Ära tõin!
Kui pea ei jaga, siis teevad seda jalad. Paslikum oleks muidugi öelda – autorattad. Eelmine nädal Rohelises Kaubamajas käies jäi mul osa ihaldatut saamata, eile siis selgus, et omast tähelepanematusest. Aga no pole imestada ka, silme eest võtab ikka kirjuks küll – seemned, sibulad, mugulad, juurikad, väikesed taimed, suured taimed jne, üks uhkem kui teine, muudkui vaata ja naudi ning pea enesega siseheitlust. Pole siis ime, et sedasi enesega klaperjahti pidades midagi kahe silma vahele jääb.
Kahe laupäeva peale saak kokku (ainut lilled):
Kahe laupäeva peale saak kokku (ainut lilled):
- Madal daalia (Wittem) potti ajatamiseks. Õisi oleks vaja ühe "projekti" tarbeks juuli I-ses pooles, eks näis, kas õnnestub.
- Pelargoonid (Diabolo): 3-4 lehekesega väikesed taimed. Pole teda enne kasvatanud, kuna mäletan lapsepõlvest, et tädi, kelle juures oma pooled suved veetsin, kasvatas teda aknalaual. Aegajalt lõi ninna taime spetsiifiline lõhn, mis ei ole sugugi ebameeldiv, kuid tundus kuidagi vastuoluline, et üks lill võib nii tugevalt-eriliselt lõhnata. Kuni praeguseni pole tema järele ka vajadust tundnud. Nüüd aga, kui on ette näha, et minu sellesuvine lilleaiandus piirdub suures osas potindusega (plaanis on uue maja ümbert maapind tasandada ja tuua peale lisa mulda, seega pool krunti on esialgu kasutusest väljas), leidsin ta hädavajaliku, kui ilusate erksate õitega, tugeva ja pikalt õitseva lille.
- Begooniad (Sunray, pendula yellow): nagu mu ema ütles, pööras mu mees ta poes eile uude usku – nimelt on ema rõdukastis siiani keskpäevalilli (ema lemmikud) kasvatanud, kuid nüüd langes valik uuele soovitatule. Värvid valisime ühiselt, peaks olema selline soe ja ergas valik :). Eks siis suve jooksul selgu, kuidas õnnestub. Murelikuks teeb see, et meil on pealelõunane (pigem õhtupoolne) päike, äkki jääb sellest väheks. No näed, eile poes ei tulnud selle peale, silm nägi ainult neid kauneid õisi ja meel seda, et nii kangesti tahaks ju endale kaa!
- Saialill (Flame beauty): kuigi võiks öelda, et nad on lihtsad ja kaunid lilled, pealegi veel ravimtaimed, pole minu aias nende jaoks siiani ruumi leidunud. Kuskilt netiavarustest lugesin nad aga head kahjuripeletajad olevat, kui nad näiteks peenarde äärde istutada. Mõtlesin siis sel aastal katsetada, lisaks saab ka "kapsamaa" veidi lõbusamaks.
- Mungalilled (Orange, King Teodore): nendele on minu aias oma kindel koht – sauna otsas suurele rauast rattale ronima. Eelmisel aastal oli mingi segu, tärkasid valdavalt sellised luitunud-plassid kollased ja oranžid õied, lisaks suutis berna terve suve neil otsas trampida, lõppkokkuvõttes oli väga trööstitu see pilt. Seekordne valik siis selline tumedam, too tumepunane oli minu jaoks midagi uut, ei mäleta seda varem ihaldanud olevat. Nüüd jääb veel üle berna pareerimine (ilmselt väikese aiajupi näol), mille tulemusena näen vaimusilmas juba päris kena tulemust :).
- Kosmos: nägin seda eelmisel aastal oma kodutänavas ühes aias õitsemas. Oli väga pilkupüüdvalt õrn, rikkalikult ja kaua õitsev lill. Sügisel, kui ümbritsev üha trööstitumaks muutus, jätkasid nemad vapralt õitsemist. Tänu tollele aiale sündiski minu otsus ka enda aias neid õisi näha, varemalt ei teadnud selle lille olemasolust aga midagi. Lisaks pildil olevale pakile on veel üks pakk valgeid õisi servast lillakasroosa kandiga.
- Kõrge mätashari (Kimono): suvel autoga mööda Eestimaad ringi sõites on siin-seal mõnes aias silma jäänud, peamiselt just oranžid, ning ka netis olevatel piltidel näib see lill minu jaoks väga eriline, ta lihtsalt ise tahtis minu aeda tulla! Mina lihtsalt andsin talle nüüd selle võimaluse, paraku oli saadaval ainult värvide mix, kuigi oleks eelistanud just pigem oranže toone. Ja netipiltide järgi tundub mulle, et kõrget mätasharja on vist ka mitmeid erinevaid sorte, osad tihedama, osad hõredama õisikuga. No näis, kas ta üldse minu aias kasvada tahab. Juhul, kui kasvab edukalt, siis sooviks ikka toda tihedamat-kobedamat; tänavu suvel siis on, mida võtta oli.
- Kuningakepp: taas nähtud ühes aias, õigemini aia ees värava kõrval, mis jääb maalesõidu tee peale. Ka õhtuhämaruses olid õied avali lahti, suisa kiiskas oma erkkollase õiemerega silma, imetlesin neid ikka sügiskülmadeni välja. Suve lõpuks oli see lill võitnud kindlalt koha minu aias. Antud aasta valikust olid nüüd tema ja kõrge mätashari kaks kindlat favoriiti, mida endale tingimata saama pidin.
- Suvi-leeklill (African sunset): ostsin mingi meeltesegaduse ajel. Suures floksipeenras, mis õitseb suve lõpupoole, on erinevad roosad-lillakad toonid, siis siin köitis mind see puhas säravpunane värv ning pikk õitseperiood. Alles kodus avastasin hämmeldunult, et taime kõrguseks lubatakse kõigest 10-15 cm. Järelikult lähevad ka potti ning potiga tõenäoliselt kivimäe otsa.
- Kindlasti tuleb muist lilli veel kevade edenedes taimedena kaubandusest.
- KoduKauniks aianduse foorumis on algatatud teema iiriste ühistellimuseks. Pean endaga taas rasket siseheitlust – hinnad on minu jaoks ikka väga soolased, kuid imetledes oma väljavalituks langenud kaunitare, ei tundugi need rahanumbrid need kõige olulisemad, õieilu kaalub kõik üles. Varemalt pole neid tellinud (ihaldanud aga küll), kuna oli teada, et aed ja selle kujundus-paigutus muutub seoses ehitusega. Nüüd aga, kui aed paika saab, tahaks neid väga oma aeda. Et ega iirised esimestel aastatel vist väga oma õitega ei hiilga, aja edenedes saab taim vägevamaks ning ka õisi rohkem? Selles mõttes oleks praegu jällegi nagu õige aeg neid muretseda.
- Et oleks selgem ülevaade, koostasin tänavuaastastest taimedest tabeli, mida siis aja edenedes täiendan. Kiirelt kätte saamiseks panin selle eraldi teema alla – käsi mullas: seemnest saagini.
Aiandushooaeg 2010 on alanud!
Aeg maha
Ümberringi kõik säras ja sillerdas, varakevadine päike pillutas oma eredaid kiiri kui laupäeva ennelõunal autosse istusime ja suuna ida poole võtsime. Umbes paar kuud tagasi potsatas e-postkasti pakkumine "kaks ühe hinnaga", järgnes natukene teema üle mõtisklemist, misjärel leidsime hea mõtte olevat hetkeks elu virr-varri karussellilt maha astuda leidmaks mõned hetked iseendile teistmoodi olemises ja teises keskkonnas. Mõnikord on seda lihtsalt vaja. Ja põnglane igatses juba ammu vanaisaema (ehk siis vanaisa ja vanaema; täisversioon oli poisile pikk öelda, kui ta alles rääkima õppis ja nii ta mugandaski selle endale suupärasemaks ning nii ongi see talle nüüd külge jäänud) juurde, eks lapski vajab vaheldust. Ja ega kevade saabudes enam puhkamiseks mahti ole, siis ootavad riburada järjekorras nii aiatööd kui ehitamine.
Mida ida poole edasi, seda pilvisemaks ja hallimaks kiskus ilm, kuid vaatamata mõnedele sajupahvakutele oli ta siiski meile armuline ning vahetult enne Narva-Jõesuusse jõudmist lasti päike taas vabadusse. Küll jao pärast ja pelglikult pilvede vahel peitust mängides, kuid ta oli siiski olemas!
Suur oli me üllatus kui oma numbritoa ukse avasime. Olime läinud ilma igasuguste eelarvamusteta, kuid nii paljukest (või vähest) kui me kuskil majutust kasutanud oleme, on toad siiski küllalt minimaalsed mahutamaks hädavajalikku. Nüüd leidsime eest aga suure esiku, kuhu meile oli kaetud väike lauake puuviljavaagna, pudeli veini ja küünaldega, kaks kuldset(!) tooli teine teiselpool lauda. No need toolid olid küll midagi seninägematut, ikka päris tükiks ajaks võttis ahhetama ja ohhetama. Mitte et need nüüd nii koledad oleks olnud, aga lihtsalt... kuidagi kole võõras tundus, kasutada interjööris kuldset ja veel küllalt suurel pinnal. Istumiseks olid nad aga päris mugavad. Vasakult poolt läks siis tuppa, milles oli suur voodi, öökapikesed, tv ja ennäe imet – tuhatoos! ning loomulikult ka rõdu, kus seda va suitsu siis pahvimas käia; eesolevast uksest sai aga, üllatus-üllatus – sauna! Vau, vot see oli tõeline rõõm! Paketile "Romantika Põhjamaade Rivieras" broneeringut tehes ei olnud sellest poolt piuksugi kuskil juttu. Seda suurem oli nüüd me heameel. Saun oli aus ja hea, elektrikeristega küll, kuid mõnusalt käreda kuuma võttis sisse, puudust tundsin vaid korralikust vihaga nüpeldamisest. Pikisilmi unistan päevast, mil meil saab oma ehe maasaun olema... lähima viie aasta plaanis seda veel paraku pole.
Teinud oma pesapaigaga tutvust, käisime linna peal kondamas kohaliku kaubanduse toetamise eesmärgil. Peale seda maiustasime hea-paremaga, mis meile oli pakutud ja mida endile ise pakkusime :). Veel enne õhtusööki tõmbasime joped üll, jalutasime mereranda, õigem oleks küll öelda otsatu jäävälja manu ja vaatasime kuidas tulekeeli pilduv kera pilvedega võideldes üha madalamale vajus. Kas kuldkollane leegitsus oli nüüd hallusega võideldes kaotanud oma erksuse võlu või tegi sunniviisiline lahkumine ta meele tusatujuseks, kes teab, kuid hetkeks pildus ta meile oma suisa saatanlike pilke. Kohalikud nautisid laste ja tšaiga seda värvide mängu, kui aga tšai otsa sai, hakkas neil kodu poole kiire. Selle peale keegi seltskonnast leidis, et tšaid veel on, mispeale too, kes sellest puudust tundis, rõhutas, et see "õige tšai" on siiski otsa saanud... Ja nii asutatigi end ülemeeliku naerulagina saatel ühes lastega minekule.
Järgmisel hommikul käisime enne söömist ujumas (kes see täis kõhuga ikka mulistama läheb, kui punu vastupandamatu jõuga, justkui magnetiga, põhja poole tõmbab), mõnusalt sai vere käima. Üllataval kombel oli bassein aga inimvaba, peale meid vaid paar veelembest isendit, kuigi hotell oli üsna rohkelt rahvast täis. Kui nüüd meenutada, siis söögisaali uksest möödudes oli ruum puupüsti rahvast täis, nii et me pagesime sealt suure kaarega basseini poole. Mõõtnud basseini pikkust ja sügavust (hea turvaline bassein, kordagi ei lähe pea vee alla :P) mitmeid kordi, tõmbasime veerand tunnikest hinge, misjärel oli meilgi aeg "akusid" laadima minna. Rahvamassid olid selle aja peale õnneks ümber paigutunud, nüüd oli söögisaalis enda mugavalt tundmiseks piisavalt õhku ja vaba ruumi. Hommikusöök nagu ikka – soe puder, muna-vorstilised-juustulised, kala asendasid kalapulgad, jogurt-krõbinad, võileivad, kohvi-tee. Eilne õhtusöök oli sarnaselt hommikusöögile buffet-lauas ning oma olemuselt selline väga kodune, ei midagi peenutsevat, ent samas maitsev. Oli lihahautis köögiviljadega, ikka tõeliselt lihane toit, mitte ei pidanud liha tikutulega taga ajama. Olen igapäevase toidu suhtes vähenõudlik (igasugused merekarbid-teod, kalamarjad, vetikad jmt võiks minugi poolest olemata olla), minule igal juhul maitses ja kõhu sain ka korralikult täis. Peale hommikusööki võtsime veel viimast Kleopatra piimavannis. Mmm... mõõõnus. Ma võiksin vist lõpmatuseni igasugustes erinevates vannides kümmelda ja veeparkides hullamas käia, vesi on raudselt minu elu üks olulisi komponente, ilma milleta ma kuidagi ei saa. Olgu siinkohal öeldud, et ujuda ma ei oska ja sügavat vett kardan ka, justkui iseenesest kaob kätest-jalgadest ramm kui vesi üle pea ulatub. Lapsepõlves oli unistuseks saada heaks ujujaks, milleks mul isegi võimalusi oleks olnud, kuid elu on erinevatel põhjustel läinud paraku teisiti... Aga too piimavann, tolle oleks pidanud võtma ikka õhtusel ajal, oleks olnud kordi romantilisem – hämar ruum, mahe küünlavalgus ning valgusekuma vanni põhjast. Nüüd läks see valguseefekt kaduma. Kuid mis parata, eelmisel õhtul oli askeldamist piisavalt, ega me sinna rallit sõitma läinud, ikka mõnuga, mõnuga peab puhkama.
Üldkokkuvõttes jäin selle pisipuhkusega väga rahule, eks parandada ja parendada annaks seal nii mõndagi, kuid need puudused kompenseeris täielikult ülimeeldiv teenindus, mida siinkandis kohtab väga harva. Alati oli naeratus ja lahke sõna suul.
Peale keskpäeva istusime taas autos, väikese jõnksuga Narvast ja Toilast läbi, ootas meid ees kodutee, mis pakkus vaheldumisi nii arglikke päikesekiiri kui ka tõsist lumetuisku, milles nähtavus vaid mõnikümmend meetrit. Narvas külastasime Rootsi lõvi, kelle selja tagant avanes hea vaade Narva Hermanni ja Jaanilinna linnusele. Hea meel oli talvest ja raagus puudest, lopsaka rohelusega oleks pool vaadet peidus olnud.
Valaste on koht, kust tasub sinna kanti sattudes alati läbi põigata, iga kord pakub ta erinevat vaatemängu. Lummavat pitsilist jäämassiivi seekord imetlemiseks välja riputatud ei olnud, küll aga oli seal pesakond mägironijaid, kes üksteise võidu jäämäe tippe vallutasid, üks graatsilisemalt ja nobedamalt kui teine. Kaasaelamist jagus tükiks ajaks :).
Mida ida poole edasi, seda pilvisemaks ja hallimaks kiskus ilm, kuid vaatamata mõnedele sajupahvakutele oli ta siiski meile armuline ning vahetult enne Narva-Jõesuusse jõudmist lasti päike taas vabadusse. Küll jao pärast ja pelglikult pilvede vahel peitust mängides, kuid ta oli siiski olemas!
Suur oli me üllatus kui oma numbritoa ukse avasime. Olime läinud ilma igasuguste eelarvamusteta, kuid nii paljukest (või vähest) kui me kuskil majutust kasutanud oleme, on toad siiski küllalt minimaalsed mahutamaks hädavajalikku. Nüüd leidsime eest aga suure esiku, kuhu meile oli kaetud väike lauake puuviljavaagna, pudeli veini ja küünaldega, kaks kuldset(!) tooli teine teiselpool lauda. No need toolid olid küll midagi seninägematut, ikka päris tükiks ajaks võttis ahhetama ja ohhetama. Mitte et need nüüd nii koledad oleks olnud, aga lihtsalt... kuidagi kole võõras tundus, kasutada interjööris kuldset ja veel küllalt suurel pinnal. Istumiseks olid nad aga päris mugavad. Vasakult poolt läks siis tuppa, milles oli suur voodi, öökapikesed, tv ja ennäe imet – tuhatoos! ning loomulikult ka rõdu, kus seda va suitsu siis pahvimas käia; eesolevast uksest sai aga, üllatus-üllatus – sauna! Vau, vot see oli tõeline rõõm! Paketile "Romantika Põhjamaade Rivieras" broneeringut tehes ei olnud sellest poolt piuksugi kuskil juttu. Seda suurem oli nüüd me heameel. Saun oli aus ja hea, elektrikeristega küll, kuid mõnusalt käreda kuuma võttis sisse, puudust tundsin vaid korralikust vihaga nüpeldamisest. Pikisilmi unistan päevast, mil meil saab oma ehe maasaun olema... lähima viie aasta plaanis seda veel paraku pole.
Teinud oma pesapaigaga tutvust, käisime linna peal kondamas kohaliku kaubanduse toetamise eesmärgil. Peale seda maiustasime hea-paremaga, mis meile oli pakutud ja mida endile ise pakkusime :). Veel enne õhtusööki tõmbasime joped üll, jalutasime mereranda, õigem oleks küll öelda otsatu jäävälja manu ja vaatasime kuidas tulekeeli pilduv kera pilvedega võideldes üha madalamale vajus. Kas kuldkollane leegitsus oli nüüd hallusega võideldes kaotanud oma erksuse võlu või tegi sunniviisiline lahkumine ta meele tusatujuseks, kes teab, kuid hetkeks pildus ta meile oma suisa saatanlike pilke. Kohalikud nautisid laste ja tšaiga seda värvide mängu, kui aga tšai otsa sai, hakkas neil kodu poole kiire. Selle peale keegi seltskonnast leidis, et tšaid veel on, mispeale too, kes sellest puudust tundis, rõhutas, et see "õige tšai" on siiski otsa saanud... Ja nii asutatigi end ülemeeliku naerulagina saatel ühes lastega minekule.
Järgmisel hommikul käisime enne söömist ujumas (kes see täis kõhuga ikka mulistama läheb, kui punu vastupandamatu jõuga, justkui magnetiga, põhja poole tõmbab), mõnusalt sai vere käima. Üllataval kombel oli bassein aga inimvaba, peale meid vaid paar veelembest isendit, kuigi hotell oli üsna rohkelt rahvast täis. Kui nüüd meenutada, siis söögisaali uksest möödudes oli ruum puupüsti rahvast täis, nii et me pagesime sealt suure kaarega basseini poole. Mõõtnud basseini pikkust ja sügavust (hea turvaline bassein, kordagi ei lähe pea vee alla :P) mitmeid kordi, tõmbasime veerand tunnikest hinge, misjärel oli meilgi aeg "akusid" laadima minna. Rahvamassid olid selle aja peale õnneks ümber paigutunud, nüüd oli söögisaalis enda mugavalt tundmiseks piisavalt õhku ja vaba ruumi. Hommikusöök nagu ikka – soe puder, muna-vorstilised-juustulised, kala asendasid kalapulgad, jogurt-krõbinad, võileivad, kohvi-tee. Eilne õhtusöök oli sarnaselt hommikusöögile buffet-lauas ning oma olemuselt selline väga kodune, ei midagi peenutsevat, ent samas maitsev. Oli lihahautis köögiviljadega, ikka tõeliselt lihane toit, mitte ei pidanud liha tikutulega taga ajama. Olen igapäevase toidu suhtes vähenõudlik (igasugused merekarbid-teod, kalamarjad, vetikad jmt võiks minugi poolest olemata olla), minule igal juhul maitses ja kõhu sain ka korralikult täis. Peale hommikusööki võtsime veel viimast Kleopatra piimavannis. Mmm... mõõõnus. Ma võiksin vist lõpmatuseni igasugustes erinevates vannides kümmelda ja veeparkides hullamas käia, vesi on raudselt minu elu üks olulisi komponente, ilma milleta ma kuidagi ei saa. Olgu siinkohal öeldud, et ujuda ma ei oska ja sügavat vett kardan ka, justkui iseenesest kaob kätest-jalgadest ramm kui vesi üle pea ulatub. Lapsepõlves oli unistuseks saada heaks ujujaks, milleks mul isegi võimalusi oleks olnud, kuid elu on erinevatel põhjustel läinud paraku teisiti... Aga too piimavann, tolle oleks pidanud võtma ikka õhtusel ajal, oleks olnud kordi romantilisem – hämar ruum, mahe küünlavalgus ning valgusekuma vanni põhjast. Nüüd läks see valguseefekt kaduma. Kuid mis parata, eelmisel õhtul oli askeldamist piisavalt, ega me sinna rallit sõitma läinud, ikka mõnuga, mõnuga peab puhkama.
Üldkokkuvõttes jäin selle pisipuhkusega väga rahule, eks parandada ja parendada annaks seal nii mõndagi, kuid need puudused kompenseeris täielikult ülimeeldiv teenindus, mida siinkandis kohtab väga harva. Alati oli naeratus ja lahke sõna suul.
Peale keskpäeva istusime taas autos, väikese jõnksuga Narvast ja Toilast läbi, ootas meid ees kodutee, mis pakkus vaheldumisi nii arglikke päikesekiiri kui ka tõsist lumetuisku, milles nähtavus vaid mõnikümmend meetrit. Narvas külastasime Rootsi lõvi, kelle selja tagant avanes hea vaade Narva Hermanni ja Jaanilinna linnusele. Hea meel oli talvest ja raagus puudest, lopsaka rohelusega oleks pool vaadet peidus olnud.
Valaste on koht, kust tasub sinna kanti sattudes alati läbi põigata, iga kord pakub ta erinevat vaatemängu. Lummavat pitsilist jäämassiivi seekord imetlemiseks välja riputatud ei olnud, küll aga oli seal pesakond mägironijaid, kes üksteise võidu jäämäe tippe vallutasid, üks graatsilisemalt ja nobedamalt kui teine. Kaasaelamist jagus tükiks ajaks :).
In memoriam, Laudakatus
27. veebruari varahommikul, kella 3-4 vahel, lahkus me hulgast kohutava ragina ja "maavärina" saatel oma 77.eksis-teerimise aastal meie lauda katus. Nagu oma ühes varasemas blogikandes mainisin, on laut ehitatud maasikate kasvatamisest-müümisest saadud rahadega – ehk tänaseks siis maasikad otsas ja laut ka läinud. Õnneks loomi meie laudas pole juba kümmekond aastat, kuid lauda lakapealses on meie pooleli oleva uue maja pikad lauad. Pole veel julenud neid vaatama minna... nagunii neid kuhugi mujale panna ei ole :(. Katuse pealmine kiht sai kuskil 70.-ndate algupoolel vahetatud, kuid sarikad on ikka sünnist saati. Ilmselt piisaski vaid ühest-kahest väsinud sarikast, et kogu ülejäänud katus endaga kaasa tõmmata... Enese alalhoiuinstinkt hoidis meid kõrgustesse pürgimast ning ausalt öelda puht füüsiliselt selle lumega seal "hektarilisel" väljal võidelda poleks ka suutnud. Eks meil kõigil siin ilmas ole oma aeg minna, endmaks teed uuematele-noorematele...
Ooo body, my body...
Nii, nüüd on see ilmaime siis ka nähtud. Või õigemini kaks imet. Nimelt pole mul siiamaani olnud asja Solarise keskusesse, kuid täna sai seal ära käidud. Kuulnud olin selle kohta vastakaid arvamusi – paljudele meeldib, paljudele mitte. Nagu ikka, inimesed on ju erinevad. Kuna pidin seal pea tunnikese aega sirgeks lööma, siis oli rahulikult aega selle kompleksiga tutvuda. Jama oli ainult selles, et olin kohal hommikul kell 9, kuid enamus kauplemise kohti avati alles kell 10. No õnneks ma 'poodelda' ei tahtnudki. Aga ei mina oska miskit halba kosta, kaubanduskeskus nagu kaubanduskeskus ikka, need kino ja kontserdiruumid jäävad justkui nurga taha, nii et 'shoplemine' ei sega kultuurielamusi ja vastupidi. Kuid kaldun arvama, et meeldivad elamused on tingitud pigem varajasest ajast ja inimmassi puudumisest. Kui seal on rahvast palju, siis võib tõesti kitsaks kätte minna. Ma olen ju selline pool maakas, kellel peab lai aura ümber olema, kohe kuidagi ei kannata külg-külje kõrval tõuklemist. Nüüd aga sai rahulikult käsipuule toetuda ning pilgul ülevalt alla rännata lastes omasoodu kulgevas ajavoos omi mõtteid mõlgutada. Armas väike vetemäng oli seal trepi juures, ühes pisikeses basseinikeses lummavad kirkavärvilised tulukesed, ja selle sama käsipuu kõrguselt vesi kerge sulinaga mööda klaasseina alla voolamas. Väga rahustav ma ütleks. Ja läheduses ohtralt (nagu mujal fuajeeski) lopsakat rohelust. Paraku küll tehislikku ja võltsi, millel loodusega mitte midagi ühist pole :(. Ja nii ma seal siis seisin ja mõtlesin, et maailm on ikka üks kummaline paik – lopsaka looduse rüpes oleme me kasvanud, mugavuse nimel aga põgenenud selle eest kõrgete müüride vahele avaratesse ruumidesse, kus peale meie ei ole keegi teine ega miski muu võimeline kasvama ning seda sisemist tungi looduse järele kompenseerime looduse matkimisega, tehislikku looduse loomisega... Üsna hirmutav, kui tuleviku inimesed enam ehedat loodust oma kätega katsuda ei saagi, ega selle olemasolust enam midagi ei mäleta...
Lisaks looduse vormimisele oma näo järgi, on täiesti hämmastav, millised on tänapäeva võimalused eksponeerida tõelist inimkeha tema eheduses kõige pisemate detailideni välja ehk järgnevalt siis minu elamused näituselt "Bodies revealed (Inimkeha saladused)". Alguses, kui seda näitust üldse välja reklaamima hakati, oli kogu meie pere veendunud, et sinna me küll ei lähe, no mida me neist 'laipadest' ikka vaatame. Tea, kas on mu sõbrantsid-tuttavad ka kõik nõrganärvilised, aga näitusele minemisest ei olnud keegi huvitatud, pigem võdistati kõhedustundes õlgu. Ja nii see teema soiku jäi... kuniks üks päev jõudis taas reklaami vahendusel kõrvu, et antud näituse aeg hakkab siinmail ümber saama. Ja mu otsus oli kindel – ma pean seal ära käima! Kui pakutavad teemad koha peal ka sügavuti süvenema ja uurima ei tõmba, siis enese harimise mõttes see käik mööda külgi maha ka ei jookse... 2009. a. Suveseiklusel olin Tartu anatoomikumis poolikuid koeri juba näinud ja nüüd teadsin, mida enam-vähem oodata on, kuid eks vaim oli ka enamaks valmis. Näitus oli oma ülesehituselt leebe – eks skeletti oleme me oma elus kõik näinud, kui mitte vahetult, siis mõne pildi peal ikka. Näitusesaali astudes oli selline tuttav tunne, äratundmisrõõm :)... ja vaikselt hakkas see inimene seal siis lahti rulluma, ikka detailsemalt ja sügavamalt... Võtsin endale ka audiogiidi, esmakordne kogemus minu elus, igati lahe ja vajalik riist. Uudistamist, lugemist, kuulamist jätkus enam, kui arvasin. Üks hetk tõi mind järsu eemaletõmbumisega reaalsusesse tagasi, olin ühte eksponaati oma uudishimus vist liiga lähedalt uudistama asunud, sest mingi 'smell' sundis mind kiirelt eemalduma. Ilmselt oli see mingi aine, millega seda keha töödeldud oli, kuid hetkeks sõitis juhe kokku – oli ju tegemist kunagise inimesega, tema praeguste maiste jäänustega ning see keha lõhnas! See tunne, mõte, oli õnneks vaid hetkeks, kuid edaspidi üritasin vältida taolise olukorra kordumist. Ja teine situatsioon, millega mu meeled tõrkusid leppimast, oli torso, millel oli rindkere pooles ulatuses säilitatud nahka. No eks seda oli teistelgi eksponaatidel, kuid see õla- ja seljapealne nahk oli selline tugevam, aukudega ja puha, nagu nahk ikka... kuid kergelt kollakas, justkui oleks joodiga üle tõmmatud... Et mingil põhjusel oli see minu jaoks õõvastav... inimene, keda ammu enam olemas ei ole, on osa temast siiski tõetruult otse minu silme all... nagu osake temast oleks reaalselt, elavalt, koos minuga... Need ülejäänud luud, lihased jne ei tekitanudki eemaletõukavaid emotsioone, ju siis alateadvus kujutas endale ette, et see ei ole reaalne, justkui plastikust vmt. Või siis noh... liha söögilauale ostame ju iga nädal...
Enim hämmastunud sellel näitusel olin sellest, mismoodi oldi eksponeeritud veresoonkonda ja närve, see on minu jaoks täielik müstika, kuidas midagi sellist üldse võimaik teha on! Mitte et ma kõike muud taipaks ja teaks ning ülejäänu vähem hämmastama panev oleks, aga no need veresoonte rägastikud olid kohati nii imepeenikesed, nagu suured punaseniidipussakad klaasi all... kuid see kõik oli ju tegelikult tõetruult ehtne. Hämmastav, lihtsalt hämmastav.
Ja siis muidugi kõik need siseelundid, soolestik jmt, kõigest põhjalik ülevaade, millistel organitel mis haigused kuidas väljenduvad jne, jne. Kui hakkasin lõpusirgele jõudma, avastasin, et minu aeg oli märkamatult täis tiksunud. Ees ootas kella peale kokkusaamine, mida tühistada ega edasi lükata polnud võimalik ning viimane lõpp, nö kompaktne ringvaade jäigi tiba poolikuks, silmadega lasin veel olemasolevatest eksponaatidest üle, kuid lugemiseks-kuulamiseks aega enam ei olnud. Tund ja 15 min läks ootamatult ruttu, umbes 30 min oleks veel asja ette läinud. Leian, et piletiraha 150 eeku läks õigesse auku, kahetseda ei ole küll midagi. Uusi elamusi ja teadmisi on nüüd rohkem kui enne, kuid kas ma täna öösel ka rahulikult magada saan, on iseküsimus...
Lisaks looduse vormimisele oma näo järgi, on täiesti hämmastav, millised on tänapäeva võimalused eksponeerida tõelist inimkeha tema eheduses kõige pisemate detailideni välja ehk järgnevalt siis minu elamused näituselt "Bodies revealed (Inimkeha saladused)". Alguses, kui seda näitust üldse välja reklaamima hakati, oli kogu meie pere veendunud, et sinna me küll ei lähe, no mida me neist 'laipadest' ikka vaatame. Tea, kas on mu sõbrantsid-tuttavad ka kõik nõrganärvilised, aga näitusele minemisest ei olnud keegi huvitatud, pigem võdistati kõhedustundes õlgu. Ja nii see teema soiku jäi... kuniks üks päev jõudis taas reklaami vahendusel kõrvu, et antud näituse aeg hakkab siinmail ümber saama. Ja mu otsus oli kindel – ma pean seal ära käima! Kui pakutavad teemad koha peal ka sügavuti süvenema ja uurima ei tõmba, siis enese harimise mõttes see käik mööda külgi maha ka ei jookse... 2009. a. Suveseiklusel olin Tartu anatoomikumis poolikuid koeri juba näinud ja nüüd teadsin, mida enam-vähem oodata on, kuid eks vaim oli ka enamaks valmis. Näitus oli oma ülesehituselt leebe – eks skeletti oleme me oma elus kõik näinud, kui mitte vahetult, siis mõne pildi peal ikka. Näitusesaali astudes oli selline tuttav tunne, äratundmisrõõm :)... ja vaikselt hakkas see inimene seal siis lahti rulluma, ikka detailsemalt ja sügavamalt... Võtsin endale ka audiogiidi, esmakordne kogemus minu elus, igati lahe ja vajalik riist. Uudistamist, lugemist, kuulamist jätkus enam, kui arvasin. Üks hetk tõi mind järsu eemaletõmbumisega reaalsusesse tagasi, olin ühte eksponaati oma uudishimus vist liiga lähedalt uudistama asunud, sest mingi 'smell' sundis mind kiirelt eemalduma. Ilmselt oli see mingi aine, millega seda keha töödeldud oli, kuid hetkeks sõitis juhe kokku – oli ju tegemist kunagise inimesega, tema praeguste maiste jäänustega ning see keha lõhnas! See tunne, mõte, oli õnneks vaid hetkeks, kuid edaspidi üritasin vältida taolise olukorra kordumist. Ja teine situatsioon, millega mu meeled tõrkusid leppimast, oli torso, millel oli rindkere pooles ulatuses säilitatud nahka. No eks seda oli teistelgi eksponaatidel, kuid see õla- ja seljapealne nahk oli selline tugevam, aukudega ja puha, nagu nahk ikka... kuid kergelt kollakas, justkui oleks joodiga üle tõmmatud... Et mingil põhjusel oli see minu jaoks õõvastav... inimene, keda ammu enam olemas ei ole, on osa temast siiski tõetruult otse minu silme all... nagu osake temast oleks reaalselt, elavalt, koos minuga... Need ülejäänud luud, lihased jne ei tekitanudki eemaletõukavaid emotsioone, ju siis alateadvus kujutas endale ette, et see ei ole reaalne, justkui plastikust vmt. Või siis noh... liha söögilauale ostame ju iga nädal...
Enim hämmastunud sellel näitusel olin sellest, mismoodi oldi eksponeeritud veresoonkonda ja närve, see on minu jaoks täielik müstika, kuidas midagi sellist üldse võimaik teha on! Mitte et ma kõike muud taipaks ja teaks ning ülejäänu vähem hämmastama panev oleks, aga no need veresoonte rägastikud olid kohati nii imepeenikesed, nagu suured punaseniidipussakad klaasi all... kuid see kõik oli ju tegelikult tõetruult ehtne. Hämmastav, lihtsalt hämmastav.
Ja siis muidugi kõik need siseelundid, soolestik jmt, kõigest põhjalik ülevaade, millistel organitel mis haigused kuidas väljenduvad jne, jne. Kui hakkasin lõpusirgele jõudma, avastasin, et minu aeg oli märkamatult täis tiksunud. Ees ootas kella peale kokkusaamine, mida tühistada ega edasi lükata polnud võimalik ning viimane lõpp, nö kompaktne ringvaade jäigi tiba poolikuks, silmadega lasin veel olemasolevatest eksponaatidest üle, kuid lugemiseks-kuulamiseks aega enam ei olnud. Tund ja 15 min läks ootamatult ruttu, umbes 30 min oleks veel asja ette läinud. Leian, et piletiraha 150 eeku läks õigesse auku, kahetseda ei ole küll midagi. Uusi elamusi ja teadmisi on nüüd rohkem kui enne, kuid kas ma täna öösel ka rahulikult magada saan, on iseküsimus...
Geovastel
Laupäeva hommik varajane. Äratus kell 04:30. Kui kuldselt aus olla, siis tegelikult juba 03:30, kuna üks "naljahammas" otsustas siis uksekella helistada. Kui mulle läbi une kohale jõudis, mis pinin see on, vandusin tulist kurja ja lubasin "kutsumata külalist" sisse mitte lasta. Ometi leidsin end hetk hiljem keset esikut külmetamas ja omaette mõtlemas, et kes see küll olla võiks. Veel enne, kui käe fonotelefonini jõudsin sirutada, pinin lakkas. Et mitte kogu peret üles ajada, jäin viivuks veel valvesse, ehk üritab uuesti. Korra puges muregi hinge, ehk on siiski keegi tuttav, kes sisselaskmist vajab. Edasi jäi kõik aga vaikseks ja taas sooja voodisse pugedes kuulsin õuest üsna purjuste mehepoegade naerurõkatuste saatel ülemeelikut jutuvada, mis mõne hetke möödudes majast eemaldusid. Aga sellest varahommikusest dushist oli uuesti magama jäämiseks närv juba liialt püsti. Nii vähkresingi veel tunnikese elumõtteid mõlgutades ja tänavalaterna valguse laigus tapeeti imetledes...
Kui mees äratuskella helina peale üles ärkas, ei olnudki selleks hetkeks enam indu minna nabani hommikusse lumme rassima, nagu selleks eelmisel õhtul kange kihk oli. Variant oli jätta esimene pool meie eesolevast seikluspäevast ära ning võtta osa ainult ühisüritusest, saanuks paar tunnikest veel magada. Aga ilmselge oli, et und ei tule enam kummalgi. Arutlenud veel läbi, kui palju ja millised varuriided-jalatsid on mõistlik kaasa võtta, ajasime end püsti ja panime teevee tulele. Ega seda ei juhtu ju iga päev, et saame ilma poisita vabalt kondama minna. Esialgsete plaanide kohaselt pidi ikka põnglane ka meiega ühes tulema, kuid räme köha ja nohu panid selle teema ise paika. Vahelduseks üks päev vanaemaga on ka päris vahva :).
Pool kuus istusime autos ja vurasime Viljandi poole. Nii hea oli sõita, vaid mõned üksikud autod. Peale Vaidat, kui tänavavalgustus otsa sai, rauges ka minu kui mitteroolikeeraja tähelepanu ning pidevast vastuseisust hoolimata vajusid silmad kinni. Korra virgusin Mäos, seal vist oli rohkem keerutamist ja ebastabiilsemat sõidukiirust, see sundis silmi avama ning järgmine kord tuli pilt ette Viljandis, kus ta aga ära kadus, sellest pole õrna aimugi :). Ja ennäe imet, Viljandisse jõudes oli suur valge juba väljas! Nüüd polnud ümbruse jälgimiseks silmi pingutada enam vaja ning paar hetke püsisid nad isegi lahti. Mõningate raskete silmavolksutuste järel tuli ka vaim virgeks ajada, olime jõudnud oma tänasesse esimesse sihtpunkti – parklasse, kust tuli jalge alla võtta väike rännak (~600 m) Mädajärve aardeni. Nagu nimigi ütleb, olid meie ootused eelseisva retke suhtes mitte just kõige positiivsemalt häälestatud, olime harjutanud end mõttega kõige jubedamast stsenaariumist, mille kohaselt mõni meist kõriauguni põhjatusse mutta võib vajuda. Kaudsetest allikatest oli teada, et retkelisi, kes hommikul sama tee tahtsid jalge alla võtta, pidi rohkemgi tulema, kuid võta näpust, peale meie polnud näha kedagi. Ei jäänud ootama ka, kuna konkreetselt polnud miskit kokku lepitud. Jõudnud metsaveerde, tuvastasime sealt jäljeraja – see oli vana ja lund täis tuisanud. Aga olgu jäljerada kui vana tahes, on see ikkagi kindlam, kui hakata tundmatul maastikul ise teerajajaks. Ja meie rõõmuks läks see täpselt sinna, kuhu vaja, kuigi vahepeal tegi arusaamatuid jänesehaake. Veel enne kui metsatukka sukeldusime, imetlesime läbi raagus puude seda kauget madalal asetsevat välu, milleni pidime jõudma. Silmaga langust mõõtest ei saanud pooltki seda aimu, kui jalaga katsudes ehk et siis peale paari sammu kohevasse lumevaipa kadus maa justkui olematusse, esimesed hetked olid ikka üsna üllatavad. Lähedaolevatest puudest kinni haarates sai tuntud heameelt selle üle, et me liikusime ju allapoole, kui kuidagi muudmoodi ei saa, siis lase või käed-jalad lahti ja üks moment oled ikka all... sel hetkel ju ei mõelnud, et tagasi peab ka tulema :). Jõudnud taas kindlale pinnale pressisime viimasest oksarägastikust läbi, pidades võitlust saamaks tagasi nii oma mütsi kui prille, leidsime end seninägematu vaatepildi eest – vasakule ja paremale jäi otsatu-otsatu hundinuiamets, ettepoole vast pool kilomeetrit! Ja kuhugi sinna poole peale me pidime minema... Supermega! Midagi sellist ei ole minu silmad oma elus veel näinud. Ja nii jätkasime pea olematu raja jälitamist põlvini lumes kesk hundinuiametsa, mis üle me peade kõrgus. Kummastav oli seal olla. Seniavastamata salamaailm... nii ebareaalne tundus see kõik. Ilm oli sombune, peenikest valget pihu langes tumedate toekate nuiade vahele... tuuletu... ja krõbisev... Aarde leidmine raskusi ei valmistanud, sellisesse kohta ei olegi mõtet ega saagi väga raskesti maskeeritud asja teha. Peale 20 min lumes sumpamist kirjutasime kell 08:25 nimed logiraamatusse ja asusime taas imelisele teekonnale, alateadvuses siiski kummitamas mõte, et tegelikult kõndisime ju põhjatu muda peal... Aga õnneks läks!
Peale edukat Mädajärve rännakut jäi piisavalt vaba aega veel mõne lähedalasuva aarde otsimiseks, kuid nagu talveti ikka, ei pruugi paljud lume tõttu leitavad olla, nii pidime meiegi nüüd paaril korral alla andma. Samas oli ka näha, et muist kohti suvel märksa atraktiivsemad on, kui praegu, seega motivatsioon samu kohti uuesti külastada on täiesti olemas :).
Geovastel 2010 pidi aset leidma kell 12:00-15:00 Lõhavere linnamäel, kuid meil kui ühtedel organisaatoritel oli paslik veidi varem platsis olla, et süüdata lõkketuli ning kontrollida koha korrasolek. Jõudsime kohale 10:40, pidasime seda lõkke läitmiseks veel liiga varaseks, oleks see ju mõttetu puude kulutamine ning peale mõningast olukorraga tutvumist suundusime paksu metsa – seal ootas meid 4-punkti multiaare "Metsavaimud". Võrratu, lihtsalt võrratu oli sumada paksus tundmatus metsas põlvini kohevas lumes totaalvaikuses. Täieline nauding! Paraku olid ka siin jäljed ees, kuid mitte enam lumme kaduvad, vaid päris värsked. Selge, siin on täna juba keegi käinud! Suutsime tuvastada kahed jäljed, suuremad ja väiksemad ning veel kolmandadki – ühe jala räätsajäljed. Päris kummaline vaatepilt oli, kahju et sel hetkel fotokat ühes polnud. Kuid vaatamata olemasolevatele jälgedele jagus meilegi otsimispõnevust, polnud ju täpselt teada, millega tegu. Kui aga esimene metsavaim leitud, teadsime, mis suunas silmi edaspidi lahti hoida. Siiras rõõm on, et meie mängijate ridades on geokrahv, kes oma salajases geolaboris ihu ja hingega vahvaid aardeid, tegelasi ja huvitavaid mõttekäike "välja treib". Jõudnud lahkete metsavaimude juhatusel etteantud kohta, olime paari viivu vältel tiba nõutud. Siis hakkasid tekkima mitmesugused erinevad mõtted, millest üks meid ka edukalt kohale viis. Hiljem, kui uurisime peitja käest, et kas meie mõte ka vett pidas, selgus et tegu oli looduse väikese vimkaga, nimelt selles kohas ei suuda geps lugeda adekvaatselt infot, vaid loobib koordinaati siia-sinna. Peitja muidugi ei teadnud ka ise sellest ennem, kui nüüd arvukate otsijate käest kuuldes. Õnneks jääb antud viga vaid mõne meetri piiresse ning ei kahanda kuidagi antud aarde väärtust.
Paksust metsast saime välja kell 11:30, nüüd oli paras aeg läita lõke ning hakata vastlalisi ootama. Esimesed usinad olid kohal väljakuulutatud aja esimestel minutitel, põhiosa rahvast laekus aga kella ühe paiku. Seltskond oli kirju nagu ikka – päris pisikestest kuni eakateni välja. Sujuvalt jagus rahvas kaheks – Mäepealne tiim, kes siis vastlasõitu teha julgesid ning Mäealuste tiim, kes valjuhäälselt sõitjatele kaasa elasid. Valdav osa ajast kuulusin mina Mäealuste tiimi. Mis teha, aastate tagune pime hüpekas kõrgel mäel ja viieks killuks sõidetud küünarliiges on jätnud oma jälje... Kuid ega siis sisemine jonn ei lubanud ilma ühegi sõiduta mäelt lahkuda. Õnneks on geopeituse pere üks suur vahva pere, kus teineteisele jalga taha ei panda, ikka hüva nõu ja jõuga appi tullakse, kus vaja. Nii sain minagi tänu Katrinile endale suure prügikoti, oma säravpunase kelgu jätsin valgesse lumme lebama ning järgmisel hetkel leidsin end juba mäest üles rühkimas. No ja siis läks veel oma paarkümmend minutit enne, kui ma sealt mäest alla sain. Eks siingi oli sõbra toetavat õlga vaja. Vaatamata esialgsele plaanile istuda koti peale ja siis alla lasta, pidasin ohutumaks ronida koti sisse :). Kui valdav osa allajõudnutest olid üleni valged kui jääkarud, kaasa arvatud lund täis nina- ja kõrvaaugud, siis kotis sõit sujus väga turvaliselt ja "kuivalt". See andis indu veel teist kordagi mäkke ronida, kuid nüüd enam nii ladusalt ei läinud. Tea, kas hoidsin jalgu liiga vastu maad, oleks pidanud rohkem seljale toetuma, või ei tulnud päris sissesõidetud rajas aga igal juhul sain ennastki jääkaruks – kui viimaks hoog rauges ja seisma jäin, oli paras ergutusmoment, paks kiht valget mätsivat ollust näos oli ikka päris jäine. Sellega said siis minu vastlasõidud sellel üritusel sõidetud. Oli ka neid kellel läks veidi õnnetumalt, enne finishit kelk alt libises ning suure raksakaga kelgu seljatoe randi peal maandusid. Ära läksid kõik küll omal jalal ja tervete kontidega, kuid haigeid selgasid annab nüüd mõnda aega turgutada.
Vahepeal, kui kõik asjaosalised juba kohale saabunud olid, sai täidetud ka selle ürituse põhieesmärk – pidulikult anti geokrahvile üle geopeituse rändkarikas eelmise aasta parima aarde eest (täpsemini kahe eelneva aasta parimate aarete eest; varasematel aastatel konkursi veel ei korraldatud). Võitja ise loodab, et kolmandaks saab kellegi teise nimi. Seepeale läks pealtvaatajates lahti kahin - kas ta tõesti plaanib geolabori sulgeda?! Aga ei, loobumisvõitu ta ei pidavat pakkuma. See on rõõm :).
Kell 15:00 sulgesime sündmusaarete logiraamatu ning aardekirstu selle ümber. Tore oli tõdeda, et ka naaberriigi rahvas lubatult kohale tuli, küll veidi hilja, kuid siiski. Olime järjepanu väljas ringi trampinud 4 ja pool tundi ning väljaspool välja reklaamitud kellaaega ei tihanud enam õues viibida. Viimasel hetkel sai tehtud veel kiire "kaubavahetus" lätlastega ning seejärel autole tuurid sisse löödud. Kulus kilomeetreid enne kui soe naha vahele jõudma hakkas. Koos soojaga saabus muidugi ka... autonarkolepsia :).
Kui mees äratuskella helina peale üles ärkas, ei olnudki selleks hetkeks enam indu minna nabani hommikusse lumme rassima, nagu selleks eelmisel õhtul kange kihk oli. Variant oli jätta esimene pool meie eesolevast seikluspäevast ära ning võtta osa ainult ühisüritusest, saanuks paar tunnikest veel magada. Aga ilmselge oli, et und ei tule enam kummalgi. Arutlenud veel läbi, kui palju ja millised varuriided-jalatsid on mõistlik kaasa võtta, ajasime end püsti ja panime teevee tulele. Ega seda ei juhtu ju iga päev, et saame ilma poisita vabalt kondama minna. Esialgsete plaanide kohaselt pidi ikka põnglane ka meiega ühes tulema, kuid räme köha ja nohu panid selle teema ise paika. Vahelduseks üks päev vanaemaga on ka päris vahva :).
Pool kuus istusime autos ja vurasime Viljandi poole. Nii hea oli sõita, vaid mõned üksikud autod. Peale Vaidat, kui tänavavalgustus otsa sai, rauges ka minu kui mitteroolikeeraja tähelepanu ning pidevast vastuseisust hoolimata vajusid silmad kinni. Korra virgusin Mäos, seal vist oli rohkem keerutamist ja ebastabiilsemat sõidukiirust, see sundis silmi avama ning järgmine kord tuli pilt ette Viljandis, kus ta aga ära kadus, sellest pole õrna aimugi :). Ja ennäe imet, Viljandisse jõudes oli suur valge juba väljas! Nüüd polnud ümbruse jälgimiseks silmi pingutada enam vaja ning paar hetke püsisid nad isegi lahti. Mõningate raskete silmavolksutuste järel tuli ka vaim virgeks ajada, olime jõudnud oma tänasesse esimesse sihtpunkti – parklasse, kust tuli jalge alla võtta väike rännak (~600 m) Mädajärve aardeni. Nagu nimigi ütleb, olid meie ootused eelseisva retke suhtes mitte just kõige positiivsemalt häälestatud, olime harjutanud end mõttega kõige jubedamast stsenaariumist, mille kohaselt mõni meist kõriauguni põhjatusse mutta võib vajuda. Kaudsetest allikatest oli teada, et retkelisi, kes hommikul sama tee tahtsid jalge alla võtta, pidi rohkemgi tulema, kuid võta näpust, peale meie polnud näha kedagi. Ei jäänud ootama ka, kuna konkreetselt polnud miskit kokku lepitud. Jõudnud metsaveerde, tuvastasime sealt jäljeraja – see oli vana ja lund täis tuisanud. Aga olgu jäljerada kui vana tahes, on see ikkagi kindlam, kui hakata tundmatul maastikul ise teerajajaks. Ja meie rõõmuks läks see täpselt sinna, kuhu vaja, kuigi vahepeal tegi arusaamatuid jänesehaake. Veel enne kui metsatukka sukeldusime, imetlesime läbi raagus puude seda kauget madalal asetsevat välu, milleni pidime jõudma. Silmaga langust mõõtest ei saanud pooltki seda aimu, kui jalaga katsudes ehk et siis peale paari sammu kohevasse lumevaipa kadus maa justkui olematusse, esimesed hetked olid ikka üsna üllatavad. Lähedaolevatest puudest kinni haarates sai tuntud heameelt selle üle, et me liikusime ju allapoole, kui kuidagi muudmoodi ei saa, siis lase või käed-jalad lahti ja üks moment oled ikka all... sel hetkel ju ei mõelnud, et tagasi peab ka tulema :). Jõudnud taas kindlale pinnale pressisime viimasest oksarägastikust läbi, pidades võitlust saamaks tagasi nii oma mütsi kui prille, leidsime end seninägematu vaatepildi eest – vasakule ja paremale jäi otsatu-otsatu hundinuiamets, ettepoole vast pool kilomeetrit! Ja kuhugi sinna poole peale me pidime minema... Supermega! Midagi sellist ei ole minu silmad oma elus veel näinud. Ja nii jätkasime pea olematu raja jälitamist põlvini lumes kesk hundinuiametsa, mis üle me peade kõrgus. Kummastav oli seal olla. Seniavastamata salamaailm... nii ebareaalne tundus see kõik. Ilm oli sombune, peenikest valget pihu langes tumedate toekate nuiade vahele... tuuletu... ja krõbisev... Aarde leidmine raskusi ei valmistanud, sellisesse kohta ei olegi mõtet ega saagi väga raskesti maskeeritud asja teha. Peale 20 min lumes sumpamist kirjutasime kell 08:25 nimed logiraamatusse ja asusime taas imelisele teekonnale, alateadvuses siiski kummitamas mõte, et tegelikult kõndisime ju põhjatu muda peal... Aga õnneks läks!
Peale edukat Mädajärve rännakut jäi piisavalt vaba aega veel mõne lähedalasuva aarde otsimiseks, kuid nagu talveti ikka, ei pruugi paljud lume tõttu leitavad olla, nii pidime meiegi nüüd paaril korral alla andma. Samas oli ka näha, et muist kohti suvel märksa atraktiivsemad on, kui praegu, seega motivatsioon samu kohti uuesti külastada on täiesti olemas :).
Geovastel 2010 pidi aset leidma kell 12:00-15:00 Lõhavere linnamäel, kuid meil kui ühtedel organisaatoritel oli paslik veidi varem platsis olla, et süüdata lõkketuli ning kontrollida koha korrasolek. Jõudsime kohale 10:40, pidasime seda lõkke läitmiseks veel liiga varaseks, oleks see ju mõttetu puude kulutamine ning peale mõningast olukorraga tutvumist suundusime paksu metsa – seal ootas meid 4-punkti multiaare "Metsavaimud". Võrratu, lihtsalt võrratu oli sumada paksus tundmatus metsas põlvini kohevas lumes totaalvaikuses. Täieline nauding! Paraku olid ka siin jäljed ees, kuid mitte enam lumme kaduvad, vaid päris värsked. Selge, siin on täna juba keegi käinud! Suutsime tuvastada kahed jäljed, suuremad ja väiksemad ning veel kolmandadki – ühe jala räätsajäljed. Päris kummaline vaatepilt oli, kahju et sel hetkel fotokat ühes polnud. Kuid vaatamata olemasolevatele jälgedele jagus meilegi otsimispõnevust, polnud ju täpselt teada, millega tegu. Kui aga esimene metsavaim leitud, teadsime, mis suunas silmi edaspidi lahti hoida. Siiras rõõm on, et meie mängijate ridades on geokrahv, kes oma salajases geolaboris ihu ja hingega vahvaid aardeid, tegelasi ja huvitavaid mõttekäike "välja treib". Jõudnud lahkete metsavaimude juhatusel etteantud kohta, olime paari viivu vältel tiba nõutud. Siis hakkasid tekkima mitmesugused erinevad mõtted, millest üks meid ka edukalt kohale viis. Hiljem, kui uurisime peitja käest, et kas meie mõte ka vett pidas, selgus et tegu oli looduse väikese vimkaga, nimelt selles kohas ei suuda geps lugeda adekvaatselt infot, vaid loobib koordinaati siia-sinna. Peitja muidugi ei teadnud ka ise sellest ennem, kui nüüd arvukate otsijate käest kuuldes. Õnneks jääb antud viga vaid mõne meetri piiresse ning ei kahanda kuidagi antud aarde väärtust.
Paksust metsast saime välja kell 11:30, nüüd oli paras aeg läita lõke ning hakata vastlalisi ootama. Esimesed usinad olid kohal väljakuulutatud aja esimestel minutitel, põhiosa rahvast laekus aga kella ühe paiku. Seltskond oli kirju nagu ikka – päris pisikestest kuni eakateni välja. Sujuvalt jagus rahvas kaheks – Mäepealne tiim, kes siis vastlasõitu teha julgesid ning Mäealuste tiim, kes valjuhäälselt sõitjatele kaasa elasid. Valdav osa ajast kuulusin mina Mäealuste tiimi. Mis teha, aastate tagune pime hüpekas kõrgel mäel ja viieks killuks sõidetud küünarliiges on jätnud oma jälje... Kuid ega siis sisemine jonn ei lubanud ilma ühegi sõiduta mäelt lahkuda. Õnneks on geopeituse pere üks suur vahva pere, kus teineteisele jalga taha ei panda, ikka hüva nõu ja jõuga appi tullakse, kus vaja. Nii sain minagi tänu Katrinile endale suure prügikoti, oma säravpunase kelgu jätsin valgesse lumme lebama ning järgmisel hetkel leidsin end juba mäest üles rühkimas. No ja siis läks veel oma paarkümmend minutit enne, kui ma sealt mäest alla sain. Eks siingi oli sõbra toetavat õlga vaja. Vaatamata esialgsele plaanile istuda koti peale ja siis alla lasta, pidasin ohutumaks ronida koti sisse :). Kui valdav osa allajõudnutest olid üleni valged kui jääkarud, kaasa arvatud lund täis nina- ja kõrvaaugud, siis kotis sõit sujus väga turvaliselt ja "kuivalt". See andis indu veel teist kordagi mäkke ronida, kuid nüüd enam nii ladusalt ei läinud. Tea, kas hoidsin jalgu liiga vastu maad, oleks pidanud rohkem seljale toetuma, või ei tulnud päris sissesõidetud rajas aga igal juhul sain ennastki jääkaruks – kui viimaks hoog rauges ja seisma jäin, oli paras ergutusmoment, paks kiht valget mätsivat ollust näos oli ikka päris jäine. Sellega said siis minu vastlasõidud sellel üritusel sõidetud. Oli ka neid kellel läks veidi õnnetumalt, enne finishit kelk alt libises ning suure raksakaga kelgu seljatoe randi peal maandusid. Ära läksid kõik küll omal jalal ja tervete kontidega, kuid haigeid selgasid annab nüüd mõnda aega turgutada.
Vahepeal, kui kõik asjaosalised juba kohale saabunud olid, sai täidetud ka selle ürituse põhieesmärk – pidulikult anti geokrahvile üle geopeituse rändkarikas eelmise aasta parima aarde eest (täpsemini kahe eelneva aasta parimate aarete eest; varasematel aastatel konkursi veel ei korraldatud). Võitja ise loodab, et kolmandaks saab kellegi teise nimi. Seepeale läks pealtvaatajates lahti kahin - kas ta tõesti plaanib geolabori sulgeda?! Aga ei, loobumisvõitu ta ei pidavat pakkuma. See on rõõm :).
Kell 15:00 sulgesime sündmusaarete logiraamatu ning aardekirstu selle ümber. Tore oli tõdeda, et ka naaberriigi rahvas lubatult kohale tuli, küll veidi hilja, kuid siiski. Olime järjepanu väljas ringi trampinud 4 ja pool tundi ning väljaspool välja reklaamitud kellaaega ei tihanud enam õues viibida. Viimasel hetkel sai tehtud veel kiire "kaubavahetus" lätlastega ning seejärel autole tuurid sisse löödud. Kulus kilomeetreid enne kui soe naha vahele jõudma hakkas. Koos soojaga saabus muidugi ka... autonarkolepsia :).
Talvemõnud
Uhh, mulle kohe nii hirmsasti meeldib see talv, lihtsalt võrratu, võrratu, võrratu! Võimalik, et kui ma püsivalt maal elaks ja ise rooli peaks keerama, laulaks ma teist laulu, kuid ühistransporti kasutava linnakodanikuna ahmin ma jätkuvalt silmade ja kopsudega igat sõõmu, mida see vapustav talv meile praegu pakub. Vaatamata mõningatele käredatele päevadele on õhutemperatuur siiski piisavalt soe ja laseb seda talveilu rahulikult nautida. Puudest on vaid kahju, nemad ei ole harjunud kandma sellist ilu raskust, eriti veel järjepanu nii pikalt ning metsa alt leiab praegu hulgaliselt mahalangenud suuri oksi. Loodame, et need kaod looduses piirduvadki vaid okstega, mitte puude endiga. Teisalt, eks loodus tee ise omi korrektuure nii, nagu ta arvab selle parasjagu parem olevat.
Aga et seda talve ikka täiel rinnal nautida, lükkasin juba paar nädalat tagasi suuskadelt tolmukorra maha ning vahelduva eduga olen nende lumel libisevust ka proovinud – libisevad küll, kui vaid endal võhma jätkuks :). Töötuna on mul hetkel vähemalt see hea eelis, et saan suusad endale alla panna täpselt siis, kui tahan, kuid olenemata ka ennelõunasest ajast on radadel liikvel juba parajad suusatajatehordid, silmad-kõrvad tuleb kogu aeg lahti hoida. Eelmine kord oli päris kole vaatepilt, kui mees tuhinal kõrgest mäest alla tuli, mäe all on kohe pööre nö nurga taha ja siis selle allatuleva raja (radu on kõrvuti kaks) peal ukerdasid mingid teismelised, kellel tol hetkel oli seal nalja ja jutuvada nabani, kuniks see laskuja neile siis täie matakaga selga sõitis. Ometi on rajal hoiatusmärgid, et kõik oleks nagu kõigile arusaadav või nii, aga eks seltskonnas kipub see tähelepanu hajuma. Õnneks tundus, et kõik osalised, kaasaarvatud suusad, jäid siiski terveks. Ehk oli see vähemasti teatud seltskonnale nüüd õpetuseks, et sellistes rahvarohketes kohtades oleks kasulik endast ka veidike kaugemale näha. Ja üpriski häirivad on olukorrad, kui suur bussitäis koolilapsi on korraga suusatama toodud – väiksematega pole probleemi, nendel on põnev ja nad on aktiivsed ning kipuvad omavahel pigem võidu sõitma, kuid siukesed teismelised kogunevad gruppidesse (5-7 isendit) ja siis mokalaada saatel jalutatakse suuskadel neile ettenähtud kilomeetrid maha, sealjuures mõtlemata kas nad taksitavad teisi liiklejaid või mitte. Kui sa ikka paraja tempoga tuled ning eesolev suuskade-keppide-inimeste tropp ei kavatse end veidikenegi tagant tulijate läbilaskmiseks ümber paigutuda, siis on ikka tükk tegemist, et sellest rägastikust ohutult läbi pääseda.
Aga ega siis suusatamine pole talve nautimiseks ainuke võimalus. Sipsikud leidsid, et hiiglama tore on ühel ilusal talvisel puhkepäeval kõik koos kokku saada ja kelgutada! Eks sipsikud ole taolisi ühisüritusi ennegi teinud, kuid tavaliselt on meie perel juba eelnevalt selleks ajaks teised plaanid olnud. Seekord aga vedas! Ilm oli super. Kohale tulid küll ainult pooled sipsikud, kuid kelguseltskonnaks jagus neid piisavalt. Kokku saime pühapäeva ennelõunal kell 11 Harku metsa kõrval oleva korvpalliplatsi juures, kus tavaliselt algab rabajooks. Sealt siis võtsime ühiselt suuna Harku metsa ning pea kolmesaja meetri pärast vallutasime üksteise võidu kelgumägesid. Ja ei saanud sealgi ilma kokkupõrgeteta. Selline salakaval mägi oli – saatsid lapse kelguga ilusti otsejoones mäest alla ja siis vahetult enne languse lõppu keeras kelk ära vasakule. Ja niimoodi keeras, et ei osanud sealt ülevalt seda pöördenurka arvestada ka. Ja pisikesed tegelased ju ei oska veel ise oma kelku juhtida. Paratamatult juhtus, et üks või teine jäi ette. Üldjuhul nägijate poolt sai siis allolevate tähelepanu äratamiseks parajat kisa tehtud, kuid juhtus ka, et mõnel ootamatult selja tagant jalad alt ära sõideti. Lapsed aga, kes juhtusid ilma täiskasvanuta seal alla olema, nemad ei saanud sellest kisast muidugi midagi aru, igaühel oli pea omamoodi laiali otsas, nii põnev oli ju! Seda põnevust ja lusti jagus vanematelegi, nii et küll sai. Uhh, ikka vahva on see kelgutamine! Kohe mõnus on mõelda, et vastlapäev on veel ees :). Rassimist ja müttamist jagus pisikestele tunniks ja tiba kauemaks, siis hakkasid nad üksteise võidu väsima ja ega lõunaune aeg hakkas ka kätte jõudma. Kui viimasel ajal seda päevast und enam eriti magada ei taheta, siis peale sellist müttamist polnud uinumisega mingeid probleeme :).
Aga et seda talve ikka täiel rinnal nautida, lükkasin juba paar nädalat tagasi suuskadelt tolmukorra maha ning vahelduva eduga olen nende lumel libisevust ka proovinud – libisevad küll, kui vaid endal võhma jätkuks :). Töötuna on mul hetkel vähemalt see hea eelis, et saan suusad endale alla panna täpselt siis, kui tahan, kuid olenemata ka ennelõunasest ajast on radadel liikvel juba parajad suusatajatehordid, silmad-kõrvad tuleb kogu aeg lahti hoida. Eelmine kord oli päris kole vaatepilt, kui mees tuhinal kõrgest mäest alla tuli, mäe all on kohe pööre nö nurga taha ja siis selle allatuleva raja (radu on kõrvuti kaks) peal ukerdasid mingid teismelised, kellel tol hetkel oli seal nalja ja jutuvada nabani, kuniks see laskuja neile siis täie matakaga selga sõitis. Ometi on rajal hoiatusmärgid, et kõik oleks nagu kõigile arusaadav või nii, aga eks seltskonnas kipub see tähelepanu hajuma. Õnneks tundus, et kõik osalised, kaasaarvatud suusad, jäid siiski terveks. Ehk oli see vähemasti teatud seltskonnale nüüd õpetuseks, et sellistes rahvarohketes kohtades oleks kasulik endast ka veidike kaugemale näha. Ja üpriski häirivad on olukorrad, kui suur bussitäis koolilapsi on korraga suusatama toodud – väiksematega pole probleemi, nendel on põnev ja nad on aktiivsed ning kipuvad omavahel pigem võidu sõitma, kuid siukesed teismelised kogunevad gruppidesse (5-7 isendit) ja siis mokalaada saatel jalutatakse suuskadel neile ettenähtud kilomeetrid maha, sealjuures mõtlemata kas nad taksitavad teisi liiklejaid või mitte. Kui sa ikka paraja tempoga tuled ning eesolev suuskade-keppide-inimeste tropp ei kavatse end veidikenegi tagant tulijate läbilaskmiseks ümber paigutuda, siis on ikka tükk tegemist, et sellest rägastikust ohutult läbi pääseda.
Aga ega siis suusatamine pole talve nautimiseks ainuke võimalus. Sipsikud leidsid, et hiiglama tore on ühel ilusal talvisel puhkepäeval kõik koos kokku saada ja kelgutada! Eks sipsikud ole taolisi ühisüritusi ennegi teinud, kuid tavaliselt on meie perel juba eelnevalt selleks ajaks teised plaanid olnud. Seekord aga vedas! Ilm oli super. Kohale tulid küll ainult pooled sipsikud, kuid kelguseltskonnaks jagus neid piisavalt. Kokku saime pühapäeva ennelõunal kell 11 Harku metsa kõrval oleva korvpalliplatsi juures, kus tavaliselt algab rabajooks. Sealt siis võtsime ühiselt suuna Harku metsa ning pea kolmesaja meetri pärast vallutasime üksteise võidu kelgumägesid. Ja ei saanud sealgi ilma kokkupõrgeteta. Selline salakaval mägi oli – saatsid lapse kelguga ilusti otsejoones mäest alla ja siis vahetult enne languse lõppu keeras kelk ära vasakule. Ja niimoodi keeras, et ei osanud sealt ülevalt seda pöördenurka arvestada ka. Ja pisikesed tegelased ju ei oska veel ise oma kelku juhtida. Paratamatult juhtus, et üks või teine jäi ette. Üldjuhul nägijate poolt sai siis allolevate tähelepanu äratamiseks parajat kisa tehtud, kuid juhtus ka, et mõnel ootamatult selja tagant jalad alt ära sõideti. Lapsed aga, kes juhtusid ilma täiskasvanuta seal alla olema, nemad ei saanud sellest kisast muidugi midagi aru, igaühel oli pea omamoodi laiali otsas, nii põnev oli ju! Seda põnevust ja lusti jagus vanematelegi, nii et küll sai. Uhh, ikka vahva on see kelgutamine! Kohe mõnus on mõelda, et vastlapäev on veel ees :). Rassimist ja müttamist jagus pisikestele tunniks ja tiba kauemaks, siis hakkasid nad üksteise võidu väsima ja ega lõunaune aeg hakkas ka kätte jõudma. Kui viimasel ajal seda päevast und enam eriti magada ei taheta, siis peale sellist müttamist polnud uinumisega mingeid probleeme :).
Adieu 2009, tere tulemast 2010!
Möödunud aasta kohta võib kokkuvõtvalt öelda, et oli raske aasta. Raskused hakkasid tekkima juba kevade poole, kui tööd iga kuuga ikka vähemaks ja vähemaks jäi. Eks esialgu tundus see isegi ju päris mõnus – kes meist ei tahaks olla suvel iseenda peremees ja nautida seda vähest sooja, mida põhjamaine kliima meile pakub, täiel rinnal. Igal pool räägiti aga masust ja muudest hirmsatest tegelastest, kes järjepanu ikka visamalt ja visamalt kuklasse hingama hakkasid, kuid kellest ma sugugi välja teha ei tahtnud. Iga päev ikka lootes, et peale suve peaksid asjad taas liikuma hakkama, vähemasti nii on see varasematel aastatel olnud. Kuid kured läksid, kurjad ilmad saabusid. Mida aga ei saabunud, olid kliendid ja koos nendega ka töö... kuniks viimaks detsembris sai tunnistatud endale karmi fakti, et olen tööst ilma ning varudki tagataskust otsa saanud, kuid elu peab ju ometigi edasi minema. Ja alates detsembrist kuulun ka mina ametlikult gruppi "töötu". Lisaks tööst ilma jäämisele oli alates septembrist kuni detsembri teise pooleni ka tervis käest ära, mis ei võimaldanudki aktiivselt uut tööd otsida. Tundus kuidagi väga jabur, et kutsutakse tööintervjuule, oletame, et pakutakse isegi tööd ja kui ma siis esimesel päeval juba kiunuma hakkan, et vabandage aga ma ei saa oma seljavalude tõttu kauem kui 10-15 minutit järjepanu istuda või püsti seista, et kas teil diivanit ka on, mul oleks vaja vahepeal pikali visata :). Prioriteediks nr 1 oli tervis – kui see on korras, siis on piisavalt energiat ja motivatsiooni võidelda ka kõige muuga. Siinkohal ei hakka üles loetlema millisel lugematul hulgal ma igasugust sodi suu kaudu või süstla abil organismi manustasin ning milliseid analüüse tegin. Täna tunnen vaid siirast rõõmu, et saan taas inimese kombel liikuda ja tegutseda!
Eelmised kaks tegurit tõid endaga aga kaasa vastumeelsed muutused minu elus, et ehk üht-teist mida olin vaikselt mõtetes mõlgutanud ja plaaninud, lendasid nüüd heleda laksuga vastu taevast. Frustreeriv ja meelehärmi tekitav on see siiani. Kuid eks elu koosnebki ju valikutest, lihtsalt tundub äärmiselt ebaõiglane, kui need valikud tehakse ära minu eest. Kogu selle mudru ja supi keskel võitlesin novembris stressiga. Kui enamikes blogides, mida lugema juhtusin, kiruti seda pimedat, halli ja sombust eesti ilma, et kui kole, rõhuv ja vastik see on, siis mina seda õnneks ei näinud. Minu jaoks oli iga päev ilus ja hea, kui mul parasjagu valusid ei olnud ja ma normaalselt toimetada sain. Rasketest hetkedest vedasin end läbi mõttega, et nii nagu aktsiaturgudelgi, nii peab ka igapäevaelus peale langust tulema ju tõus. Endale tundub ja siiralt jätkuvalt loodan, et sellest kõige madalamast põhjast olen tänaseks läbi käinud ning nüüd jätkan vaid ülespoole rühkimist.
Pühade aegu, nagu ikka, ollakse perega, külastatakse sugulasi ning meil on traditsiooniks saanud vahetada aastat kuskil koos sõpradega. Sel aastal pidime taas minema Emajõe suursohu, täielikku eraldatusesse metsiku looduse rüppe, kus viibisime viimati 2006/2007 vahetusel. Ootasin seda pühadeaegset perioodi väga, viinuks see ju kõik eelnevad halvad mõtted vägisi eemale, sugulaste ja sõpradega koos askeldades on ju hoopis teised tegemised-olemised. Jõulupühade nädala esmaspäeval jäi poiss lasteaiast aga tuulerõugetega koju. Vat nii palju sulle siis teistega koos olemist! Samal päeval saime ka teate, et majutust pakkuvas majapidamises olid saunatorud lõhki külmunud ja nende külmakraadidega väikeste lastega ja ilma eheda maasaunata oleks meil seal päris nukker olemine olnud. Tagantjärele mõeldes poleks me neid lumemasse arvestades ilmselt sinna ligigi pääsenud.
Lisaks eelpoolmainitule jäi antud aastasse veel mitmeid olulise tähtsusega ebaõnnestumisi, milledest muist "võlgu" loodan siiski tulevikus kustutada. Õnnestumiste kontole ei oska esimese hooga kirja panna aga mitte ühtegi rida... Et mida see must aasta mulle siis õpetas? Kindlasti seda, et ei tohi kaotada optimismi ning väga suur roll meie elus on meie lähedastel, vahe piisab ka ainult teadmisest, et nad lihtsalt olemas on. Plaane teha on tore, see on kui unistamine läbi reaalsuse, kuid kui see reaalsus ühtäkki muutub, võivad unistused tolmuks kokku variseda ning see on kordades hullem, kui üldse mitte planeerida-unistada. Seega saabuvasse aastasse astun sammhaaval ning elan üks päev korraga, tegemata mingeid plaane, isegi aiaplaane mitte... lihtsalt vaatan, mida elul mulle pakkuda on, ilma igasugu ootusteta.
* * *
Tänu poisi põdemisele "väga kergel kujul" saime arstilt rohelise kaardi vahetada aastat kellega koos vaid soovime. Kuna paika pandud plaan A läks loodusõnnetuse tõttu vett vedama, kuid meil selleks tarbeks kulutused plaanitud, siis niisama koju nelja seina vahele istuma jääda ka ei tahtnud. Õnneks on olemas selline vahva mäng nagu geopeitus, kus palju toredat rahvast ja just nagu meile mõeldult oli organiseeritud sündmusaare Head uut 2010!
Meie pühaks missiooniks jäi sündmusaarete logiraamatu toimetamine koos sinna juurde kuuluva aardekirstuga sündmuspaigale. Kui 30.-nda õhtul koduhoovi pöörasime, oli päevane lumesadu teinud korralikku tööd ning tee kenakesti täis tuisanud ja nii juhtuski, et esimese hooga me koju ei jõudnudki. Ega teisegagi, kuna geneka rihm otsustas oma elupäevad lõpetada. Nii palju siis meie pühast missioonist! Õnneks leidus seiklejahingeline vaba autoga sugulane, kes meid siis hädast välja aitas. Nii lõimegi 31.-sel autole tuurid sisse, et vaikselt mööda teele jäävaid aardeid kella 20-21 paiku Viiratsisse jõuda. Kui uurisime paar päeva varem kohalikelt mängijatelt, et kus oleks veel lootust väikese lapsega normaalse hinna eest öömaja saada, arvasid küsitavad, et nende juures on kõikse parem koht ja ilma igasugu tasuta veel pealegi! :) Plaanitud ajaks jõudsime kenasti kohale, kus meid ootas lahke pererahvas ja soe aastalõpu pidusöök. Kui kell tiksus aasta viimast tundi, seadsime kaheksakesi laternate ja tõrvikute valgel sammud sündmusaarde kokkusaamispaigale Viljandi järve ääres. Muinasjutuline oli see vaatepilt – justkui väikesed päkapikud läksid pimeduses riburada elavate tulukeste valgel üle lumiste mägede ja küngaste. Kui me loetud minutid pool kaksteist läbi kogunemispaika jõudsime, olid lisaks korraldajatele saabunud veel mõned osalised, lumes põles grillalusel väike lõke ning lauda valgustasid küünlad, kui kohustuslikud sündmusest osavõtu elemendid. Meie perel asendasid küünlaid väikesed tõrvikud, mis sinnasamasse laua kõrvale lumme suskasime. Usinad korraldajad olid lähedusse peitnud ka kaks aaret, mille otsimiseks meil veel enne uue aasta saabumist napid minutid jäid. Pidasin olulisemaks ikkagi lapsega rakettide laskmise ajaks mäe otsas olla, kus seda värvidemängu kõige parem jälgida oleks. Meeskonnatöö sujus õnneks hästi ning vormistasime kiired leiud – esimene neist oli pisikese, oma kätega meisterdatud, puust kirstukese täis mänguasju suure kuuse varjavate okste all ning teine tolle läheduses kui tavaline mahalangenud puuoks, mis seest tühjaks õõnestatud ja kuuse tüve najale toetuma pandud. Seejärel lippasime kerges sörkjooksus tagasi mäe otsa, mis nüüdseks pungil rahvast täis, nii omasid kui võõraid, ning tähtsaks hetkeks saime ootusärevad positsioonid sisse võetud. Ja kus siis algas värviliste tulukeste möll! Nii kaua kui nad tulid eemalt, üle järve ja ilma eriliste paukudeta, oli päris põnev, kui aga paugud järjest agressiivsemaks läksid ning üha lähemale tulid, hakkas väikemees hirmsasti kartma ning jooksis sellest möllust eemale. Võtsin ta siis turvaliselt oma sülle ning vaatasime seda vahvat vaatemängu veidi eemalt, kust see enam hirmus ei tundunud, jäi vaid puhas põnevus ja rõõm. Olles jaganud pere keskel uusaastatervitusi, jätkus nende vahetamine ühiselt. See oli tõeliselt vahva! Kui kärtsud-mürtsud vaibunud, järgnes ürituse teine osa, ehk et need, kes kohale tulla ei saanud, olid saatnud postkaardid ning nüüd toimus nende valjuhäälne lugemine osalistele. Selgus, et see oli päris ränk ja vaevaline, kuna pakasepoisse oli ikka üsna mitu tükki ning eks sa katsu kinnastega ümbrike ja kaarte avada. Vaatamata siniseks tõmbunud ja kohmetunud kätele sai ka see osa edukalt läbi viidud. Siinkohal suured tänud vapratele korraldajatele, kes antud aastavahetuse eriliseks ja meeldejäävaks tegid! Seejärel saabus üsna kiire lõpp ning me võtsime pea kilomeetrise kodutee taas jalge alla. Lihtsalt imeline oli see väike rännak! Jõudnud külakoju tagasi, saime uksest sisse astuda, kui pereema ulatas kaks õueküünalt – ühe oma tütre tarbeks, kes veel issiga õues jutles ning teise meile – et paneksime need maja ees kivil põlema, neil pidi selline uusaastatraditsioon olema. Pereema oli noorema pojaga ürituselt veidi varem ära tulnud ning 12-korterilise maja ees põles juba kaks küünalt, viisime siis kaks veel juurde. Oli umbes rinna kõrgune, tiba madalam, kivi ukse ees, kaetud valge koheva lumevaibaga ning neli põlevat õueküünalt seal sees, mis enda ümber kollakaid tantsisklevaid varje heitsid. See vaatepilt on minu jaoks üks armsamaid ja südantsoojendavamaid, mis veel kauaks-kauaks meelde jääb... Lahkele pererahvale abikäe ulatamise ning unustamatute elamuste eest suured tänud kogu meie pere poolt!
PS. Paraku ei õnnestunud mul selles aastavahetuse saginas teha mitte ühtegi pilti, jäägu seda sündmust siis meenutama alanud aasta esimesel-teisel päeval tehtud pildid nii Viljandis kui oma armsas kodukandis.
Kõikidele, kes minu blogisse lugema on sattunud, soovin aga imelist uut aastat!
Eelmised kaks tegurit tõid endaga aga kaasa vastumeelsed muutused minu elus, et ehk üht-teist mida olin vaikselt mõtetes mõlgutanud ja plaaninud, lendasid nüüd heleda laksuga vastu taevast. Frustreeriv ja meelehärmi tekitav on see siiani. Kuid eks elu koosnebki ju valikutest, lihtsalt tundub äärmiselt ebaõiglane, kui need valikud tehakse ära minu eest. Kogu selle mudru ja supi keskel võitlesin novembris stressiga. Kui enamikes blogides, mida lugema juhtusin, kiruti seda pimedat, halli ja sombust eesti ilma, et kui kole, rõhuv ja vastik see on, siis mina seda õnneks ei näinud. Minu jaoks oli iga päev ilus ja hea, kui mul parasjagu valusid ei olnud ja ma normaalselt toimetada sain. Rasketest hetkedest vedasin end läbi mõttega, et nii nagu aktsiaturgudelgi, nii peab ka igapäevaelus peale langust tulema ju tõus. Endale tundub ja siiralt jätkuvalt loodan, et sellest kõige madalamast põhjast olen tänaseks läbi käinud ning nüüd jätkan vaid ülespoole rühkimist.
Pühade aegu, nagu ikka, ollakse perega, külastatakse sugulasi ning meil on traditsiooniks saanud vahetada aastat kuskil koos sõpradega. Sel aastal pidime taas minema Emajõe suursohu, täielikku eraldatusesse metsiku looduse rüppe, kus viibisime viimati 2006/2007 vahetusel. Ootasin seda pühadeaegset perioodi väga, viinuks see ju kõik eelnevad halvad mõtted vägisi eemale, sugulaste ja sõpradega koos askeldades on ju hoopis teised tegemised-olemised. Jõulupühade nädala esmaspäeval jäi poiss lasteaiast aga tuulerõugetega koju. Vat nii palju sulle siis teistega koos olemist! Samal päeval saime ka teate, et majutust pakkuvas majapidamises olid saunatorud lõhki külmunud ja nende külmakraadidega väikeste lastega ja ilma eheda maasaunata oleks meil seal päris nukker olemine olnud. Tagantjärele mõeldes poleks me neid lumemasse arvestades ilmselt sinna ligigi pääsenud.
Lisaks eelpoolmainitule jäi antud aastasse veel mitmeid olulise tähtsusega ebaõnnestumisi, milledest muist "võlgu" loodan siiski tulevikus kustutada. Õnnestumiste kontole ei oska esimese hooga kirja panna aga mitte ühtegi rida... Et mida see must aasta mulle siis õpetas? Kindlasti seda, et ei tohi kaotada optimismi ning väga suur roll meie elus on meie lähedastel, vahe piisab ka ainult teadmisest, et nad lihtsalt olemas on. Plaane teha on tore, see on kui unistamine läbi reaalsuse, kuid kui see reaalsus ühtäkki muutub, võivad unistused tolmuks kokku variseda ning see on kordades hullem, kui üldse mitte planeerida-unistada. Seega saabuvasse aastasse astun sammhaaval ning elan üks päev korraga, tegemata mingeid plaane, isegi aiaplaane mitte... lihtsalt vaatan, mida elul mulle pakkuda on, ilma igasugu ootusteta.
* * *
Tänu poisi põdemisele "väga kergel kujul" saime arstilt rohelise kaardi vahetada aastat kellega koos vaid soovime. Kuna paika pandud plaan A läks loodusõnnetuse tõttu vett vedama, kuid meil selleks tarbeks kulutused plaanitud, siis niisama koju nelja seina vahele istuma jääda ka ei tahtnud. Õnneks on olemas selline vahva mäng nagu geopeitus, kus palju toredat rahvast ja just nagu meile mõeldult oli organiseeritud sündmusaare Head uut 2010!
Meie pühaks missiooniks jäi sündmusaarete logiraamatu toimetamine koos sinna juurde kuuluva aardekirstuga sündmuspaigale. Kui 30.-nda õhtul koduhoovi pöörasime, oli päevane lumesadu teinud korralikku tööd ning tee kenakesti täis tuisanud ja nii juhtuski, et esimese hooga me koju ei jõudnudki. Ega teisegagi, kuna geneka rihm otsustas oma elupäevad lõpetada. Nii palju siis meie pühast missioonist! Õnneks leidus seiklejahingeline vaba autoga sugulane, kes meid siis hädast välja aitas. Nii lõimegi 31.-sel autole tuurid sisse, et vaikselt mööda teele jäävaid aardeid kella 20-21 paiku Viiratsisse jõuda. Kui uurisime paar päeva varem kohalikelt mängijatelt, et kus oleks veel lootust väikese lapsega normaalse hinna eest öömaja saada, arvasid küsitavad, et nende juures on kõikse parem koht ja ilma igasugu tasuta veel pealegi! :) Plaanitud ajaks jõudsime kenasti kohale, kus meid ootas lahke pererahvas ja soe aastalõpu pidusöök. Kui kell tiksus aasta viimast tundi, seadsime kaheksakesi laternate ja tõrvikute valgel sammud sündmusaarde kokkusaamispaigale Viljandi järve ääres. Muinasjutuline oli see vaatepilt – justkui väikesed päkapikud läksid pimeduses riburada elavate tulukeste valgel üle lumiste mägede ja küngaste. Kui me loetud minutid pool kaksteist läbi kogunemispaika jõudsime, olid lisaks korraldajatele saabunud veel mõned osalised, lumes põles grillalusel väike lõke ning lauda valgustasid küünlad, kui kohustuslikud sündmusest osavõtu elemendid. Meie perel asendasid küünlaid väikesed tõrvikud, mis sinnasamasse laua kõrvale lumme suskasime. Usinad korraldajad olid lähedusse peitnud ka kaks aaret, mille otsimiseks meil veel enne uue aasta saabumist napid minutid jäid. Pidasin olulisemaks ikkagi lapsega rakettide laskmise ajaks mäe otsas olla, kus seda värvidemängu kõige parem jälgida oleks. Meeskonnatöö sujus õnneks hästi ning vormistasime kiired leiud – esimene neist oli pisikese, oma kätega meisterdatud, puust kirstukese täis mänguasju suure kuuse varjavate okste all ning teine tolle läheduses kui tavaline mahalangenud puuoks, mis seest tühjaks õõnestatud ja kuuse tüve najale toetuma pandud. Seejärel lippasime kerges sörkjooksus tagasi mäe otsa, mis nüüdseks pungil rahvast täis, nii omasid kui võõraid, ning tähtsaks hetkeks saime ootusärevad positsioonid sisse võetud. Ja kus siis algas värviliste tulukeste möll! Nii kaua kui nad tulid eemalt, üle järve ja ilma eriliste paukudeta, oli päris põnev, kui aga paugud järjest agressiivsemaks läksid ning üha lähemale tulid, hakkas väikemees hirmsasti kartma ning jooksis sellest möllust eemale. Võtsin ta siis turvaliselt oma sülle ning vaatasime seda vahvat vaatemängu veidi eemalt, kust see enam hirmus ei tundunud, jäi vaid puhas põnevus ja rõõm. Olles jaganud pere keskel uusaastatervitusi, jätkus nende vahetamine ühiselt. See oli tõeliselt vahva! Kui kärtsud-mürtsud vaibunud, järgnes ürituse teine osa, ehk et need, kes kohale tulla ei saanud, olid saatnud postkaardid ning nüüd toimus nende valjuhäälne lugemine osalistele. Selgus, et see oli päris ränk ja vaevaline, kuna pakasepoisse oli ikka üsna mitu tükki ning eks sa katsu kinnastega ümbrike ja kaarte avada. Vaatamata siniseks tõmbunud ja kohmetunud kätele sai ka see osa edukalt läbi viidud. Siinkohal suured tänud vapratele korraldajatele, kes antud aastavahetuse eriliseks ja meeldejäävaks tegid! Seejärel saabus üsna kiire lõpp ning me võtsime pea kilomeetrise kodutee taas jalge alla. Lihtsalt imeline oli see väike rännak! Jõudnud külakoju tagasi, saime uksest sisse astuda, kui pereema ulatas kaks õueküünalt – ühe oma tütre tarbeks, kes veel issiga õues jutles ning teise meile – et paneksime need maja ees kivil põlema, neil pidi selline uusaastatraditsioon olema. Pereema oli noorema pojaga ürituselt veidi varem ära tulnud ning 12-korterilise maja ees põles juba kaks küünalt, viisime siis kaks veel juurde. Oli umbes rinna kõrgune, tiba madalam, kivi ukse ees, kaetud valge koheva lumevaibaga ning neli põlevat õueküünalt seal sees, mis enda ümber kollakaid tantsisklevaid varje heitsid. See vaatepilt on minu jaoks üks armsamaid ja südantsoojendavamaid, mis veel kauaks-kauaks meelde jääb... Lahkele pererahvale abikäe ulatamise ning unustamatute elamuste eest suured tänud kogu meie pere poolt!
PS. Paraku ei õnnestunud mul selles aastavahetuse saginas teha mitte ühtegi pilti, jäägu seda sündmust siis meenutama alanud aasta esimesel-teisel päeval tehtud pildid nii Viljandis kui oma armsas kodukandis.
Kõikidele, kes minu blogisse lugema on sattunud, soovin aga imelist uut aastat!
Laps ja tänapäev
Lugesin õhtul oma pea kolme ja poole aastasele pojale unejutuks raamatut. Selline umbes A4 formaadis, tiba väiksem, õhuke raamat. Tavaliselt loen jutu ära ja annan siis raamatu lapsele. Poiss vaatab pilte ja üritab selle järgi jutustada, mis talle minu lugemisest meelde jäi või siis lihtsalt mida ta pildil näeb. Korraga keerab raamatu endale risti ette, painutab ülespoole jäänud osa kaalutletud liigutustega tahapoole ja jääb enda ette põrnitsema. Mõistmata lapse tegevust ärgitan teda ikka raamatut lõpuni "lugema" kui poiss resoluutselt teatab: "Oota, ma vaatan intermenti!"
Tellimine:
Postitused (Atom)