Ühel vihmasel päeval...

... kui suur sadu oli lakanud ning ümberringi oli kõik läbi-läbi märg, haaras emme mind oma hambusse ja me asusime pikale teekonnale. Ta hüppas ja turnis, ma nii kartsin, olin kuskil kõrgel-kõrgel, vahepeal väsis ta ära ja ta pani mind maha, see oli nii märg ja mätsane. Siis kõlkusin jälle pikka aega emme hammaste vahel, me rännakut vaikuses lõhestas üks helehäälne kriiskamine: "Appi, Karlota on nii suure roti püüdnud ja nüüd tassib seda meie maja poole! Võeh, Märt, mine vaata, mis ta seal teeb, mina ei julge!" Veel enne viimast hüpet asetas emme mind kõvale kivile, hindas olukorda, haaras mu uuesti hambusse ja tegi otsustava hüppe. "Hee, see on ju pisike titakiisu!" kõlas jämedam hääl. Selle peale lippas ruttu kohale ka heledam hääl ja heledama ja jämedama häältesumina saatel pandi meile kiiruga terrassi nurka midagi kuiva ja pehmet, seepeale hääled kaugenesid. See koht oli hoopis teistsugune kui meie vana kodu, kuid seal oli päris mõnus olla. Emme muudkui lakkus mind, olin nagu üks väike sopapall, väntsutas ja lakkus, ja siis kogu operatsioon jälle otsast peale! Viimaks, kui emme oli mu karvad juba päris kohevile saanud, sain piiikalt ja mõnuga tissi ka! Mmm, mida sa hing veel tahad – kuiv, soe, pehme, kõht täis ja emme rahustav kaiss veel pealekauba! Mõõõnus... Aga siis kargas emme järsku püsti ja läks ära. Ta jättis mu üksi! Nutsin ja kisasin kuis jaksasin, kuid emmet ei kuskil! Vahepeal rahunesin mõneks hetkeks maha, kuid kui taas rohu sees pehmete käppade sahinaid kuulsin, hakkasin uuesti kisama, mine tea, muidu emme äkki ei leia mind üles. Emme tõi mulle seltsiks mu õekese, ta tegi temaga täpselt sedasama, mida oli minuga teinud. See võttis nii kaua aega... Kui uuesti silmad avasin, olid ülejäänud kaks õde veel mulle seltsiks toodud ja siis ma taipasin! - emme kolis meid vanast kodust, mille ta oma nooruse rumaluses ja kogenematuses oli vanasse kasvuhoonevaremetesse klaasikildude vahele lageda taeva alla teinud, uude, turvalisemasse koju. Kõige viimasena tõi ta Borka Juuniori – huvitav, kas selle pärast, et ta on poiss või selle pärast, et ta on punane? Viimaks oli kogu pere taas õnnelikult koos, küll me siis ronisime võidu üle üksteise, kes saab ennem tissi! Seejärel muudkui magasime ja magasime...
Aga nüüd me oleme juba parajad krutskivennad, päterdame mööda terrassi ringi ja tahaks ju veel kaugemalegi minna, aga no need jalad, need ei taha veel hästi kanda... Vahepeal mängisime ühte hästi vahvat mängu ka, siis ma saingi teada, et maailm on palju suurem ja laiem, kui pelgalt meie pesapaik. Mõned päevad tagasi nihverdasin ennast vaikselt pesast välja, siis tegin paar väikest pehmet kukerpalli ning kogu mu pere oli kõrgustes minu kohal. Alguses ehmatasin ära ja hüüdsin emmet appi, kuid emme tissitas muudkui teisi õdesid-vendi ja ei teinud minust üldse välja... Seejärel tuli jämedama häälega tüüp, tahtis mind oma kätte võtta, aga ma olin nii kaugel, et ta ei ulatanud! Hetk hiljem lükkas ta minu oma emme mulle järele! Emme haaras mu hambusse ja tassis suurte käteni, käed tõstsid mu tagasi pessa. See oli nii vahva! Kutsusin teised ka seda mängu mängima aga heleda ja jämeda häälega tüüpidele see vist ei meeldinud, nüüd on mingid lauad siia ette pandud ja me ei saagi seda mängu rohkem mängida.
Me oleme juba kolmenädalased, varsti õpime ise alustassilt piima limpsima ja oi kuidas tahaks seda imelist maailma üha rohkem avastada! Seepärast me nüüd otsimegi igaüks endale uut kodu, meid on lihtsalt liiga palju, et me kõik saaksime siia jääda, kus me hetkel oleme. Kui Sa leiad, et just mina võiksin olla Sinu uus pereliige, siis anna sellest palun julgesti märku selle blogikande kommentaarides! Tänan! :)

Katkise aiahooliku unenägu

Olin vanadel, lagunenud ja võssakasvanud maakividest rehi vundamendi varemetel. Kätte olin saanud mootorsae, sellise väiksemat sorti, kollase korpusega ja silme ees oli selge siht – lähen endale uut aeda rajama! Mitte nendesse varemetesse, aga kuhugi kaugemale võssa. Sain astuda paar sammu soovitud suunas, kui tuli Keegi ja lihtsalt võttis minult selle sae ära, temal lähevat seda rohkem tarvis kui minul, pealegi ei tohtivat mina ju praegu raskusi tõsta ega muid füüsilisi vigureid teha. Mis see Tema asi on! Paar hetke hiljem leidsin endi käte vahelt suuremat sorti raudlabida ja ma olin väga häpi, tühja sest saest, labidaga saab ju ka! Ja siis sai unenägu otsa ja ma ei teagi nüüd, kas ma sain siis endale uue aia või mitte...

Mulle see tegelikult nii meeldib, kui ajul (alateadvusel) tekib magades asjadest oma versioon. Haiglast lahkudes luges arst sõnad peale, et paar kuud ei maksa kummardamisest unistadagi ja selleks suveks tuleb igasugused aiatööd oma aias unustada. Ju see jäi siis hinge häirima ja alateadvusele tundus igati aktsepteeritav, et kui ma rajan päris uue aia, siis seal tohib! :)

Ta liigub siiski

Mitu päeva olen veeretanud oma uimaseid mõtteid teemal, kas teha see postitus või mitte. Kuna nimetet hoone (Tallinna Kiirabihaigla) on erinevatel ajahetkedel ja erinevatel põhjusetel mänginud minu lühikeses elus olulist rolli, otsustasin siiski paar rida kirja panna. Hinges tahaks küll loota, et ma enam kunagi sinna sattuma ei peaks, aga juhul kui... siis on tulevikus äkki päris huvitav võrrelda.
Hoone oma ehituselt on, võiks öelda, 8-kujuline, nö kaks tiiba. Kui mind kolmapäeval (16.06.) oma korrusele viidi, nägin liftist väljudes, et ühe tiiva uksel ilutses suur silt 'remont'. Tol hetkel remondihääli kõrvu küll ei kostnud, ilmselt olin nende kuulmiseks ise liiga närvis. Järgnevatel päevadel lõhkusid ja laamendasid remondimehed küll nii mis hirmus, sihuke tunne oli, et ronivad läbi seina palatisse kah. Aga iseenesest ju tervitatav nähtus, ometi midagi liigub! Veidi vähem kui kümmekond aastat tagasi oli seis küll sama, kui kõige sügavamal nõuka ajal.
Hiljem oma voodis lamaskledes avastasin, et meie tiivas oli remont ilmselt juba tehtud, laed olid säravvalged, seinad puhtad õrnatoonilised (no nõuka ajal olid need värvid kõik siuksed tuhmid ja hallisegused), palatiti erinevad värvid, akendel kateteks rulood, mitte need vanad jubedused, mis päikest üldse ei varjanud. Minu mäletamist mööda olid vanasti akendel ka aknalauad, kuid neid ei suutnud ma küll kuskil tuvastada, ei palatites ega koridorides. Võta siis kinni, kas olid või ei olnud...
Elektrisüsteem oli korralikult välja ehitatud, iga voodi päises, seina peal, asjalik lamp, mis endale piisavalt valgust pakkus ent samas ei häirinud teisi. Voodi kohal kaks pistikupesa, millest ühes oli voodisüsteemijuhe (oi kui mõnus voodi, muudkui sõida üles-alla kui tahad, tõsta pead või tõsta jalgu ja eks ma kasutasin siis ka kõiki pakutavaid võimalusi, vastavalt vajadusele muidugi :)), teine auk oli vaba, sinna sain pista läpakajuhtme (või midagi muud meelepärast) ning nende kahe kõrval oli veel kolmaski, ühe auguga, milles pikk valge juhe, pihupärane lüliti otsas – 'karju' appi kui tahad (sõna otseses mõttes)!
Täiesti uudse asjana oli kapitaalselt ümberehitatud liftiplokk, see personali ja haigete transpordi osa, külastajate ja iseliikujate osani pole veel jõutud, vahest ehk niipalju, et pooled liftid on uued ja allesjäänud nõukaaegsed liftid on suletud, kuid põrandad-seinad-laed on remontimata. Ja praegu sain ka aru, mis mind selles uues osas painas – liftide vaheline koridor oli nüüd suur nagu hall, st ära oli kaotatud kahte tiiba ühendavate koridoride välisseina poolsed otsad, polnud enam koridoriaknaid ega sidumistube nende kõrval, selle arvelt oli juurde pandud kaks lifti. Tundsin selle osa vaevu ära tänu koridorile, kus asusid arstide kabinetid. Mäletan lapsepõlvest seda aukartlikku tunnet, kui ikka seal koridoriotsas sai istutud ning arstid muudkui käisid sisse-välja, patsientidele sinna niisama asja ei olnud, jalutamiseks olid teised koridorid. Kauged mälestused äratas ellu arstide koridoris olev vana seinakell, see olnuks justkui eile kui seda viimati vaatasin – ristküliku kujuline, tumepruunist läikivast spoonist, peal alumiiniumist hõbedased rooma numbrid ja seierid. Aeg oli küll juba ammu seisma jäänud, ent kell ja mälestused rippusid seinal vapralt edasi.
Teine ohhoo-efekt saabus ühtede teiste liftidega, millised avastasin ühest väikesest kõrvalkoridorist, mida minu varasemates mälestustes ei ole – need olid söögiliftid! Nüüd polnud enam kogu sööklatki, sinna olid tehtud paar arstikabinetti. Ei taha nagu uskuda, et ainult neurokirurgias sööklat pole, paljud patsiendid käivad ju ise oma jala peal ja on võimelised sööklas viibima, ju see vast kogu majas nii on. Söök toodi meile suurtes kandikusuurustes termokarpides (ehk on neil ka mingi spetsnimetus, ei tea) igaühe voodi juurde, kaas käis pealt ära ja erinevate anumate jaoks olid seal vastavad pesad. Omamoodi päris mugav värk ma ütleks. Toidukvaliteedi üle ei hakka siin diskuteerima, selge on see, et kodutoit on alati parem, kuid otseselt nuriseda ei olnud nagu millegi üle. Eks ma olen toidu suhtes üsna leplik ka, peaasi, et ei ole mingi võõrapärane delikatessiröögatus (teod, austrid vmt). Oma seal viibitud aja jooksul ei õnnestunud mul kordagi kohata siniseid või plekilisi kartuleid, kõik olid ilusad ja kollased. Mine tea, kus need kasvatatud ja millega selliseks aetud olid, aga vähemasti oli ilus süüa :). Kuigi joogijogurt või kohupiimakreem kuulus igapäevasesse menüüsse, hakkasin mina seal piimast puudust tundma, toidu kõrvale pakuti ikka kas teed (pakis) või 2in1 kohvi, suhkur oli eraldi pakendis. Mina olen harjunud küllalt kanget kohvi jooma ja suure kruusi peale jäi see natuke lahjaks, kuid teisalt ega ma seal kohvikus olnud. Kohvik oli all fuajeekorrusel, kus tassi eest küsiti suht hingehinda – küllalt väike, ent maitsev tass 20 EEK. Aga tassike päevas rahuldas mu vajadusi õnneks täiesti :).
Korrusel oli osaliselt, palatite- ja uues liftiplokis, välja vahetatud ka põrand. Tänapäeva materjalid on ikka kummalised küll, oleks olnud nagu valatud mass, kuid kuna seintel oli sama materjal, siis ilmselt ta ikka midagi linoleumi laadset oli. Erinevate tükkide liitekoht oli täidetud sarnast tooni silikooni taolise materjaliga. Oli, mis ta oli, aga väga ilus puhas ja ühtlane tulemus oli – rahulik, samasuguse träpsulise mustriga, erinevat värvi erilaiusega triibud. Ja sealsamas kõrval olid need ürgvanad suuremustrilised, beezhitoonilised, linoleumpõrandad, hea kontrast uue ja vana vahel.
Personal oli valdavas osas (va arstid-kirurgid) venekeelne, varemalt kuulis eesti keelt ikka märksa rohkem. Aegajalt tabas mind tunne, et ma polegi üldse Tallinnas...
Illustreerimiseks pilte pole panna, kuna ei pidanud paslikuks seal fotokaga ringi vehkida, kuigi iseenesest oleks ju natuke võinud :). Too fragment linnapildist on siis vaade minu palati aknast, kui mu kallis pere mind külastamas käis. Palat juhtus ka tol hetkel tühi olema ja sain akna ristseliti avada, vaatamata sellele on tänu pikale distantsile pilt tiba hall. Järgmisel õhtul oleks võimsa pildi saanud – õhtupäike kuldas need tornid kõik oma säraga üle! Tundus uskumatuna, et üks linnapilt võib õhkamapanevalt kaunis olla! :)

Talvekahjud ehk murelapsed 2010

Rõõmsalt saan hõisata, et päris välja pole ükski kasvandik läinud, kuid möödunud talv tõi endaga kaasa paar murelast. Kaod ei ole küll suured, kuid arvestades taimede vähesusega minu aias (aja edenedes saab neid loodetavasti kordades rohkem olema), on nad siiski märkimist väärt, aiapäeviku seisukohalt kindlasti.
Üllatusena olid kevadeks kadunud mõlemad kuslapuud, võrratute õitega nii väänduv "Serotina" kui Heckrotti, mis eelmisel aastal päris uhkelt kasvada ja õitseda vohasid. Kevadel 'surnud' taimede välja võtmisega ei kiirustanud, kui aga ühelt järjekordselt Rohelise Kaubamaja retkelt naasime minu ammuigatsetud lõhnava kuslapuuga (mälestus minu lapsepõlve suvekodust, see aroom!), otsustasime ajutisel ruumipuudusel panna selle ühe 'kadunukese' asemele. Ja siis me avastasimegi, et päris maapinnalt ajavad mõlemad uusi pungakesi, kõrgemal pool aga jätkuvalt elumärke polnud. No tühja sest, peaasi, et eluvaim sees! Hiljem, kui taimekesed juba tiba kosunud olid, said kõik pealsed kuni elusate pungadeni maha lõigatud. Üks õhtu tulime mehega aga mõlemad mõttele, et ehk ei olegi talv see kõige kurjajuur – kuslapuudele oli pandud kaarredel, mille alt sai ise läbi jalutada justkui väravast, üks taim ronis ühelt poolt ja teine talle teiselt poolt vastu. Redel kasvas suve jooksul ilusti nö kokku ja oli väga kena. Aga vot toosama redel, see sindrinahk on ju metallist. Olemegi hetkel arvamusel, et ju pakasepoisid käsikäes tolle metalliga need pealsed ära kõrvetasid, ei taha nagu uskuda, et nad kaotavadki end järgmiseks kevadeks kuni maapinnani, eriti kui arvestada veel asjaolu, et nad ei ole lageda välja peal, vaid tuulte eest kaitstud. Puidust raam on teadagi kordades ilusam ja loomulikum, kuid nii hea oli ju poest võtta valmis produkt, mis pealegi igikestev näis. Igikestvusest oli aga kevadeks saanud raske lumemassi tagajärel väändunud ja kõver asjapulk, natuke jõu ja ilu numbreid, sai selle enam-vähem paika jälle. Arvestades aga taimede heaolu oleks ilmselt mõistlik neile siiski midagi puidust nikerdada... Pildil olev "Serotina" kosub päris kenasti, kuid Heckrotti polnud pildikasti püüda suurt mõtet – on vaid kaks nukrat väädikest 3-4 lehega, mis kummalisel kombel mutanteeruvad tammelehe taolisteks. Esialgu lasen tal ikka olla, eks aeg näita, mis edasi toimuma hakkab.

Kolmas õnnetuke on Fortunei kikkapuu "Emerald'n gold", millest talv umbes pool endale võttis ja seetõttu ikka üsna rääbakas välja näeb. Kõik kuivanud oksad lõikasin ära kuni elujõuliste lehtedeni. Ei teagi kohe mis temaga teha, oodata järgmist kevadet ning lõigata siis ühtlaselt tagasi või peaks ehk kohe lõikama? Või on juba hilja?
Kõige suuremaks murelapseks pean aga ploomipuud "Ave", kelle kits talvel märgatavalt lühemaks näksis ning tõenäoliselt tuttsaba teda altpoolt koorida aitas. Olime puukese juba maha kandnud, kuid kuna ta asub aia äärealal, siis lasime tal seal lihtsalt olla, midagi asemele panna praegu nagunii ei ole. Kevade edenedes tekkisid temalegi rohelised paisekesed, mis aga mitte kuidagi lehtedeks muunduda ei taha. Tema kõrval olev "Emma Leperman" kasvab, mis mühiseb. Vaatasin toda ülemist punga nüüd hoolega, peale sääse ja ämblikuvõrgu moodi mõne harva niidikese ei suutnud silm seal midagi tuvastada. Ühel roosil, mis kaugel eemal asub, oli küll mingi mähkur, kes lehte lahti harutades mulle rõemsalt näkku irvitas, aga vot ploomipuul ei näinud mitte kedagi. Nädalake peale seda uurimist ja sõrmega veidi punga lahti ajamist on ta nüüd ise end veidi suuremaks punnitanud, kuid kõik need lehed tunduvad sellised pealtpoolt poolikud. Ja alumised paar punga ei taha üldse edeneda. Osadel noortel kuuskedel oli külm nüüd hiljuti kallal käinud. Kas ka temal? Aga miks siis mitte tema kõrval oleval puul? Ise kahtlustan pigem ikka mingit pahalast. Nõutuks teeb see, et oleks nagu elus, aga samas ei ole ka. Tahaks teda aidata, aga ei tea kuidas...

Sipsikud seiklesid suvesse

Laupäeval, 29. mai hommikul kell 11 kogunesid Sipsikud läbi vihmasaju Nõmme Seiklusparki. Meil põnglasega polnud kaugele minna, seega saime uksest välja astuda suht viimasel minutil. Ja oh seda rõõmu – vihma enam ei sadanudki! Kõik oli küll läbi-läbi märg, puude all saime ikka päris korraliku dushi ning vaatamata põnglasele jalga pandud botastele olid need värsked lombid ju nii ligitõmbavad. No kummikutega poleks ju pooltki nii põnev olnud! Et siis enne veel, kui kõik kohal olid, oli poiss juba korralikult ilmaoludega tutvunud ning end ümbritsevasse miljöösse sisse elanud :).
Kohale saabusid vaevalt pooled rühma lapsed, ju hommikune vihm see kurjajuur oli. Kui seltskond koos, andsid vanemad lapse eest vastutamise allkirja ja 50-ne raha eest per põnglane sai "ronimistraksid". Seiklus võis alata! Ei see seganud kedagi, et puudelt krae vahele tilkus või et rada märg ja libe oli, põnevust oli hulga rohkem! Koos laste elevuse ja naerul nägudega julges ka päike end üha rohkem ilmutada, peletades vihmapilved selleks päevaks sootuks. Mina ei tea, kuidas teistega, kuid põnevust ei jagunud mitte ainult lapsele, vaid ka mulle endale :). Igatahes esimene ring ronimist sai kuidagi väga ootamatult läbi. Juhendaja ütles, et ei sest ole midagi, ronigu palju aga jaksavad. Seepeale nägin veel vaid poisi välkuvaid kandasid. Kuna see värk ikka päris käpas veel ei olnud, läksin lapsele abiks. Kolmas ring aga käidi juba peaaegu iseseisvalt. Ja ennäe imet, isegi meie poisil on kuskil piirid, rohkem enam ei tahetudki! Nüüd oli vaja hoopis sööma minna. Hommikul polnud ju mahti söömisega tegeleda, elevus oli seiklusparki minemisest ja eesootavast piknikust nii suur. Nüüd oli paras aega põske pista kooki, kustutada janu ning krõbistada natuke vitamiine (porgandit, greipi jmt). Hommikul vara küpsetasin värske rabarberi-maasikakoogi, mis vaatamata veel kahele rabarberikoogile ja muffinitele täielikult nahka pisteti. Puhas rõõm! :). Aga ei olnud nüüdki meie poisil püsivust oma kõhu eest hoolt kanda, Nõmme kevadpäevade raames toimunud BBQ võistlusel "Üle Nõmme lihameister" olid lastele tasuta kasutada batuut, elektriautod ja sumo. Peale mõningat batuudil karglemist avastati autod, vot need olid ägedad! Suure surmaga pooleks saime lapse vahepeal autost maha, tahtjaid oli ju teisigi, kuigi üllatuslikult vaid mõned üksikud. Eks aeg hakkas ka juba lõunaunne tiksuma ning sel väikesel väntsutatud kehal võis seal autos päris mõnus olla. Nii saimegi lapse teisel ehk viimasel korral kätte suure nutu ja jonniga, misjärel tuli konkreetne suund kodu poole. Mitte ainult meil, vaid kõigil Sipsikutel. Nii lõppeski üks imevahva Sipsikute seikluspäev. Ja veel enne kui Kutsumaale jõudsime, oli poiss vajunud sügavasse unne... Tegelikult toimus see umbes esimese viie minuti jooksul peale autosse istumist :).



Rohkem seiklevate Sipsikute pilte näeb siit.
Üldse on lasteaias praegu toredad ajad, ikkagi suvi ju! Esmaspäeval oli lastel grillipäev, kus siis igal rühmal oli toodud oma grill ning lapsed küpsetasid vorste ja kes teab, mis head paremat veel. See oli nii põnev ja teismoodi lasteaia tegemine, et muljeid jätkus terveks õhtuks :). Eile, kolmapäeval, toimus suur perepäev koos laada, kohviku ja kontsertidega. Kohvikusse teevad lapsevanemad ise söögipoolist, olgu need võileivad, küpsetatud pitsa, kook või muud krõbinad (meie perelt läks jälle üks rabarberikook). Laat toimub märgusõna all "vanale asjale uus kodu", kus saab siis müütada peaaegu kõike, millest oma laps välja on kasvanud. Peamiselt mänguasjad-raamatud, kuid on ka riideid ja natuke muud nänni. Kõik kraam on müügil mõistagi sümboolse hinnaga. Kogu perepäevalt saadud tulu läheb lasteaia hüvanguks lastele õppevahendite ostmiseks. Väga vahva üritus oli! Tänu päikesele ja kuivale toimus laat õues, mis lõi ka sellise mõnusa laadamelu meeleolu, eelmisel aastal oli sajune ning kogu üritus toimus kitsukestes ruumides, mis jättis sellise õnnetukese ürituse mulje. Kuid õilsa eesmärgi nimel oli laat ka eelmisel aastal küllalt edukas. Lihtsalt tahtsin öelda, et kahe aasta ja ühe ürituse peale niivõrd erinevad tingimused ja emotsioonid, kuid hea tahtmise korral leitakse see päikesekiir ikka üles.

Pisut aiaskulptuuridest

Aiaskulptuurid on selline loomevaldkond, kus piire nagu õieti polegi, peaasi, et oleks ilmastikule vastupidavast materjalist ning sobituks hästi ümbritsevasse aiamiljöösse. Ja otseloomulikult peab see skulptuur ennekõike iseendale meeldima, ta on osake sinu aiast ja ka osake sinust endast. Ei saa ju rahuliku südamega oma aia ilu nautida, kui on tunne justkui hingaks keegi sulle pidevalt kuklasse. Endale isiklikult meeldivad suured puidust skulptuurid, kuid pigem hästi viimistletud kui rohmakalt tahutud. Oleneb muidugi ka skulptuurist endast. Korralik viimistlus on näiteks loomakujukeste jmt puhul oluline, kuna siis pääseb eksponeeritav paremini mõjule, aga kui ma pean hakkama mõtlema ja oletama, on ta nüüd kass või jänes, siis meel ei puhka tema peal, vaid pigem mõjub vastupidiselt. Abstraktsus on muidugi teine teema. Oma aia ülesehitamisega veel selle tundeni jõudnud ei ole, et voilaa, vot selle koha peal peaks nüüd olema üks puuskulptuur. Aga mõtetes vaikselt midagi mõlgub küll, mul ei oleks selle vastu mitte kõige vähematki, kui igal hommikul tervitaks mind üks muhe nimekaim :).
Aga tundub, et mitte ainult mina ei unista ühest aiaskulptuurist. Linnast saabudes ootas meid ees esimesel pildil olev tegelane. Taiese autor on Kelli, meie berna. Nodsu asemel leidis tema meelepärasema olevat tekitada juurde veel üks kudsu. Vähemasti mulle meenutab ta lamasklevat pikakarvalist hurta, mees arvas selle aga hoopis spanjeli olevat. On ta siis, kes ta on, aga tundub, et väikesed neljajalgsed tegelased tunnevad end tema seltsis väga hästi :).

Selgituseks: Tegelikult oli see üks suur pahandus. Et peniloom kasside toitu nahka ei pistaks, on nende söögikauss terrassi peal. Kui meid kodus pole, kasutab ta võimalust kasside kausis ikkagi noolimas käia, kui muud pole, saab vähemasti lakkudagi ning söögikausi teisaldada. Eelmise peitiski niimoodi ära, et olime sunnitud kassidele uue tooma. No nii. Ja siis töö käigus oli mees pannud sinna lähedusse ka makrofleksi püstoli koos avatud ballooniga. Oi ma kujutan selle vaese loomakese reaktsiooni ette, kui see balloon seal elama hakkas, peale seda, kui ta omaenese keharaskusega seda natuke masseerinud oli! :)

Kartul õitseb!

Mai esimesel täisnädalal sai õue kolitud tuppa kasvama pandud kartul, mis toas juba nii vägevaks läks, et ei jaksanud end enam püsti hoida. Seitsmest katsealusest ühele tubased tingimused ei meeldinud, ning tema elukene jäi üsna lühikeseks, õue ta ei jõudnudki. Samas ärksamad tunnevad välistest tingimustest ainult rõõmu, selle väljendamiseks otsustasid juba õitsema hakata :). Nüüd jääb üle vaid loota, et seda maikuukülma ikka väga käredat ei tule, kartulit loori sisse ei topi ju...

Nii kui ilmad nüüd soojaks läksid, kolis mees oma kodukontoriga (linnakontoris on ümberkorraldused ja töötab ajutiselt kodus) uue maja terrassile. Mis nii viga tööd teha! :) Ja ega siis pilk kogu aeg arvutis kinni ole, vahepeal on vaja silmadele asu ka anda. Niimoodi silmadel aias-hoovis rännata lastes mees avastaski, et näe, kasvukas on keskpäeva paiku veel lausvarjus. Eelmine suvi oli teadagi pidevalt vihmane ja märg, suve lõpupoole hakkas kasvuka asukaid piinama mädanik. Võta nüüd kinni, mis see kurjajuur oli, aga kui keskpäevaks ikka veel päikest ei paista, ei ole see öises niiskuses pikalt vindumine sugugi taimede heaolule kasuks. Aga ega meil eelmine aasta veel ei olnudki muud kohta, praegusel uuel asukohal haigutas aasta tagasi samal ajal veel suur-suur auk (kunagine maja vundamendi auk, mis alles suvel ehitustööde käigus kinni sai lükatud). Nii oligi nüüd esimese tööna nädalavahetusel kasvuka ümberkolimine. Laupäeva hommikul kell 9 oli nurgakivi juba paigas :). Mässas mees, mis ta mässas, õhtuks oli kasvukas uues kohas, mulda täis veetud ja taimedki sisse pandud. Hetkel meenutab kõrgele vundamendile pandud viilkatusega väike läbipaistev karbike mulle küll rohkem kohalikku kirikut, kui kasvukat. Kasvuka kõrge alus on tingitud asjaolust, et selle ümbruses olev pinnas kuulub kõik veel täitmisele, vähemalt alumiste kivide ulatuses ning tiba pealegi, ja eks ta siis selle arvestusega tuli teha. Sel aastal me selleni aga paraku veel ei jõua. Eks ta meil selline pisikene ole, kuid esialgu meile sellest piisab.

Üleüldse on pildile jäänud see aiaosa, mis alles kuulub korrastamisele, kuid enne veel kui omadega sinnani jõuame, on kuhjaga muid olulisemaid ja kiiremaid töid. Too vana kasvuhooneräbal oli algselt klaasist ja selle kokkukorjamine ja ära vedamine on üks suuremat sorti ettevõtmine. Eemaldamist vajavad veel pildi vasakusse ossa jäävad vanad puud ja muu sinna tekkinud võsa. Ning tulevikuvisioonis on veel aiamaa kolimine teistpidiseks ja ühtlasi ka suuremaks. Eks iga asi omal ajal :).

* * *
Eile külastasin siis kauaoodatud neurokirurgi, mille tulemusena ma nüüd juuni keskel lähen ja madistan oma nimmelüli lateraalprolapsi kallal natuke "nugaga". Seniks aga nuusutan kuu aega lilli ja vaatan liblikaid ehk teisisõnu katsun hakkama saada võimalikult paljude vajalike aia- ja ehitustöödega ning samaaegselt koguda ka võimalikult palju positiivseid emotsioone, et oleks, millega need haiglapäevad läbi vedada. Igasugune töö tegemine kuu aja jooksul peale opi keelati ära, eks ma siis istun-laman-jalutan kui kuningakass ja vibutan mehe nina all piitsa :).

Õue? Õue!

Nagu ikka ja alati, tuli kevad ka sel aastal ootamatult :). Paar lämmit päeva, tibake kõuemürinat koos sooja vihma ja päikesega on ümbruse maalinud nii rohe-roheliseks, nüüdseks isegi siin päälinnas. Paar päeva tagasi oli meie koduteel juba murugi niidetud, kevadise rohu lõhn kõditas nii mõnusasti ninas, mitmeid kordi vedasin pikalt kopsud seda kauaoodatud kevade ja suvelõhna täis, nii-mõnus-nii-mõnus! Ja need võililleväljad – oi, see on midagi meeletut, kuidas need mulle kevadeti meeldivad, nii erksad kolla-rohelised, optimistlikud, säravad... hinges võtab kohe hõiskama! Ja poja on ka nii kalli, iga päev korjab mulle kimbukese võililli, nii aeda minnes kui aiast tulles. Koduteel ikka: "Emme oota, ma korjan sulle lilli!" Ja nii me siis tuleme, lilledega käsikäes! :)

Ei mallanud mina rohkem oodata, istutasin täna oma "karusselli"-begooniad ka rõdukasti ära. Õnneks tundub, et see pea alaspidi elule tulek neid ei muserdanud, vahest ehk on praeguseks veidi väiksemad, kui võiks olla. Aga minu arvates näevad nad igati kobedad välja ja ehk on uus kodu neile ka meelepärane. Saama hakkavad nad ainult pealelõunast päikest ning kindlasti on seal tuulisem, kui mõned korrused allpool. Eks ta olegi selline esimene katseaasta, kas ja kuidas nad siin rõdul edenevad. Ja tundub, et värvide osas saab veel üllatusi olema – vasakult teine ja neljas peaksid olema kollased, kuid minu begooniavõhiku silm ütleb, et need nüüd küll ühtmoodi taimed ei ole :).

Taimede-lillede lasteaed tahab ka hirmsasti välja saada. Vasakul olevad porrud võiks juba välja viia, teine samapalju sai juba maha loori alla, kuid lilli (kuningakepp, keskpäevalilled, suvi-leeklill) ei julge veel õue ära panna. Kui peaks tulema veel see maikuupakane, on kõik mu lilled läind... Eks ma pean selle porrualuse täna ikka maale viima, siin toas nad ei jaksa enam olla, hakkavad pikali murduma ning eks ma siis samal alusel olevad kuningakepid jätan veel nädalakeseks tuppa. Teisel alusel olevatel kekspäevalilledel näpistasin enamustel otsad maha, selle nädalakese-kaks peaks nad veel vastu pidama. Suvi-leeklill tundub omadega nagu pidama jäänud olevat, ilmselt tahab ikka ka looduslikumatesse tingimustesse. Aga ei, ei saa veel! Kõige parempoolsemates topsikutes on eelmistest mõni nädal hiljem külvatud mätashari (esimene külv läks aia taha), mis tundub, ei taha kuidagi minu poolt pakutavates tingimustes edeneda ning eespool reas olev leeksalvei, mis valmistab küll rõõmu. Eks ma tiba hilja peale jäin nendega, kuid õue saamisega läeb ka veel veidi aega ju. Elame, näeme :).

Pege-Jaan :)

Põnglane on viimasel ajal omaette üht viisijuppi ümisenud ja sõnu sinna juurde. Hommikul, kui lasteaeda minekule sättisime, toppisin talle parasjagu botaseid jalga, kui jälle: "Hei-hei, Pege-Jaan(?!), hakkame nüüd mängima...", lisaks veel natuke näpuotsaga arusaadavaid ja ka tõlkimatuid sõnu. Olen ikka uurinud, et kas tõesti Pege-Jaan ja kus sa selle laulu õppisid? Jah, Pege-Jaan ja lasteaias üks tüdruk pidavat seda laulma. No hea küll, ju neil seal aias siis on selline Pege-Jaan ja eks meil neid Jaaniga laule ole ju rohkemgi... aga no näed, ei andnud mulle see täna hommikul rahu, nii kummitas... Kuni viimaks plahvatas – põngerjad! :) Armas google avitas ja tegu peaks olema siis Tweenie-põngerjate tunnusmusaga. See on see "telefoni mäng", keegi kuulis, sõnad-viis jäi meelde, ikka tuleb aeg-ajalt laulu tahtmine peale, kuuleb teine, ei häälda veel kõiki sõnu korralikult ja nii see "pall" veerema läheb...
No nii või teisiti, sain need sõnad nüüd kätte ja katsun need ka lapsele korralikult selgeks teha :). Veel parem oleks muidugi, kui saaks koos muusikaga (eesti keelsete sõnadega), kuid praeguse kiire guugeldamisega ei leidnud küll midagi :(.

Kui ma suureks saan...

... saab minust MINA!
(Vot nii, vähemasti üks asi on meil paigas :). Sellise avalduse oli põnglane täna kasvatajale teinud.)