Keset kevadet talve

Eile käisime üle pika ajal jälle natuke tuuritamas. Seekord siis Ida-Virumaal. Viimati sai sealkandis käidud neli aastat tagasi ja siis ei olnud reisist saadud elamused just meeldivate killast, nii lõpmata trööstitu näis seal kõik. Nüüd sai aga eelnevalt oma vaimu vastavalt häälestada. Ja kindlasti mängib olulist rolli ka aastaeg, millal sinnakanti sattuda. Selle rännu eesmärk oli minna avastama ja nautima õide puhkenud kevadet. Aga et mitte niisama tühja ringi tuuritada, sidusime oma seiklemise geopeitusega, nii nagu meie perel ikka kombeks. Kuna muud piirkonnad on juba piisavalt palju läbi sõidetud, langeski otsus Ida-Virumaa kasuks. Ise oleks selle teekonna heameelega ette võtnud nädalakese varem, kuid nagu suveperioodil ikka, on kõik nädalavahetused plaane ja toimetamisi täis.
Oma seiklemistel kulgeme alati väikeseid teid pidi (kui just tuli takus ei ole), siis ikka avastab ka laia Eestimaa peal ühte ja teist. Igal pool õitses muidugi massiliselt sirel, valdavalt valge ja helelilla, need kõige tavalisemad, mõnes kohas oli aktsendiks sekka ka seda erksat tumeroosat. Meil seda ei ole, kuid võiks täitsa olla :). Iseäranis huvitava efekti andsid ühed tumepunase lehestikuga põõsad, milledel kollased-pruunikad õied – ühes kohas oli neid terve hekk ning mööda sõites oli efekt, et põõsad kõik põlenud-kuivanud. Kommenteerisime veel Märdiga, et näe, siin on kulu põletatud. Või siis nagu teeäärsetel kruntidel mõnikord saatuslikuks saab – keegi on autoaknast suitsukoni pillanud (nii läksid aastaid tagasi meie tee äärde istutatud kuused). Palju oli igal pool aedades tulpe, mõnes kohas lausa massiliselt. Mõned suured ja efektsed lumepallipõõsad ja mitmed teisi õitsejaid puid-põõsaid, mida kohe ei oskagi öelda, mis nad kõik olla võisid. Ja loomulikult pihlakad ja kastanid... Ahh, kuidas mulle meeldivad suured täisõites kastanid, ahh! Aasadel kollendasid kikkapüksid, niiskemaid niite ja metsaveeri kuldasid, kohati suisa rikkalikult, kullerkupud, mu armastatud lilled. Ma ahmisin igat hetke, mis silme ette jäi. Üldkokkuvõttes näis loodus olevat üleni õites ning uhkeldav kõikvõimalikes külmades-soojades toonides roherüüs. On väga kaunis aeg.
Selle sõidu tegi meeldejäävaks asjaolu, et kella kolme paiku langes Iisaku kandis temperatuur nelja soojakraadi peale ning ühtäkki sadas taevast alla lund. Kogu tee õrritas meid taamal suur tume sünkjashall taevas, mis näis kord laiali valguvat, kord ahtamaks tõmbuvat. Õrritas ja mängis meiega. Kuid lumesadu 3. juunil, kohatiste päikesekiirte vahel, oli küll täiesti ootamatu. Teeääred olid kaetud mitme kilomeetri vältel valge kihiga. Ei olnud rahe, oli lörts-lumi. Millegi pärast ei taibanud pilti teha, aga silme ette jääb see pilt veel tükiks ajaks...
Põhjamaisest lumesajust liikusime edasi 'Vahemere' poole. Tegemist siis tegelikult Estonia põlevkivikaevanduse settebasseiniga nr 3, mis läbib aastas 30 000 000 tonni kaevandusvett, päevas ca 82 000 tonni. Sealt liigub vesi edasi looduslikesse veekogudesse lõpp-peatusega Soome lahes. Omamoodi kummastav oli seista seal basseini kaldal ja mõelda, et maailmas on paiku, kus merevesi ongi selline - värviline, kirgas ja rõõmus :). Küll oleks mõnus sellises möllata!



Basseini juurest lahkudes saime peagi uue elamuse osaliseks. Vanu mahajäetud turbavälju katsid valendavad tupp-villpeade väljad. Oleme näinud üksikuid puhmaid, kuid niimoodi massina koos esmakordselt. Paraku oli paduvihm meie eest just läbi käinud, ning need haprad elegantsed tutid nägid üsna räsitud ja sorgus välja.



Lõpetuseks üks päikese käes kiiskav äsjavalminud, Balti riikides esimene omataoline, ainulaadne, metsloomasõbralik rauduss, mida mööda kulgeb tolmutult, heitgaasitult ja peaaegu müratult, põlevkivi.



Õhtul poole seitsme paiku asusime koduteele. Kõigi prognooside kohaselt oleksime võinud kodus olla kella üheksa paiku. Aga nagu lastega, eriti väikestega, reisides ikka, tuleb valmis olla ootamatusteks. Kui pisiplika leppis pika reisiga hästi, iseäranis hää oli kui auto liikus, siis Padaorust alates ei tahtnud ta enam sugugi vaiki olla. Olime teinud päeva jooksul mitmeid sirutus-liigutuspause, kuid siis sai tema mõõt ilmselt täis. Tuli teha veel üks lisa toidutamise-mähkutamise paus, kuna lihtsalt mootorisurin teda enam ei rahuldanud. See tähendas tagasi kiirustamise trassilt mahasõitu ning üldse ajakulu üle tunni. Aeg ajaks, õnneks oli viimasest pausist abi. Puhkusereisi võlu selles ju seisnebki, et ei pea kuskile kiirustama. Nii jõudsimegi koju enamvähem täpselt kell üksteist. Tänasime ilmataati, tänu kellele meie algselt plaanitud kahepäevasest reisist sai ühepäevane - pisipiigale oleks kaks päeva järjest liiga kurnav olnud.

Hommikune vaikelu

Rõõmud jätkuvad

Suurt rõõmu ja ärevust pakub sel kevadel kolm aastat tagasi istutatud ploomipuu "Emma Lepermann", kes on nüüd esimest korda üleni õites. Kuna ta ise on veel siiski suht väike, siis väljend 'üleni õites' on esialgu natuke suurustavalt öeldud :). Aga mesimummud sumistasid seal õite vahel päris hoolega, eks siis suve lõpupoole ole näha, kas ta ka esimesel õitsemise aastal nüüd ka vilja kanda jaksab. Puud tervikuna pilti püüda ei õnnestu kuna taust jääb liiga kirju ning puuke oma väikeste õitega kaob tausta lihtsalt ära.

Siin siis minu poolt ka mõned tulbiõied. Mis tulpidega tegu, pole mul õrna aimugi (Kollase-punasega on Banja Luka; edit 23.08.'12). Sügisel sai aianduspoest hetke emotsiooni ajel ostetud, et kevadel oleks aias lihtsalt natuke värvi ja silmailu. Ühes pakis oli 10 ühesugust (need kollase-punasega, hästi nunnud), teine pidi olema segupakk 2x 5 erinevat õit. Otsus segupaki kasuks langes tänu juuresolnud pildile, mis lubas hästi tume-tume punast, peaaegu musta õit. Aga tutkit, mida pole, seda pole. Nüüdseks on selge, et segupakk on täiesti mõttetu ost, kuna ükski õis ei vasta pildile. Samasse ämbrisse teist korda astuda ei tasu. Üllatusmoment on muidugi põnev, kuid kui see on pigem negatiivne, siis ei õigusta see end sugugi.
Too teravate tippudega (kroonõieline?), mida leidus isegi kaks tükki, on ju päris huvitav, ülejäänud kaheksa on oma värvis ja õie suuruses väga tagasihoidlikud. Minu jaoks natukene liiga tagasihoidlikud.

Rõõmude aeg

Kuigi mulle meeldivad varahommikud, eriti suveti ja maal, satub sekka ikka mõni hommik, mil vajadus voodis kauem põõnata. Nii lubasingi endale eile koos pisikesega ühe unetsükli veel, kui äkki läbi une kostis kõrvu Kodukest väristama panev mürin. Kokkulepitud ajal, veidi enne kella üheksat, jõudis meie õuele vägev abiline, kelle ülesandeks oli välja juurida vanad kännud, vundamendi tegemisest järele jäänud suurte kivide-kruusahunniku likvideerimine ning maa tasandamine. No selles mürinas ja möllus ei tulnud sellest magamisest enam midagi välja.
Kui oma unise kogu elutuppa vedasin, vaatas mulle aknast vastu raudsete lõugadega monstrum, kes parasjagu materdas vana kändu – tõstis selle kõrgele õhku ning lasi matsaki maha tagasi potsatada. Keset majaesist haigutas esimene suur auk. Veel paar rappimist ehk mullast puhtaks saputamist ning seejärel oli kännuront valmis õue pealt ära toimetamiseks. Mõne hetke pärast saabus põõsaste taha kadunud abiline taas, lõi kopa maasse, tõmbas kaks korda ühelt poolt kändu ja kaks korda teiselt poolt, kangutas veidi ning peagi oli tal raudsete lõugade vahel järgmine suur tuustakas, mispeale ta peale mõningast materdustööd taas põõsaste taha kadus. Kui kännud juuritud, sai ette võetud ehitusjääkide hunnikute likvideerimine. Kuna nende suurte betoonimurru tükkidega polnud mitte midagi peale hakata ega võimalust kuhugi krundilt eemale vedada, said need pinna täiteks lihtsalt kändude eemaldamisest tekkinud suurde auku maetud ning paekivituhahunnik neile peale ja kõrvale laiali lükatud. Õnneks ei ole meil siia maja ette plaanis muud kui muru, kuid kui kunagi peaks tekkima tahtmine siia midagi istutada, peab lihtsalt meeles pidama, et roniroosist sõidutee poole on siis selline kraam mulla alla peidetud ning istutada on mõtet ainult lubjalembeseid taimi.
Peale majaesise korrastamist jätkus tööd veel maja otsas ning taga õueski. Tasandades õuemaad leidis traktorist veel mõningaid kände, mis ta omal initsiatiivil kenasti likvideeris. Sama sujuvalt nagu senised tööd, kujunes tal ka maapinna jonksu ajamine. Ikka lust on vaadata, kuidas oma ala proff tööd teeb – sujuvalt, progressiivselt ja ilma ülearuse kohmitsemiseta. Ikka leidub meil veel korralikke töömehi!
Kändude tekkest kuni tänaseni on möödunud kolm ja pool aastat. Numbrites väljendatuna polegi see midagi aga iseendale tundus see aeg igavikuna, lugematu arv kordi peatus pilk sel kaosel ning ikka ja jälle sai unistatud kaunist ja korras koduümbrusest. Kaunist ja korrasolevast on asi veel mõne pika sammu kaugusel, kuid suur samm on ometi astutud. See on tõeline rõõm! Nüüd jääb üle veel oodata mulla saabumist, selle paika ajamist ning muru külvamist. Teada olevalt peaks ka see toimuma varsti-varsti... On rõõm ja põnevus – kas tõesti viimaks on saabunud aeg, mil üks osa mu unistustest täitub :).

Saabunud nuhtlused

Tänasest hakkas meil õitsema võilill ning üliaktiivset tegevust alustasid verejanuliste sääskede hordid.
Üldiselt mulle võilill kevadeti väga meeldib, kui kõik lööb eredalt rohetama, on need kollased tupsud nagu väikesed päikesed murus, mis panevad kõik kuidagi eriliselt särama. Mulle toovad nad alati kevadeti naeratuse hinge. Aga seda muidugi igal pool mujal, mitte koduaias :).

Palun kiiret iiriseabi!

:( Esimene vasikas läheb ikka aia taha, nüüd oleks vaja ta kuidagi aeda tagasi aidata... ehk on kuidagi võimalik. 'Cascade Springs' näeb väga kole välja – vana risoom on katsudes üleni täiesti pehme ning üks titadest on juba loojakarja läinud ja tundub, et kohe läheb sealt järgmine ka. Uurisin oma eelmisel aastal soetatud Iirise raamatust, mida selle õnnetukesega peale hakata. Peaksin ta nüüd siis välja kaevama ja katki lõikama? Tal on kokku 6 titat, mis tunduvad ok olema, aga nad on ju nii pisikese risoomiga, et kui ma nad eraldan selle vana tössu küljest, kas nad üldse jäävad mul hinge? Eelmine kord kui nad ära rohisin, puistasin lehtpuutuhka ümber, sellest ka selline kole välimus. See tundus juba siis selline kahtlane olema, kuid kuna lumi alles läks ja kõik oli üsna vettinud ja märg, lootsin, et tuul ja päike teevad oma töö ning olukord paraneb. Oleks pidanud juba siis kriitilisemalt sellesse suhtuma. Kas nüüd üldse annab veel midagi päästa?
Lisaks sellele maiustavad mu iiriste kallal sellised ~2mm suurused tumerohekasmustjalt sätendavad putukad. Kujutavad nad endast suurt ohtu? Lihtsalt ära noppida?

"Tulekahju" kustutatud

ehk linnatont lasti ka vahepeal maaõhku hingama. See oli nii hää, et algselt plaanitud linnatulek 1. mail lükkus ilusate ilmade tõttu kahe päeva võrra edasi. Õnneks annab poisi lasteaiapäevi niimoodi näpsata, kooliajal sedasi enam ikka ei saa... Vahepeal oli küll meeleolu käega lüüa ja jäädagi maale, eks see väikeste lastega edasi-tagasi kolimine on üsna närvesööv (kogu aeg jälgi, et miskit tarvilikku maha ei unustaks), kuid kuna Kodukese siseehitustööd on veel pooleli, oli mõistlikum ehitajamehel jalust ära tulla. Las tema kõpitseb rahulikult elamise valmis, küll meie saame siis suvel rahulikult seal olla.

Kõik võimalikukd vabad hetked veetsime perega õues ning ühine meeskonnatöö sujus meil hästi – Bella valvas vabatahtlikult pisipiigat, poiss lippas niisama ringi, mees kaevas "kapsamaad" ja mina üritasin korda teha oma püsikupeenrad. Etteruttavalt olgu öeldud, et kõigega mis teha tahtsin, ma valmis ei saanud. Eks seda oligi palju tahetud :). Unistada ju võis... Aga kõige kriitilisemad tööd tegin siiski ära, korda sai püsikute ala, mis on küll alles kujundamisel (mingit konkreetset plaani mul sellele ei ole, küll aeg kujundab :)), kuid olemasolevatel asunikel said silmad pestud, make up jäi järgmiseks korraks. Paar roosi kolisin ka ühest kohast teise, loodan et uus koht neile kasvamiseks meelepärane on ning uustulnukana tuli meie aia rooside sekka Inglise roos "Winchester Cathedral". Tema peab nüüd paraku mõnda aega veel potis elama. Õhtuti olin paras laip ning viimaseks päevaks olid käed ja sõrmed kaevamistest ja umbrohu kitkumisest üsna valusad. Täitsa kohutav kui nõdraks võib ühe talvega ikka jääda.

Kuna koerlooma kaitseks sai paigaldatud kiirelt ajutine piirdeaed näeb meie aed üsna kummaline, kui mitte öelda kole, välja. Aga see on ajutine, eksole :). Postideks kasutasime vanade varjualuste tugiraame, kuna need on kõige tugevamad. Maja ette said kaubandusest muretsetud spetsiaalsed postikesed taolise aia jaoks, kuid nad on suht lödid ja annavad pingele kole kergesti järgi. Need valged on küll koledamad, kuid kindlamad. Võimalus on poest tuua roheline spray, kuid ma pole veel välja mõelnud, kas sel on mõtet. Nonii, postid postideks... kaevasin siis mina seal aia sees kui mul selja taga üks suur klaperjaht lahti läks. See, et Bella ringi tuuseldab ja igale poole suuri kraatreid kaevab, sellega hakkasin vaikselt juba harjuma ning ei pööranud sellele madinale tähelepanu. Korraga käis tume mütsakas ning vaene kohmakas koerloom maandus keset võrkaeda, ei saanud ei edasi ega tagasi... aias sees kõige tagumises servas aga irvitas puhevile aetud kass: "Ehhee, sa ei saa mind kätte, ei saa! :P". Vat siis, päris hea, et see aed selline suht lödi on, muidu oleks peniplika võinud ikka päris haiget saada. Iseenese tarkusest ta sellest aiast üle ei kipu aga kui teisel pool aeda ikka konkreetselt õrritatakse, no siis on ju põhjust!

Olen teiste blogides nautinud kauneid kevadõisi ja tänu sellele tegin avastuse, et minul polegi kevadlilli, v.a. üks lumeroos, lumi- ja märtsikellukesed, paar üksikut krookuseõit ja need kollased nartsissid. No mõned tulbid ja nartsissid on veel, kuid need alustavad õitsemist gramm hiljem. Ausalt öeldes pole mul sellist head kohtagi olnud kuhu neid kevadisi õitsejaid panna. Nüüd kui Koduke paigas ja mingi visioon ümbritsevast olemas, on see üks teema, mille üle tõsiselt mõelda. Tegelikult on mul pea paksult mõtteid ja ideid täis, mida ma meie aias näha tahaksin, üks uhkem ja toredam kui teine... Kuid ikka ja jälle takerduvad nende elluviimised võimaluste taha... ja nii ongi mul oma aeda vaadates kogu aeg paras annus frustratsiooni hinges. Kuid ma siiski liigun nende mõtete teostamise poole... vaikselt aga visalt...
Esimesel pildil siis mininartsissid, mis sel aastal on mingil põhjusel pea kolmandiku võrra väiksemad kui eelmine aasta. Tea, kas järgmine aasta peab neid luubiga vaatama või polegi siis enam midagi vaadata. Kuna majapidamises tikutopsi ei leidunud, panin suurusest aimu saamiseks kõrvale telefoni - tänavu on nad siis telefonipikukesed. Teisel pildil sarnased nartsissid aga oma täies suuruses.

Nimega tüdruk

Eile, 19. aprillil, õnnestus meil ometi käia ära Õnnepalees, Tallinna Perekonnaseisuametis, tirtsule nime panemas ja sündi registreerimas. Ei teagi miks, aga mulle on olnud oluline teha seda koos lapsega – ikkagi ju tema elu tähtis sündmus, mis sest et ta ise sellest midagi ei tea :). Ka poisile nime pannes sai poiss kaasa võetud. Seekord jäi poiss lasteaeda, käisime kolmkesi – ikka asjaosalised koos.
Mõlemal korral on olnud soe vastuvõtt ja teenindus. Tirtsu registreerimine võttis aega umbes 15 minutit. Kuigi see polnud pikk aeg, hakkas lapsel õueriietega turvahällis lõpuks päris palav... aga seda magusam näis uni olevat.
Kui kuus aastat tagasi anti poisile helesiniste kunstnahast kaante vahel kena A5 formaadis trükitud sünnitunnistus, siis nüüd saab ametliku dokumendina näppu tavalise A4 valge paberilehe, millel prindimustad numbrid-tähed tunnistavad sinu lapse sündi. Kuivalt, ametlikult. Küll aga antakse meenena kaasa eelmise sünnitunnistusega samas suuruses ja sarnaste kaante vahel (tüdrukutel siis roosa) nimetunnistus. Minu silmale näeb ta kena ja armas välja, kuid tegu on siis vaid ainult meenega, mitte ametliku dokumendiga.
Ja üllatus-üllatus – kui laps, kelle üks vanematest on Tallinna kodanik (on olnud seda terve oma elu) ja teine mitte, ei ole laps, kes vääriks linna/kov sünnitoetust (mitte punast pennigi) ega isegi mitte beebipakki, siis nüüd äkki on seesama laps lapse vääriline ning talle kingitakse Tallinna kodanikuks saamise puhul kausike ja kruus kirjaga "Väikesele tallinlasele" ning raamat "Las laps loeb" (poisi ajal raamatut ei antud). Mitte et ma oleks kade või ei saaks kuidagi nende toetusteta hakkama aga lihtsalt mulle, kui lapsevanemale, ei mahu hinge, kuidas seesama linn, kelle kodanikuks too pisike inimesehakatis saab, teeb juba sünnihetkel vahet, keda ta soosib ja keda mitte. Justkui need lapsed, kelle vanemad siis ühel või teisel põhjusel ei ela ametlikult ühe katuse all, ei olegi lapsed?! Mõtlen siin nukralt omaette, et mida me üldse oma tuleviku ühiskonnalt ootame, kui juba sündides ootab meid ees selline vastuvõtt?! Kuidas ma hiljem seletan oma lastele, et üks laps oli linnale oluline aga näe, teine enam mitte... Ah, aga mitte sellest ei tahtnud ma eilse tähtsa sündmusega seoses rääkida.

Siin siis võrdluseks poisi saadud komplekt ja tüdruku oma. Minu meelest väga toredad ja vahvad komplektid on, armsakesed. Poiss kasutab neid igapäevaselt hea meelega.

Küll aga on mulle arusaamatu, miks tehakse väikese lapse, kelle käekesed on niigi haprad ja liigutused koordineeerimata, joogikruus nii suur ja raske (hetkel tüdruku oma siis, poisi oma on igati ok)?! See on mulle paras tee- või kohvikruusiks, ei kujuta ette väikest last hambad ristist piimakruusi suule ammutamas... Kuidas ikka mõnikord üldse ei mõelda, mida tehakse? Loomulikult võib oodata, kuni väike kodanik kasvab suureks... aga no milleks?! Ja kuidas ma ikka lapsele kingitud kruusi endale võtan? Ei sobi nagu...

Antud teema lõpetuseks panen siia nimetunnistuse vahel oleva väga armsa luuletuse:

Jorupilli jonn

Toriseks natuke... aga mis sest kasu on?! Ega see FWS, mis öösel ja varahommikul uuesti maha sadas, sellest kiiremini ikka ära ei kao. Sel kevadel ma tõesti tunnen, kuidas mul on sellest lõppematust läbust siiber. Ikka kohutav siiber. Hea meelega taastaks peale piiga sündi energiat, naudiks kena kevadpäikest, jalutaks ja asjataks õues... Aga kus sa sellega! No ei anta mulle võimalust... passi siin linna kõledate kivimaja seinte vahel nagu tont. Mehel on ka riburidamisi kõik nädalavahetused üritusi täis ja meie maale ei pääse. Ses mõttes, et esiteks pole sellist mõnusat ilmagi olnud ja teiseks on seal üks karvane, kasvult suur, kuid mõistuselt veel väike, tegelane, kes pahaaimamatult on valmis su surnuks armastama. Nagu mu vennas ütles: "Tulemus on sama, kas sul on aias murdjakoer või bernhardiin. Esimesel juhul sind lihtsalt murtakse maha, teisel juhul armastatakse surnuks. Soovimatust külalisest oled siis lahti nii või teisiti :)". Ja ei näe mina praegu endas jaksu minna väikese beebiga sinna selle koeraga üksi võitlema, kuhugi aeda ka teist ju kinni panna ei taha... Nii ei jäägi muud üle kui jätkuvalt ja vaguralt kannatada ja lihtsalt oodata... oodata, mil saabub ka minu aeg...

Üldiselt ei ole mul kombeks kirjutada üles mis aegadel missugune ilm on olnud. Aeg käib ikka oma rada ja ilm teeb omi tegemisi, igal aastal ikka erinevalt. Kuid viimastel päevadel on eriti ehedalt meeles see kevad... Täna ja täpselt 5 aastat tagasi. Ohhh! Ma igatsen nii väga sooja kevadet ja päikest ja ma tahan maale!!!
Kuna mind õues kasvavate lillede ligi ei lasta, lahutasin meelt (appi, milline väljend – millest ma teda lahutasin?!) toas leiduvate lillede pildistamisega. Leidsin netiavarustest, et seoses tulbifestivaliga on käimas tulbifotokonkurss, kus peaauhinnaks võimalus võita 2000 tulbisibulat. Mitte et ma selles osaleda kavatseks, kuid kodus leiduvaid tulpe tekkis küll huvi pildistada. Mul käib see pildistamine üldse hoogude kaupa, mõnikord võin nädalaid jutti katsetada, ent samas ma võin ka fotoka kuudeks ära unustada. Esimene pilt tehtud siis loomuliku õhtuvalgusega ning säri kompensatsiooniga, kuna statiiv on mul maal (kus ma ise ei viibi) ning käest pildistamiseks oli juba liiga pime, mingit postamenti polnud ka enam aega ehitama hakata, päeva viimased valgushetked. Teine pilt tehtud siis pimedamas toanurgas kaetud välguga. Vaatamata katmisele lööb ikkagi pildi lamedaks ja muudab teatud määral värve... Pole see ilusate õite kenasti pildile püüdmine nii lihtne ühti... aga laialdast mänguruumi pakub küll :).

Ja siis ma leidsin ükspäev oma sidrunipuu otsast sellise tegelase. Vähemalt on toalillede otsas kindlad kevadekuulutajad olemas, ehk tulevad lõpuks õue ka!

Tibusid loetakse kevadel

+1
Tegelikult ei ole tibu, päris inimeselaps ja täiesti oma.

Ajaloo huvides püüan kokkuvõtlikult ja lühidalt kirja panna tirtsu tulemise loo, detailidesse siinkohal laskuma ei hakka, need jäävad minu ja tirtsu teada :).
Kõik algas sellest, et tähtaeg sai meil ilusti täis ning viimastel päevadel surus ta mingitele närvidele sedasi, et ööseti ma magada enam ei saanud muudmoodi kui elutoas diivanil istudes ja sedagi siis lühikeste intervallide kaupa, kaua sa ikka istudes magad. Eesti naine kannatab küll palju, kuid kuskilt jookseb siiski piir. Nii võttiski Märt kätte ja viis mind 28.03. hilisõhtul enne südaööd erakorralisse, et mis siis saab nüüd sedasi, inimene juba kolm ööd jutti magamata, eelmised kaks nädalat aga "poolpiduselt"?! Vaadati üle ja otsustati, et kuna aeg nagunii täis, läheb esilekutsumiseks. Kuna aga ööseti nad nagunii midagi ei tee (olukordadega, mis kannatavad oodata), siis läksime ööseks koju tagasi ning hommikul kella 9-ks haiglasse. Kell 12:15 sain esimese tabletipooliku ja kell 17 teise. Esimesed kaootilised valud algasid kella 15 paiku, mis siis tunni möödudes korrapäraseks muutusid. Kell 20:50 kui valud juba väga intensiivsed olid, puhkesid veed. Peale seda valud alles läksid tõeliselt intensiivseteks! Vaadati meid veel ktg-aparaadiga üle ning saadeti edasi sünnitusosakonda. Aeg oli kohale kutsuda oma kallis mees.
Sünnitusosakonnas jätkasime siis koos valutamist. Kui põnglane sündis mul loomulikul teel rahulikus rütmis 15,5 h, siis nüüdseks oli tableti mõju see, et mul olid valud 2x tihedamad kui oleks pidanud. Puhkamiseks-hingamiseks aega nagu ei antudki, nii kui valu taandus hakkas see kohe uuesti ning jaks hakkas raugema enne kui vaja. Ämmaemand pakkus talutavamaks valutamiseks vanni ning peale seda leebemat valude leevendamise viisi, kuna tänu paari aasta tagusele seljaopile epiduraali mulle teha ei tohtinud. Aga ei jõudnud ma ei vanni ega saanud leevendeid, kuna loote südametoonid seda enam ei lubanud. Kella 23 aeg sain tableti valude arütmia vastu, mis oleks pidanud mu olukorda kergendama. Selle mõju küll ei mäleta... Siis oli üks suur sebimine kuna pisile pandi täpsemaks jälgimiseks pea külge andur. Vaatamata suurtele ja tihedatele valudele oli avatus see, mida peaaegu polnud olemaski. Ka ämmaka sõnad kõlasid kõrvus, et niipea ei hakka siin veel midagi toimuma. Kassiahastus kippus hinge – veel vähemalt 4-5 tundi vaja vastu pidada. Peale anduri paigaldamist olin veel mõned hetked pikali, olime jäänud mehega kahekesi tuppa kui ühtäkki tundsin, et enam ei jaksa ja ei taha pikali olla. Nii kui püsti tõusin, läks meil kiireks, minu külje alt avanes ootamatu märg vaatepilt. Korraga oli mu ümber nii palju inimesi, et võttis silme eest kirjuks ja öeldi, et enam ei lähe sa siit laua pealt mitte kuskile, nüüd hakkad sünnitama :). Olin segaduses, just hetk tagasi väideti vastupidist... Aga pisi oli omas aktiivsuses endale tee ise lahti lükanud ja otsustanud tulla just nüüd!
30. märts 2012 kell 00:11 sündis meie tirts. Kaaluks mõõdeti 3970 g ja pikkuseks 52 cm.

Tänaseks on pisike tirts saanud endale (hetkel veel mitteametlikult) nime - Karolin. On üks tubli ja rahulik tegelane. Hetkel alles õpib seda maailmas olemise kunsti ning mina õpin kunsti, kuidas me paremini üksteist mõistaksime ja teineteisest aru saaksime...

Eks emotsioonid löövad ikka veel peakohal kokku – tunnen end maailma õnnelikuima inimesena :). Las mul olla siis see rõõm! Ilma igasuguste süümepiinadeta unustan ümbritseva argielu ja lähen poen tagasi oma heleroosa mulli sisse ning naudin seal olemist... aeg kulgeb seal omasoodu... ma olen nüüd mulli sees...