka kaasa võetud toidumoonaga pisikese pikniku ka, vähemasti oli mahti kustutada suur janu, ent söögipoolisest võeti paar ampsu ning emme pidi siis ülejäänu sööma. Nojah, kellel seal ikka mahti süüa on kui nii põnevad atribuudid piiramatult käes ja veel värskes õhus pealegi. Söök on küll see kõige viimane asi, mille peale meie põnglane mõtleb. Samas oli neid, kes end toidu ääres väga mõnusasti tundsid. Kohe rõõm oli vaadata, et mõni laps ikka sööb ka! :)
Tagasiteele startisime kõik koos. Mõnedele oli auto sinnasamasse vastu tulnud, mõni pööras poole tee pealt ära, kuid enamus läks tagasi stardikohta. Tagasiteel nägin oma last esimesel paarisajal meetril, jookse või ära jookse. Nüüdseks oli sõit selge ja enesekindlus põues, emmest-issist polnud sooja ega külma, peaasi, et vändata saaks ja mida kiiremini, seda parem. Lõppeks tagasi auto juures, oli lapsi, kes sõitnuks aga veel ja veel, mõni neist isegi uuesti otsa ringi keeras ning uuele ringile läks. Ju vanematele vastu. Ja ega põnglanegi nii väga autosse kippunud. Mida aga ei saanud sugugi minu kohta öelda... Oli see peale operatsiooni mul ju esimene nii pikk käimine (6 km!), pealegi veel tempoga. Pehmelt öeldes olin ma autoni jõudes ikka päris surnud, jalad kanged all kui puupakud... Ent vaatamata sellele oli see üks ütlemata tore üritus sel suvelõpu rõõmsa päikese all. Tuult oli mõõdukalt ning ilm spordi tegemiseks parajalt soe.
Paar päeva varem saime oma auto remondimeeste käest tagasi ning nüüd oli tarvis siis testsõitu teha, mistõttu suundusime edasi väikesele rännutuurile. Suunaga Thela poole, kust läksime ära tooma poisi plehkupannud mütsi, põikasime läbi ka Treppojalt. Oleme sealt küll palju kordi mööda sõitnud, kuid joastikku ennast pole mul õnnestunud varemalt vaatamas käia. Väga põnev koht tundub, kui oleks vaid rohkem aega ja võimalusi fotokaga sinna sattumiseks. Koht, kuhu kunagi tahaks kindlasti tagasi...
Thela juures kasutasime pererahva lahkust ning heitsime pilgu peale ka kohalikule kullakaevandusele, no mida muud sel kopajuhil sealt nii sügavalt ikka otsida oli :). Esmapilgul üsna ehmatama panev vaatepilt annab fantaasiale aga hea lennu ning tulevikus saab sellest kohast kindlasti midagi väga ilusat ja vahvat. Ootan põnevusega :). Auto poole jalutades kuulsin end mehele ütlevat: "Kui meie endale kunagi aiatiigi teeme, siis palun ärme nii suurt tee".
Sihtpunkti jõudmiseks olime läbinud tiba rohkem kui kolm kilomeetrit. Arvasin, et poiss on sellest sõidust nii läbi, et tötsab kohe murule istuma. Aga kus sa sellega! Kiirelt pargiti ratas murule ning tormati turnipuudele ronima, isegi kiivrit polnud mahti peast võtta. Ja küll nad siis rahmeldasid seal üheskoos, väsimatult... lõputult... Vahepeal pidasime ikka kaasa võetud toidumoonaga pisikese pikniku ka, vähemasti oli mahti kustutada suur janu, ent söögipoolisest võeti paar ampsu ning emme pidi siis ülejäänu sööma. Nojah, kellel seal ikka mahti süüa on kui nii põnevad atribuudid piiramatult käes ja veel värskes õhus pealegi. Söök on küll see kõige viimane asi, mille peale meie põnglane mõtleb. Samas oli neid, kes end toidu ääres väga mõnusasti tundsid. Kohe rõõm oli vaadata, et mõni laps ikka sööb ka! :)
Tagasiteele startisime kõik koos. Mõnedele oli auto sinnasamasse vastu tulnud, mõni pööras poole tee pealt ära, kuid enamus läks tagasi stardikohta. Tagasiteel nägin oma last esimesel paarisajal meetril, jookse või ära jookse. Nüüdseks oli sõit selge ja enesekindlus põues, emmest-issist polnud sooja ega külma, peaasi, et vändata saaks ja mida kiiremini, seda parem. Lõppeks tagasi auto juures, oli lapsi, kes sõitnuks aga veel ja veel, mõni neist isegi uuesti otsa ringi keeras ning uuele ringile läks. Ju vanematele vastu. Ja ega põnglanegi nii väga autosse kippunud. Mida aga ei saanud sugugi minu kohta öelda... Oli see peale operatsiooni mul ju esimene nii pikk käimine (6 km!), pealegi veel tempoga. Pehmelt öeldes olin ma autoni jõudes ikka päris surnud, jalad kanged all kui puupakud... Ent vaatamata sellele oli see üks ütlemata tore üritus sel suvelõpu rõõmsa päikese all. Tuult oli mõõdukalt ning ilm spordi tegemiseks parajalt soe.
Paar päeva varem saime oma auto remondimeeste käest tagasi ning nüüd oli tarvis siis testsõitu teha, mistõttu suundusime edasi väikesele rännutuurile. Suunaga Thela poole, kust läksime ära tooma poisi plehkupannud mütsi, põikasime läbi ka Treppojalt. Oleme sealt küll palju kordi mööda sõitnud, kuid joastikku ennast pole mul õnnestunud varemalt vaatamas käia. Väga põnev koht tundub, kui oleks vaid rohkem aega ja võimalusi fotokaga sinna sattumiseks. Koht, kuhu kunagi tahaks kindlasti tagasi...
Thela juures kasutasime pererahva lahkust ning heitsime pilgu peale ka kohalikule kullakaevandusele, no mida muud sel kopajuhil sealt nii sügavalt ikka otsida oli :). Esmapilgul üsna ehmatama panev vaatepilt annab fantaasiale aga hea lennu ning tulevikus saab sellest kohast kindlasti midagi väga ilusat ja vahvat. Ootan põnevusega :). Auto poole jalutades kuulsin end mehele ütlevat: "Kui meie endale kunagi aiatiigi teeme, siis palun ärme nii suurt tee".
Kas selline siis ongi pühapäeva hommik?!
Opijärgne rahulik taastumine hakkab möödanikuks saama ning igapäevaelu vaikselt oma normaalsetesse aktiivsetesse rööbastesse libisema. Nii ongi arginädal möödunud sellise kiirusega, et pole leidnud isegi kümmekonda minutit päevas, et heita pilk peale, mis blogimaailmas toimub või siis pole mul enam aimugi, mida tähendab sõna "TV". Nii otsustasingi eile õhtul juhtme seinast välja võtta ja lihtsalt puhata ehk siis sättisin end kella üheteistkümne paiku õhtul filmi vaatama. Mõnus oli sooja pleedi all diivanil lösutada (linnas on kivimajas praegu niiiii külm, prrr) ja filmi "Toscana päikese all" vaadata. Film just päris minu maitse järgi ei olnud, kuid aja mahavõtmiseks sobis eile küll imehästi. Nii saingi voodisse peale poolt kahte öösel.
Hommikul kella kaheksa paiku ärkas põnglane, voodist välja ronides kommenteeris: "ma ei taha rohkem magada" ning läks teise tuppa mängima. Ühe silmaga piilusin, et ta end korralikult riidesse pani (tal ikka veel suvi südames ja tahab poolpaljalt ringi lasta), seejärel keerasin teise külje ning pea vajus mõnusasti pehmesse patja. Paar minutit hiljem kostus väljas kõva mürin ja kolin. Unise peaga arvasin akna alt mingi suure kastiauto vmt masina mööda sõitvat. Kui see kolin aga sugugi ei vaibunud ning hoopis üha aktiivsemaks ja jubedamaks läks, jõudis mulle kohale – need on need tee-ehitajad! Mida asja?! Pühapäeva hommikul kell kaheksa?! Ma saan aru, et reedel sadas ja laupäevalgi oli kõik veel märg... aga pühapäeva hommikul kell kaheksa?! Mõistetav oleks olnud, kui nad oleks toimetama hakanud kell üheksa või veel parem kell kümme, kui ka hommikukohvi oleks joodud olnud. Aga niimoodi jõhkralt ja une pealt... ei jäänudki muud, kui jubeda kolina saatel urisedes voodist välja ronida.
Ja üleüldse – juba kevadel oli teada, et meie tänavat hakatakse ümber ehitama (veetorude paigaldus, kergliiklustee lisamine, uue teekatte panemine). Paar aastat tagasi sai valmis pool teed, nüüd jõudis järg ülejäänud poole kätte ehk siis selle osa kätte, mis meie majast mööda läheb. Suvi otsa ei liigutatud lillegi ja nädal enne kooli algust tõmmati tee üles nii, et isegi elanikele ei ole tagatud autode juurdepääs koduni. Mõnikord olen siin ikka mõelnud, et kui meie majas või lähimajades kellelgi kiirabi oleks vaja... siis oleks kanderaamiga paarisaja meetri pikkune jooks üle kuumaastiku... Minu jaoks on täiesti mõistusevastane, milleks oli vaja ära oodata kooli algus, mil kõik puhkama sõitnud inimesed ka tagasi linna naasevad ja linn taas rahvarohke on? Suvel, kui rahvastikutihedus linnas hõredam, ei liigutatud aga lillegi?!
Hommikul kella kaheksa paiku ärkas põnglane, voodist välja ronides kommenteeris: "ma ei taha rohkem magada" ning läks teise tuppa mängima. Ühe silmaga piilusin, et ta end korralikult riidesse pani (tal ikka veel suvi südames ja tahab poolpaljalt ringi lasta), seejärel keerasin teise külje ning pea vajus mõnusasti pehmesse patja. Paar minutit hiljem kostus väljas kõva mürin ja kolin. Unise peaga arvasin akna alt mingi suure kastiauto vmt masina mööda sõitvat. Kui see kolin aga sugugi ei vaibunud ning hoopis üha aktiivsemaks ja jubedamaks läks, jõudis mulle kohale – need on need tee-ehitajad! Mida asja?! Pühapäeva hommikul kell kaheksa?! Ma saan aru, et reedel sadas ja laupäevalgi oli kõik veel märg... aga pühapäeva hommikul kell kaheksa?! Mõistetav oleks olnud, kui nad oleks toimetama hakanud kell üheksa või veel parem kell kümme, kui ka hommikukohvi oleks joodud olnud. Aga niimoodi jõhkralt ja une pealt... ei jäänudki muud, kui jubeda kolina saatel urisedes voodist välja ronida.
Ja üleüldse – juba kevadel oli teada, et meie tänavat hakatakse ümber ehitama (veetorude paigaldus, kergliiklustee lisamine, uue teekatte panemine). Paar aastat tagasi sai valmis pool teed, nüüd jõudis järg ülejäänud poole kätte ehk siis selle osa kätte, mis meie majast mööda läheb. Suvi otsa ei liigutatud lillegi ja nädal enne kooli algust tõmmati tee üles nii, et isegi elanikele ei ole tagatud autode juurdepääs koduni. Mõnikord olen siin ikka mõelnud, et kui meie majas või lähimajades kellelgi kiirabi oleks vaja... siis oleks kanderaamiga paarisaja meetri pikkune jooks üle kuumaastiku... Minu jaoks on täiesti mõistusevastane, milleks oli vaja ära oodata kooli algus, mil kõik puhkama sõitnud inimesed ka tagasi linna naasevad ja linn taas rahvarohke on? Suvel, kui rahvastikutihedus linnas hõredam, ei liigutatud aga lillegi?!
Tellimine:
Postitused (Atom)