Lisaks sellele maiustavad mu iiriste kallal sellised ~2mm suurused tumerohekasmustjalt sätendavad putukad. Kujutavad nad endast suurt ohtu? Lihtsalt ära noppida?
Palun kiiret iiriseabi!
:( Esimene vasikas läheb ikka aia taha, nüüd oleks vaja ta kuidagi aeda tagasi aidata... ehk on kuidagi võimalik. 'Cascade Springs' näeb väga kole välja – vana risoom on katsudes üleni täiesti pehme ning üks titadest on juba loojakarja läinud ja tundub, et kohe läheb sealt järgmine ka. Uurisin oma eelmisel aastal soetatud Iirise raamatust, mida selle õnnetukesega peale hakata. Peaksin ta nüüd siis välja kaevama ja katki lõikama? Tal on kokku 6 titat, mis tunduvad ok olema, aga nad on ju nii pisikese risoomiga, et kui ma nad eraldan selle vana tössu küljest, kas nad üldse jäävad mul hinge? Eelmine kord kui nad ära rohisin, puistasin lehtpuutuhka ümber, sellest ka selline kole välimus. See tundus juba siis selline kahtlane olema, kuid kuna lumi alles läks ja kõik oli üsna vettinud ja märg, lootsin, et tuul ja päike teevad oma töö ning olukord paraneb. Oleks pidanud juba siis kriitilisemalt sellesse suhtuma. Kas nüüd üldse annab veel midagi päästa?
Lisaks sellele maiustavad mu iiriste kallal sellised ~2mm suurused tumerohekasmustjalt sätendavad putukad. Kujutavad nad endast suurt ohtu? Lihtsalt ära noppida?
Lisaks sellele maiustavad mu iiriste kallal sellised ~2mm suurused tumerohekasmustjalt sätendavad putukad. Kujutavad nad endast suurt ohtu? Lihtsalt ära noppida?
"Tulekahju" kustutatud
ehk linnatont lasti ka vahepeal maaõhku hingama. See oli nii hää, et algselt plaanitud linnatulek 1. mail lükkus ilusate ilmade tõttu kahe päeva võrra edasi. Õnneks annab poisi lasteaiapäevi niimoodi näpsata, kooliajal sedasi enam ikka ei saa... Vahepeal oli küll meeleolu käega lüüa ja jäädagi maale, eks see väikeste lastega edasi-tagasi kolimine on üsna närvesööv (kogu aeg jälgi, et miskit tarvilikku maha ei unustaks), kuid kuna Kodukese siseehitustööd on veel pooleli, oli mõistlikum ehitajamehel jalust ära tulla. Las tema kõpitseb rahulikult elamise valmis, küll meie saame siis suvel rahulikult seal olla.
Kõik võimalikukd vabad hetked veetsime perega õues ning ühine meeskonnatöö sujus meil hästi – Bella valvas vabatahtlikult pisipiigat, poiss lippas niisama ringi, mees kaevas "kapsamaad" ja mina üritasin korda teha oma püsikupeenrad. Etteruttavalt olgu öeldud, et kõigega mis teha tahtsin, ma valmis ei saanud. Eks seda oligi palju tahetud :). Unistada ju võis... Aga kõige kriitilisemad tööd tegin siiski ära, korda sai püsikute ala, mis on küll alles kujundamisel (mingit konkreetset plaani mul sellele ei ole, küll aeg kujundab :)), kuid olemasolevatel asunikel said silmad pestud, make up jäi järgmiseks korraks. Paar roosi kolisin ka ühest kohast teise, loodan et uus koht neile kasvamiseks meelepärane on ning uustulnukana tuli meie aia rooside sekka Inglise roos "Winchester Cathedral". Tema peab nüüd paraku mõnda aega veel potis elama. Õhtuti olin paras laip ning viimaseks päevaks olid käed ja sõrmed kaevamistest ja umbrohu kitkumisest üsna valusad. Täitsa kohutav kui nõdraks võib ühe talvega ikka jääda.
Kuna koerlooma kaitseks sai paigaldatud kiirelt ajutine piirdeaed näeb meie aed üsna kummaline, kui mitte öelda kole, välja. Aga see on ajutine, eksole :). Postideks kasutasime vanade varjualuste tugiraame, kuna need on kõige tugevamad. Maja ette said kaubandusest muretsetud spetsiaalsed postikesed taolise aia jaoks, kuid nad on suht lödid ja annavad pingele kole kergesti järgi. Need valged on küll koledamad, kuid kindlamad. Võimalus on poest tuua roheline spray, kuid ma pole veel välja mõelnud, kas sel on mõtet. Nonii, postid postideks... kaevasin siis mina seal aia sees kui mul selja taga üks suur klaperjaht lahti läks. See, et Bella ringi tuuseldab ja igale poole suuri kraatreid kaevab, sellega hakkasin vaikselt juba harjuma ning ei pööranud sellele madinale tähelepanu. Korraga käis tume mütsakas ning vaene kohmakas koerloom maandus keset võrkaeda, ei saanud ei edasi ega tagasi... aias sees kõige tagumises servas aga irvitas puhevile aetud kass: "Ehhee, sa ei saa mind kätte, ei saa! :P". Vat siis, päris hea, et see aed selline suht lödi on, muidu oleks peniplika võinud ikka päris haiget saada. Iseenese tarkusest ta sellest aiast üle ei kipu aga kui teisel pool aeda ikka konkreetselt õrritatakse, no siis on ju põhjust!
Olen teiste blogides nautinud kauneid kevadõisi ja tänu sellele tegin avastuse, et minul polegi kevadlilli, v.a. üks lumeroos, lumi- ja märtsikellukesed, paar üksikut krookuseõit ja need kollased nartsissid. No mõned tulbid ja nartsissid on veel, kuid need alustavad õitsemist gramm hiljem. Ausalt öeldes pole mul sellist head kohtagi olnud kuhu neid kevadisi õitsejaid panna. Nüüd kui Koduke paigas ja mingi visioon ümbritsevast olemas, on see üks teema, mille üle tõsiselt mõelda. Tegelikult on mul pea paksult mõtteid ja ideid täis, mida ma meie aias näha tahaksin, üks uhkem ja toredam kui teine... Kuid ikka ja jälle takerduvad nende elluviimised võimaluste taha... ja nii ongi mul oma aeda vaadates kogu aeg paras annus frustratsiooni hinges. Kuid ma siiski liigun nende mõtete teostamise poole... vaikselt aga visalt...
Esimesel pildil siis mininartsissid, mis sel aastal on mingil põhjusel pea kolmandiku võrra väiksemad kui eelmine aasta. Tea, kas järgmine aasta peab neid luubiga vaatama või polegi siis enam midagi vaadata. Kuna majapidamises tikutopsi ei leidunud, panin suurusest aimu saamiseks kõrvale telefoni - tänavu on nad siis telefonipikukesed. Teisel pildil sarnased nartsissid aga oma täies suuruses.
Olen teiste blogides nautinud kauneid kevadõisi ja tänu sellele tegin avastuse, et minul polegi kevadlilli, v.a. üks lumeroos, lumi- ja märtsikellukesed, paar üksikut krookuseõit ja need kollased nartsissid. No mõned tulbid ja nartsissid on veel, kuid need alustavad õitsemist gramm hiljem. Ausalt öeldes pole mul sellist head kohtagi olnud kuhu neid kevadisi õitsejaid panna. Nüüd kui Koduke paigas ja mingi visioon ümbritsevast olemas, on see üks teema, mille üle tõsiselt mõelda. Tegelikult on mul pea paksult mõtteid ja ideid täis, mida ma meie aias näha tahaksin, üks uhkem ja toredam kui teine... Kuid ikka ja jälle takerduvad nende elluviimised võimaluste taha... ja nii ongi mul oma aeda vaadates kogu aeg paras annus frustratsiooni hinges. Kuid ma siiski liigun nende mõtete teostamise poole... vaikselt aga visalt...
Esimesel pildil siis mininartsissid, mis sel aastal on mingil põhjusel pea kolmandiku võrra väiksemad kui eelmine aasta. Tea, kas järgmine aasta peab neid luubiga vaatama või polegi siis enam midagi vaadata. Kuna majapidamises tikutopsi ei leidunud, panin suurusest aimu saamiseks kõrvale telefoni - tänavu on nad siis telefonipikukesed. Teisel pildil sarnased nartsissid aga oma täies suuruses.
Nimega tüdruk
Eile, 19. aprillil, õnnestus meil ometi käia ära Õnnepalees, Tallinna Perekonnaseisuametis, tirtsule nime panemas ja sündi registreerimas. Ei teagi miks, aga mulle on olnud oluline teha seda koos lapsega – ikkagi ju tema elu tähtis sündmus, mis sest et ta ise sellest midagi ei tea :). Ka poisile nime pannes sai poiss kaasa võetud. Seekord jäi poiss lasteaeda, käisime kolmkesi – ikka asjaosalised koos.
Mõlemal korral on olnud soe vastuvõtt ja teenindus. Tirtsu registreerimine võttis aega umbes 15 minutit. Kuigi see polnud pikk aeg, hakkas lapsel õueriietega turvahällis lõpuks päris palav... aga seda magusam näis uni olevat.
Kui kuus aastat tagasi anti poisile helesiniste kunstnahast kaante vahel kena A5 formaadis trükitud sünnitunnistus, siis nüüd saab ametliku dokumendina näppu tavalise A4 valge paberilehe, millel prindimustad numbrid-tähed tunnistavad sinu lapse sündi. Kuivalt, ametlikult. Küll aga antakse meenena kaasa eelmise sünnitunnistusega samas suuruses ja sarnaste kaante vahel (tüdrukutel siis roosa) nimetunnistus. Minu silmale näeb ta kena ja armas välja, kuid tegu on siis vaid ainult meenega, mitte ametliku dokumendiga.
Ja üllatus-üllatus – kui laps, kelle üks vanematest on Tallinna kodanik (on olnud seda terve oma elu) ja teine mitte, ei ole laps, kes vääriks linna/kov sünnitoetust (mitte punast pennigi) ega isegi mitte beebipakki, siis nüüd äkki on seesama laps lapse vääriline ning talle kingitakse Tallinna kodanikuks saamise puhul kausike ja kruus kirjaga "Väikesele tallinlasele" ning raamat "Las laps loeb" (poisi ajal raamatut ei antud). Mitte et ma oleks kade või ei saaks kuidagi nende toetusteta hakkama aga lihtsalt mulle, kui lapsevanemale, ei mahu hinge, kuidas seesama linn, kelle kodanikuks too pisike inimesehakatis saab, teeb juba sünnihetkel vahet, keda ta soosib ja keda mitte. Justkui need lapsed, kelle vanemad siis ühel või teisel põhjusel ei ela ametlikult ühe katuse all, ei olegi lapsed?! Mõtlen siin nukralt omaette, et mida me üldse oma tuleviku ühiskonnalt ootame, kui juba sündides ootab meid ees selline vastuvõtt?! Kuidas ma hiljem seletan oma lastele, et üks laps oli linnale oluline aga näe, teine enam mitte... Ah, aga mitte sellest ei tahtnud ma eilse tähtsa sündmusega seoses rääkida.
Siin siis võrdluseks poisi saadud komplekt ja tüdruku oma. Minu meelest väga toredad ja vahvad komplektid on, armsakesed. Poiss kasutab neid igapäevaselt hea meelega.
Küll aga on mulle arusaamatu, miks tehakse väikese lapse, kelle käekesed on niigi haprad ja liigutused koordineeerimata, joogikruus nii suur ja raske (hetkel tüdruku oma siis, poisi oma on igati ok)?! See on mulle paras tee- või kohvikruusiks, ei kujuta ette väikest last hambad ristist piimakruusi suule ammutamas... Kuidas ikka mõnikord üldse ei mõelda, mida tehakse? Loomulikult võib oodata, kuni väike kodanik kasvab suureks... aga no milleks?! Ja kuidas ma ikka lapsele kingitud kruusi endale võtan? Ei sobi nagu...
Antud teema lõpetuseks panen siia nimetunnistuse vahel oleva väga armsa luuletuse:
Mõlemal korral on olnud soe vastuvõtt ja teenindus. Tirtsu registreerimine võttis aega umbes 15 minutit. Kuigi see polnud pikk aeg, hakkas lapsel õueriietega turvahällis lõpuks päris palav... aga seda magusam näis uni olevat.
Kui kuus aastat tagasi anti poisile helesiniste kunstnahast kaante vahel kena A5 formaadis trükitud sünnitunnistus, siis nüüd saab ametliku dokumendina näppu tavalise A4 valge paberilehe, millel prindimustad numbrid-tähed tunnistavad sinu lapse sündi. Kuivalt, ametlikult. Küll aga antakse meenena kaasa eelmise sünnitunnistusega samas suuruses ja sarnaste kaante vahel (tüdrukutel siis roosa) nimetunnistus. Minu silmale näeb ta kena ja armas välja, kuid tegu on siis vaid ainult meenega, mitte ametliku dokumendiga.
Ja üllatus-üllatus – kui laps, kelle üks vanematest on Tallinna kodanik (on olnud seda terve oma elu) ja teine mitte, ei ole laps, kes vääriks linna/kov sünnitoetust (mitte punast pennigi) ega isegi mitte beebipakki, siis nüüd äkki on seesama laps lapse vääriline ning talle kingitakse Tallinna kodanikuks saamise puhul kausike ja kruus kirjaga "Väikesele tallinlasele" ning raamat "Las laps loeb" (poisi ajal raamatut ei antud). Mitte et ma oleks kade või ei saaks kuidagi nende toetusteta hakkama aga lihtsalt mulle, kui lapsevanemale, ei mahu hinge, kuidas seesama linn, kelle kodanikuks too pisike inimesehakatis saab, teeb juba sünnihetkel vahet, keda ta soosib ja keda mitte. Justkui need lapsed, kelle vanemad siis ühel või teisel põhjusel ei ela ametlikult ühe katuse all, ei olegi lapsed?! Mõtlen siin nukralt omaette, et mida me üldse oma tuleviku ühiskonnalt ootame, kui juba sündides ootab meid ees selline vastuvõtt?! Kuidas ma hiljem seletan oma lastele, et üks laps oli linnale oluline aga näe, teine enam mitte... Ah, aga mitte sellest ei tahtnud ma eilse tähtsa sündmusega seoses rääkida.
Siin siis võrdluseks poisi saadud komplekt ja tüdruku oma. Minu meelest väga toredad ja vahvad komplektid on, armsakesed. Poiss kasutab neid igapäevaselt hea meelega.
Küll aga on mulle arusaamatu, miks tehakse väikese lapse, kelle käekesed on niigi haprad ja liigutused koordineeerimata, joogikruus nii suur ja raske (hetkel tüdruku oma siis, poisi oma on igati ok)?! See on mulle paras tee- või kohvikruusiks, ei kujuta ette väikest last hambad ristist piimakruusi suule ammutamas... Kuidas ikka mõnikord üldse ei mõelda, mida tehakse? Loomulikult võib oodata, kuni väike kodanik kasvab suureks... aga no milleks?! Ja kuidas ma ikka lapsele kingitud kruusi endale võtan? Ei sobi nagu...
Antud teema lõpetuseks panen siia nimetunnistuse vahel oleva väga armsa luuletuse:
Jorupilli jonn
Toriseks natuke... aga mis sest kasu on?! Ega see FWS, mis öösel ja varahommikul uuesti maha sadas, sellest kiiremini ikka ära ei kao. Sel kevadel ma tõesti tunnen, kuidas mul on sellest lõppematust läbust siiber. Ikka kohutav siiber. Hea meelega taastaks peale piiga sündi energiat, naudiks kena kevadpäikest, jalutaks ja asjataks õues... Aga kus sa sellega! No ei anta mulle võimalust... passi siin linna kõledate kivimaja seinte vahel nagu tont. Mehel on ka riburidamisi kõik nädalavahetused üritusi täis ja meie maale ei pääse. Ses mõttes, et esiteks pole sellist mõnusat ilmagi olnud ja teiseks on seal üks karvane, kasvult suur, kuid mõistuselt veel väike, tegelane, kes pahaaimamatult on valmis su surnuks armastama. Nagu mu vennas ütles: "Tulemus on sama, kas sul on aias murdjakoer või bernhardiin. Esimesel juhul sind lihtsalt murtakse maha, teisel juhul armastatakse surnuks. Soovimatust külalisest oled siis lahti nii või teisiti :)". Ja ei näe mina praegu endas jaksu minna väikese beebiga sinna selle koeraga üksi võitlema, kuhugi aeda ka teist ju kinni panna ei taha... Nii ei jäägi muud üle kui jätkuvalt ja vaguralt kannatada ja lihtsalt oodata... oodata, mil saabub ka minu aeg...
Üldiselt ei ole mul kombeks kirjutada üles mis aegadel missugune ilm on olnud. Aeg käib ikka oma rada ja ilm teeb omi tegemisi, igal aastal ikka erinevalt. Kuid viimastel päevadel on eriti ehedalt meeles see kevad... Täna ja täpselt 5 aastat tagasi. Ohhh! Ma igatsen nii väga sooja kevadet ja päikest ja ma tahan maale!!!
Kuna mind õues kasvavate lillede ligi ei lasta, lahutasin meelt (appi, milline väljend – millest ma teda lahutasin?!) toas leiduvate lillede pildistamisega. Leidsin netiavarustest, et seoses tulbifestivaliga on käimas tulbifotokonkurss, kus peaauhinnaks võimalus võita 2000 tulbisibulat. Mitte et ma selles osaleda kavatseks, kuid kodus leiduvaid tulpe tekkis küll huvi pildistada. Mul käib see pildistamine üldse hoogude kaupa, mõnikord võin nädalaid jutti katsetada, ent samas ma võin ka fotoka kuudeks ära unustada. Esimene pilt tehtud siis loomuliku õhtuvalgusega ning säri kompensatsiooniga, kuna statiiv on mul maal (kus ma ise ei viibi) ning käest pildistamiseks oli juba liiga pime, mingit postamenti polnud ka enam aega ehitama hakata, päeva viimased valgushetked. Teine pilt tehtud siis pimedamas toanurgas kaetud välguga. Vaatamata katmisele lööb ikkagi pildi lamedaks ja muudab teatud määral värve... Pole see ilusate õite kenasti pildile püüdmine nii lihtne ühti... aga laialdast mänguruumi pakub küll :).
Ja siis ma leidsin ükspäev oma sidrunipuu otsast sellise tegelase. Vähemalt on toalillede otsas kindlad kevadekuulutajad olemas, ehk tulevad lõpuks õue ka!
Üldiselt ei ole mul kombeks kirjutada üles mis aegadel missugune ilm on olnud. Aeg käib ikka oma rada ja ilm teeb omi tegemisi, igal aastal ikka erinevalt. Kuid viimastel päevadel on eriti ehedalt meeles see kevad... Täna ja täpselt 5 aastat tagasi. Ohhh! Ma igatsen nii väga sooja kevadet ja päikest ja ma tahan maale!!!
Kuna mind õues kasvavate lillede ligi ei lasta, lahutasin meelt (appi, milline väljend – millest ma teda lahutasin?!) toas leiduvate lillede pildistamisega. Leidsin netiavarustest, et seoses tulbifestivaliga on käimas tulbifotokonkurss, kus peaauhinnaks võimalus võita 2000 tulbisibulat. Mitte et ma selles osaleda kavatseks, kuid kodus leiduvaid tulpe tekkis küll huvi pildistada. Mul käib see pildistamine üldse hoogude kaupa, mõnikord võin nädalaid jutti katsetada, ent samas ma võin ka fotoka kuudeks ära unustada. Esimene pilt tehtud siis loomuliku õhtuvalgusega ning säri kompensatsiooniga, kuna statiiv on mul maal (kus ma ise ei viibi) ning käest pildistamiseks oli juba liiga pime, mingit postamenti polnud ka enam aega ehitama hakata, päeva viimased valgushetked. Teine pilt tehtud siis pimedamas toanurgas kaetud välguga. Vaatamata katmisele lööb ikkagi pildi lamedaks ja muudab teatud määral värve... Pole see ilusate õite kenasti pildile püüdmine nii lihtne ühti... aga laialdast mänguruumi pakub küll :).
Ja siis ma leidsin ükspäev oma sidrunipuu otsast sellise tegelase. Vähemalt on toalillede otsas kindlad kevadekuulutajad olemas, ehk tulevad lõpuks õue ka!
Tibusid loetakse kevadel
+1
Tegelikult ei ole tibu, päris inimeselaps ja täiesti oma.
Ajaloo huvides püüan kokkuvõtlikult ja lühidalt kirja panna tirtsu tulemise loo, detailidesse siinkohal laskuma ei hakka, need jäävad minu ja tirtsu teada :).
Kõik algas sellest, et tähtaeg sai meil ilusti täis ning viimastel päevadel surus ta mingitele närvidele sedasi, et ööseti ma magada enam ei saanud muudmoodi kui elutoas diivanil istudes ja sedagi siis lühikeste intervallide kaupa, kaua sa ikka istudes magad. Eesti naine kannatab küll palju, kuid kuskilt jookseb siiski piir. Nii võttiski Märt kätte ja viis mind 28.03. hilisõhtul enne südaööd erakorralisse, et mis siis saab nüüd sedasi, inimene juba kolm ööd jutti magamata, eelmised kaks nädalat aga "poolpiduselt"?! Vaadati üle ja otsustati, et kuna aeg nagunii täis, läheb esilekutsumiseks. Kuna aga ööseti nad nagunii midagi ei tee (olukordadega, mis kannatavad oodata), siis läksime ööseks koju tagasi ning hommikul kella 9-ks haiglasse. Kell 12:15 sain esimese tabletipooliku ja kell 17 teise. Esimesed kaootilised valud algasid kella 15 paiku, mis siis tunni möödudes korrapäraseks muutusid. Kell 20:50 kui valud juba väga intensiivsed olid, puhkesid veed. Peale seda valud alles läksid tõeliselt intensiivseteks! Vaadati meid veel ktg-aparaadiga üle ning saadeti edasi sünnitusosakonda. Aeg oli kohale kutsuda oma kallis mees.
Sünnitusosakonnas jätkasime siis koos valutamist. Kui põnglane sündis mul loomulikul teel rahulikus rütmis 15,5 h, siis nüüdseks oli tableti mõju see, et mul olid valud 2x tihedamad kui oleks pidanud. Puhkamiseks-hingamiseks aega nagu ei antudki, nii kui valu taandus hakkas see kohe uuesti ning jaks hakkas raugema enne kui vaja. Ämmaemand pakkus talutavamaks valutamiseks vanni ning peale seda leebemat valude leevendamise viisi, kuna tänu paari aasta tagusele seljaopile epiduraali mulle teha ei tohtinud. Aga ei jõudnud ma ei vanni ega saanud leevendeid, kuna loote südametoonid seda enam ei lubanud. Kella 23 aeg sain tableti valude arütmia vastu, mis oleks pidanud mu olukorda kergendama. Selle mõju küll ei mäleta... Siis oli üks suur sebimine kuna pisile pandi täpsemaks jälgimiseks pea külge andur. Vaatamata suurtele ja tihedatele valudele oli avatus see, mida peaaegu polnud olemaski. Ka ämmaka sõnad kõlasid kõrvus, et niipea ei hakka siin veel midagi toimuma. Kassiahastus kippus hinge – veel vähemalt 4-5 tundi vaja vastu pidada. Peale anduri paigaldamist olin veel mõned hetked pikali, olime jäänud mehega kahekesi tuppa kui ühtäkki tundsin, et enam ei jaksa ja ei taha pikali olla. Nii kui püsti tõusin, läks meil kiireks, minu külje alt avanes ootamatu märg vaatepilt. Korraga oli mu ümber nii palju inimesi, et võttis silme eest kirjuks ja öeldi, et enam ei lähe sa siit laua pealt mitte kuskile, nüüd hakkad sünnitama :). Olin segaduses, just hetk tagasi väideti vastupidist... Aga pisi oli omas aktiivsuses endale tee ise lahti lükanud ja otsustanud tulla just nüüd!
30. märts 2012 kell 00:11 sündis meie tirts. Kaaluks mõõdeti 3970 g ja pikkuseks 52 cm.
Tänaseks on pisike tirts saanud endale (hetkel veel mitteametlikult) nime - Karolin. On üks tubli ja rahulik tegelane. Hetkel alles õpib seda maailmas olemise kunsti ning mina õpin kunsti, kuidas me paremini üksteist mõistaksime ja teineteisest aru saaksime...
Eks emotsioonid löövad ikka veel peakohal kokku – tunnen end maailma õnnelikuima inimesena :). Las mul olla siis see rõõm! Ilma igasuguste süümepiinadeta unustan ümbritseva argielu ja lähen poen tagasi oma heleroosa mulli sisse ning naudin seal olemist... aeg kulgeb seal omasoodu... ma olen nüüd mulli sees...
Tegelikult ei ole tibu, päris inimeselaps ja täiesti oma.
Ajaloo huvides püüan kokkuvõtlikult ja lühidalt kirja panna tirtsu tulemise loo, detailidesse siinkohal laskuma ei hakka, need jäävad minu ja tirtsu teada :).
Kõik algas sellest, et tähtaeg sai meil ilusti täis ning viimastel päevadel surus ta mingitele närvidele sedasi, et ööseti ma magada enam ei saanud muudmoodi kui elutoas diivanil istudes ja sedagi siis lühikeste intervallide kaupa, kaua sa ikka istudes magad. Eesti naine kannatab küll palju, kuid kuskilt jookseb siiski piir. Nii võttiski Märt kätte ja viis mind 28.03. hilisõhtul enne südaööd erakorralisse, et mis siis saab nüüd sedasi, inimene juba kolm ööd jutti magamata, eelmised kaks nädalat aga "poolpiduselt"?! Vaadati üle ja otsustati, et kuna aeg nagunii täis, läheb esilekutsumiseks. Kuna aga ööseti nad nagunii midagi ei tee (olukordadega, mis kannatavad oodata), siis läksime ööseks koju tagasi ning hommikul kella 9-ks haiglasse. Kell 12:15 sain esimese tabletipooliku ja kell 17 teise. Esimesed kaootilised valud algasid kella 15 paiku, mis siis tunni möödudes korrapäraseks muutusid. Kell 20:50 kui valud juba väga intensiivsed olid, puhkesid veed. Peale seda valud alles läksid tõeliselt intensiivseteks! Vaadati meid veel ktg-aparaadiga üle ning saadeti edasi sünnitusosakonda. Aeg oli kohale kutsuda oma kallis mees.
Sünnitusosakonnas jätkasime siis koos valutamist. Kui põnglane sündis mul loomulikul teel rahulikus rütmis 15,5 h, siis nüüdseks oli tableti mõju see, et mul olid valud 2x tihedamad kui oleks pidanud. Puhkamiseks-hingamiseks aega nagu ei antudki, nii kui valu taandus hakkas see kohe uuesti ning jaks hakkas raugema enne kui vaja. Ämmaemand pakkus talutavamaks valutamiseks vanni ning peale seda leebemat valude leevendamise viisi, kuna tänu paari aasta tagusele seljaopile epiduraali mulle teha ei tohtinud. Aga ei jõudnud ma ei vanni ega saanud leevendeid, kuna loote südametoonid seda enam ei lubanud. Kella 23 aeg sain tableti valude arütmia vastu, mis oleks pidanud mu olukorda kergendama. Selle mõju küll ei mäleta... Siis oli üks suur sebimine kuna pisile pandi täpsemaks jälgimiseks pea külge andur. Vaatamata suurtele ja tihedatele valudele oli avatus see, mida peaaegu polnud olemaski. Ka ämmaka sõnad kõlasid kõrvus, et niipea ei hakka siin veel midagi toimuma. Kassiahastus kippus hinge – veel vähemalt 4-5 tundi vaja vastu pidada. Peale anduri paigaldamist olin veel mõned hetked pikali, olime jäänud mehega kahekesi tuppa kui ühtäkki tundsin, et enam ei jaksa ja ei taha pikali olla. Nii kui püsti tõusin, läks meil kiireks, minu külje alt avanes ootamatu märg vaatepilt. Korraga oli mu ümber nii palju inimesi, et võttis silme eest kirjuks ja öeldi, et enam ei lähe sa siit laua pealt mitte kuskile, nüüd hakkad sünnitama :). Olin segaduses, just hetk tagasi väideti vastupidist... Aga pisi oli omas aktiivsuses endale tee ise lahti lükanud ja otsustanud tulla just nüüd!
30. märts 2012 kell 00:11 sündis meie tirts. Kaaluks mõõdeti 3970 g ja pikkuseks 52 cm.
Tänaseks on pisike tirts saanud endale (hetkel veel mitteametlikult) nime - Karolin. On üks tubli ja rahulik tegelane. Hetkel alles õpib seda maailmas olemise kunsti ning mina õpin kunsti, kuidas me paremini üksteist mõistaksime ja teineteisest aru saaksime...
Eks emotsioonid löövad ikka veel peakohal kokku – tunnen end maailma õnnelikuima inimesena :). Las mul olla siis see rõõm! Ilma igasuguste süümepiinadeta unustan ümbritseva argielu ja lähen poen tagasi oma heleroosa mulli sisse ning naudin seal olemist... aeg kulgeb seal omasoodu... ma olen nüüd mulli sees...
Esimesed rõõmud-mured aias
Täna viimaks õnnestus aias teha üks kevadine ülevaatlik jalutuskäik. Nagu kiuste hakkas eile lõunast vihma sadama ja sadas ühtejutti kuni hommikuni, mil kella kuue paiku asendus sadu lörtsi-lumega. Hommikul tõustes oli kogu maa taas kaetud ühtlase valge lumevaibaga, mis ausalt öeldes kuidagi optimistlikult ei mõjunud. Ent ilmateade lubas keskpäevast alates päikest ja see lubadus pidas tõesti paika ning kella kaheks oli see vastik valge ollus õuest kadunud. No päris kadunud mitte, pigem asendunud lõputute suurte lompidega igal pool. Aga see ei tundunud sugugi nii eemalepeletav, vähemasti oli nüüd maailmale valla ja näha, mis aias toimub.
Üldiselt on kõik enam-vähem korras, no nii korras kui ta peale lume sulamist olla saab. Aga just taimede osas - suuri kadusid ei avastanud ning igalt poolt pressib peale uus elu :). Lisaks esimestele õitele aias leidsin ka vapraid mullast välja tunginud tulbi ja pojengide ninakesi. Sõrmed hakkasid sügelema ja kange kihk oli võtta kätte väike reha ja hakkata juba peenraid riisuma ja vanast sodist korrastama, kuid siis tuli siiski mõistus koju – las loodus toimetab veel vaikselt omatahtsi, kiiret ei ole ju kuhugi. See, et meile näidatakse selle aasta esimest elu aias ei tähenda veel, et peaks kohe käsipidi ligi kargama, las need taimekesed veel kosuvad ja maa taheneb.
Töötegemise kihk sai rahuldatud lillepeenardele koerlooma piirde paigaldamisega, sellel pisikesel on kõrvade vahel ju ikka alles üksainus suur rõõmukäär ning manitsussõnad talle veel kohale ei jõua ja kui jõuavadki, siis ei seisa ju meeles. Aga nüüd on piirded ümber ja süda rahul - saab loom möllata palju süda lustib ning minu taimed jäävad terveks :).
Lisaks silmailule on siiski paar muret ka:
- mida teha sügisel lõigatud iirise lehvikutega, need on ju selleks kevadeks omadega läbi. Kas kuni risoomini pealt ära lõigata või jäetaksegi need niimoodi külge? Et kõrvalt kasvavad uued harud peale ning need jäävad nende varju? Kuidagi kole tundub sedasi.
- mis vaevab minu rododendronit 'Catawbiense Grandiflorum' (peaks üsna lollikindel sort olema)? Tahaks pakkuda päikesepõletust, kuid ta ei ole sugugi nii päikese käes, et see talle nii hullusti viga võiks teha. Või piisab talle siis tõesti vähesestki?
Üldiselt on kõik enam-vähem korras, no nii korras kui ta peale lume sulamist olla saab. Aga just taimede osas - suuri kadusid ei avastanud ning igalt poolt pressib peale uus elu :). Lisaks esimestele õitele aias leidsin ka vapraid mullast välja tunginud tulbi ja pojengide ninakesi. Sõrmed hakkasid sügelema ja kange kihk oli võtta kätte väike reha ja hakkata juba peenraid riisuma ja vanast sodist korrastama, kuid siis tuli siiski mõistus koju – las loodus toimetab veel vaikselt omatahtsi, kiiret ei ole ju kuhugi. See, et meile näidatakse selle aasta esimest elu aias ei tähenda veel, et peaks kohe käsipidi ligi kargama, las need taimekesed veel kosuvad ja maa taheneb.
Töötegemise kihk sai rahuldatud lillepeenardele koerlooma piirde paigaldamisega, sellel pisikesel on kõrvade vahel ju ikka alles üksainus suur rõõmukäär ning manitsussõnad talle veel kohale ei jõua ja kui jõuavadki, siis ei seisa ju meeles. Aga nüüd on piirded ümber ja süda rahul - saab loom möllata palju süda lustib ning minu taimed jäävad terveks :).
Lisaks silmailule on siiski paar muret ka:
- mida teha sügisel lõigatud iirise lehvikutega, need on ju selleks kevadeks omadega läbi. Kas kuni risoomini pealt ära lõigata või jäetaksegi need niimoodi külge? Et kõrvalt kasvavad uued harud peale ning need jäävad nende varju? Kuidagi kole tundub sedasi.
- mis vaevab minu rododendronit 'Catawbiense Grandiflorum' (peaks üsna lollikindel sort olema)? Tahaks pakkuda päikesepõletust, kuid ta ei ole sugugi nii päikese käes, et see talle nii hullusti viga võiks teha. Või piisab talle siis tõesti vähesestki?
Õppind mehed, head riistad.
Kevade tulemisega saabus meie õuele ka hommikuvalgus. Nimelt oli meil krundi ida-lõuna piiril olevas puudesalus üks ilmatuma suur pappel, mis juba mitmeid aastaid pinnuks silmas. Aeg-ajalt, isegi tuulevaikse ilmaga, kukkus tema otsast ikka mõni suur oks alla. No ja lapsed, nemad ju ronivad mänguhoos ikka igale poole ja ei taha mitte mõeldagi, et mõni neist just täpselt oksa langemise aeg samas kohas juhtuks olema. Lisaks veel see, et oli vanale saunale väga lähedal ning tema ligidusest jooksis elektriühendus ämma-äia krundile.
Varasemate aastatega sai selgeks, et meie oma hammas sellele jurakale peale ei hakka. Aga nagu öeldakse, iga asi omal ajal ja nii saabuski nüüd sobiv võimalus see probleem konkreetselt käsile võtta. Sai tellitud õppind mehed heade riistadega, kes selle probleemi lahendamise oma südameasjaks võtsid. Kahel päeval, 19.-20. märts, tehti tõisist tööd. See oli meestele paras väljakutse – antud puu läbimõõt inimese kõrguselt oli umbes meeter, kaks meest vaevalt ulatasid sellest ümbert kinni võtma. Selgus, et nende praktikas puudub kogemus taoliste isenditega aga mehed ei vandunud alla vaid võtsid väljakutse vastu. Selleks, et toda paplit maha saada, tuli enne selle langetamiseks ruumi teha ehk lisaks paplile võeti maha veel: 2 suurt kuuske ja 1 mänd, sellised 70++ aastased, 1 suur 3-haruline pärn ja veidi eemalt 1 keskmise suurusega pappel. Pärn vajas kasside kaasabil kõrgustes personaalsemat lähenemist, kuna tolle oksad olid segamini põimunud langetatava suure papli okstega ning need vajasid enne langetamist eelnevat eemaldamist, ülejäänud puud olid maapinnalt lihtmeetodiga langetatavad.
Esimene päev kuluski meestel langetamise ruumi rajamiseks. Kassidega üritati vallutada ka paplit ennast – kuna jalad ümber puu ei ulatunud, siis kassidega liiguti nö jalad ühel pool, heideti köis ja vinnati end edasi. Kogu see ronimise protsess esimeste oksteni, mis asusid ca 8m kõrgusel maapinnast, võttis aega poole tunni tuuris. Peale kahe alumise väiksema oksa eemaldamist selgus kurb tõsiasi, et oksatüükad jäid ette ning kassidega olles köit edasi heita ning ülespoole ronida oli võimatu. Sellega loeti siis esimene tööpäev lõppenuks, kuna jäänud oligi vaid papli enda langetamine. Aga mida sa langetad, kui ihaldatud kõrgustesse kuidagi ei saa.
Teisel päeval tuldi tagasi juba asjalikuma – alpinisti varustusega. Nüüd läks ronimine võrreldes eilsega suisa libedalt. Et puu raskus oleks langemise suunas õieti, eemaldati paplilt esmalt kõik põhjapoolsed oksad (langetamissuund lõunasse). Seejärel seoti üles puu otsa suur köis, mida kaks meest (üks neist Märt) maapinnal tõmbasid-juhtisid ja kolmas mees siis samal ajal saagis. Meeskonnatöö sujus kenasti ja pappel prantsatas suure kolina ja mürinaga täpselt sinna, kuhu plaanitud. Veel viimases hädas püüdis ta oma paari suurema oksaga kinni haarata kõrvalolevast väikesest paplist, mistõttu viimane päris õnnetult nüüd okstest paljaks jäi. Kuna aga ka see pappel on eemaldatavate puude listis, siis seda lihtsam meil nüüd on.
Kulus aega, mis neil kulus, aga õppind mehed ja head riistad tõid oodatud tulemuse. Lisaks said mehed ka kogemuse võrra rikkamaks :).
Allpool siis ka väike võrdlus, mis vilja kannab tehtud töö. Nüüd jääb meil endil veel eemaldada pildil suurimana paistev kuusk ning sellest paremale jäävad ülejäänud isendid, mis iganes need seal siis ei ole (välja arvatud esiplaanil olev suur tamm). Eesmärk on teha see nö vanast risust puhtaks, koristada metsaalune ning istuda peale uued noored kuused. Seda kõike nüüd see kevad ilmselt enam ei jõua aga eks aeg näitab. Eks neid suuri puid veidi kahju langetada ole, kuid fakt on, et need üksikuks jäänud isendid ei pea seal niimoodi tormide käes kaua vastu ning mingit silmailulist väärtust nad ka ei paku, rääkimata tuuletõkkest või millestki muust. Eks aegajalt peab ikka "välimust" uuendama, selline see elu kord juba on.
Varasemate aastatega sai selgeks, et meie oma hammas sellele jurakale peale ei hakka. Aga nagu öeldakse, iga asi omal ajal ja nii saabuski nüüd sobiv võimalus see probleem konkreetselt käsile võtta. Sai tellitud õppind mehed heade riistadega, kes selle probleemi lahendamise oma südameasjaks võtsid. Kahel päeval, 19.-20. märts, tehti tõisist tööd. See oli meestele paras väljakutse – antud puu läbimõõt inimese kõrguselt oli umbes meeter, kaks meest vaevalt ulatasid sellest ümbert kinni võtma. Selgus, et nende praktikas puudub kogemus taoliste isenditega aga mehed ei vandunud alla vaid võtsid väljakutse vastu. Selleks, et toda paplit maha saada, tuli enne selle langetamiseks ruumi teha ehk lisaks paplile võeti maha veel: 2 suurt kuuske ja 1 mänd, sellised 70++ aastased, 1 suur 3-haruline pärn ja veidi eemalt 1 keskmise suurusega pappel. Pärn vajas kasside kaasabil kõrgustes personaalsemat lähenemist, kuna tolle oksad olid segamini põimunud langetatava suure papli okstega ning need vajasid enne langetamist eelnevat eemaldamist, ülejäänud puud olid maapinnalt lihtmeetodiga langetatavad.
Esimene päev kuluski meestel langetamise ruumi rajamiseks. Kassidega üritati vallutada ka paplit ennast – kuna jalad ümber puu ei ulatunud, siis kassidega liiguti nö jalad ühel pool, heideti köis ja vinnati end edasi. Kogu see ronimise protsess esimeste oksteni, mis asusid ca 8m kõrgusel maapinnast, võttis aega poole tunni tuuris. Peale kahe alumise väiksema oksa eemaldamist selgus kurb tõsiasi, et oksatüükad jäid ette ning kassidega olles köit edasi heita ning ülespoole ronida oli võimatu. Sellega loeti siis esimene tööpäev lõppenuks, kuna jäänud oligi vaid papli enda langetamine. Aga mida sa langetad, kui ihaldatud kõrgustesse kuidagi ei saa.
Teisel päeval tuldi tagasi juba asjalikuma – alpinisti varustusega. Nüüd läks ronimine võrreldes eilsega suisa libedalt. Et puu raskus oleks langemise suunas õieti, eemaldati paplilt esmalt kõik põhjapoolsed oksad (langetamissuund lõunasse). Seejärel seoti üles puu otsa suur köis, mida kaks meest (üks neist Märt) maapinnal tõmbasid-juhtisid ja kolmas mees siis samal ajal saagis. Meeskonnatöö sujus kenasti ja pappel prantsatas suure kolina ja mürinaga täpselt sinna, kuhu plaanitud. Veel viimases hädas püüdis ta oma paari suurema oksaga kinni haarata kõrvalolevast väikesest paplist, mistõttu viimane päris õnnetult nüüd okstest paljaks jäi. Kuna aga ka see pappel on eemaldatavate puude listis, siis seda lihtsam meil nüüd on.
Kulus aega, mis neil kulus, aga õppind mehed ja head riistad tõid oodatud tulemuse. Lisaks said mehed ka kogemuse võrra rikkamaks :).
Allpool siis ka väike võrdlus, mis vilja kannab tehtud töö. Nüüd jääb meil endil veel eemaldada pildil suurimana paistev kuusk ning sellest paremale jäävad ülejäänud isendid, mis iganes need seal siis ei ole (välja arvatud esiplaanil olev suur tamm). Eesmärk on teha see nö vanast risust puhtaks, koristada metsaalune ning istuda peale uued noored kuused. Seda kõike nüüd see kevad ilmselt enam ei jõua aga eks aeg näitab. Eks neid suuri puid veidi kahju langetada ole, kuid fakt on, et need üksikuks jäänud isendid ei pea seal niimoodi tormide käes kaua vastu ning mingit silmailulist väärtust nad ka ei paku, rääkimata tuuletõkkest või millestki muust. Eks aegajalt peab ikka "välimust" uuendama, selline see elu kord juba on.
Esimene muru niidetud! :)
Täna siis pügasin pealt 2/3 maha, hetkel rohkem ei raatsinud. Suurest kevadeigatsusest olen selle külvi vist küll tiba liiga vara teinud, lihavõtteni see muru ilmselt vastu ei pea... aga mine tea, kui hoolega pügada... ;)
PS. See siis minu blogis esimene moblaga tehtud pilt, kuna millegi pärast me ei satu viimasel ajal fotokaga omavahel kuidagi kokku.
Võsapusavõitlus
2010 aasta kevadest, mil uude Kodukesse vaikselt elu sisse tekkima hakkas, peatus silm üha rohkem teda ümbritseval. Nii jäi iga päevaga silma ikka üha rohkem neid detaile, millega sugugi rahul olla ei tahtnud. Paraku pole roheline aeg aga puude ega võsa langetamiseks. 2010/2011 talvel, mil mahlad puudel juba külmunud, sai saag kätte võetud ning suure hurraaga asja kallale asutud, kuid siis selgus karm tõsiasi, et lumikatte paksus oli meeter kõrge ning parima tahtmise juures mootorsaega istmikuni lumes rabeleda ei tundunud see kõige parem mõte. Mõned suuremad oksad said eemaldatud pusast nr 1 (vt esimene pilt) ning sinnapaika see asi jäi, lootuses, ehk enne päris kevadet tuleb soojemaid ilmu, mis lumekatte õhemaks sulatavad ning saetöödega jätkata lasevad. Aga tutkit. Lumi läks koos suure kevadega, mil kõik lõi roheliseks ja õitsele ning algasid tavapärased kevadised aianduslikud-põllumajanduslikud tööd.
Õnneks pole kõik aastad aga vennad ning tänavune leebe talv lasi rahulikult lõpule viia eelmisel talvel alustatu. Esialgse plaani kohaselt ei olnudki rohkem kavas, kui eemaldada esimesel pildil olev rägastikpuu, see kriipis kõige enam meeli ja silmi. Töödega alustasime 21. jaanuaril ning aiatöödeks olid meil kasutada ainult nädalavahetuse päevad, sest töönädala sees peale tööpäeva oli juba ju pime. Töö aga ei sujunud sugugi nii ühe jutiga kui alguses endale ette kujutasin. Nagu eelmisest blogikandest lugeda võib, tekkis meile uus pereliige bernhardiinikutsikas Bella näol, kellele oli vaja teise Eestimaa otsa järgi minna. Mõni aeg peale seda saabus aga käre külmalaine, mis õieti ninaotsagi toast välja pista ei lasknud, rääkimata siis õues töö tegemisest. Ja olgu see töötahe kui suur tahes, ega talvel üle paari tunni korraga väljas ikka ei rassi. Või noh, rassiks ju kah, aga hambad kõvasti ristis eesmärgi poole püüelda pole nagu kah päris see, hobidega peab ikka mõnuga tegelema ;). Lisaks sellele oli paaril nädalavahetusel üritusi-koosviibimisi, mis aja röövisid. Ja nii see aeg läks... kuniks eilsega saab siis antud töö lõpetatuks lugeda. Ja oi, see tunne on hea!
Esmalt eemaldasime kurjajuur nr ühe. Kui see oli tehtud, ilmus eemaldatud rägastiku tagant nähtavale järgmine pahalane, keda ei saanud enam ka kuidagi püsti jätta. Pikemalt arutlemata läks saag sellelegi sisse. Kui ka see oli eemaldatud, jäi vaatevälja pahalane nr 3, mis enne nagu ei hakanudki eriti silma, kuid kui kõrvalt oli plats puhtaks tehtud, ei sobinud sedagi enam püsti jätta. Nii sai temagi sae karmi maitset tunda. Tegemist siis vanade võsastunud õuna- ja ploomipuudega, mis saaki juba ammu enam ei kandnud, vaid varjasid valgust ja lämmatasid õhku.
Kogu langetatud materjal tuli vedada eemale põlluserva, sest oksi sealsamas lähedal põletada olnuks liiga riskantne, majale liiga lähedal. Nüüd tuleb oodata soodsat kevadilma, mil teha sõpradega üks tegus lõkke- ja grillipäev. Kuna foto ei anna edasi ruumilisust, siis märgin ära, et need oksad on kokku kuhjatud poolringi kujuliselt ning 1/3 nendest on veel lume all. Mul oli päris hea meel, et vahepeal lund juurde sadas, kuhjad läksid juba nii kõrgeks, et mul oli päris tükk tegu nende üksteise otsa ladustamisega. Kokkuvõttes sai selle oksteveoga hea annuse värsket õhku kopsudesse ja hea hulga käidud kilomeetreid trenni :). Lisaks veel tuisukaitse - kus oksi ei olnud, olid üle sissesõidutee kõrged lumevaalud, okste taga aga ei midagi.
Kui nüüd päris aus olla, siis antud langetustööde lõplik viimistlus jääb aega, mil lumi sulanud on. Siis saab korralikult maha võtta praegu veel püstiolevad tüvetüükad, vedada ära vahepeal juurde sadanud lume alla jäänud peene oksarisu ning tulevase grilli tarbeks ladustada ühte kohta kokku jämedamad puud. Kuid see on kõik siuke nipet-näpet ühepäeva tegemine.
Pildipangast otsides leidsin võrdluseks vaid ühe pulapildi kevadest 2010, kus Märt parasjagu kanuuga kuiva trenni teeb. Võrreldes neid kahte pilti on minu meelest tulemuseks küll palju "puhtam ja kuivem" tunne :)! Ja oh seda rahulolu, millega nüüd saabuvale kevadele vastu minna!
PS. Esialgsete plaanide kohaselt näen vaimusilmas antud piirkonnas kividest laotud välipliidi-ahjuga tulevast grillinurka, kuhu eelmisel aastal juba vaikselt elupuu hekki rajama hakkasin. Pildil nr 1 kollase täpiga tähistatud kepikeste vahele on istutatud 4 väikest elupuu oksakest, aiamaal ettekasvatuspeenrale sai neid pandud veel 25 tk, eks kevadel näha ole, paljud neist talve üle elasid. Nendel elupuudel on ka oma lugu. Antud pistoksad said võetud tollesse kivimäkke kasvama pandud puukeselt. Hekki kõrgeks kasvatada ei kavatse, kuna heki taha jääb loojuv päike. Sooviks hekki hoida võimalikult madalana ja ühtlaselt kompaktselt pügatuna. Kas see antud elupuu sordiga ka reaalsuses õnnestub, pole mul õrna aimugi :).
Õnneks pole kõik aastad aga vennad ning tänavune leebe talv lasi rahulikult lõpule viia eelmisel talvel alustatu. Esialgse plaani kohaselt ei olnudki rohkem kavas, kui eemaldada esimesel pildil olev rägastikpuu, see kriipis kõige enam meeli ja silmi. Töödega alustasime 21. jaanuaril ning aiatöödeks olid meil kasutada ainult nädalavahetuse päevad, sest töönädala sees peale tööpäeva oli juba ju pime. Töö aga ei sujunud sugugi nii ühe jutiga kui alguses endale ette kujutasin. Nagu eelmisest blogikandest lugeda võib, tekkis meile uus pereliige bernhardiinikutsikas Bella näol, kellele oli vaja teise Eestimaa otsa järgi minna. Mõni aeg peale seda saabus aga käre külmalaine, mis õieti ninaotsagi toast välja pista ei lasknud, rääkimata siis õues töö tegemisest. Ja olgu see töötahe kui suur tahes, ega talvel üle paari tunni korraga väljas ikka ei rassi. Või noh, rassiks ju kah, aga hambad kõvasti ristis eesmärgi poole püüelda pole nagu kah päris see, hobidega peab ikka mõnuga tegelema ;). Lisaks sellele oli paaril nädalavahetusel üritusi-koosviibimisi, mis aja röövisid. Ja nii see aeg läks... kuniks eilsega saab siis antud töö lõpetatuks lugeda. Ja oi, see tunne on hea!
Esmalt eemaldasime kurjajuur nr ühe. Kui see oli tehtud, ilmus eemaldatud rägastiku tagant nähtavale järgmine pahalane, keda ei saanud enam ka kuidagi püsti jätta. Pikemalt arutlemata läks saag sellelegi sisse. Kui ka see oli eemaldatud, jäi vaatevälja pahalane nr 3, mis enne nagu ei hakanudki eriti silma, kuid kui kõrvalt oli plats puhtaks tehtud, ei sobinud sedagi enam püsti jätta. Nii sai temagi sae karmi maitset tunda. Tegemist siis vanade võsastunud õuna- ja ploomipuudega, mis saaki juba ammu enam ei kandnud, vaid varjasid valgust ja lämmatasid õhku.
Kogu langetatud materjal tuli vedada eemale põlluserva, sest oksi sealsamas lähedal põletada olnuks liiga riskantne, majale liiga lähedal. Nüüd tuleb oodata soodsat kevadilma, mil teha sõpradega üks tegus lõkke- ja grillipäev. Kuna foto ei anna edasi ruumilisust, siis märgin ära, et need oksad on kokku kuhjatud poolringi kujuliselt ning 1/3 nendest on veel lume all. Mul oli päris hea meel, et vahepeal lund juurde sadas, kuhjad läksid juba nii kõrgeks, et mul oli päris tükk tegu nende üksteise otsa ladustamisega. Kokkuvõttes sai selle oksteveoga hea annuse värsket õhku kopsudesse ja hea hulga käidud kilomeetreid trenni :). Lisaks veel tuisukaitse - kus oksi ei olnud, olid üle sissesõidutee kõrged lumevaalud, okste taga aga ei midagi.
Kui nüüd päris aus olla, siis antud langetustööde lõplik viimistlus jääb aega, mil lumi sulanud on. Siis saab korralikult maha võtta praegu veel püstiolevad tüvetüükad, vedada ära vahepeal juurde sadanud lume alla jäänud peene oksarisu ning tulevase grilli tarbeks ladustada ühte kohta kokku jämedamad puud. Kuid see on kõik siuke nipet-näpet ühepäeva tegemine.
Pildipangast otsides leidsin võrdluseks vaid ühe pulapildi kevadest 2010, kus Märt parasjagu kanuuga kuiva trenni teeb. Võrreldes neid kahte pilti on minu meelest tulemuseks küll palju "puhtam ja kuivem" tunne :)! Ja oh seda rahulolu, millega nüüd saabuvale kevadele vastu minna!
PS. Esialgsete plaanide kohaselt näen vaimusilmas antud piirkonnas kividest laotud välipliidi-ahjuga tulevast grillinurka, kuhu eelmisel aastal juba vaikselt elupuu hekki rajama hakkasin. Pildil nr 1 kollase täpiga tähistatud kepikeste vahele on istutatud 4 väikest elupuu oksakest, aiamaal ettekasvatuspeenrale sai neid pandud veel 25 tk, eks kevadel näha ole, paljud neist talve üle elasid. Nendel elupuudel on ka oma lugu. Antud pistoksad said võetud tollesse kivimäkke kasvama pandud puukeselt. Hekki kõrgeks kasvatada ei kavatse, kuna heki taha jääb loojuv päike. Sooviks hekki hoida võimalikult madalana ja ühtlaselt kompaktselt pügatuna. Kas see antud elupuu sordiga ka reaalsuses õnnestub, pole mul õrna aimugi :).
Tellimine:
Postitused (Atom)